Kirju ühekordne

Must ja pruun peenvill, nüüd värskelt pügatud villast, 715m/181g. Üks ilusamaid värvikombinatsioone. Pildil edasi anda on seda suht võimatu. Mõlemad villad gobeläänid ja lõng tuli sellise kergelt mõnusa läikega. Minu armastus on peenikese lõnga juures. Aga ketramine on heaks vahelduseks kui käed vässanud.

Minilambad muudkui poegivad…

… eile tuli kohe kaks tükki juurde. Kuna oli õhtu ja valgus suurepärane, siis ei saanud teisiti :) istusin jälle laudas nagu külahull fotokas põlvedel ja jälgisin mängu. See poegimine käis küll imelihtsalt. Kükitas korraks maha ja ise kukkus välja. Üks pisitilluke utetalleke sündis. Meil nüüd kokku neid kuus – neli poissi ja kaks tüdrukut. Aga tulemas on veel. On alles emad! Talled mängivad ja kepsutavad rõõmsalt ringi ja emmed käivad pead maas neil pidevalt kannul. Vahetevahel tekib segadus, kus ja kes ja kelle oma ning siis on tüli majas. Peksavad kaelu kokku nagu kaelkirjakud. Ja kui mõni lapsuke juhtub kuskil nurgas sügavalt magama, siis emme karjub nagu rattale tõmmatud. Seda ka öösel. Teine poegija tegi enne sünnitamist paar tundi tagurpidikäiku. Esimene poegimine oli ja ilmselt ei saanud aru mis toimub. Käiski mööda boksi ringi tagurpidi nii kaua kui oma tallekesega maha sai .

Turbo Muna…

Jäärad, jäärad, ainult jäärad :) Öösel oli sündinud üks pruun minijäär ja selle tegelase (ka jäär) sünni jäädvustasin täna päeval fotokaga. Kui minikate poegimist esimest korda nägin, ajas see natuke hirmu nahka. Kuid neil käibki see kõva ähkimise-puhkimise ja punnitamisega. Nii kui tall jalad alla sai, oli kohe minek nagu üles keeratud mänguasi. Kahjuks oli suund pidevalt vale ja ema peab teist taga ajama. Vahepeal kasutas paar päeva tagasi sündinud tall segadust ära ja käis ternesit varastamas. Eriline nahhaalsus! Selline näeb välja punase geeni kandev “valget värvi” minilamba tall Turbo Muna.

Esimene minilamba tall…

 

… ja loomulikult jäär nagu sellele aastale kohane :) Ilus  pruuni värvi laps. Ajas kohe jalad alla ja hakkas kepsutama. Mul väike mure minikatega on, sest patuga pooleks on ka nemad näpuotsaga head ja paremat saanud mida poleks vaja olnud. Neil sünnivad üksikud talled ja nagunii on tall nende kehaga võrreldes hiiglasuur. Kuskil 1,3 – 1,5 kg on tavaliselt talle sünnikaal. Minide emaarmastus on ülivõrdeline. Tea kas kunagi ka nende puhul hülgamist ette tuleb. Aijaa….paar aastat tagasi oli juhus kus üks utt lõi teiselt talle üle. Lugu oli üpris segane ja lõplik tõde selgus (kui selgus) alles suve lõpus kui tallevaras ka ise poegis. Kuidas ta endale piima tekitas jäi arusaamatuks. Käis poes vahepeal või lüpsis kitse:) Lähemalt saab selle segase looga tutvuda siit.  Igatahes on skoor selleks aastaks avatud.

Ei ole kellegi peale pahane…

…nagu keegi kuskil mainis. Elukutselise solvujana vahetevahel solvun ja seda ilmselgelt tihedamini kui keskmine eestlane. No ja mis siis, istun natuke kännu peal, nutan ja lähebki mööda. Tühja kah nende tühiste asjadega millest ei sõltu mitte kui midagi. Aga seletama ajab ja ilma ma ei saa. Et nagu keegi tabavalt on öelnud mööda jooksva koera karvust haaramise kohta. Selle patu võtan omaks. Haaran ikka karvust kui ahvatlevalt lähedalt ja riivamisi mööda jookseb. „See ka mõni patt“ ütles arvamusliider  ja suhtespetsialist Siim Kloostritagametsas.

