Kirju ühekordne

Must ja pruun peenvill, nüüd värskelt pügatud villast, 715m/181g. Üks ilusamaid värvikombinatsioone. Pildil edasi anda on seda suht võimatu. Mõlemad villad gobeläänid ja lõng tuli sellise kergelt mõnusa läikega. Minu armastus on peenikese lõnga juures. Aga ketramine on heaks vahelduseks kui käed vässanud.

Minilambad muudkui poegivad…

… eile tuli kohe kaks tükki juurde. Kuna oli õhtu ja valgus suurepärane, siis ei saanud teisiti :) istusin jälle laudas nagu külahull fotokas põlvedel ja jälgisin mängu. See poegimine käis küll imelihtsalt. Kükitas korraks maha ja ise kukkus välja. Üks pisitilluke utetalleke sündis. Meil nüüd kokku neid kuus – neli poissi ja kaks tüdrukut. Aga tulemas on veel. On alles emad! Talled mängivad ja kepsutavad rõõmsalt ringi ja emmed käivad pead maas neil pidevalt kannul. Vahetevahel tekib segadus, kus ja kes ja kelle oma ning siis on tüli majas. Peksavad kaelu kokku nagu kaelkirjakud. Ja kui mõni lapsuke juhtub kuskil nurgas sügavalt magama, siis emme karjub nagu rattale tõmmatud. Seda ka öösel. Teine poegija tegi enne sünnitamist paar tundi tagurpidikäiku. Esimene poegimine oli ja ilmselt ei saanud aru mis toimub. Käiski mööda boksi ringi tagurpidi nii kaua kui oma tallekesega maha sai .

Turbo Muna…

Jäärad, jäärad, ainult jäärad :) Öösel oli sündinud üks pruun minijäär ja selle tegelase (ka jäär) sünni jäädvustasin täna päeval fotokaga. Kui minikate poegimist esimest korda nägin, ajas see natuke hirmu nahka. Kuid neil käibki see kõva ähkimise-puhkimise ja punnitamisega. Nii kui tall jalad alla sai, oli kohe minek nagu üles keeratud mänguasi. Kahjuks oli suund pidevalt vale ja ema peab teist taga ajama. Vahepeal kasutas paar päeva tagasi sündinud tall segadust ära ja käis ternesit varastamas. Eriline nahhaalsus! Selline näeb välja punase geeni kandev “valget värvi” minilamba tall Turbo Muna.

Esimene minilamba tall…

 

… ja loomulikult jäär nagu sellele aastale kohane :) Ilus  pruuni värvi laps. Ajas kohe jalad alla ja hakkas kepsutama. Mul väike mure minikatega on, sest patuga pooleks on ka nemad näpuotsaga head ja paremat saanud mida poleks vaja olnud. Neil sünnivad üksikud talled ja nagunii on tall nende kehaga võrreldes hiiglasuur. Kuskil 1,3 – 1,5 kg on tavaliselt talle sünnikaal. Minide emaarmastus on ülivõrdeline. Tea kas kunagi ka nende puhul hülgamist ette tuleb. Aijaa….paar aastat tagasi oli juhus kus üks utt lõi teiselt talle üle. Lugu oli üpris segane ja lõplik tõde selgus (kui selgus) alles suve lõpus kui tallevaras ka ise poegis. Kuidas ta endale piima tekitas jäi arusaamatuks. Käis poes vahepeal või lüpsis kitse:) Lähemalt saab selle segase looga tutvuda siit.  Igatahes on skoor selleks aastaks avatud.

Ei ole kellegi peale pahane…

…nagu keegi kuskil mainis. Elukutselise solvujana vahetevahel solvun ja seda ilmselgelt tihedamini kui keskmine eestlane. No ja mis siis, istun natuke kännu peal, nutan ja lähebki mööda. Tühja kah nende tühiste asjadega millest ei sõltu mitte kui midagi. Aga seletama ajab ja ilma ma ei saa. Et nagu keegi tabavalt on öelnud mööda jooksva koera karvust haaramise kohta. Selle patu võtan omaks. Haaran ikka karvust kui ahvatlevalt lähedalt ja riivamisi mööda jookseb. „See ka mõni patt“ ütles arvamusliider  ja suhtespetsialist Siim Kloostritagametsas.

