Kuuldemäng osa 1

Nu ma ei tea – kohe armastan iroonilist nalja. Sellist mahlast ja vürtsikat. Ikka teiste kulul rohkem kui enda. Tavaliselt olen seda tehes tõsise näoga ja inimesd kes mind ei tunne võivad seda mitte mõista. Lapsed ütlevad selle peale, et: „noh jah – jälle ema tegi nalja, millest ta ise ainult aru sai“. Vale jutt puha. Ka nemad said aru, millest muidu selline kommentaar. Irooniline nali tekib aga ainult siis, kui omal kannal vill, koeranael kuskil mujal või peab õiglustunne saama kõvasti riivatud. Ühesõnaga alltoodud jutuke – kuuldemäng ongi ainult rangelt valitud seltskonnale. Nendele kes naljast aru saavad ja kelle sapp asub sapipõies. Vana – Olevi talu soovitab: see kuuldemäng pole mõeldud nõrganärvilistele ja ilma huumorisooneta inimestele. Kindlasti ei ole see lugu tehtud ……. Seltsi juhatuse liikmetele lugemiseks. Selles osas vastutavad nad täiega ise. See võib neil tekitada kõrvalnähtusid. Kõrvalnähtude ilmnemisel pidada nõu arsti või apteekriga. (viimast lauset lugeda ülikiirelt)

Allolevat teksti lugeda ilmekalt. Eeskujuks võtta Tõnu Aava jänkuonu kuuldemängust „Onu Remuse jutud“. Lüngad täida ise.

