Personaalne lähenemine Mati Juniorile…

Eile oli lambapügamine. Nii kaua kui isand Clemenzit pügati oli teine minijäär Mati Junior oma sarvedega minu jalgade taga kinni ja kitkusin ta seljast ajaviiteks villa. Minikatel lööb kevadel villa lahti ja mõni loom viskab kogu villa ise maha. Mati oma tundus näpu vahel selline “soojalt otse vokki” vill olevat ja siis nii ta läks – soojalt ja otse. Mõnda villa on peale pügamist ilma töötlemata kohe ketrama võimalik hakata. Seda saab teha nii kaua kui vill veel “elus” on. Peale mõnda aega seismist sureb ta ära ja pole enam hoopis selline. Ma ei leia teist väljendust kui elus ja surnud, sest täpselt sellisena ta näpude vahel tundub. Väga palju ei raatsinud aega selle takutuusti peale raisata, aga uudishimu tekkis, et mis sellest küll võiks saada… sai lõng mis on tõeliselt karm värk. Minikatel on kahekihiline vill, kuid kahekihilisus ei ole nii väljendunud kui Islandilambal. Pealisvillakarvu ei ole võimalik välja võtta. Jääradel ja ka vanematel uttedel kasvab isegi lakk mille karvad on kõvad nagu hobusejõhvid. Meie Mati Junior on sellise imeliku “peaksolemavalge” värviga. Kuna tal on punast andev geen, siis selle tõttu villakus palju punaseid karvu. Sellised loomad soovitatakse aretusest välja praakida, kuid meil siin pole nendega priisata.  Aga päris lahe, võtad tuusti villakust ja otse vokki :) Pildid lähevad klikkides suuremaks ja siis veel natuke suuremaks kui veel klikkida ja okas kenasti näha:) Ülemine lõng on kahekordne, alumine kolmekordne. Kui punasekarvalised kohad enam-vähem välja rookida, siis väga ullu polegi.

Advertisements

Esimene liblikas…

…köögiaknalaual, tuli ütlema, et kevad…

…lasin ta aknast õue :)

Shit happens

Olen siin ilusaid pilte üles riputanud ja muud kena juttu kõrvale mis lambakasvatuse positiivse poole hulka kuulub, aga on selle kõrval ka pahupool. Nagu iga asjaga siin elus hea ja halb käsikäes või kordamööda käivad. Lisandus minu lambakasvatuskogemuste reale täna lisa.  Hommik algas vara, sest 9.20 oli vaja juba linnas olla arsti vastuvõtul. Ei old niisama perearst vaid eriarst ja sealt puududa ei saa. Hommikuse kiiruga tehtud ringil sain juba aru, et ühe utega on asjad pahasti. Ta on mulle enne kolmikud ja nelikud toonud ilma probleemideta. Nüüd oli sündinud üks tall ja seegi mitte väga suur mis andis alust oletada, et neid peaks seal enam olema. Utt pikutas maas ja jõusööda vastu huvi ei tundnud. Norutas. Tall oli ilusti kuivaks lakutud. Presse tal ei olnud ja platsentat ma ka maas ei näinud. Ma ei saanud koju jääda. Pidin minema….. Üks asi on elusaid tallesid ilma aidata, teine lugu surnutega. Tall oli külg ees sünnitusteedes. Võimatu on kirjeldada tunnet käega lambal sees olla ja kobada pimeduses. Raske on aru saada mis suunas keerata või pöörata, kus pea või kas esijalg või tagumised. Põhjustab sellega veel loomale kannatusi, kuid välja pidi nad saama. Proovisin keerata sobivama asendi, kuid pea oli keerdunud taha ja ruumi oli vähe. Emakas oli toonuses ja võis arvata, et neid seal rohkem sees.  Sellepärast oligi manööverdamise ruum pea olematu.  On mul küll parameediku taust ja haiglaski nähtud nii mõnda, kuid loomadega teine lugu. Ute elu päästmiseks ei saanud muud moodi kui pidi talle kahes osas välja võtma. Ei saanud ega osanud selles olukorras teisiti. Nutsin lahinal ja palusin lambaemalt vabandust…. Ilus suur tall oli. Teine tuli oluliselt  kergema vaevaga ja oli samuti juba surnud. Sellised kurvad lood meil täna. Utt on omadega füüsiliselt läbi läbi ja väsinud. Hea, et kodus oli võtta energiapastat mida suukaudu manustasin lisaks antibiootikum süstina  ja tupekuul. Nüüd mõni tund hiljem ajas ta end üles, et talle toita. See on hea märk. Ei oleks tahtnud sellist kogemust. Seda pole kellelegi tarvis. Hea uudis on ka, et paks valge oli minu äraoleku ajal ka maha saanud. Tema paksuse juures arvasin, et rohkem kui kolm, kuid siiski „ainult“ kolm. Ja mis meele rõõmsaks teeb – neist kaks valget utekest. Kahju, et ei saa anda tallede osas tellimust sisse, et mis värvi ja mis soost, aga tänavu uitas mõte küll selles suunas, et nii hea toidu peale oleks nad võinud minu soovidega rohkem arvestada. Kibemõru nali siia otsa. Nüüd puhkan jalga, mõtlen elu üle järele rummicola koksi abiga ja olen ise lõpmata vässanud. Miks ma sellest kirjutan? Elu selline.

