Nimetaks asju õigete nimedega.

Hea küsimus – kes on villalammas? Iga lammas kannab ju seljas villakasukat.  Nii ei ole põhimõtteliselt vale nimetada villalambaks kõiki Eestimaal rohtu närivaid lambaid. Aga siiski. Ei nimeta ju keegi lihalambaks  näiteks piimalambaid või väikeseid maalambaid. Liha maitseb neil sama hästi kuigi singid võrreldes lihalambaga on tunduvalt väiksemad. Selles suhtes tuleks ikka vahet teha küll millist lammast nimetada villalambaks millist lihalambaks jne. Kindlasti ei ole gotlandilammas ega gotlandiristandid villalambad. Gotlandilambad on karusnahalambad. Nad on tuntud oma väärtusliku naha poolest millest tehakse  kraesid ja mütse, boasid ja veste. Rääkimata kasukatest. Istumise all kestab selline nahk tunduvalt kauem ja lokid jäävad lokkideks ka peale  pikemat nühkimist. Gotlandilamba villakarv on jäme, säsikanaliga ning vastupidav. Lõnga saab sellest villast ka  – hea, tugev ja vastupidav sokilõng tuleb.  Mille järgi siis öelda? Kes on villalammas? Kas võimsa villakasvu järgi? Vist mitte.  Mida peenem on vill seda aeglasemalt ta kasvab kuid seda pehmem ta on.   Minu põhikarjas on üks ülipeene villaga utt, kellelt saan vaid kord aastas villa. Alla kaheksat kuud ei ole mõtet pügama hakata. Vill ise on imepehme. Peenvill  koosneb alusvilla karvadest ja need  on ilma säsikanalita. Loogete arvu järgi saab määrata villa peensust. Mida rohkem lookeid cm kohta seda peenem on villakarv ja seda pehmem ja elastsem on sellest villast tehtud lõng. Seega pole villa kasv peamine näitaja. Kuid mille järgi siis? Kas määrab see, mille pärast keegi oma lambaid peab? Nii pole nagu ka õige mõelda. Ma võin texelit või dorsetit pidada villa pärast – keegi ei keela, kuid see ei tee neist villalambaid. Samuti võib minilambaid liha pärast kasvatada, kuigi see oleks juba ülim rumalus ja hinge raiskamine. Minu arvamus  on selline, et villalammas on see, kes on aretatud villalambaks. Kelle jõudluskontrolli käigus on arvestatud muude näitajate kõrval ka villanäitajaid. See tähendab, et aastakümnete järjepideva aretuse tulemusena on ühe tõu raames saavutatud seda, et vill on lamba seljas ühtlane kogu villaku ulatuses. Peene säbaraga, läikiv ja pehme ning värvid on puhtad ja selged. See tähendab seda, et sellise lamba järglased on samasuguse villaga ning samuti nende järglaste järglased. See on aastakümneid kestnud järjepideva aretuse tulemus. Villalammas ei saanud selliseks üleöö. Samuti ei kasvanud lihalambale äkki kopsakad singid.
Maalammas on maalammas. Ei alahinda nende olemasolu ega väärtust. Nad on sellised nagu nad on – väikesed, kahekihilise villaga ja mitmevärvilised. Kuid villalambaks on neid palju nimetada. Ei nimeta  ükski maalamba pidaja oma loomi lihalammasteks selle pärast, et ta näiteks väärtustab oma lamba liha enam kui villa ja kasvatab neid just selle pärast. Maalambad võiks jääda ühise nimetaja alla maalammas. Kõik teavad  nagunii mis loom selle nime taga peidus on ja kes seda täna ei mõista (mina olen ka nende mõistmatute hulgas) teevad seda ehk homme. Eks aeg näitab. Populatsioon on neil väga  kirju nii välimiku kui ka villaku suhtes. Aretust pole olnud. Kuid olemas nad on ja nende populaarsus on suur.  Kindlasti on neil oma koht. Aga nimetatagu asju õigete nimedega. Karikakar ei ole pojeng. Kuigi mõlemad on ilusad lilled  ja sobivad  lillevaasi. Pilt on niigi segane. Olgu  lihalammas  see, kes kasvatab suured singid. Karusnahalambalt saab jälle nahkasid, mida ei anna võrrelda ei lihalamba ega maalamba  omadega. Piimalammas annab piima ja tema  lihakeha on lahja ning vill on  kare. Maalammas on väike, annab kahekihilist kirjut villa ja on olemas neljal erineval moel. Villalammas annab aga peent, ühtlast, pehmet ja selgete värvidega villa, mis on võrreldes eeltoodud lammaste villadega  kordades parem. Seega siis on Eestis praegu  üks ja ainus villalamba tõug ja selleks on Rootsi peenvillalammas. Nimetame asju õigesti, seda lugupidamise märgiks rootslaste vastu ja eriti nende inimeste vastu kes selle pika järjepideva aretustöö taga on. Muuseas on nendeks inimeseks lihtsad  lambakasvatajad.   Meil ei ole siia kõrvale tõesti  midagi panna.
