Jaanipäevaeri!

Väga vabandan nõrganärviliste ja õrnahingeliste ees sellise koleda postituse pärast, aga see on elu tõsiasi, et üks lammas varem või hiljem patta pannakse. Olen ise ka õrnahingeline (kindlasti mitte nõrganärviline) ja siiani juhtub, et vahest  pisar silma tuleb. Depends on….. Mina pean ju näpuga näitama kelle kord on minna  ning  seega langeb vastutuse koorem minu õlgadele.  Elu on juba kord selline ja miskit pole parata.
Meil oli täna selline kurb sündmus kus üks väga suureks kasvanud ristandtall (ema gotlandlane ja isa finull) pidi taevastele karjamaadele minema. Jäärasid on sellel aastal väga palju ja neid tuleb järjest rajalt maha võtma hakata. Tulemas on ju ka  suur  Eesti Rahva  Püha  –  Jaanipäev!  Nii et  mitmed põhjused lambatapuks olemas. Ühesõnaga,  sai palutud lamba käest  enne 1000  x  vabandust nagu kord ja komme meie talus ette näeb ja “uinutati ta magama” nii nagu kord ja komme EU-s ette näeb. Põhjus, miks seda postituse vääriliseks pean võib pildi pealt oma silmaga näha. See sama jääratall sündis 21.03.  üksiku tallena ja  just tänasel päeval sai ta kolm kuud vanaks.  Lihakeha kaal aga ei rohkem ega vähem kui 19,5 kg. See on märkimisväärselt suur ja kindlasti postitust väärt ning ei kuulu  rubriiki “Lambakasvataja luuletab” :) Selline suurus on imekspandav, sest tegemist pole ju  lihalammastega.  Mul jalutab karjamaal teine peaaegu  sama suur purakas ringi, kes on ka gotlandi ja finulli ristand ning samuti üksik jäätatall. Ega finulli talled väga palju alla ka ei jää. Miks sellel aastal talled nii kenasti suureks on kasvanud – ei tea?  Mõte liigub  Rootsist tellitud imemineraalide peale – ehk on  põhjus selles. Või hoopis sobivas ristandis küsimus – kes seda oskab öelda.  Või pean iseennast õnnitlema eesrindliku töö eest. Kindlasti  kuulub suur  au ja kiitus Rootsi  peenvillalammastele :) Vähemalt 50% ulatuses.

Ja siis veel see teine lugu ka. Täna oli postkasti  laekunud A4 suuruses ümbrik. Abikaasa Andres luges ümbriku pealt, et postitatud oli see Riigikanseleist. “Millega ma jälle hakkama olen saanud”: tuli raske ohe tema suust :) Kogenud pessimistina pelgas ta halvimat. Ei tea mida ta kartis, kuid ümbrikus oli  hoopis selline esinduslik tänukiri, mille pildi panin siia kõrvale. Et ei tekiks kahtlusi ja kõhklusi  jne. ;) Ma ei tea millega me selle au siin metsas oleme ära teeninud ja kuidas nad meid üles leidsid. Äkki neil läks seal miskit sassi. Me saime küll  valla kaunima talu tiitli, aga see oli eelmine aasta?!?! Tänukiri piraka jääratalle kasvatamise eest  – sellest saaks ma veel aru ja tunneksin ennast sellise tänukirja väärilisena :) Praegu aga eriti mitte.  Kas ja kuidas  reageerida?  Saadaks näiteks härra peaministrile  maksikirjaga   ülalmainitud  piraka jääratalle värske tagumise singi  pronksõduri teisaldamise eest või lihtsalt  Jaanipäeva puhuks :) Jah – nali naljaks. Igaljuhul  suur tänu Riigikanseleile ja Andrus Ansipile väikese inimese märkamise eest ning seda nüüd ilma lõõpimata. Veider päev täna. Tuleb portvein avada.

Leidsin pildi singipoisist koos emaga, mis tehtud 04.06. Vot nii suur oli ta kahe ja poole kuu vanuselt :)