Kuidas ma mitmikutega toimetan.

Kunagi sai kirjutatud  sellest, mis moodi ma enne poegimist oma potensiaalseid mitmikute emasid toidan. Kõva disskussioon käis selle ümber, et mida ja kas ja kui palju. Võib lähemalt vaadata siit kellel huvi. Tänavune aasta on aga siiani hea, mis näitab et õigesti sai talitatud. Veebruari keskel eraldasin vaheseinaga need lambad kes toovad mitmikuid nendest kes neid ei too. Kuidas ma seda tean? Vot läbi kõhunaha ei näe tõesti, aga kui sugupuus on kirjas mimiktalledena nad on sündinud  ja palju mitmikuid on eelnevates põlvedes ning kui mitu aastat järjest on nad sünnitanud kolm või enam talle, siis saab ju oletada. Heas konditsioonis  ja parimais aastais finulli lambamamma peaks ikka mitmikuid tooma ja lõpptiinuses paisuvad nad ka hiigelsuureks. Niisiis hakkasin ma neile lisa söötma veebruari keskel või natsa varem. Jõusööda segus  on 1/3 kaera, 1/3 otra, 1/3 rapsikooki. Esialgu andsin kuskil 400g per nuppi ja tiinuse kasvades tõstsin kogust 600g. Samas vähendasin heina kogust. Kaksikute – üksikute mammad ( gotlandilambad ja noored uted) said ka, aga vähem. Nädal kaks enne oletatava poegimise algust tõin suuremad lambad, kes mulle nelikuid-viisikuid toonud, tunnelist lauta sisse ja nemas said natsa rohkem, 700-800g jõusööta päevas. Ega ma ei kaalu, vaid mul on selleks otstarbeks toober olemas. Jõusööda andmist alustasin tõesti veebruaris ja enne said nad ainult siis näpuotsaga kui pakane üle 20 miinuse läks.  Sündinud talled on elujõulised, mitmikud on mu meelest täiesti normaalse kaaluga ja uttedel on piima, mis näitab et kõik ok. Emad on rahul, talled ilusad ja rahulikud ning siiani hülgamist ei ole. Isegi Tädi Tortila, kes tõi viisikud ja eelnevatel aastatel on rongaema olnud, on siiani hea ja hoolas. (Ahjaa… selgus, et  ühel TT tüdruktallel on ka kotikud all :)ehk siis viis poissi hoopis) See aga ei tähenda, et talledele ei peaks lisa hakkama andma. Üks utt ei suuda nii palju piima toota, et kõik söönuks saaksid. Ikka suuremad ja tugevamad  hõivavad positsiooni tissi otsas ning väiksemad ja nõrgemad saavad vaid riismeid – kui üldse saavad. Kõva rivaalitsemine lambamaailmas juba alates sünnist. Lisa andmisega ma venitan kolmanda – neljanda päevani. Seda selleks, et oma ternessi peavad nad ikka välja võitlema ja kätte saama. Kas tall emalt midagi saab või mitte on silmaga näha. Tuleb lihtsalt juures olla ja jälgida natuke. Lutitamisega on asjad nii, et liiga hiljaks seda  jätta ole mõtet. Kahenädalane tall ei pruugi enam leppida kummilutiga ja pigem paastub või nälgib aga pudelitoitu ei võta suu sissegi. Igavene jama siis.  Selleks on hea  kolmas-neljas päev hakata harjutama tallesid pudeliga. Lutt võetakse kohe omaks. Ka hiljem, kui vahepeal pole talle üldse lutitatud on pudel meeles ja pole probleemi uuesti lisa andmisega. Esialgu saavad nad mul kitsepiima. Ikka soojendatud ja lutipudelis. Kitsepiim sobib väga hästi ja siiani ei ole kellelgi kõhulahtisust tekkinud. Mida ei saa kahjuks öelda pulbrijoogi kohta. Kitsepiimalt lähen vaikselt üle pulbrijoogile. Nii umbes nädala pärast kuna kitsepiima ei jagu. Vahepeal segan mõlemit omavahel kokku, kuni lõpuks jääb pudeli ainult pulbripiim. Kõhud on talledel korras olnud ja probleeme sedasi talitates pole esinenud. Lisa andmisega mitmikutele alustan ma vähehaaval. Algul mõned korrad päevas kuni nelja korrani. Ikka et seedimine korras oleks ja selle pärast, et nad oma emapiima eest võitleks, mis neile kõige parem on. Öösel kedagi söötmas ei käi. Kui ema hülgab talle, siis on muidugi teine jutt. Ma olen ettenägelikult ja igaks juhuks kaksiktallede emadelt üritanud väheke ternessit välja lüpsta, mille säilitan sügavkülmikus hädaolukordade jaoks. Hülgamiseks võib olla mitmeid põhjuseid. Tegemist võib olla noore utega või on utel piima vähe, nisad valusad või mis iganes kombineeritud variant. Neid põhjuseid on mitmeid. Üldjuhul on finullid väga hea emainstinktiga. Edasi võib mitmikutega  talitatad mitut moodi. Pere võib jätta kokku ja tallesid võib käia lisa söötmas. Teiseks võimaluseks on toimida utesäästlikumalt ja võtta osad talled ära. Ma ei tea mis õige on. Ausõna. Mõlemad moodused on läbi proovitud. Samas kui pere kokku jätta, siis on õudne vaatepilt kui neli juba kahe kuu vanust suurt talle kõik korraga ema ründavad. Nii oli eelmine aasta Inkeril tihtipeale jalad õhus ja minul hirm et nad ta ära tapavad. (Viies talleke trambiti kahe nädalaselt kahjuks surnuks) Kui plaanis on talled eraldada, siis õigem teha seda kuskil enne nädalat. Muidu ei saa neid hiljem karja sekka panna, sest nad mäletavad ema ja tissi väga hästi ning  hakkavad ikkagi ründama. Mis muidugi ei välista, et nad seda nii kui nii ei tee. Finullid on head emad ja rohke piimakusega ning kolme talle toitmisega saavad nad hakkama. Seega saab kolm talle julgelt emale jätta. Eks nende mitmikutega ole jamamist, aga millega pole. Mitme jäära pidamine on igavene  jama. Meil neid kolm suurt + väikesed pässikud. Sõnnikumajandusest ma ei räägigi. Ku sulane “puhkab”, siis tuleb ise käsi hargi järele sirutada. Lammaste tõved ja haigused käivad ka kahjuks mööda lambaid mitte mööda heinapalle ja kõike saab näha ning kogeda ühes lambamajapidamises. On meilgi paanikat jagunud. Surnult sünde ja hukkumisi on ka ette tulnud. Mida rohkem lambaid, seda suurem tõenäosus on kokku puutuda igasuguste ja kõikvõimalike jamadega. Kes väidab vastupidist, see ajab ise jama. Jagub lambaid aeda sisse –  jagub neid ka aia taha nagu üks kogend lambakasvataja Puhjast on öelnud. Eks ta ole. A mida rohkem neid aia sees – seda parem :) Sel aastal kaalun ma oma talled kõik ausalt ära ja teen  seda ka 100 päeva vanustega nagu jõudluskontrollis tehakse ning luban tabeli kujul avalikustada tulemi. Praegu kaalun tallesid plastikkausis köögikaaluga mis + – 0,1g eksimist lubab. Talle kaalud on ümardatud allapoole.

