Taimevärvid

…….nööpide tegemiseks olid ka vahtrapuu litrikesed. Nende keeduvesi värvimiseks ei kõlvanud. Sattusin aga vaimustusse taimevärvidest ja tahtsin katsetada edasi. Augustis olin korjanud naistepuna tee jaoks. Need kuivasid kimpudena õues varjulises kohas. Kuna väljas on koguaeg olnud vihmane olid nad õhuniiskuse tõttu värvunud roostepunaseks ja tee jaoks eriti ahvatlevad ei olnud. Olin nad lihtsalt unustanud – mis mulle omane. Kuid lõnga värvimiseks sobisid küll. Lõngad on eelnevalt maariajääga peitsitud. Kuumutasin 1 h mitte rohkem, kuna mulle meeldis see toon ja tundus, et roheline toon hakkas vaikselt hääbuma, võtsin välja ja loputasin ära. Tulemus on selline. Jätsin veel keedetud naistepuna ämbrisse seisma/hapnema. Valasin juba kasutatud keeduse neile uuesti peale ja vaatab edasi mis värvi sealt saab.

Väga raske oli seda värvi kaadrisse meelitada. Isegi töötlemine Photoshopiga ei andnud päris ausat tulemust. Tegelikus natuke kollakam. Ja nüüd mulle tundub, et tuleb minna metsa sammalt korjama :D

Lambadessant


Pooled tüdrukud said selga uued lapilised kleidid. Eks kevadel ole näha kas hoiab villa puhtana ja milline on kasutegur. Tahaks selle kulul nalja visata, kuid ei tihka. Ümberringi – kuulukse – tegutsevad hundid ja mina elan metsa sees. Viimati 6-7 km kaugusel linnulennult marodööritses hundikari ja murdis 9 lammast. Kahju kui suur.

Minu esimene katsetus taimedega värvimisel

No ei olnud plaani lõnga värvima hakata, kuid kõik kukkus välja nagu alati – “loominguliselt”. Lõikasin noore pihlaka, mis oli eelnevalt kooritud, litriteks ja panin soolvette keema. Keetsin umbes 30 minutit ja jätsin pliiti äärele seisma. Õhtuks olid litrid värvunud imeilusaks punaseks. Mul oli väike mõte mõned nööbid ise teha. Kui puitu keeta ei kuiva ta hiljem lõhki. Pihlakapuu keeduvedelik oli nii imeilusat värvi ja see tuli ilmtingimata ära kasutada. Tõstsin litrikesed veest välja. Keeduvett oli umbes 1,5 l . Sinna lisasin 30g maarjajääd ja 10g viinakivi. Tokk lõnga (umbes 200g)sisse ja pliiti peale kuumutama. Vahepeal kippus keema minema – kogemata. Kuumutasin umbes 1 tund ja jätsin jällegi pliitiäärele sooja seisma. Täna hommikul loputasin lõnga välja. Ei tea kas sellise katsetuse ja umbes tegemise peale ka värv püsiv on? Loputusel heledamaks ei läinud. Toon on aga ilus ;) Pildil väga sarnane tegelikusega.

Ristandtalle lõng

Olin rumal ja pügasin oma talled 3,5 kuuselt ja nüüd tundub, et villaga napib. See lõng on tehtud ristandi villast kelle ema oli Gotlandilamba ja Belgia piimalamba ristand ning isa Finull. Vill on siidiselt pehme, kuid juba praegu võib aru saada, et selliseks ta ei jää. Ilus hall toon, lihtne kraasida ja kedrata. Viimasel ajal teen ühekordset lõnga, kuna peenest lõngast meeldib rohkem kududa ja heegeldada. Lõnga on kokku natuke üle 200g. Milline raiskamine. Praegu pügatud, sama vana tall andis mulle ligi kilo villa ja sorteeritud ning pestud kujul.

Lammas ise näeb välja umbes selline, kuna pilt on tehtud mitu kuud tagasi juuni alguses. See lammas on müügis.