Ühesõnaga ma ei ole kellegi peale pahane ja ei pahanda ka eriarvamuste peale, mis minu omadega ei ühti. Ausõna, ei hakka kellegi kommentaare kustutama ega oma tutvusringkonnast välja arvama kedagi seetõttu, et tema arvamuse kohaselt on kahekihiline parem kui ühekihiline või ristandid etemad kui puhtatõulised või mis iganes varda-kudumiseelistuste järgi.  Olen oma blogis kirjutanud asjadest avameelselt ja teadlikult rõhutanud, et mina teen nii või arvan sedasi. Meil on demokraatia ja erinevad arvamused lubatud, olgu need või eriarvamused. Vabandan siiralt kui keegi ennast puudutatuna on tundnud. Ma ei taha kuulutada mingit absoluutset tõde. Seda polegi olemas. Kõik on suhteline. Kui ma räägin finulli puhasaretuse poolt, siis sellega ma ei räägi kellegi või millegi vastu. Tõesti kole lugu, kui olen mingil teadmata põhjusel tekitanud rivaalitsemist või pole osanud seda õigel ajal ära hoida. Proovisin seda kunagi tasandada, kuid ei kukkunud hästi välja. Täie tõsidusega teatan, et mina ei võistle kellegagi ja ei soovi olla naabrist parem. Ajan „oma rida“ ja pean oluliseks mitte lasta endal tekkida võrdlusmomenti. See tapab mu meelest igasuguse rõõmu ja rahulolu alge juba eos. Ei võistle ka selle pärast, et ma olen oma rehkendused teinud juba mitu aastat tagasi ja nende kohaselt selle teemaga plussi ei jõua niipea ning liigne rabelemine tundub mõtetuna. Ei monteeri oma vokile turbot külge ega ketita ühtegi fiet salaja keldri. Igaüks võib teha ja toimetada nagu soovib. Ja nii ongi. Ristata oma lambaid kuidas tahab. Ja ristataksegi.  Aga ma võin rääkida sellest, mis minu arvates on mõistlik ja mis mitte, ilma et peaks pelgama sellega kellelegi pahameelt. Erinevaid rvamusi ja seisukohti on selle teema kohta nii palju, et vaevalt minu oma midagi kõigutab. Kui üldse keegi viitsib siin asjade olemusse süveneda. Vahel mulle tundub, et ega tegelt polegi küsimus villades, karvades, säbarates või säukudes ning sellega kaasnevast vaid miskis muus, mis põliselt eestlastele omane :)

