Hapukapsasuppi…

..saab teha mitut moodi. Ilmselt valmistab iga perenaine oma retsepti järgi. Nii ka mina. Mõni aeg tagasi hakkas suu vett jooksma lugedes Männiku talu perenaise isuäratavat kirjeldust supi tegemisest. Sain sealt inspiratsiooni. Täna podiseb minul supipott pliidil, kuusehalud praksuvad rõõmsalt pliidi all ja toas on levimas “ilgelt – mõnusat” vaid hapukapsasupile omast lõhna, millest küllastub varsti kogu maja.  Mina teen seda suppi ka natuke omamoodi ja see retsept on  aastate jooksul välja kujunenud. Ütleme nii – süüakse kahe suupoolega ja ei nuriseta mittekunagi. Isegi vahel antakse supile tellimus sisse. Ma teen sedasi. Panen keema hapukapsad ja kruubid. Kruubid on eelnevalt pestud ja väga palju ma neid ei pane. Porgandit riivin tavaliselt ohtralt, kuna minu arvates pole kunagi üheski hapukapsas porgandit piisavalt palju. Porgand on aga mõnus ja seda peab palju olema. Kui kogu kupatus korralikult keeb, lisan seahakkliha. Liha panen toorelt pruunistamata. Sestap on hea kasutada jahutatud hakkliha, mis ilusti sõmer ja supis klimpi ei jää. Kui võtan hakkliha sügavkülmast, siis lasen korra panni pealt läbi. Üldiselt mulle nii eriti ei meeldi, sest praetud hakkliha annab supile sellise spetsiifilise meki juurde ja mind natsa see häirib. Supi maitsestan lihtsalt soola, suhkru ja pipraga ning kindlasti lisan tomatipastat või ketšupit. Tomatipasta annab supile ilusa värvi ja meeldiva maitsevarjundi. Kui hapukapsas on vähe köömneid, siis panen neidki näpuotsaga juurde. Lõpptulemus sõltub tegelt paljuski sellest kui maitsev on hapukapsas. Lihtne söök, lihtne teha, odav ja hea ning sobib ideaalselt kui väljas on pakast -20. Ja supp rändab peale söömist õue, kus ta läbi külmub ja oma järgmist soojenduskorda ootab. Kusjuures õigus on neil kes ütlevad, et hapukapsas (nii supina kui ka hautatud peast) peabki läbi külmuma ja mida rohkem soojendad seda paremaks ta läheb.

Peaks päevakorda..

….võtma korraliku videokaamera ostu. Siiani on mõned klipid ädapärast fotokaga tehtud, kuid need on halva kvaliteediga. Juhtub meil siin talus aga elukatega igasuguseid koomilisi olukordi mida oleks hea jäädvustada. Näiteks minilambad on säherdused vahvad elukad kellega pidevalt midagi lahedat juhtub. Tegelt on nad ise parajad klounid ja käituvad vahel õige veidralt. Nende suveõhtused “tantsud tähtedega” tantsutunnid kus takka üles lüües kogu kamp ringi trallab, ausõna ma ütlen, sellele etendusele võiks pileteid müüa. Möödunud talvel näiteks selline juhus. Sattus üks kana tihtipeale nende boksi kolama. See kuidas minid reageerisid oli kummastav. Neil tekkis mingi sõnulseletamatu vajadus kana kaitsma hakata. Vähemalt mina sain nende käitumisest niimoodi aru. Nad surusid kana nurka ja jäid kõik stoilise rahuga ta otsa seisma. Kana sattus muidugi paanikasse ja puges lammaste jalgade vahelt läbi. Kohe keerati ringi ja mäng jätkus samamoodi edasi. Kana aeti teise nurka ja koguneti troppis talle kaitsavat varju pakkudes peale. Lõppes see siis, kui kana kõva kaagutamisega boksist minema lendas. Üldse tunnevad nad kõige ja kõigi vastu suurt huvi. Meil on neid praegu suht vähe ja terve suvise hooaja jalutasid nad vabalt hoovis ringi. Läksid kuhu tahtsid ja tegid mida tahtsid. Kuna nad on nii väikesed, siis viljapuudele nad kurja teha ei saa. Tüved peavad olema muidugi kaitstud. Mõned pahandused juhtuvad ikka vahel. Valge männiga oli nägemist ja lillepeenardes trimmerdati ka kui koerad tähele ei pannud. Suurte sarvedega jäär Clemenz von Fehmarn on selline tegelane kes vahest tülikaks muutus oma seljatagant lähenemise ja laiamisega. See oli päris valus, aga siis sai ta pikali väänatud ning selgeks tehtud kes majas peremees ja kelle nimel ajalehed käivad ning mõnda aega oli rahulik :) Ühel hommikul kui ma kohvitassiga trepil istusin jalutas meie punane karvane kass Pätu rahulikult lauda poolt toa poole. Millegipärast hakkas minikaid Pätu jalutuskäik huvitama. Situaatsiooni koomika seisnes selles, et minikad kogunesid kassile sappa ja moodustasid väikese rongkäigu kus juures kolm esimest utte olid suurest uudishimust ninapidi kassi saba all. Kass jalutas ees ja kümmekond minilammast järel. Pätu on meil sellise rahuliku loomuga ega satu sellisest pisiasjast paanikasse. Paar korda ta seisatas, vaatas üle õla ja jalutas rahumeelselt edasi. Lahe vaatepilt oli. Pätule oleks pidanud veel punase õhupalli andma või mõne plakati. Ma ei tea, kas või “Maha suguline lodevus” või “Toetame Rahvaliitu” näiteks. Rongkäik jalutas kassil sabas kuni koerad kogu pundi laiali lõid. Seda olukorda naljakaks kirjutada on raske, aga seda see igatahes oli. Ma ei tea miks mul see praegu meenus. Vist selle pärast, et olin suve alguses ühe kassi kiusamise video fotokaga teinud ja nüüd õnnestus ta Youtubes parajaks lõigata ning väike muss juurde monteerida :) Vastikul märjal novembrikuu päeval on päris mõnus suviselt rohelist klippi vaadata. Seal need minikad kiusavad kassi pooleli oleva kaevumaja juures. On teise õuekraani otsa ajanud, oma piiramisrõngasse haaranud ning jälle on kassi sabaalune huvitav.