Ristandid on aga hoopis ise teema. Ristandite puhul  tuleks ja peaks rääkima konkreetselt erinevate tõugude veresusest. Olen kahjuks kokku puutunud sellise asjagaja kus muretsetakse karja tõupuhas jäär ja siis selle järglaseid nimetatakse uhkelt jäära tõu järgi. See ei ole kindlasti õige ega ka aus.  Eelkõige nende suhtes, kes sellised ristandid omale soetavad teadmisega, et ostsid puhtatõulise looma ja ka nende suhtes kes  tõupuhast karja peavad ja sellesse kõvasti panustanud on. Nii ja nüüd läheb asi veelgi huvitavamaks ja segasemaks! Eestis eksisteerib kaks ametlikult tunnustatud lambatõugu, kelleks on Eesti tumedapealine lammas (ET) ja Eesti valgepealine lammas (EV). Nendel lammastel on tõuühing, aretus ja tehakse järjepidevalt jõudluskontrolli. ET ja EV lambad on erinevate aretuses lubatud lihatõugu lammastega parandatud tõud. See tähendab, et need lambad on sisuliselt erinevate lihalamba tõugude ristandid. Puhtatõulised ristandid :). Meil on ka palju erinevaid puhtatõulisi loomi Eestisse toodud nagu näiteks gotlandilammas, islandilammas ja  Rootsi peenvillalammas ja paljud teised tõud. Kuna neil pole oma tõuühingut ning muud aretuse juurde kuuluvat (sellepärast, et see on kallis), siis ei saa nimetada neid puhtatõulisteks loomadeks. Nad on sisuliselt puhtatõulised krantsid :)  Ja siis ongi pilt lambamaastikul selline naljakas. Meil on olemas segaverelised tõuloomad, puhtatõulised krantsid ja emotsioone tekitavad erinevate liinidega  maalambad kelle esindajad vaidlevad jätkuvalt kelle liin on rohkem maalammas, kuid samas ei tunnustata neist siiani ühtegi.
Pika segase jutu lõppu sobiks lisada  mu lemmik teema  – villa kassifitseerimine. Mu meelest teeb see villa suhtes pildi veidike selgemaks.
Lambaid võib eristada nende villatüüpide järgi mida on neli:
• Alusvilla tootvad lambad: Vill koosneb ainult alusvillast. Vill on peene kiuline ja peene säbaraga. Villakarval puudub säsikanal. Siia kuuluvad Meriino tüüpi lambad. Selle villa on käsitsi töötlemine vajab kogemusi. Eestis esindatud tõuna Rootsi peenvillalammas. Sellest villast tehtud lõng on väga pehme. Sobib ideaalselt laste rõivaste ning mütside, sallide ja kampsunite kudumiseks.
• Pealisvilla tootvad lambad: Vill koosneb ainult pealisvillast. Siia kuuluvad Gotlandi-, Leicester-, Cheviotlambad. Vill kasvab neil lambatõugudel pikaks on läikiv, jämeda kiuga. Kraasvilla saamiseks tuleb neid pügada kolm korda aastas. Enamus sellesse villatüüpi kuuluvatelt lammastelt saab imeilusaid nahkasid. Gotlandilammast nimetataksegi karusnaha või kasukalambaks.
• Ülaltoodud lammaste ristand: Alus- ja pealisvilla tootvate lammaste ristandit nimetatakse krossbredlammasteks. Lamba vill on alus ja pealisvilla vahepealne variant. Vill on pikk ja sobib mitmeks otstarbeks. Selleks on näiteks Rootsi peenvillalamba ja Gotlandilamba ristandid.
• Alus- ja pealisvilla tootvad lambad: Vill sisaldab nii alusvilla kui ka pealisvilla. Pealisvill on kareda pika kiuga ja alusvill pehme säbarata vatjas. Siia kuuluvad Islandilammas, Ouessant kääbuslammas ja arhailist tüüpi maalambad ka Eesti maalammas.