Katsetasin mitu aastat jutti erinevaid ristandeid ja olen tee punktist A punkti B enda jaoks läbi käinud. Teekond jätkub. Mul on läbitu kohta oma arvamus ja see ei sõltu sellest kas on Jõulud või Jaanipäev või muu riigipüha, kas on vaja mõni elukas maha müüa või mitte. Sisuliselt on see katsetamine üks kulukas ja aega nõudev protsess (ei eita, et see pakkus lõbu). Kasvatad looma tallest peale ja kolmanda-neljanda pügamise järgselt selgub, et vill ei ole piisavalt hea ja ilmselgelt paremaks ei muutu. Selleks puhuks on juba lihakeha oma väärtuse kaotanud (mulle vana lammas ei maitse) ja looma on ülal peetud vähemalt poolteist aastat (mis maksab). Mida edasi? Võtta järgmised loomad katsetada. Jälle poolteist aastat, et jõuda mingile arusaamisele.  Minu kui  lambakasvataja-villasõltlase-tarbija seisukohalt ei ole see mõistlik.  Eelnevate aastate tähelepanekute kohaselt pole mõtekas ristata näiteks gotlandit ja villakat kui eesmärgiks on saada head villa. Need tõud on villa suhtes erinevad äärmused. Gotlandlane pealisvilla esindajana ja villakas alusvilla esindajana. Sellest ennegi juttu old. Ootasin kunagi nendelt ristanditelt midagi väga erilist, kuid pettusin. Domineerima jääb gotlandilamba lokk, mis on kaotanud gotlandlase villale omase läike, vill on tuhm, tuim ja juba tallevill piisavalt karm. Hea materjal lõngale see minu arvate pole. Nahana aga on gotlandlane kordades parem. Kumbki ei anna kummalegi midagi juurde vaid pigem vastupidi. Vildistumise omaduste kohalt tundub muidugi super, kui eelmisel suvel, mis oli erakordselt kuum, vildistus juba nelja kuusetel ristanditel vill seljas ära. See oli jama, sest nendest villadest jäin seetõttu ilma. Vildistumine toimus villaku pealt. Mul on gotlandilamba talled tänavu jälle ristandid ja  seetõttu, et jäära ei ole. Oleks võinud ju  olla, aga sellest ma lähemalt ei räägi.  Mul on täna olulisem kolme villaliini  säilitada ja lihtsalt ei käi ka kõigest üle.  Aga palun, kui kellegi maitseelistused on just seda sorti ristand omale soetada, siis mis saab minul selle vastu olla. Müün hea meelega kuid ilma jutumullita sinna juurde. Ma ei näe liigse ilustamise kasulikku poolt. Pikemas perspektiivis hakkab see iseendale vastu töötama. Maitsed on erinevad ja igale asjale leidub ostja või ei leidu, vahet pole. Praegu seda kirjutades ei ole ma ka pahane või vihane või mõne muu negatiivse emotsiooni kütkes. Väljas on kevad, laudas kepsutavad talled, villapesu pooleli ja kõik on põhimõtteliselt hästi. Täna on minu jaoks üks kahest “palgapäevast aastas” kus näen oma tehtud töö tulemit. Olen rõõmus ja rahul ja uhke selle üle. Villakatel keskmine elustallede arv ute kohta  on 2,77 ja gotlandlastel kõigil kaksikud. Talled kasvavad mis mühiseb. Uttedel udarad punnis ja piima täis. Kevadise villa kvaliteet on parem kui möödunud aastal. Kolmas aasta finulle pidada, kolmas poegimine ja alles nüüd võin 100% rahule jääda.

This slideshow requires JavaScript.

Ütsmüts

Saanud peale lammaste pügamist oma villakuhjadest inspiratsiooni, sai natuke vokki tallatud. Selle asemel oleks võind ilusat ilma ära kasutada ja  väljas riisuda näiteks. No aga kus sa saad kui vaim peale tuleb. Lõng on  kolmekordne ja moodustub kuue erineva lamba villast. Must, kaks erinevat pruuni ja valge on peenvillad. Hallid on gotlandiristandlamba tallevillad eelmisest aastast ja kreemikas on minijäära vill.