Väike reorganiseerimine karjas

Peale pikemat mõtlemist otsustasin teha väikesed korrektuurid lambamajanduses. Müügis on hetkel kõik 5 puhtatõulist gotlandilamba utte. Neist neli utte on Taani päritolu 4 aastased ning tõutunnistustega ja  üks Eestis sündinud 2a utt. Eraldi neid ei müü vaid ikka kõik koos :) Paaritatud on nad Rootsi peenvillalamba pruuni jäära Timmuga. Karjal on tehtud selle aasta jaanuaris Maedi Visna uuring ja esimest aastata tunnistatud MV vabaks. Karja hinnaks on 20 000.- + km ja ühe peenvilla-gotlandi ristandute saab kauba pääle. Mul on uued mõtted ja ideed  ning ausõna ei ole need kuidagi seotud angoorakitsedega :))))

Peaks kuidagi….

…. kokku võtma mõne sõnaga need kolm päeva. Mul on ülihea meel, et saime võimaluse osaleda sellel üritusel ja ma siiralt loodan, et meiega jäädi ka rahule. Ettevalmistama sai hakatud juba tükk aega varem kuid eks alati saab ju paremini. Arenguruumi on küllaga, kogemusi on juurde tulnud ja natuke juba tean mida teine kord teistmoodi teha. Ütleme ausalt, egas minu šotlasest torupillimängija kostüüm ka eriti konteksti sobinud :) Emotsioonid on aga ainult positiivsed hoolimata pikkadest päevadest ja vähesest unest. Sellist rahvamassi ei mäleta, et eelmine aasta oleks olnud. Huvi meie tegemiste vastu oli täiesti olemas ning palju positiivset tagasisidet ja äratundmisrõõmu oli. Vahel tundub endale (just siis kui mitte kõige paremad aja käsil ) et miks ma seda teen ja kellele seda kõike vaja on. No ikka tulevad sellised ullud mõtted pähe. Niimoodi on ju otse küsitud, et miks sellise jamaga nagu ketramine tegeled, seda niiti venitad jne. Kas aega palju käes, et midagi targemat teha pole? Mine Soome tööle, keel suus ja paber taskus. Noh jah!  Eks ta ole :) Kui võrrelda praegust tegevust eelnevaga, siis võib ju nii arvata küll, et jama või nii. Ühiskonnale palju vajalikum punastes traksipükstes mööda linna askeldav parameedik või valges kitlis haiglas sebiv õde kui mingi vokki tallav FIE-st talupidaja, kes oma tegevusega mitte kuidagi pluss poolele ei jõua. Ah, olgu sellega kuidas on, aga täna olen ma siin ja selline ja täiesti omal vabal tahtel. Venitan seda niiti imelisest villast mis lamba seljast tuleb ja olen üliõnnelik kui leidub mõni armas inimene, kes mu tegevust väärtustab ning sellest niidist arvab heaks midagi kududa. Ise ma kudumiseni ei jõua, sest voki tallamine on armsam kui vardada ja heegelnõel. Ja omas peas mõtlen ma selle tegevuse ilusaks ja tähtsast, sest eks see ole ju omal moel kultuura, selle edasi kandmine ja säherduse elulaadi väärtustamine. Minule sellised teod meeldivad – kõlbavad süüa küll! (See viimane ütlemine on laenatud )