Rootsi peenvillalamba jäärad

Veel müügis neli jääratalle. Ilusad prisked poisid. Peenvillane kasukas seljas. Karjal on M1 status. Jäära hind 4000.- Kaasa põlvnemine ja loomulikult ka korrektne arve :)

sündinud 23.03.10. 1 valge (viisikutest )
sündinud 02.04.10. 1 must ( kolmikutest )
sündinud 20.03.10. 2 pruuni ( nelikutest )

Sai täna pügatud kaks noort peenvilla jääratalle, kes jäävad karja oma liinide esindajatena. Vanus 5 kuud. Nende vill on selline  KOGU VILLAKU ULATUSES ! Kahju, et pehmust pildi vahendusel edasi anda ei saa. Ja selline on minu lammaste pesemata vill. Vihm on juba piisavalt pesnud ja lokid on puhtad. Kindlasti ma pesen enne kraasimist-ketramist kuid pesuvahendit ei kasuta. Piisab täiesti käesoojast veest.Täna katsetasin huvi pärast eelnevas postituses kiidetud pesuvahendit Sa8 Delicate. Villapesuks see ei sobi. Väga ruttu hakkas vildistuma.  Mina eelistan pidada lambaid sellistes oludes, et vill oleks puhas. Selleks on kõigest vaja, et karjamaad oleks niidetud, lambad ei pääseks “maastikku hooldama” võpsikusse, kõhud oleks korras ja soe vihm  peseks vahest villakasukat. Kui kõik õigesti tehtud, on  omal tööd vähem ja puhtast pehmest villast rõõmu rohkem. Mina olen täna lõputult õnnelik ja seda kõigest peotäiest villast :))))))))))))))))))) Kui vähe õnneks vaja. Näpud sügelevad ja parem ja-la-la-ba  tõmbleb ootusärevalt :) Seda pehmet villakuhja vaadates tahaks sinna sukelduda jäägitult. Mõni võib mitte uskuda, kuid tõesti-tõesti see vill ei haise. Lõhnab mõnusalt natukene-parasjagu lambaselt. Mmm.. a`la Cha`lamb`nel 5.
Ma peaks üks päev ennast kokku võtma ja ühe postituse peenvillast tegema. Ega seal midagi eriti salapärast pole, kuid mõningad nüansid ja nõksud on siiski, mida on lihtsalt hea teada. Ta on natuke erinev sellest villast mida ollakse harjunud tarvitama.
 

Lisaks pügamisoperatsioonile läks täna  potti üks peenvilla jäär, kes sündis neliktallena ja  20.08. sai 5 kuuseks. Lihakeha 17 kg. Praegu on veel alles kaks venda samast “pesakonnast”. Jäärad hakkavad kõik taevastele karjamaadele  minema, järjest ja ilma armuta. Kellel on huvi, siis soovitan mitte pikalt mõelda. Novembriks on suurema tõenäosusega kõik jäärad pintsli pistetud. Potti lähevad suuremad enne ja valikuvõimalus jääb järjest väiksemaks. Need eelmainitud neli müügijäära on minu arvates parimatest parimad ( valik on tehtud  villaku, välimiku ja sugupuu kombinatsioonist ) ja jäävad loomulikult viimasteks pilveekspressile minejateks.

