Kitsepiimajuust

Kits Pille hakkas ka rohkem piima andma peale seda, kui viljale rapsikook sekka läks. Lüpsin teda vahepeal üle päeva, kuid tänane piima kogus näitas, et peab tihedamini lüpsma hakkama. Peale kolme kräunuva kassi tassi sisse valatud “lonksust” jäi mulle üle kahe liitri. Tuli juustu tegema hakata. Paljastan siin kohal saladuse, kuidas ma seda teen. Ühesõnaga see juust on a`la Vana-Olevi Pille juust ja ma teen seda just niimoodi. Kasutan Tupperware 2l kaanega jooginõud. Kurnan sinna piima ja lisan kohe veel lüpsisoojale piimale 2 ml laapi. Seda on palju, kuid nii saab mu meelest kiiresti ja hea juustu. Segan kergelt läbi ja panen segu sooja veega ämbri mõneks ajaks seisma. Umbes tunni pärast on paras kogus vadakut tõusnud pinnale. Valan selle ära, lõikan noaga kalgendunud juustuhakatisele triibud risti-rästi, et vadak paremini eralduks  ja vahetan vee, mis vahepeal jahtunud uuesti sooja vastu välja. Ma ei mõõda temperatuure, mul see juba välja kujunenud “tunde-silma järgi”. Ühesõnaga jätan jälle mõneks ajaks sooja vette seisma. Aja mõõde – mõneks ajaks tähendab seda, et selle aja sees käin väljas lammastele vett viimas või miskit muud toimetamas. Vahel jääb paariks tunniks seisma, ei juhtu ka midagi. Ajaline faktor ei oma eriti suurt tähendust. Ja kui ma siis saabun mõne aja pärast tuppa toimetan edasi järgnevalt. Mul on üks väike plastmassis sõel, mis on selleks otstarbeks imehea. Valan peale kogunenud vadaku ära ja siis ettevaatlikult vadaku – juustukalgendi sõelale. Vahepeal natuke lusikaga tõstan (mitte ei sega) kalgendi segu sõelal, et vadak paremini välja jookseks. Niimoodi toimetades mahutan kogu kalgendi sõelale. Edasi teen sedasi. Kui enamus vadakut on välja voolanud keeran juustu sõelalt välja spetsiaalsele ühekordsele kurnalapile ja asetan ta tagasi nii, et lapipool jääb sõela põhja. Seda on vaja selle pärast, et kui juustule panna raskus peale ei tuleks juust läbi sõela välja. Siis asetan peale samasuguse kurnalapi, paraja suurusega taldrikukese ja veega täidetud anuma raskuseks peale. Nüüd lasen juustul mõnda aega seista, nii umbes tund ja valmis ta ongi.  Peale sõelalt välja võtmist näeb ta välja selline kakuke. Kokku saab kahest liitrist piimast kuskil 330-350 värsket niisket toorjuustu. Kui lasta tal seista kauem ja raskust lisada, siis juust läheb väiksemaks, kergemaks ja kuivemaks. Mida niiskem juust, seda rohkem on ta sees vadakut ja seda rutem tuleb ta nahka pista. Sellega pole üldiselt probleeme olnud :) Kui selline juust jääb seisma, siis tuleb talle õudne kitsemaitse juurde ja mu meelest muutub söögikõlbmatuks. Edasi võib juustuga talitada kahel viisil. Tähendab, et meie armastame süüa teda kahel erineval moel. Esimene mood on – juustu võib kahvliga purustada, lisada hapukoort ja soola ning eriti mõnus on lisada värsket sibulat, tilli või murulauku võimalusel oma kapsamaalt. Teine mood on selline – lõigata juustu kangid, maitsestada soola ja Santa Maria pasta rossa maitseainega, torgata sisse tikud koos kirsstomatitega ja voala – valmis serveerimiseks. Pole veel kohanud inimest kes oleks öelnud, et talle see ei maitse. Värske kitsejuust on maitse poolest parem kui kodujuust. Hõrk ja õrn ning ilma igasuguse kitse lõhna ja maitseta. Nagu öeldud lisandub see hiljem kui juust seisma jääb. See on loodud kohe söömiseks. Mida värskem – seda parem. Aitähh Pille!