Personaalne lähenemine Mati Juniorile…

Eile oli lambapügamine. Nii kaua kui isand Clemenzit pügati oli teine minijäär Mati Junior oma sarvedega minu jalgade taga kinni ja kitkusin ta seljast ajaviiteks villa. Minikatel lööb kevadel villa lahti ja mõni loom viskab kogu villa ise maha. Mati oma tundus näpu vahel selline “soojalt otse vokki” vill olevat ja siis nii ta läks – soojalt ja otse. Mõnda villa on peale pügamist ilma töötlemata kohe ketrama võimalik hakata. Seda saab teha nii kaua kui vill veel “elus” on. Peale mõnda aega seismist sureb ta ära ja pole enam hoopis selline. Ma ei leia teist väljendust kui elus ja surnud, sest täpselt sellisena ta näpude vahel tundub. Väga palju ei raatsinud aega selle takutuusti peale raisata, aga uudishimu tekkis, et mis sellest küll võiks saada… sai lõng mis on tõeliselt karm värk. Minikatel on kahekihiline vill, kuid kahekihilisus ei ole nii väljendunud kui Islandilambal. Pealisvillakarvu ei ole võimalik välja võtta. Jääradel ja ka vanematel uttedel kasvab isegi lakk mille karvad on kõvad nagu hobusejõhvid. Meie Mati Junior on sellise imeliku “peaksolemavalge” värviga. Kuna tal on punast andev geen, siis selle tõttu villakus palju punaseid karvu. Sellised loomad soovitatakse aretusest välja praakida, kuid meil siin pole nendega priisata.  Aga päris lahe, võtad tuusti villakust ja otse vokki :) Pildid lähevad klikkides suuremaks ja siis veel natuke suuremaks kui veel klikkida ja okas kenasti näha:) Ülemine lõng on kahekordne, alumine kolmekordne. Kui punasekarvalised kohad enam-vähem välja rookida, siis väga ullu polegi.

Shit happens

Olen siin ilusaid pilte üles riputanud ja muud kena juttu kõrvale mis lambakasvatuse positiivse poole hulka kuulub, aga on selle kõrval ka pahupool. Nagu iga asjaga siin elus hea ja halb käsikäes või kordamööda käivad. Lisandus minu lambakasvatuskogemuste reale täna lisa.  Hommik algas vara, sest 9.20 oli vaja juba linnas olla arsti vastuvõtul. Ei old niisama perearst vaid eriarst ja sealt puududa ei saa. Hommikuse kiiruga tehtud ringil sain juba aru, et ühe utega on asjad pahasti. Ta on mulle enne kolmikud ja nelikud toonud ilma probleemideta. Nüüd oli sündinud üks tall ja seegi mitte väga suur mis andis alust oletada, et neid peaks seal enam olema. Utt pikutas maas ja jõusööda vastu huvi ei tundnud. Norutas. Tall oli ilusti kuivaks lakutud. Presse tal ei olnud ja platsentat ma ka maas ei näinud. Ma ei saanud koju jääda. Pidin minema….. Üks asi on elusaid tallesid ilma aidata, teine lugu surnutega. Tall oli külg ees sünnitusteedes. Võimatu on kirjeldada tunnet käega lambal sees olla ja kobada pimeduses. Raske on aru saada mis suunas keerata või pöörata, kus pea või kas esijalg või tagumised. Põhjustab sellega veel loomale kannatusi, kuid välja pidi nad saama. Proovisin keerata sobivama asendi, kuid pea oli keerdunud taha ja ruumi oli vähe. Emakas oli toonuses ja võis arvata, et neid seal rohkem sees.  Sellepärast oligi manööverdamise ruum pea olematu.  On mul küll parameediku taust ja haiglaski nähtud nii mõnda, kuid loomadega teine lugu. Ute elu päästmiseks ei saanud muud moodi kui pidi talle kahes osas välja võtma. Ei saanud ega osanud selles olukorras teisiti. Nutsin lahinal ja palusin lambaemalt vabandust…. Ilus suur tall oli. Teine tuli oluliselt  kergema vaevaga ja oli samuti juba surnud. Sellised kurvad lood meil täna. Utt on omadega füüsiliselt läbi läbi ja väsinud. Hea, et kodus oli võtta energiapastat mida suukaudu manustasin lisaks antibiootikum süstina  ja tupekuul. Nüüd mõni tund hiljem ajas ta end üles, et talle toita. See on hea märk. Ei oleks tahtnud sellist kogemust. Seda pole kellelegi tarvis. Hea uudis on ka, et paks valge oli minu äraoleku ajal ka maha saanud. Tema paksuse juures arvasin, et rohkem kui kolm, kuid siiski „ainult“ kolm. Ja mis meele rõõmsaks teeb – neist kaks valget utekest. Kahju, et ei saa anda tallede osas tellimust sisse, et mis värvi ja mis soost, aga tänavu uitas mõte küll selles suunas, et nii hea toidu peale oleks nad võinud minu soovidega rohkem arvestada. Kibemõru nali siia otsa. Nüüd puhkan jalga, mõtlen elu üle järele rummicola koksi abiga ja olen ise lõpmata vässanud. Miks ma sellest kirjutan? Elu selline.