Asjast lähemalt. Sai käidud eile Tartus kus toimus  Lambakasvatajate Seltsi üldkoosolek. Väga suur huvi selle ürituse vastu tekkis, kui selts – mulle kui liikmele – sellekohase kutse saatis. Kutses seisis ühe päevakorrapunktina ……… Seltsi tutvustus. Ma kohe pidin sinna kohale minema ja seda asja nägema. …….. Selts – minu kallis vigaselt sündind lapsuke. Mis on sinust saanud? Kõigepealt läks kuhugi kaduma idee ja visioon, siis visati elegantse võttega seltsist välja kodanik Ü, seejärel algne logo koos sellel olevate lammastega. Nüüd vaatan ………. Seltsi uut flaierit – pisar laugel – ning kurvastan, sest välja on visatud ka Head Villa Lokid. Asemel on kahekihilise villa salgud. Kuidas teisiti on võimalik edasi anda fotol kujutatut. Vaene vigane lapsuke – kas sinust on saanud punkar? Kas oled Pavlik Morozov ja emareetur? Mida jumalapärast need lambad seal logol kurja tegid? Nende ainumas süü oli kuuluvus peenvillaste lammaste hulka. Nüüd on nad (lambad ülal paremas nurgas) minu blogis varjupaiga leidnud. Saladuse katte all võin öelda (tõesti kindlad andmed), et mõnel …………. Seltsi juhatuse liikmel on olemas ka peene villaga lambad. Kas neile lammastele on antud maalambakodakondsus või hoopis hundipass? Sellekohased andmed puuduvad. Sellest vaikib ajalugu. Ok, saan aru:” Maha Rootsi lokid, meil on omal piisavalt hea kahekihiline olemas!” Hea, et siiani päris lahinguks läinud pole, sest villarelvadeks võivad olla vägagi vinged riistad – teravate otstega kedervarred ja jumal hoidku – käsikraaside ja kammkraaside eest. Ühel peamehel on veel villarelvade tehases käpp sees. Viha tundub suur olevat.
Natuke hirm oli siseneda saali. Istusin vaikselt saali teise nurka maha, toeks sõbra toetav õlg. Kui tuli aeg ja kutsuti välja ……….. Seltsi esindaja ning peamine ideoloog-tegevdirektor suhte koordinaator-kärukeeraja, jäin põnevusega südamepõksudes ootama. Sina heldene aeg – nagu ütles tulejumal Sid multifilmist Jääaeg. Saabus hoopis …………. Seltsi volitatud esindaja Viplala, kellel oli väidetavalt kurk väga haige ja hääl tugevalt ära. Või oli see ikkagi ideoloog? Mine sa võta kinni kumb ta nüüd oli. Igatahes oli ta hästi lõbus ja rääkis väga vaikse häälega oma tervisest. Ei mingit sõna villast, seltsi tegevusest ega lambast. Miks? Kas uued trikid tulekul? Kas suunad on jälle muutunud? Mida järgmiseks? Paroc kivivillatööstuse hõivamine? Väga pahasti oli kuulda ja veel halvem aru saada millest üldse jutt käib. Tagareas sosistati ärevalt: kes see on? millest ta räägib? kas juba hakatakse suppi andma? Et tegemist oli kavaluse ja taktikaga -hammustasin kohe läbi. Peale kiiret avalikku ja ülevaatliku terviseanalüüsi tegi Viplala sellist kõvahäälset propagandat koridori kuluaarides, et järgmised esinejad härrased X ja Y ei saanud oma etteastega kuidagi alustada. Kenad noored mehed tumedates ülikondades ja portfellitega pidid päris kaua nõutult seisma ja ootama, et Viplala vait jääks. Neil oli edasi öelda mingi tähtis teave, mis pidi olema ülisalajane,ning mille sisu paluti jätta enda teada ning kategooriliselt keelati välja viia saali seinte vahelt. Ma ei või avaldada seda saladust, kuid sellest võib lugeda 24.03. Maalehe veebiküljel ilmutatud artiklist “Liikuv tapamaja päästaks väiketootjad kitsikusest”. Suur salajane teave olekski äärepealt jäänud saladuseks, sest Viplala kõlav selge hääl jätkas kuluaarides aktiivset teavitustööd ja kostus võimasalt üle saali. Ei mingit märki terviseriketest kurgu piirkonnas. Vat milleks ollakse suuteline, kui hakkab pulbitsema adrenaliin, mis toidab entusiasmi ja kütab kirge. Nii väike ja nii tubli. Kui vaja läheb läbi tulest, veest ja kanalisatsioonitorudest. Lõpuks jäi Viplala siiski vait ja härrad X ja Y said sõna. Mällu söövis korduvalt korrutatud saladus, et kõik on kokkulepete küsimus. Kes kellega kokku lepib ja kes kellega käima hakkab? Kuidas saab lihtne lambakasvataja sellest kasu? Raske on hoomata hoomamatut. Minu talupoja mõistus sai hoopis teisiti aru. Tundus, et kõrgelt haritud noormehed X ja Y hakkavad võib-olla lähitulevikus lammaste kokkuostjateks kui neile antakse Põllumajandusministeeriumi poolt võib-olla 10 miljonit toetust uhke lisaseadmetega varustatud rekka soetamiseks ja projekti käivitamiseks. Järgmiseks juhtub aga see, et tehakse seadusemuutmise muutmiseseadus ning pannakse lambakasvataja kohustuslikus korras teenust tarbima. Selline noobel asjandus peab hakkama kasumit teenima. Noormehed olid endas väga kindlad ja lubasid, et sügisel sõidab uhke auto Eestimaa teedel ringi. Nad lubasid palju muid ilusaid asju. Näiteks isegi seda, et püüavad Eestimaal kinni vähemalt 14 000 lammast aastas hoolimata sellest, et PRIA lammaste registri järgi ei ole see kuidagi võimalik. Noormehed väitsid kaljukindlalt, et neil on andmed, mille järgi Eestis on tunduvalt rohkem lambaid kui PRIA väidab. Mu meelest on see murettekitav. Ma ei tea, kas julgen sellel aastal lambaid karjamaale saata……

Kuuldemäng jätkub võib-olla kunagi …

Sündisid viisikud

Kell on kaks öösel ja mina joon kohvi, laadin pilte arvuti ja kirjutan blogi. Täitsa sassis. Magada ju nagunii ei saa. Sündisid viisikud talled. Esimene oli põiki ja vajas abi. Utt seisis – uskumatu küll – rahulikult ja lasi käega sisse minna. Pärast lakkus veel minu näpud ka puhtaks. Nagu oleks tänanud, et aitasin. Teised tulid ilmale ise – muudku lups ja lups. Väga hea ema. Meie Ihana Inkeri Kakkonen. Ei lase oma talledel niisama lesida vaid ajab üles ja saadab sööma. Neid on aga nii palju jalgade vahel kakerdamas. Väike mure jääb kas nad hommikuks kõik ikka hinges on, või on mõni kogemata ära tallatud – magatud. Hädised on nad küll võrreldes kaksikute talledega. Nagu väikesed imeteod. Kaks talle on väiksemad ja neil võttis piisavalt palju aega, et jalad alla saada. Aitasin nõrgematel tissini pääseda, sest tahtsin olla kindel, et nad ternespiima saavad. Luti-pluti tallesid on nüüd küll palju. Ega ema üksi neid ära ei toita ei jõua. Ah unesegane jutt sai.
Ime on see tõesti.

