Sündisid viisikud

Kell on kaks öösel ja mina joon kohvi, laadin pilte arvuti ja kirjutan blogi. Täitsa sassis. Magada ju nagunii ei saa. Sündisid viisikud talled. Esimene oli põiki ja vajas abi. Utt seisis – uskumatu küll – rahulikult ja lasi käega sisse minna. Pärast lakkus veel minu näpud ka puhtaks. Nagu oleks tänanud, et aitasin. Teised tulid ilmale ise – muudku lups ja lups. Väga hea ema. Meie Ihana Inkeri Kakkonen. Ei lase oma talledel niisama lesida vaid ajab üles ja saadab sööma. Neid on aga nii palju jalgade vahel kakerdamas. Väike mure jääb kas nad hommikuks kõik ikka hinges on, või on mõni kogemata ära tallatud – magatud. Hädised on nad küll võrreldes kaksikute talledega. Nagu väikesed imeteod. Kaks talle on väiksemad ja neil võttis piisavalt palju aega, et jalad alla saada. Aitasin nõrgematel tissini pääseda, sest tahtsin olla kindel, et nad ternespiima saavad. Luti-pluti tallesid on nüüd küll palju. Ega ema üksi neid ära ei toita ei jõua. Ah unesegane jutt sai.
Ime on see tõesti.

23.03 päeval.
Hommikul kõik alles – elusad ja terved. Tuiavad ringi ja nõuavad süüa. Ema seisab püsti ning piimariiuli juures on pidev järjekord. Vaenekene, pole aega isegi maha istuda. Meie kits Pille peab ka oma panuse andma. Kui enne oli vaja toita ainult ühte nelikutest, siis nüüd on neid palju rohkem. Kits tuleb päris “kuivaks” tõmmata, et seda ablast lasteaeda toita. Nädalapärast peab pulbrijoogile üle minema.

<param name="movie"
value=”http://www.youtube.com/v/aUV-58zZlKs&hl=en_US&fs=1&”&gt;