Südame pealt ära.

Kirjutasin selle juba paar nädalat tagasi. Algul avaldasin, siis korjasin jälle ära. Ebameeldiv hakkas.  Kuid mis seals ikka, suu puhtaks ja südame pealt ära.
Augustis saab kaks aastat sellest, kui sai toodud esimene kamp peenvillalambaid. Tänu Dianale see üritus üldse toimus. Algas  kõik sellest, et kaunil kevadpäeval Kiidevalt tulles sai  põigatud korraks Diana juurde tassikesele kohvile. Millest muust  kaks lambakasvatajat ikka räägivad  kui  lammastest. Jutt jooksis villateemale ning Diana mainis, et Rootsis selline pehme villaga lambatõug täiesti olemas. See ei jätnud mind mitte külmaks ja lükkasin Diana kohe arvuti taha asja lähemalt uurima. Leidsime üles seltsi kodulehe ja muidugi ka müügikuulutused. Tookord ma täiesti teadvustasin endale seda, et villalamba toomine ei ole mingi “äriplaan”. Kogu lamba teema kokku  on üks suur santlaagri teema kui numbritesse panna. See selleks. Minu loogika ja arusaamine on selline, et kui juba looma pidada, siis peab see olema parim. Kõik lambad tahavad talvel heina, vajavad parasiiditõrjet, mineraale, varjualust, lisasöötmist talveperioodil, hoolt ja armastust, tööd ja vaeva. Mis iganes loom mul laudas oleks, ma panustaks ühtemoodi. Mõistlik kui see loom on puhtatõuline, puhta taustaga, korralikust karjast, annaks parimat villa ja kasvataks korralikud singid. Nii see alguse sai.
Järgmine kevad olid juba minu laudas esimesed puhtad finulli talled. Tallesid oli palju. Keskmiselt 2,45 talle ute kohta. Kahed nelikud, kahed kolmikud ja kõigil noortel uttedel kaksikud talled.  Rõõm oli suur kuid veel suurem  oli  aina süvenev majanduslangus. Selleks ajaks oli mul  tekkinud palju erinevaid tuttavaid käsitööliste ja lambakasvatajate hulgas. Sinisilmsena, kujutasin tol korral ette, kuidas me kõik tulevikus kenasti üksteisega koostööd  teeme. Entusiasm oli silmipimestav, tahtmine  oli suur ja mõtted lendlesid kõrgele ning kaugele. Kuna majanduslangus aiva süvenes ja minul laudas palju tallesid, tekkis mõte. Mis oleks kui pakuks välja võimaluse teistel ka peenvillaseid kasvatama hakata.  Esimese aasta “müügiedule” ei hakanud üldse mõtlema. Samas pidasin head reklaami tulevikuks silmas küll. Vill on ju kordades parem ja see juba reklaami iseenesest. Lisaks  arvasin, et algaja loomapidajana on mõistlikum kui need väärtuslikud jääraliinid erinevates taludes puhasaretuses kindlalt duubeldatud saaks. Et kui minul jääraga midagi peaks juhtuma, on teada, et selles  või teises talus on see olemas ja vastupidi.  Tagatipuks oleks see hea tahte ja koostöösoovi väljendus millesse ma nii väga uskusin. Mõeldud tehtud. Kolme erinevasse kohta läks erinev kogus  puhtatõulisi uttesid koos  jääraga. Minu soov oli  järgneva kahe aasta jooksul saada samas koguses jääratallesid tagasi. Kui esimene aasta ei sünni ja jääb puudu, siis järgneval aastal. Sai veel sellekohane lihtne sulle-mulle leping tehtud.  Tänaseks on üks “lepingupartner” tummaks jäänud. Kevadel, kui minu laudas poegimine täies hoos oli, tundsin huvi ja küsisin meilitsi –  kuidas ka mu lambad elavad, on ikka elu ja tervise juures ning  kas  ja millal on järelkasvu oodata. Vastuse sain lühendatud kujul sellise. Tegin copi-paste:  Esiteks ei ole need enam sinu lambad. Minu laudas ei ole sinu lambaid. Ka meie vahel sõlmitud ostu-müügilepingu alusel ei ole sinu lambad minu juures. Selle lepingu järgi sina müüsid ja mina ostsin sinult lambad. See ei ole lihtsalt paber, millele me alla kirjutasime, vaid on leping, mis põhineb juriidilistel alustel.Igal ostu-müügilepingul on kaks poolt- asjaõiguslik pool ja võlaõiguslik pool. Asjaõiguslik pool sätestab, et müügiobjekt st lambad on üle läinud ostjale. See toiming on ka registripidaja (PRIA) poolt registreeritud. ……… (seda on endiselt  valus lugeda)
Käin vahest vaatamas tema blogis. Kas äkki on tulnud mõni uudis. Mitte tuhkagi. Igasuguseid uudiseid on seal. Küll  saabusid karja ahvenamaalambad. Küll tänatakse kedagi ilusate villaste sokkide kudumise eest. Tänatakse kõiki ette ja taha. Tänatakse isegi siis kui tänamiseks puudub põhjus. Maalambad kevadel muudkui poegisid ja tõid uhkelt pruune järglasi. Mitte sõnagi peenvillalammastest. Kas nad on elus või surnud, ei tea. Mõningase ajavahemiku järele olen jälle kirjutanud ja uuesti küsinud nagu vaene sugulane oma palgaraha. Kui suvatsetakse vastata, siis öeldakse, et tõesti ei tea ja aru ka ei saa. Nagu kasvatab udarat, aga kõik on looduse teha. Viimases kirjas sain kaua oodatud vastuse, et ühel utekesel on üks jääratalleke. Teine kasvatab jätkuvalt udarat :) Praegu juba juulikuu.  Mäletan veel sellest ajast kui minuga suheldi, et tegemist on  mõtleva loomapidajaga, kes ikka nagu  tundis asja. Teadis teisigi õpetada. Väga jutukas oli.  Kuis siis nüüd, et enam mitte kui midagi mitte kui millestki aru ei saa. Ei saanud aru millal uted indlesid, ei tea millal jäär karja läks, ei tea ja aru ei saa.  Aga minu meel on mõru. Miks? Vot selle pärast, et vaikitakse, aetakse kiusu ja mängitakse ullikest. Selle pärast, et asjaõigusseaduse järgi on nii tugev omanditunne, et ei taluta küsimuse formuleeringut,   kuid võlaõigusseaduse pärast ei vaevata pead. Lepingujärgselt “võlaõigusliku” poole rahaline väärtus 10 000.-.  Imelik kahtlaselt tõrjuv suhtumine pehmelt väljendades.Veider seegi, et tema laudas nii sigiv lambatõg  ahtraks on jäänud. Ümberringi kõigil mitmikud ammu käes.  Mul ei jää muud üle kui oodata, vaadata, oletada, arvata ja loota. Tea, millal jälle tuleb tahtmine küsima hakata.  Lootus, et “lepingupartneri”  kõnevõime taastub  ja saabub lõpuks Happy End – no lootus sureb viimasena :)
Kena vanasõna ütleb –  iga heategu peab karistatud saama.  Halleluuja selle peale!  Muidu mul läheb endiselt hästi.

