Kas kevadine ärkamine või eneseleidmise kasvuraskused

Keeldun uskumast, et elus juhtuvad asjad lihtsalt niisama. Ei pea midagi konkreetset silmas vaid üldistan, ilma ajalise mõõteta – kogu elukaart. Alati on olemas mingi põhjus, mingi sügavam sisu, mõte või tähendus – milleks muidu. On need siis head või halvad asjad, nad on olemas ja ilmselt ka vajalikud. Need on elus olemise tõestuseks. Olen alati proovinud näha halbades asjades ka head kui need olemas on, ja üritanud  vähemalt midagi õppda. Kas või põhjuste ja tagajärgede seost analüüsides. Tahan mõista ja aru saada, miks ja mille jaoks. Leida oma Nirvaana  – kui seda  palju pole öeldud? Üldiselt jõuab arusaamine ja hingerahu palju hiljem kohale kui seda tahaks või sooviks. See vahepealne nn „vastuste otsimise aeg“ ja arusaamisele jõudmine ei ole valutu. Pigem vastupidi. See piinab, muserdab ja väntsutab. Võitle ja vaidle iseendaga – kõige hullem vastane kes võib olla. Võrdväärne vastane ja mõtetu võitlus. Peksa saad lõpuks  nagunii.
Ei ole vaja protestida! Ei ole vaja võidelda! Ei  ole vaja peksta pead vastu seina! Palju “õigem” on hästi rahulikult ja turvaliselt kulgeda (milline ilus sõna – kulgeda)  ja kindlasti mööda rööpaid. Terve elu! Ei mingeid kõrvalekaldumisi. Ei mingeid muudatusi. Kõik läheb plaanipäraselt, stabiilselt, etteaimatavalt. Võtad koorma peale ja kannad. Paned maha, kui selleks õige aeg ja koht ning võtad jälle vabatahtlikult uue koorma. Ja nii päevast päeva, aastast aastasse. Turvalisus – stabiilsus – kohusetunne – vastutus – järjekindlus –korrapärasus  –  mis iganes. Väärt sõnad sügava tähendusega. Kuid täna on   protestimeeleolu   ning võrdsustan neid sõnu sambla, hallituse, kõdu, kopituse ja kompostiga. Jätku nad mind natukeseksi ajaks  rahule. I want to break free!
….tegelikult pole vaja rohkem,  kui vaid lihtsalt maha istuda, siis homme jaksaks jälle. Võin ka rullid pähe keerata kui vaja. Kuid see kõrvulukustav ja hingemattev vaikus teeb haiget ja tekitab ahastust. Ikkagi usun, et tuleb mis tuleb, ja kui juba tuleb, siis ikkagi mingi sügavama mõtte, sisu ja  tähendusega ning kindlasti põhjuste – tagajärgede müstilise seosega. Ja kui jääb tulemata, siis sellelgi oma tähendus – peenekoeline eneseiroonia. Ja hea, et saan  jagada  oma muresid vahtkustutiga esikuseinal. Kedagi teist pole praegu.

Advertisements

Sangastes käidud nigu niuhti….

Viisin juba sügisel villad Sangastesse. Suure nurumise peale võeti vastu. Kuid talv oli selline nagu ta oli – kõva pakasega ning nüüd said lõngad lõpuks valmis. Suur tänu ja kummardus veskimees Neemele imeilusa töö eest. Parimad lõngad Eestis tulevad just tema käealt. Lõngad on peened ja ühtlased. Kahju, et villaveski omanikud ei lase enam Neemel veskis toimetada. Viimasel ajal – mulle tundub – on hakanud väikeste lambakarjade omanikud  just  villale rohkem tähelepanu pöörama. Huvi villalammaste vastu on olnud päris aktiivne viimasel ajal. Kuid suured vabrikud tahavad suuri koguseid. Jõgeva villavabrik teeb väga ilusat lõnga. Kust võtta aga 50 kg finulli villa. Mis saab edasi?

Must ja pruun on 100% finull.
Helekreemikas on valge gotlandiristandi tallevill + pruun finull + koer.
Valge on gotlandiristandi tallevill + natuke finulli
Kõige tumedam hall on mustad ja tumehallid gotlandi tallevillad ja gotlandiristandi tallevillad
Heledamad hallid on seguvillad + natsa koerakarva.
Pooled lõngad lasin kahekordsed, pooled ühekordsed.