Sookured tagasi kodus…

… see tähendab, et kevad. Hingematvalt ilus kui mets vastu kajab nende hõigetest!

Tulles pilve pealt alla argipäeva tegemiste juurde, siis lambarindel tallemajanduses on seis kena. Täna hommikul sündisid finullidel kahed kolmikud. Üks kolmikutest – utetall – kahjuks surnult, a pole ullu. Ja gotlandlasel kaksikud poisid. Kolm veel sellest satsist ja siis on paus kuni minikateni. Küll sel aastal on meid õnnistatud jääratalledega. Its raining men – halleluuja. Finulli elus ja terveid tallesid praegu seitsme ute kohta 21 ja neist kõigest 6 tüdrukut. Skoor 3 – 1 poiste kasuks. Järgmine talv me nälga ei jää. Saab seda hartšood ja muud head  paremat küll ja veel. Ega see torisemine miskit muuda. Kui nii siis nii, eks järgmine kord teisiti.

Tegelt tahtsin natuke sõnelda. Esiti põhjendan, et miks ma oma põhikarja loomi müün. Sügisel on sõit Hollandi uute minilammaste järele. Seis on täna selline, et minijäära enam minu jaoks Eestis ei leidu ja olemasolevaid kasutada enam ei saa. Sugulusprotsent on kogu Eesti populatsioonis  suur. Sundolukord tekkis, kus pidin valima – kas lõpetada hoopis või tuua uus partii loomi. Toon uued. Läbi Hollandi tõuühingu sai asju aetud ja kaup on kokku lepitud. Korralikud aretusloomad, nii uted kui jäärad, saab sügiseks komplekteeritud. Kui veab, siis saab mõned halli värvi ka sekka. Ja kui kõik laabub nii kuis planeeritud ja segajaid ei teki, siis kari täieneb sügisel 24 eluka võrra. Neli erinevat liini jäära ja 20 utte. Sellega seoses, et plaan minikate karja suurendada, vähendan ma sügiseks suurte lammaste osakaalu. Gotlandlased lähevad kõik müüki ja finulli uttesid jätan 5 – 6. Jäära liinid jäävad kõik esialgu alles, vähemalt nii kauaks kui jaksau ja viitsimist nendega jahmerdada. Vahest mõtlen, et lihtsam Rootsi uue järel minna, aga see selleks. Finullide ja nende villa tõeline väärtus jõudis minuni alles  aasta pärast nende ostmist. Kuid Eestis hinnatakse täna miskit muud ja vastuseis on tuntav ja jõuline. Oma tegemistega suisa autsaideri seisusegi  olen välja teeninud. Peenest villast kõnelemine palju pahameelt ja solvumist tekitanud. Mõnus lihtne villa töötlemine on osutunud olulisemaks kui lõpptulemuse pehmus ja ausalt öeldes on selle pehmusega meie lambamaastiku villaväljadel kurvad lood, mis tõttu ka vastasseis mõistetav. Aga sellest hoolimata ma oma joru edasi ajan. Eks see, mis minuni jõudis jõuab ka lõpuks teisteni, kui jõuab, a väikese nihkega. Mis ma ütlen, puhtatõulise karja pidamine on oluliselt raskem kui segaverelise. Ja ma näen täna kaugemale ja väga selgelt, et vaikselt vaikselt saab olema nii, et erinevates karjades on nii seda kui teist looma va. puhtatõulisi. Finulliga lõpuks sama seis nagu Soome maalambaga. Hääbub, jääb vaid müüt ja mõne üksiku