Sookured tagasi kodus…

… see tähendab, et kevad. Hingematvalt ilus kui mets vastu kajab nende hõigetest!

Tulles pilve pealt alla argipäeva tegemiste juurde, siis lambarindel tallemajanduses on seis kena. Täna hommikul sündisid finullidel kahed kolmikud. Üks kolmikutest – utetall – kahjuks surnult, a pole ullu. Ja gotlandlasel kaksikud poisid. Kolm veel sellest satsist ja siis on paus kuni minikateni. Küll sel aastal on meid õnnistatud jääratalledega. Its raining men – halleluuja. Finulli elus ja terveid tallesid praegu seitsme ute kohta 21 ja neist kõigest 6 tüdrukut. Skoor 3 – 1 poiste kasuks. Järgmine talv me nälga ei jää. Saab seda hartšood ja muud head  paremat küll ja veel. Ega see torisemine miskit muuda. Kui nii siis nii, eks järgmine kord teisiti.

Tegelt tahtsin natuke sõnelda. Esiti põhjendan, et miks ma oma põhikarja loomi müün. Sügisel on sõit Hollandi uute minilammaste järele. Seis on täna selline, et minijäära enam minu jaoks Eestis ei leidu ja olemasolevaid kasutada enam ei saa. Sugulusprotsent on kogu Eesti populatsioonis  suur. Sundolukord tekkis, kus pidin valima – kas lõpetada hoopis või tuua uus partii loomi. Toon uued. Läbi Hollandi tõuühingu sai asju aetud ja kaup on kokku lepitud. Korralikud aretusloomad, nii uted kui jäärad, saab sügiseks komplekteeritud. Kui veab, siis saab mõned halli värvi ka sekka. Ja kui kõik laabub nii kuis planeeritud ja segajaid ei teki, siis kari täieneb sügisel 24 eluka võrra. Neli erinevat liini jäära ja 20 utte. Sellega seoses, et plaan minikate karja suurendada, vähendan ma sügiseks suurte lammaste osakaalu. Gotlandlased lähevad kõik müüki ja finulli uttesid jätan 5 – 6. Jäära liinid jäävad kõik esialgu alles, vähemalt nii kauaks kui jaksau ja viitsimist nendega jahmerdada. Vahest mõtlen, et lihtsam Rootsi uue järel minna, aga see selleks. Finullide ja nende villa tõeline väärtus jõudis minuni alles  aasta pärast nende ostmist. Kuid Eestis hinnatakse täna miskit muud ja vastuseis on tuntav ja jõuline. Oma tegemistega suisa autsaideri seisusegi  olen välja teeninud. Peenest villast kõnelemine palju pahameelt ja solvumist tekitanud. Mõnus lihtne villa töötlemine on osutunud olulisemaks kui lõpptulemuse pehmus ja ausalt öeldes on selle pehmusega meie lambamaastiku villaväljadel kurvad lood, mis tõttu ka vastasseis mõistetav. Aga sellest hoolimata ma oma joru edasi ajan. Eks see, mis minuni jõudis jõuab ka lõpuks teisteni, kui jõuab, a väikese nihkega. Mis ma ütlen, puhtatõulise karja pidamine on oluliselt raskem kui segaverelise. Ja ma näen täna kaugemale ja väga selgelt, et vaikselt vaikselt saab olema nii, et erinevates karjades on nii seda kui teist looma va. puhtatõulisi. Finulliga lõpuks sama seis nagu Soome maalambaga. Hääbub, jääb vaid müüt ja mõne üksiku lambakasvataja jutt, et tema karjas on hea villaga loomad, sest vot selle või teise tõu verd sees. Ja seda toonitatakse alati kui erilist väärtust. Kahtlemata see vill milles soomlast sees ongi parem ja mu isiklik arvamus sinna kanti, et tänu kunagi nõuka ajal eksisteerinud Puka suvhoosi Soome maalamba tõulavale nii mõnigi segavereline pehmema villaga on. Enamus karjad on meil segaverelised. Eks igaüks kiidab oma tutti nagu öeldakse.  