Hartšo-supp ja vana kokaraamat

Palun mitte ekslikult arvata, et ma peale supi köögis muud teha oskagi. Oskan küll. Ausõna. Aga tuli jälle supipostitus. Esiteks peremees isiklikult andis sellele tellimuse sisse ja teiseks kaevasin riiulilt vanaema vana kokaraamatu välja mille sirvimine oli väga lõbus. Raamat aastast 1955 ja kannab nime – RAAMAT MAITSVAST JA TERVISLIKUST TOIDUST. Tore raamat on. Esimesel kolmel lehel on sissejuhatav peatükk – “Külluse loomiseks”. Väga huvitav. Sain teada sotsialismi ja kapitalismi põhilistest majandusseadustest mille vastandlikkus kajastub tarbimisprobleemi diametraalselt vastupidises lahendamises…. ja et toiduainetööstuse igakülgne arendamine on vajalik eriti meie naiste täielikuks vabastamiseks raskest ja ebaproduktiivsest tööst koduses majapidamises (mis mulle eriti meeldis)…. või siis et sotsialism vabastas meie rahva kapitalismi kiskjalikest seadustest, näljast, viletsusest, kestvast alatoitlusest, vajadusest kohandada oma tarvidusi ja maitset kõige primitiivsema sortimendiga…. jne jne. Aga lisaks tummisele eessõnale on raamatus ka väga palju muud huvitavat.

Näiteks see doktorivorsti kirjeldus, mis teeb iseenesest kurvaks kui tekitada võrdlusmoment praegusega :) Aga lisaks igasugusele pahnale on selles raamatus palju erinevaid huvitavaid retsepte ja ka vennasrahvaste köökidest. Näitek sellised hõrgutised nagu tšanahhi, horovu tšabanski, tšahhohbili kanast, tšihhirtma lambalihast, bozbaš supp ja muidugi hartšo supp. Hartšo retsept on raamatu järgi selline –  Hartšo-suppi valmistatakse peamiselt veiserinnast, mida võib asendada ka lambarinnaga. Liha pesta, lõigata väiksemateks tükkideks, arvestades 3-4 lihatükki ühte portsionisse, panna need keedunõusse, valada peale külm vesi ja asetada keema. Keetmisel pinnale kogunenud vaht eemaldada vahukulbiga. 1,5 – 2 tunni pärast lisada peeneks lõigutud sibul, peeneks tambitud küüslaauk, riis, hapud ploomid, soola ning pipart ja keeta veel 30 min. Tomatid või tomatibüree kuumutada kergelt võiga või puljongilt kogutud rasvaga ja lisada supile 5 – 10 min enne keetmise lõpetamist. Laualeandmisel puistada supile peeneks lõigatud rohelisi kinza- või petersellipealseid või tilli. 500g liha kohta tuleb arvestada 2 sibulat, 2-3 küüslaaugusibula osa, 2 spl. tomatibüreed või 100g värskeid tomateid, 1/2 klaasi riisi, 1/2 klaasi hapusid ploome.

Mina tegin nii. Panin keema lambakaela lõigud (mu meelest parim supimaterial). Koorisin vahu. Lisasin natsa soola. Keetsin kuni pehme. Tõstsin kaela välja, kurnasin puljongi ja lisasin sinna riisi, hakitud sibula, riivitud küüslaugu, riivitud porgandit, purustatud tomatid ja ketšupit, näpuotsaga rosinaid (kuna ploome pold) ja maitsestasin soola, pipra, heleda soiakastmega (soiakaste teravates suppides asendamatu). Lõpuks lisasin kontidelt puhastatud liha. Tuli hea, peremees jäi rahule, ise ka. Roheline sibul oli kahjuks puudu.

Ketrasin…

….must finulli tallevill + natsa musta ja tumepruuni alpakat, 1 x,  604m / 154g . Kui muude lambatõugude või ristandlammaste tallevilla kohta võib öelda, et see on parim, siis peenvillalammaste tallevilla kohta nii öelda ei saa. See on nimelt nende lammaste halvim vill. Tallevill on ülipeen ja ülipehme, kuid seda on raske töödelda ja lõng võib jääda nupuline. Mida peenem vill seda rohkem nupuline. See lihtsalt selle tõttu, et ülipeen tallevill saab suvel päikese käes kahjustatud. Otsad pleegivad ja muutuvad rabedaks. Mida tumedam ja peenem vill seda rohkem on pleekinud ja seda rohkem kahjustatud. Kraasimisel katkutakse kahjustatud villaotsad lahti ja nii saavadki kraasvilla sisse nupukesed.  Eks ole see seotud ka suve ilmadega. Sellel aastal 30 + ja päike lõõskas. Mis sellest, et lammastel oli varjualune. Päike tegi ikka oma töö. Vihmasema ja vähema päikesega suve korral on probleem väiksem. Sel aastal on kõik tallevill kuidagi niru. Selle tõu ja ilmselt ka kõigi teiste peenvillalammaste puhul see nii ongi. Edasi tuleb juba korralik villa saak. Kuna selle lõnga tegemisel kasutasin just tallevilla, siis pidasin vajalikuks kraasida sinna sisse natuke pikemat kiudu, et lihtsustada ketramist ja et lõng saaks ühtlasem. Peab mainima, et kuigi tallevilla töötlemine on üks igavene jama, siis lõpptulemus on imeliselt pehme. Sellest lõngast kootud karupükse võib vabalt palja ihu peal kanda :)