23.03 päeval.
Hommikul kõik alles – elusad ja terved. Tuiavad ringi ja nõuavad süüa. Ema seisab püsti ning piimariiuli juures on pidev järjekord. Vaenekene, pole aega isegi maha istuda. Meie kits Pille peab ka oma panuse andma. Kui enne oli vaja toita ainult ühte nelikutest, siis nüüd on neid palju rohkem. Kits tuleb päris “kuivaks” tõmmata, et seda ablast lasteaeda toita. Nädalapärast peab pulbrijoogile üle minema.

<param name="movie"
value=”http://www.youtube.com/v/aUV-58zZlKs&hl=en_US&fs=1&”&gt;

Varsti algab poegimine


Finull ja Gotlandlane. Mõlemad on tiined ja peaks varsti poegima. Valge utt (Kõverjalg)on kaheaastane ja saab teised talled. Eelmine aasta olid kaksikud. Ilmselgelt võib arvata, et sellise ümaruse juures on neid rohkem kui kaks. Eelmisel kevadel oli tallesid ühe ute kohta 2,45. Kahed nelikud ja kahed kolmikud. Ülejäänud uted olid esmakordsed poegijad ning said kaksikud. Vaid üks noor jäi ühe tallega.
Kui kari on väike, siis ei ole probleemi kolmikute-nelikutega vaid iga lisaks sündinud tall on suur rõõm ja väärtus. Mässamist on palju kuid pole hullu. See on ainult paar kuud, kus tuleb lutipudelitega edasi-tagasi sebida. Lutitatud jääratalledest kasvavad aga jälle väga julged ja inimsõbralikud loomakesed.
Ei saa mööda minna kiitmata Finulli villa, mis on ikka märkimisväärselt ilus – peen ja pehme. Sellele ei ole Eestis teist samaväärset kõrvale panna. Lisaks on utemammad väga hoolitsevad ja eeskujulikud emad – suurte tissidega ja hea piimakusega. Kui veel lisada sinna juurde sügisene talle lihakeha kaal mis 7 kuusel oli keskmiselt 16 – 18 kg ja 10 kuusel oli 24 kg, siis on põhjuseid palju miks neid kiita. Kui ilusad nahad neil on saab teada siis, kui saab kätte esimese partii Soomes pargitud nahkasid.


Mammamiiad: Mona-Liisa ja Tädi Tortila.

Sai proovitud esimest korda niinimetatud “vabaviltimist”. Panin risti-rästi natuke kõike. Rullisin ja näppisin, patsutasin ja kolkisin, vahepeal seebitasin. Tulemuseks – mingi tundmata looma nahad, kes Pärnu mnt alla aetud :) Lahedad loomad igatahes.

Ma ei tea viltimisest mitte halli huntigi, kuid sattusin nii hoogu, et viltisin poole ööni ning raiskasin oma ketruse jaoks valmis kraasitud villa ära. Fantaasia hakkas lendama ja mõte liikuma. Täitsa lahe tegevus. Finulli peenvillalokid viltusid imeruttu ja pind sai selline mõnus natuke struktuurne. Tumeda “looma” valmistamise juures kasutasin ära kammvilla tegemisel alles jäänud villatupsud.

Nipet-näpet kooliasju!


Praegu ei midagi suurt – vaid palju palju uut: keerupaelad, punupaelad, sukapaelad, kaaruspaelad, kihnuvitsad, islandivitsad, kõlad ja vööd, nupud ja augud, silmi juurde ja maha, keerdu ja taha. Vikelda ja nikerda. Vardad peavad olema 1,25 – 1,5. Tunnen, et vajan prille.