Nii ka mina. Aga kulla segavereliste karjade pidajad, kes te vastupropat teete, kust kohast  saaksite oma karja parandamiseks täiendust ja  mis iganes suunalisi tõuloomi muretseda, kui poleks tõuliste karjade pidajaid. Ja mikspärast arvata, et teadlikult aretusega tegelenud inimesed kes on tõu loomise taga aastakümneid on rumalad ja pole piisavalt osanud aretada ning iga suvaline talunik ise etem aretaja on. Oh neid jutte mis ajab naerma ja nutma korraga teemal, et mul on elukas eriti väärtuslik kuna tal on  25% Islandlast või mis iganes muud sees. Kuivõrd palju väärtuslikum on siis Islandilammas ise. Tõugusid poleks olemas kui poleks puhtatõuliste loomade pidajaid ja aretajaid. Poleks ka segaverelistes karjades kuskilt miskit parandamiseks võtta. Ma usun, et maalamba kasvatajad ka seda meelt, et maalambale on eelistatav puhasaretus. Populatsioon niigi väike. Sama ka Rootslastega – populatsioon on imetilluke. Ja mida annab nende mõlemi ristamine. Mittekuimidagi – mittekummalegi. Pilt muutub aint veel segasemaks. Maalammast säilitatakse, mitte ei parandata ja rootslane ei vaja parandamist mitte ühegi Eestis esineva tõu ega selle ristandiga. Peenvilla populatsioon on väike ja  täna oleks õigem säilitada teda sellisena. Teha tõu siseselt valikuid, vahetada karjas jäära ja mitte lasta sugulust sisse nii kaua kui see on võimalik  ja kui vaja, siis konsolideeruda ning uute jäärade järgi minna. Nelja erineva jäära liini potensiaal lubab õigesti toimetamisel ligi 10 aastat ilma Rootsi sõitmata eksisteerida mis juba väärtus omaette. Mul täna raske leida endas  entusiasmi  sellise taustajõu foonil, et neid asju üksi ajada. Meele teeb natsa mõruks, et mõttekaaslasi siin Eestimaa pinnalt vähe leida. Ma kurvastusega nendin: ei juhtu lähema kümne aast jooksul villalamba teemaga miskit, igaüks jääb kiitma oma, kära palju, villa vähe ja see kare.

Halliste pessutulbakiri ja Irboska

 

Halliste pessutulbakiri pidi eriti kurjatõrjuvate omadustega olema nagu Praakli raamatus juttu ja kust ka muster võetud. Helehall lõng on 8/2 ja ostetud Sangastest kunagi ammu enne veel kui ta suleti. Tumehall on oma villade segu –  gotland, tiba peenvilla, natuke koera ja ristandid.  Alustatud  77 silmaga ja randmes loodud 11 silma juurde. Vardad 1,5 . Mulle see muster väga väga meeldib ja kindlasti teen veel, aga parema lõngaga, sest kinnas on tuim ja kare. Teine – pruun beežiga on Irboska  muster, ka Praakli raamatust. Loodud sealse õpetuse järgi 64 silmaga. Vars kootud 1,5 vardaga, randme osas kasvatatud 6 silma juurde ja jätkatud 1,75 vardaga. Lõng peenvillane pruun ja segu beež Sangastest 8/2. Mustrit oli paha paha kududa, ei mingit loogikat ja mitu korda harutasin. Aga harutamine pidi meistriks tegema nagu fb-st lugesin või oli see Puhja vanasõna.