Sai jälle pisut….

….vokki tallatud. Monaliisa vill on siidine, läikiv ja imemõnus. Pruunile sai hulka kraasitud natuke valget finulli ja natuke valget angoora/meriino segu. Mulle meeldib lõnga teha juba mõttega, et mida sellest kududa võiks. Sellest lõngast saab ühe mõnusa pitssalli või rätiku. Ei tea millal ma ise niikaugele jõuan, et kuduma hakkan. Tunnistan ausalt, et koon valesti, mis alles üsna hiljuti selgus. Loobin näppu ja teen pöördsilmuseid. Tavalistes kudumites ei saa miskit aru, aga Haapsalu salli pitsmuster välja ei tule kui õigesti ei koo. Hirmus raske on ümber õppida. Aga lõnga pikkus tuli 843m ja 190g. Hiljuti oli samalaadne lõng miskit 140g/800m. Siin tuleb erinevus sisse villa raskusest. Monaliisa vill on gobelään, villakarv jämedam ja raskem, sellest ka lõng raskem kuigi peenem. Pool ei olnud kuhjaga täis ja sinna oleks veel 100 ja enam meetrit vabalt ära mahutanud. Eelmine oli aga peenvillast ja tallevillast. Mulle meeldib  seda niiti venitada. Paned klapid pähe, kuulad head muusikat  ja lased villal näppude vahel joosta. Mediteeriv tegevus.

Ei saa mööda minna uuest vildiraamatust nii, et sõnagi ei maini. Mainin ikka. Teisipäeval sai kaevutud metsast välja, mis ei olnud teps mitte kerge, et sõita linna Taasleitud vilt raamatu esitlusele. Raamatu muretsesein juba möödunud nädalal. Suur oli üllatus kui leidsin seest tuttavaid karvaseid ja sarvilisi nägusi. Mõni aasta tagasi käidi pildistamas, a olin selle juba unustanud. Leidsin raamatust nii gotlandi jäär Tolvani (rahu tema põrmule) kui ka isand Clemez von Fehrmani. Rootsi peenvillalambad on ka kirjas kui peenema ja pehmema villaga lambad Eestis. Jess!!! Täiega armas, võttis südame soojaks ja tegi natuke uhkeks ka :) Ja soovitan kindlasti kõigile käsitööhuvilistele see raamat endale soetada. Linnast tagasitulek ei olnud viperusteta. Sulatasin oma volkarit Prisma maaaluses soojas parklas. Peale seda hakkas põhja all koledaid hääli kostuma ja mingeid asju ära kukkuma. Pidasin neid lahti sulanud lumekamakateks. Sai siin metsavahel pidevalt lumehange rammitud ju. No kukkus neid tükke muudkui ja otsa ei saanud. Kodusele metsateele keerates langes tahhomeetri ja spidomeetri näidik nulli ja kustus pool tablood. Järgmisel päeval enam käima ei läinud. Kahjuks kukkus koos jääga ka midagi vajalikku ära. Igatahes juhtmed on kõhu all nukralt rippumas. Jube lugu enne pühi ilma sõuduvahendita jääda. Eile oli veel üks Craftwegi üritus kus jäi ka kahjuks seetõttu käimata. Palun vabandust Leima, et nii läks. Teine kord. Hoian teil silma peal :)…..Ah jaa. Panen siia ka lingi http://www.myspace.com/planetjanne/blog/541256558 Sain silma vesiseks kui lugesin. Mul on oma lastelt palju õppida ja mitte vastupidi :)

Esimene postitus siin…

…ja pole muud öelda kui oh häda ja viletsus! Kindlasti sajab mujal ka ja hanged rinnuni, kuid ma ei tea mis meist varsti saab. Metsavaheline tee on nii lund täis, et enam pole kuhugi lükata. Varsti siit enam välja ei saa.