Ühesõnaga ma ei ole kellegi peale pahane ja ei pahanda ka eriarvamuste peale, mis minu omadega ei ühti. Ausõna, ei hakka kellegi kommentaare kustutama ega oma tutvusringkonnast välja arvama kedagi seetõttu, et tema arvamuse kohaselt on kahekihiline parem kui ühekihiline või ristandid etemad kui puhtatõulised või mis iganes varda-kudumiseelistuste järgi.  Olen oma blogis kirjutanud asjadest avameelselt ja teadlikult rõhutanud, et mina teen nii või arvan sedasi. Meil on demokraatia ja erinevad arvamused lubatud, olgu need või eriarvamused. Vabandan siiralt kui keegi ennast puudutatuna on tundnud. Ma ei taha kuulutada mingit absoluutset tõde. Seda polegi olemas. Kõik on suhteline. Kui ma räägin finulli puhasaretuse poolt, siis sellega ma ei räägi kellegi või millegi vastu. Tõesti kole lugu, kui olen mingil teadmata põhjusel tekitanud rivaalitsemist või pole osanud seda õigel ajal ära hoida. Proovisin seda kunagi tasandada, kuid ei kukkunud hästi välja. Täie tõsidusega teatan, et mina ei võistle kellegagi ja ei soovi olla naabrist parem. Ajan „oma rida“ ja pean oluliseks mitte lasta endal tekkida võrdlusmomenti. See tapab mu meelest igasuguse rõõmu ja rahulolu alge juba eos. Ei võistle ka selle pärast, et ma olen oma rehkendused teinud juba mitu aastat tagasi ja nende kohaselt selle teemaga plussi ei jõua niipea ning liigne rabelemine tundub mõtetuna. Ei monteeri oma vokile turbot külge ega ketita ühtegi fiet salaja keldri. Igaüks võib teha ja toimetada nagu soovib. Ja nii ongi. Ristata oma lambaid kuidas tahab. Ja ristataksegi.  Aga ma võin rääkida sellest, mis minu arvates on mõistlik ja mis mitte, ilma et peaks pelgama sellega kellelegi pahameelt. Erinevaid rvamusi ja seisukohti on selle teema kohta nii palju, et vaevalt minu oma midagi kõigutab. Kui üldse keegi viitsib siin asjade olemusse süveneda. Vahel mulle tundub, et ega tegelt polegi küsimus villades, karvades, säbarates või säukudes ning sellega kaasnevast vaid miskis muus, mis põliselt eestlastele omane :)

Katsetasin mitu aastat jutti erinevaid ristandeid ja olen tee punktist A punkti B enda jaoks läbi käinud. Teekond jätkub. Mul on läbitu kohta oma arvamus ja see ei sõltu sellest kas on Jõulud või Jaanipäev või muu riigipüha, kas on vaja mõni elukas maha müüa või mitte. Sisuliselt on see katsetamine üks kulukas ja aega nõudev protsess (ei eita, et see pakkus lõbu). Kasvatad looma tallest peale ja kolmanda-neljanda pügamise järgselt selgub, et vill ei ole piisavalt hea ja ilmselgelt paremaks ei muutu. Selleks puhuks on juba lihakeha oma väärtuse kaotanud (mulle vana lammas ei maitse) ja looma on ülal peetud vähemalt poolteist aastat (mis maksab). Mida edasi? Võtta järgmised loomad katsetada. Jälle poolteist aastat, et jõuda mingile arusaamisele.  Minu kui  lambakasvataja-villasõltlase-tarbija seisukohalt ei ole see mõistlik.  Eelnevate aastate tähelepanekute kohaselt pole mõtekas ristata näiteks gotlandit ja villakat kui eesmärgiks on saada head villa. Need tõud on villa suhtes erinevad äärmused. Gotlandlane pealisvilla esindajana ja villakas alusvilla esindajana. Sellest ennegi juttu old. Ootasin kunagi nendelt ristanditelt midagi väga erilist, kuid pettusin. Domineerima jääb gotlandilamba lokk, mis on kaotanud gotlandlase villale omase läike, vill on tuhm, tuim ja juba tallevill piisavalt karm. Hea materjal lõngale see minu arvate pole. Nahana aga on gotlandlane kordades parem. Kumbki ei anna kummalegi midagi juurde vaid pigem vastupidi. Vildistumise omaduste kohalt tundub muidugi super, kui eelmisel suvel, mis oli erakordselt kuum, vildistus juba nelja kuusetel ristanditel vill seljas ära. See oli jama, sest nendest villadest jäin seetõttu ilma. Vildistumine toimus villaku pealt. Mul on gotlandilamba talled tänavu jälle ristandid ja  seetõttu, et jäära ei ole. Oleks võinud ju  olla, aga sellest ma lähemalt ei räägi.  Mul on täna olulisem kolme villaliini  säilitada ja lihtsalt ei käi ka kõigest üle.  Aga palun, kui kellegi maitseelistused on just seda sorti ristand omale soetada, siis mis saab minul selle vastu olla. Müün hea meelega kuid ilma jutumullita sinna juurde. Ma ei näe liigse ilustamise kasulikku poolt. Pikemas perspektiivis hakkab see iseendale vastu töötama. Maitsed on erinevad ja igale asjale leidub ostja või ei leidu, vahet pole. Praegu seda kirjutades ei ole ma ka pahane või vihane või mõne muu negatiivse emotsiooni kütkes. Väljas on kevad, laudas kepsutavad talled, villapesu pooleli ja kõik on põhimõtteliselt hästi. Täna on minu jaoks üks kahest “palgapäevast aastas” kus näen oma tehtud töö tulemit. Olen rõõmus ja rahul ja uhke selle üle. Villakatel keskmine elustallede arv ute kohta  on 2,77 ja gotlandlastel kõigil kaksikud. Talled kasvavad mis mühiseb. Uttedel udarad punnis ja piima täis. Kevadise villa kvaliteet on parem kui möödunud aastal. Kolmas aasta finulle pidada, kolmas poegimine ja alles nüüd võin 100% rahule jääda.

This slideshow requires JavaScript.

Ütsmüts

Saanud peale lammaste pügamist oma villakuhjadest inspiratsiooni, sai natuke vokki tallatud. Selle asemel oleks võind ilusat ilma ära kasutada ja  väljas riisuda näiteks. No aga kus sa saad kui vaim peale tuleb. Lõng on  kolmekordne ja moodustub kuue erineva lamba villast. Must, kaks erinevat pruuni ja valge on peenvillad. Hallid on gotlandiristandlamba tallevillad eelmisest aastast ja kreemikas on minijäära vill.