Viimased talled sellel aastal

23.06.  poegis must gobelään finull  Juta kaks utetalle /must ja pruun

25.06.  poegis pruun finull kaks jääratalle / pruunid

28.06.  poegis ristandutt (25% got; 25% BB; 50% finull) üks utt ja üks jäär / mustad. Tallede isa peenvilla jäär. Talled seega 75% veresusega. Huvitav milline saab olema vill?

Jaanipäevaeri!

Väga vabandan nõrganärviliste ja õrnahingeliste ees sellise koleda postituse pärast, aga see on elu tõsiasi, et üks lammas varem või hiljem patta pannakse. Olen ise ka õrnahingeline (kindlasti mitte nõrganärviline) ja siiani juhtub, et vahest  pisar silma tuleb. Depends on….. Mina pean ju näpuga näitama kelle kord on minna  ning  seega langeb vastutuse koorem minu õlgadele.  Elu on juba kord selline ja miskit pole parata.
Meil oli täna selline kurb sündmus kus üks väga suureks kasvanud ristandtall (ema gotlandlane ja isa finull) pidi taevastele karjamaadele minema. Jäärasid on sellel aastal väga palju ja neid tuleb järjest rajalt maha võtma hakata. Tulemas on ju ka  suur  Eesti Rahva  Püha  –  Jaanipäev!  Nii et  mitmed põhjused lambatapuks olemas. Ühesõnaga,  sai palutud lamba käest  enne 1000  x  vabandust nagu kord ja komme meie talus ette näeb ja “uinutati ta magama” nii nagu kord ja komme EU-s ette näeb. Põhjus, miks seda postituse vääriliseks pean võib pildi pealt oma silmaga näha. See sama jääratall sündis 21.03.  üksiku tallena ja  just tänasel päeval sai ta kolm kuud vanaks.  Lihakeha kaal aga ei rohkem ega vähem kui 19,5 kg. See on märkimisväärselt suur ja kindlasti postitust väärt ning ei kuulu  rubriiki “Lambakasvataja luuletab” :) Selline suurus on imekspandav, sest tegemist pole ju  lihalammastega.  Mul jalutab karjamaal teine peaaegu  sama suur purakas ringi, kes on ka gotlandi ja finulli ristand ning samuti üksik jäätatall. Ega finulli talled väga palju alla ka ei jää. Miks sellel aastal talled nii kenasti suureks on kasvanud – ei tea?  Mõte liigub  Rootsist tellitud imemineraalide peale – ehk on  põhjus selles. Või hoopis sobivas ristandis küsimus – kes seda oskab öelda.  Või pean iseennast õnnitlema eesrindliku töö eest. Kindlasti  kuulub suur  au ja kiitus Rootsi  peenvillalammastele :) Vähemalt 50% ulatuses.