Lappasin vanu pilte ja leidsin mõned….tea kas praegune töö nii väga palju erinev ongi :) Tilgake  nostalgiat, nuuks. Luuad olid meie igapäevasteks sõpradeks lisaks Baltijaamas nukralt pingil istuvatele eluheidikutele ja ootasid hommikuti seina najal (eluheidikud muidugi ei oodanud seina najal vaid Baltijaamas või kusagil mujal kus nad parasjagu ära väsisid). Luuale aga ei saanud kunagi ei öelda, sest sellele järgnes preemiast ilma jäämine. Plats tuli puhtaks teha. Talvel andis amet lumelabidad. Aitähh neile :)  Juba siis sai harjutatud hoolega oma tulevast põhitegevust :) Luud on küll nüüdseks asendunud sõnnikuhargi ja rehaga. Milline põnev tööriist vasakul oleva hr Kuusiku käes – luudhari :) Kas tegemist  nutikuse või lihtsalt kokkuhoiuga, leidlik igatahes … olid ajad …

Uitmõte

Sirvisin eile ühte raamatut mille lugemist mulle armas tütar suisa kohustuseks arvas. Praegu loeb ta seda ise ja ma pean oma järge ootama. Lugesin suvaliselt lahti löödud kohast lõigu käitumise „peegeldusest“ mille järgi väidetavalt on võimaik jätta hea mulje ja tekitada suhtluspartneris alateadlikult usaldust, matkides ehk peegeldades tema kehakeelt. Ju see üldjuhul nii ongi ja kui peegeldaja targem ja osavam on kui peegeldatav, siis asi toimib. Oleks nagu lihtne käitumismudel võitmaks kergelt ja odavalt poolehoidu. Kahju, et seekord raamatu linna pidin jätma ja edasi lugeda ei saa. Pean tunnistama, et ei meenu hetkel raamatu autor ega ka raamatu nimi. Oli mingi rootslane ja luges teiste mõtteid.  Peegeldamise teema hakkas aga  peas  kummitama kui  õhtul kodupoole sõitsin. Mõtlesin, et kas me ise mitte oma käitumise ja kehakeelega  anna alateadlikult suhtluspartnerile märku millist tagasipeegeldust  ootame või tahame. Piltlikult öeldes, et kohtudes meeldiva või siis ebameeldiva, aga igal juhul vajaliku inimesega ning arvates oluliseks talle muljet avaldada, sirutame tundlad püsti ja plingime. Igaüks teeb seda omal moel nii nagu oskab tagasisidet ootama jäädes. Tihtipeale peegeldust ei tule või on see vastupidine ootustele ja meele teeb see kurvaks mõlemil juhul. Kui nüüd kasutada  raamatu tarkust  ja hakata teadlikult peegeldama, siis kuidas seda nimetada?  Ons see hea suhtlemisoskus, vastutulek tellija soovile, lihtsalt viisakus, hoolimine või siis miski muu?  Näiteks omakasu, elik et peegeldad positiivselt  vastu, sest võib  vaja minna ja kui mitte kohe, siis las ootab varumängija pingil oma aega.  Aga eriline oskus on reageerida nii, et plinkijal jääb tagasiside saamata ja nii ta võibki omaette pikalt plinkima jääda nagu üksik jaaniuss. Vastupeegeldamine tundub igal juhul väga vajalik olevat ja kui mitte mingil muul eesmärgil, siis vähemasti mõjub see tuttavatele plinkijatele positiivselt ja toniseerivalt ning teeb kindlasti päeva paremaks.  Nii et rohkem peegeldust :)
Jaanimardikas (Lampyris noctiluca) on jaanimardiklaste sugukonda kuuluv putukaliik. Jaanimardikad on tuntud eelkõige sellepärast, et emastel isenditel (jaaniussidel) paiknevad tagakeha tipus helenduselundid, mis kiirgavad mittesoojuslikku rohekat valgust.
Emased jaanimardikad, keda nimetatakse jaaniussideks, on tõugulaadsed ja tiibadeta, isastel on seevastu tiivad ja nad meenutavad tüüpilisi mardikaid. Üldiselt on jaaniussid isastest vähemalt kaks korda pikemad (nende pikkus on kuni 25 mm).
 
 
 

Mardilaat

Saku Suurhallis 11.-13. nov. toimub Mardilaat, mis on aasta käsitööalane suursündmus. Mind võib seal ka kohata koos Airiga vokki tallamas käsitöötoa poolel, kus toimetavad selle ala inimesed. Kaasas on igasugust kraami nii silmale vaatamiseks ja käega katsumiseks kui ka ostmiseks alates lambalokkidest – lembelamba tassidest vokilõnga – kitsepiimaseebini. Kindlasti on villa väljanäitus parimatest peenvilla- ja gotlandilamba lokkidest mis pärit selle sügise saagist. Airi tõmbenumbriks on kahtlemata angooravill ja võib olla ka miskit üllatavatki veel :)  Reedel toimub käsitöö-öö ja laat on avatud hilja õhtuni. Nägudeni Mardilaadal :)))