Ilusad mõtted

…….vähe leidub Eestis neid inimesi kes kasvatavad lambaid villa saamise eesmärgil. Enamasti on tegu harrastustalunikega kes väärindavad oma villa ise läbi käsitöö. Majanduslikult ei ole see tegevus eriti tasuv kui pehmelt välendada ja paljudel tekib sellega seoses küsimus – mis sunnib neid inimesi sellise vähetulusa ettevõtmisega tegelema. Praeguste väärtushinnangute järgi on rahanumber väga olulisel kohal ja kohati vaata et määrava tähtsusega. Milleks siis tegeleda sellise nõdrameelse tegevusega kui on olemas palju muid tulutoovamaid ettevõtmisi. Kas soov teistest erineda? Või on selleks põhjuseks esiisadelt päritud geenid, mille salakavalad omadused ühel eesti-inimesel peale neljakümnendat välja löövad ja hulle mõtteid pähe ajavad? Kas üritatakse piiluda nostalgiahõnhulist minevikku ja otsitakse oma juuri? Läbi teistele mõtetuna tunduvate tegevuste nagu ketramine ja leiva küpsetamine, soovitakse tunda ühisosa minevikuga. Ühisosa oma armsate esiisadega, kellede elu oli meie arvates rohkem elamist väärt ja märksa pingevabam kui praegu. Nuusutada ja maitsta eilset, kus elu oli ilusam, muru rohelisem, lumi valgem, lapsed olid paremad ja käisid karjas mitte koolis ja trennis. Piim ei olnud tetrapakis vaid tuli lehma seest ja läks ka hapuks. Leiba ei ostetud poest seda tuli ise teha ja ise ka viilutada. Coca-Colat ja hamburgerit ei osatud uneski näha. Tolle aegne looduslaps oleks nendest produktidest saanud toidumürgituse. Muidugi on ka positiivseid külgi tänapäva elus. WC paber ja veeklosett versus sitalepikud. Oh elu eluke………

Uus Actimel!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et pean ennast Actimeli sõltlaseks. Reklaamiohvrina ostsin lihtsalt prooviks. Ja nii on iga sõltuvusega, et algul proovitakse ja nii edasi… Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida ja Actimelile tasuta reklaami teha (kuigi ta on ülihea, just naturaalse maitsega ja teeb kõhule pai). Lihtsalt tulin sellisele mõttele, et kui äkki need L.Casei Defensised – uhke nimega bakterid on tõesti elus ja lähevad kitsepiima sees näiteks kasvama. Sellisel juhul teen ise kodus oma Actimeli. Panin eile hommikul ühe purgi naturaalset 1,4 l kitsepiima sisse ja nagu juustu tegemiselgi – kogu kupatus sooja vette laagerdama. Vaatasin tunni, vaatasin kahe tunni pärast, kuid võta näpust, ei miskit. Õhtul loobusin laagerduse soojas vees hoidmisest ja jätsin lihtsalt köögikapi peale. Olin kaotanud lootuse. Olen kuulnud, kuid ise ei ole katsetanud, et paljud poes müüdavad jogurtid ei pane naturaalset piima käima. On üksikud tooted, mis selleks sobivad. Mõtlesin, et kui 12 h käima ei lähe, siis ilmselt ei lähegi. Unustasin selle piimalaagerduse ja alles täna õhtul – st. 36h hiljem – tuli jälle meelde. Uskuge või mitte, aga kitsepiim oli hapuks läinud ja sellest oli saanud täiesti joodav – keefiri laadne – Actimeli maitseline kuid kerge kitsemaitse varjundiga jook. Proovige järgi ja veendute ise, et väärt jook tuleb.
Lugupidamisega Perili Sokk Imekokk

Vokilõngast rätik

Sain selle rätiku juba mitu nädalat tagasi valmis. Lõngaks on 70%Finull gobelääni ja 30% Keskaasia lambakoer Šarlotte kevadist villa. Päris “Haapsalu sall” pole, aga ega heegeldades jäägi väga õhuke. Lõng ise tuli väga peen. Kohati liigagi, kuna haspeldamisel kippus katkema. Koeravill teeb asja kahjuks väga okkaliseks. Modelliks hiigelsuur mõmmi kelle lapsed linnast eest ära mulle tõid, kuna võtvat palju ruumi. Ma vist hakkan temalt üüri nõudma. Istub passib niisama, midagi kasulikku ei tee ja võtab tõesti palju ruumi.