Sai natuke vokki tallatud. Kahekordset  ja  ka kolmekordset navajot. Hall vill ristandtallede oma millele lisaks pandud beeži ja valget. Isegi natuke koeravilla.  Kahekordsed tehtud meelega ebaühtlased nupulised . Seekord on tegelikus ilusam kui pilt. Tihti juhtub vastupidi olema. Võimatu on halle ja beeže toone ehedalt pildile saada.

Ämma kurgid

Minu ämm teeb maailma parimaid kurke. Olin hädas, sest retseptimajanduses on korralagedus. Pika otsimise peale leidsin siiski üles.
Kurgid pesta ja lasta kuivada. Laduda purki mustsõstralehed ja till. Need valan keeva veega eelnevalt üle. Küüslaaugu küün, mädarõika lõik, 4 pipratera, loorberi leht. Laduda kurgid purki. Seejärel keedan marinaadi. 1l vee kohta – 3 sl äädikat, 2 sl soola, 1 sl suhkrut. Marinaad valatakse kuumalt peale. Suletakse kaan ja pannakse sooja kohta vatiteki sisse seisma. Kaaned peavad olema väga head ja purgid ilusti sulgema. Kurgid jäävad väga krõmpsud.

Kuumarabandus – osa 2

Ma täna mõtlesin. Milline harukordne juhus muidugi. Mõtlesin seda, et viimased 10 aastat on möödunud linnutiivul. Vaatasin hommikul peegli ja tuleb endale tunnistada, et vananen. Kortsuke siin ja teine seal. Määri pealt või loputa seestpidiselt. Tulemus sama. Ja mõtlesin mina, et kuidas siis need viimased 10 aastat on nii paganama ruttu läinud? Jõudsin oma mõttekäiguga sellisele järeldusele. Asi tundub olevat nii, et  mida rohkem sebid, seda kiiremini lendab aeg. Aja kulu peatamiseks tuleb aeg maha võtta ja armutult surnuks lüüa.  Vahendeid valimata.  Aga kuidas saab aega maha võtta ja surnuks lüüa, kui elu maal on seotud järjepidevalt tööga. Järjepidevus on üks väga oluline märksõna. Jätad näiteks mõne asja tegemata mõttega, et teen seda hiljem  ning näed kordades rohkem vaeva.  Edasi lükatud tegevustel on kombeks kuhjuda ja siis on korralagedus majas. Mida rohkem teed, seda suuremaks kõik paisub ja  aina rohkem tööd tekib juurde.  Kust ta tuleb ja millest tekib on jäänud arusaamatuks. Aeg aga muudkui lendab ja lendab! Proovi teda siis kinni püüda, maha võtta või surnuks lüüa. Milliste vahenditega? Kärbsepiitsaga? Võib olla tuleks teda esiangu natukene näpistada. Kui oled natukene juba aega näpistanud, siis vaikselt ja rahulikult, liigselt energiat kulutamata püüad ta kinni ja lööd esimese  ettejuhtuva asjaga surnuks. Näiteks raamatuga. Ei, pigem mõne kollase ajakirjaga. Kroonika võiks selleks sobida küll. Raamat võib osutuda liiga sisukaks ja sellega juba aega surnuks ei löö. (Probleem – mul pole ühtegi Kroonikat) Aja maha võtmiseks paigaks võiks sobida tugitool või diivan. Teed väikse peteka, võtad padja kaissu ja võibki asi õnnestuda. Oh, seda loba tuleks veel ja veel. Kindlasti nii kaua kui termomeeteri näit seisab 30 ja pluss kraadi ümbruses.
Asjalikku juttu ka tasakaalustuseks. Kudusin siin mõned sallid. Nii tükki viis :) Peab ju pingutama, et Airile järgi jõuda. Meil  käib kõva rebimine. Võiks öelda isegi, et sotsvõistlus. Minu sallid on ka vokilõngadest kootud. Väikese erandina mõni riba pitsi, riiet või kuldniit edevuse pärast. Ja kindlasti ei ole nad nii pehmed. Kahjuks. Lõngad on möödunud aastast, ristandite ja minikate villadest. Valisin värvi ja karvasuse järgi. Peenvilla lõnga osakaal on väike.   No ei jõua mina praegu Airile järele. Rändkarikas jääb teadmata ajaks küla peale rändama.