Ja siis veel see teine lugu ka. Täna oli postkasti  laekunud A4 suuruses ümbrik. Abikaasa Andres luges ümbriku pealt, et postitatud oli see Riigikanseleist. “Millega ma jälle hakkama olen saanud”: tuli raske ohe tema suust :) Kogenud pessimistina pelgas ta halvimat. Ei tea mida ta kartis, kuid ümbrikus oli  hoopis selline esinduslik tänukiri, mille pildi panin siia kõrvale. Et ei tekiks kahtlusi ja kõhklusi  jne. ;) Ma ei tea millega me selle au siin metsas oleme ära teeninud ja kuidas nad meid üles leidsid. Äkki neil läks seal miskit sassi. Me saime küll  valla kaunima talu tiitli, aga see oli eelmine aasta?!?! Tänukiri piraka jääratalle kasvatamise eest  – sellest saaks ma veel aru ja tunneksin ennast sellise tänukirja väärilisena :) Praegu aga eriti mitte.  Kas ja kuidas  reageerida?  Saadaks näiteks härra peaministrile  maksikirjaga   ülalmainitud  piraka jääratalle värske tagumise singi  pronksõduri teisaldamise eest või lihtsalt  Jaanipäeva puhuks :) Jah – nali naljaks. Igaljuhul  suur tänu Riigikanseleile ja Andrus Ansipile väikese inimese märkamise eest ning seda nüüd ilma lõõpimata. Veider päev täna. Tuleb portvein avada.

Leidsin pildi singipoisist koos emaga, mis tehtud 04.06. Vot nii suur oli ta kahe ja poole kuu vanuselt :)

Vilditud "nahad"

Tegin korraliku suurpuhastuse villamajanduses. Olidki teised kauaks seisma jäänud. Sorteerisin ära kõik  villad. Sügisel Saaremaalt toodud tallelokid ja kevadel pügatud oma lammaste talvised villad. Kokku sai päris palju, mille viisin  Jõgeva villavabriku. 50 kg sai segu kus 3/4 gotlandiristandi valget tallevilla ja 1/4 pruuni värvi finulli. Helekreemikas lõng peaks tulema. Puhtaid gotlandilamba halle lokke  oli 36 kg millele lisandus natuke musta finulli.  Paremad  gotlandilokid sorteerisin välja, et juhul kui äkki tuleb soov viltima hakata, siis on millest viltida. Soov tuli ka  kohe ja äkki.  Peale paari päeva pusimist valmisid sellised  “nahad”.

…luuletab

Ka üks lihtne lambakasvataja võib vahest omale seda kergemeelsust lubada ja mõne rea luulevormis kirja panna kui kutsu ei haugu ja vaim pääle tuleb :)Mis neist ikka enda teada jätta. Kunagi ammu sai oma luuletusi käekotisahtlis salajas hoitud, unustatudki sinna ja kott rändas hiljem prügikasti koos luulega, a kunagi oleks ju hea lugeda…

Üks väike vale eile haavad silus

ja täna tundub – elada on ilus :)

                                     ♦   ♦   ♦

Ma algul talusin ja ootasin ning palusin
      siis hääletult hüüdsin – nii lootusetult püüdsin
         lõpuks hinges karjusin, siis jälle leppisin ja harjusin
              kuid tühjus vastu kajas
                   mu üksindusemajas
                       on vastuolud ajas

                                                    ♥  ♥  ♥                                                    

istun õhtuti õues
kui hämardub päev
soojus tuikamas põues
ja veiniklaas käes

         nii hea on siin olla
         mõte lendleb kui lind
         olen üksi ja ohkan
         ootan praegu sind

                  mida otsivad hinged
                  mida leiavad nad
                  rõõm, valu ja pinged
                  jalust rabavad

                        laiub vaikus ja rahu
                        üle pimeda maa
                        mis mu päeva ei mahu
                        unenägudes saan