…nu ei saa jätta siia lõppu lisamast väikest vahepala, mis teemasse luti-pluti sobib :) paar aastata tagasi oli mul seitse talle lutitada. Siis sai jäetud emadele kaks talle ja kõik üleliigsed olid minu toita. Kui talled juba kahe kuused on, läheb asi päris jamaks kätte. Kui nende pudelitega karjamaale lähed, siis ronivad nad oma teravate sõrgadega mööda külge üles, mis mitte meeldiv ei ole. Ütleks, see on üpris valus ja vastik. Võib ette kujutada mis värvi mu kintsud olid – sinilillakreemikad – eriti kubemepiirkond. Ja siis oli tarvidus naistearsti külastada. Seda ilmet küll mis doktori näos kajastus ku ta mu sääri vaatama jäi! Väga piinlik oli. Ma millegi pärast arvan, et ta ei jäänud mind uskuma. Tänaseks on ka see probleem lahenduse leidnud. Peale võrkaia panemist ma enam pudelitega aeda sisse minema ei pea vaid lambaninad tulevad ise minu juurde läbi aia :)

Ps. Naeratav tall päises on Monaliisa oma, eelmisest aastast. Igal aastal on tal naeratavaid tallesid ja ta ise ka naeratab hambad paljad. Sellest ka nimi. Nüüd jälle üks naeratab :)