Maitsev baklazaani hoidis

Kunagi ammu sain  ühe vene rahvusest vanahärra käest retsepti. Olen selle kuhugi ära kaotanud, kuid tegin täna  mälu järgi ja ütleme nii –  pole paha :)

4 suurt baklazaani
6 suurt punast paprikat
2 tsilli piprakauna (hakin väga peeneks)
2 küüslaauku (mitte küünt vaid mugulat)
1 l tomatimahla – parem kui on selline õige – nagu vanasti – klaaspurgis
2 pakki purustatud tomateid
2 sl soola
4 sl suhkrut
1/2 klaasi õli
3 sl  30 % äädikat

Asi on väga  lihtne – kõik lõigun tükkideks, segan kokku ja keedan. ( Mina lisasin veel oma kasvuhoonest üleküpsenud või lõhkiseid tomateid )  Hiljem sau mikseriga purustan  natuke, et tekiks selline mõnus mass. Siis keedan  veel ning  soovi korral võib maitsestada kas suhkrut, soola või äädikat lisades. Maitsestamisel tuleb arvestada sellega, et alguses väga magus-hapu tunduv segu hiljem oma teravuses tugevalt tagasi tõmbab. Kokku podises segu pliidi peal umbes tund.  Edasi rõõmsalt purki, kaan peale  ja ongi valmis. Täiesti kindlat võin öelda, et see on hea. Kes muidugi armastab selliseid kreftiseid asju :) Sellest kogusest sai kuus kolmveerandliitrist purki ja natuke peale. Sobib ülihästi lihatoitude juurde.  Samuti võib seda segada  hakitud mugulsibula ja hapukoorega – väga hea salatina muu toidu kõrvale. Kõige rohkem olen kasutanud makaroniroogade maitsestamisel. Näiteks lihtne hakkliha-makaroni panniroog on selle kreftise lisandiga imehea.  Ja mis kõige olulisem – ise tehtud on alati parem kui poest ostetud :)
Ps. Kindlasti tutvuda selle retseptiga ka siin –   http://airiangoora.blogspot.com/2010/07/uhe-imehea-kurgihoidise-retsept.html 

Kuku

Pipa läks jäädavalt 13 veebruar. Tundsin puudust, et toas pole kedagi, kes küüntekrõbinat teeks ja külmkappi valvaks. Samuti oli mõnus pugeda kombekasse mille Pipa soojaks oli maganud. Meil oligi selline koostöö, et mina jätsin meelega kombe põrandale ja tema puges sinna sisse magama. Kahjuks sai aeg otsa… Käisin vahel varjupaikade kodukates vaatamas, kas pole kedagi kes mind ootab ja keda mina otsin. Nüüd leidsin ta. Sisetunde peale. Mitte küll varjupaigast vaid korralikust kodust.  Armusin esimesest silmapilgust ja “võtsin ta”.  Nagu mulle praegu tundub – võttis tegelikult tema hoopis minu. Ta sündis 15 mai ja on praegu väike. Kuid selles väikeses kutsikas on suure koera hing. Tõsine, rahulik ja asjalik mees. Mitte üks piuks ega niuks sõidu ajal. Ta teadis. Kuna tal päris nime veel polnud hüüti teda lihtsalt kuku ja ma arvan, et see sobib talle nimeks väga. Kuku on praegu pai  – kukupai :)