                                     *   *   *


on seisund endiselt stabiilne
pole midagi muutund
ikka rumal – labiilne

ja mõtted värvunud on roosaks
pole midagi muutund
sõnad hajuvad proosaks


ikka unistan – loen taevas tähti
pole midagi muutund
mind seal tantsimas nähti


kui see tüli ei tee võtaks sinugi sinna
et midagi muutuks
ja võiks edasi minna

♦   ♦   ♦

miks närtsida teistele rõõmuks

        miks elada kurbuses hallikas

                kes keelab väikeseks sõõmuks

                        peatuda Elualguseallikal

kõik rajad me enese määrata

           patt peita on sisemist sundi

                   luba teelt on kõrvale käänata

                                 ainult oota veel kesköist tundi

                                         joo allikast – hing laulab sul sees

                                                       vaid tänaseks antud on luba

                                                                     joo rõõmuga – sest palju veel ees

                                                                                  homne saatus ju ihub nuga

                     ◊   ◊   ◊

Üks kutseline kalur tegi triki

ta kutsus oma paati Hiire Miki

hiir aastuski paati

mis meenutas vaati

ja mõtles –„ kas olen Kon Tikil !“

Kon Tiki siis seilaski  merele

kohe hiire hammas läks verele

„ pole ammu ma söönud“

ütles ta, kui oli löönud

hambad ahtri ja võtti kinnitust kerele…

                                                         ♥   ♥   ♥

Kevadised talled müügisi!

Lubasin blogis teada anda kui talled müügiküpseks saavad. Nüüd on see aeg käes, ehk siis ostuhuvilised on oodatud. Uttesid on sellel aastal vähe ja mõned juba broneeritudki. Ilmselt tuleb müüki  kaks vanemat Rootsi päritolu utte. Jääradest on alles veel eelmise aasta neli noort erinevate liinide esindajat, kes on nii ilusad poisid ja keda pole raatsinud taevastele karjamaadele lähetada. Nüüd on neil ilusad järglased olemas ja mõni neist valmis uude koju minema. Lisan veel siia juurde, et meie karjale sai tehtud Maedi-Visna uuringud ja kari on taudivaba – M1 statusega.
Ps! Edevusest või millestki muust – kes seda nüüd oskab täpselt öelda, kuid ei saa jätta mainimata, et juunikuu Maakodus on väike artikkel  meie talust,  lammastest ja villast (natuke minust ikka ka).  Kena lugemist :)))
Mõned pildid talledest!


Valge kasukas kuulub peenvillalamba jääratallele kes on üks viisikutest. Sama Teletups kes hädiselt televiisoris määgib ja mõned postitused tagasi pildil piimase ninaga on. Pilt on tehtud peale seda kui kerge vihm on väikese villapesu teinud. Pilti pole töödeldud vaid vill ongi selline kriiskav-valge. Ema on samasuguse imelise villaga.

Kolm venda emaga, neljas ei mahtunud kaadrisse.
Nedele kahele õele on emaks gotlandlane ja isaks peenvillalammas

Sellel aastal sai paaritatud gotlandiuted peenvillaste jääradega ( ülal pildil must ja valge tall  koos on eelmainitud ristandtalled ).  Alumised must ja valge tall on peenvillased. Ega mul polegi rohkem ristandeid kui nelja gotlandi ute järglased ja üks piima-gotlandi-peenvilla ristand kes poegib alles selle kuu lõpus. Enamus ristandtalledest on jäärad, kuid nemad on kindlad potipoisid. Valge ristandutt jääb põhikarja. Kaks musta ristandutte on müügis. Meie suurte lammaste põhikari on 15 -16 utte ja ei plaanigi karja palju suuremaks ajada. Sellest piisab ühele harrastuslambakasvatajale täiesti (lisaks kenale villale tuleb kena kogus sõnnikut  ja kui sellele mõelda, siis on neid liigagi palju). Valikuid tuleb teha. Keegi tuleb eest ära saata, keegi tuleb asemele. Nii selle aretusega on. Ma ei suuda loobuda  rõõmust mida pakuvad erinevad ristamiskatsetuste tulemused. Siiani on olnud vaid positiivseid emotsioone ja meeldivaid üllatusi. Ausalt öelda on eesmärgiks saada hele-valkja-kreemika-pruuni värvusega  lammas. Vot sellised imelised plaanid on nende ristanditega. Miks ristandjäärad on potipoisid – aga sellepärast, et üks õige jäär lambakarjas peab olema puhtatõuline ja kindlasti mitte ristand – söö või saia. Jäär on see, mille arvelt ei saa ega tohi kokku hoida.  Ükskõik mis suunaline on kari, kas liha-piima-naha või villa. Jäär olgu ikka 100% veresusega. See  minu isiklik arvamus. Ja lõppeks – me tahame suppi ja praadi ka saada :)