Sangastest tagasi tulles muudku imetlesin kaunist Lõuna-Eesti maastikku. Rob Dougani Furious Angelsi plaat mängis taustaks. Vahest on päris tore üksi ringi sõita. Tümps oli maksimumi peal ja naudisklesin head muusikat, kevadpäikest ja kauneid vaateid. Millised maalilised mäed ja orud, jõed ja järved. Kõrged metsad, hoolitsetud põllud ja kaunid talud. Kõik oli nii ilus ja korras. Küll on ikka tore Eestis elada! Vasakul teeääres jäi silma metsavaheteele üles seatud märk – punase ringi sisse kirjutatud stopp ja suur käsi. Mõtlesin, et no on ikka tuusad maaomanikud kes selliseid märke üles seavad. Varsti hakkas silma veel veidram asi – postid, musta valge triibulised, Eesti Vabariik peale kirjutatud. Vist mingi uus kilomeetripostide trend mõtlesin ja pidasin sedagi imelikuks. Kolmas asi, mis imestama pani, oli rohkelt vastu tulevad ühesugused Valga sildiga autobussid. Imestasin masu aegse tiheda bussiliikluse üle Pärnu ja Valga vahel ning muudku uhasin edasi. Olin nii “süvenenud”, et enne ei jõudnud asi kohale kui nägin silti – Valga 3 km. Peab mainima, et sinna mul asja ei olnud. Hea, et niigi läks ja päris Jekapilsi välja ei sõitnud. Ei tea mis minuga lahti. Muudku unistan, kevad on südames ja hõljun pilvedes. Ei olnud esimene kord Sangastes käia ja tee oleks pidanud selge olema. Hea asi oli see, et koju jõudsin lõpuks ikkagi – mis siis, et ringiga ja hilinemisega.

….siin üks eilne emotsiooni tekitaja…

Minu aia kõige väärtuslikum puu on leinajalakas. Just see sama puu mille otsas istub  mõtliku näoga kass. Praegu on ta seal üksi, kuid on olnud päevi, kus neid on seal tunduvalt rohkem. Ka kolmekesi on proovitud latva vallutada. Sellisel juhul kõigub vaene leinajalakas  hoogsalt paremale ja vasemale nagu pendel ning kassidel tundub väga lõbus olevsat. Minul aga kisub seda nähes süda rinnus kokku ja viha vallandub kasside peale hirmsa röögatusena. Kui Vaimõisa külas juhtub veel mõni kass puuotsas olema, siis selle huilge peale tulevad nad kõik kindlasti sama kiirelt alla kui minu omad. Olen tähele pannud seda, et kui neil on krõbuskikauss tühi, siis parimaks mooduseks minu tähelepanu köita on selle õnnetu puu vägistamine. Ma küsin, et miks just see?   Miks mitte mõni kuusk, kask, kadakas või tikripõõsas?

Üldjuhul tõusen väga vara. Kell kuus on vist vara? Igatahes premeeriti täna selle eest imeilusate vaadetega. Mõnel hommikul kohe on selline romantiline meeleolu ja märkad rohkem ilusaid asju enda ümber. Tänane hommikukohvi sai segatud kitsepiima ja päikesekiirtega.  
……ja järta lõhnas kui puhas voodipesu…….

Eile hilisõhtul sündisid selle kevade viimased talled. Gotlandi utt tõi ilmale kaks utetalle kes on musta Finulli järglased. Nii ootasin, et sünniks mõni ristand utetall mingit muud värvi kui gotlandlihall. Ja sündisidki – üks neist oli kreemikasvalge. Ülejäänud  Gotlandi ja Finulli ristandtalled on praegu kõik musta värvi. Arvata on, et lähevad  hiljem halliks.

Siiani on läinud kõik väga hästi. Kolmikute emad toidavad oma lapsi ise.  Minu lutitada on ainult kolm väikest viisikutest. Nendega on muuseas kõik hästi. Parajad trullad on ja kogu aeg näljased.  Üks neist teletupsudest on siin. Endal nina piimane ja nõuab kõva häälega lisa.Kas ta pole mitte armas :)