lambakasvataja jutt, et tema karjas on hea villaga loomad, sest vot selle või teise tõu verd sees. Ja seda toonitatakse alati kui erilist väärtust. Kahtlemata see vill milles soomlast sees ongi parem ja mu isiklik arvamus sinna kanti, et tänu kunagi nõuka ajal eksisteerinud Puka suvhoosi Soome maalamba tõulavale nii mõnigi segavereline pehmema villaga on. Enamus karjad on meil segaverelised. Eks igaüks kiidab oma tutti nagu öeldakse.  Nii ka mina. Aga kulla segavereliste karjade pidajad, kes te vastupropat teete, kust kohast  saaksite oma karja parandamiseks täiendust ja  mis iganes suunalisi tõuloomi muretseda, kui poleks tõuliste karjade pidajaid. Ja mikspärast arvata, et teadlikult aretusega tegelenud inimesed kes on tõu loomise taga aastakümneid on rumalad ja pole piisavalt osanud aretada ning iga suvaline talunik ise etem aretaja on. Oh neid jutte mis ajab naerma ja nutma korraga teemal, et mul on elukas eriti väärtuslik kuna tal on  25% Islandlast või mis iganes muud sees. Kuivõrd palju väärtuslikum on siis Islandilammas ise. Tõugusid poleks olemas kui poleks puhtatõuliste loomade pidajaid ja aretajaid. Poleks ka segaverelistes karjades kuskilt miskit parandamiseks võtta. Ma usun, et maalamba kasvatajad ka seda meelt, et maalambale on eelistatav puhasaretus. Populatsioon niigi väike. Sama ka Rootslastega – populatsioon on imetilluke. Ja mida annab nende mõlemi ristamine. Mittekuimidagi – mittekummalegi. Pilt muutub aint veel segasemaks. Maalammast säilitatakse, mitte ei parandata ja rootslane ei vaja parandamist mitte ühegi Eestis esineva tõu ega selle ristandiga. Peenvilla populatsioon on väike ja  täna oleks õigem säilitada teda sellisena. Teha tõu siseselt valikuid, vahetada karjas jäära ja mitte lasta sugulust sisse nii kaua kui see on võimalik  ja kui vaja, siis konsolideeruda ning uute jäärade järgi minna. Nelja erineva jäära liini potensiaal lubab õigesti toimetamisel ligi 10 aastat ilma Rootsi sõitmata eksisteerida mis juba väärtus omaette. Mul täna raske leida endas  entusiasmi  sellise taustajõu foonil, et neid asju üksi ajada. Meele teeb natsa mõruks, et mõttekaaslasi siin Eestimaa pinnalt vähe leida. Ma kurvastusega nendin: ei juhtu lähema kümne aast jooksul villalamba teemaga miskit, igaüks jääb kiitma oma, kära palju, villa vähe ja see kare.

Halliste pessutulbakiri ja Irboska

 

Halliste pessutulbakiri pidi eriti kurjatõrjuvate omadustega olema nagu Praakli raamatus juttu ja kust ka muster võetud. Helehall lõng on 8/2 ja ostetud Sangastest kunagi ammu enne veel kui ta suleti. Tumehall on oma villade segu –  gotland, tiba peenvilla, natuke koera ja ristandid.  Alustatud  77 silmaga ja randmes loodud 11 silma juurde. Vardad 1,5 . Mulle see muster väga väga meeldib ja kindlasti teen veel, aga parema lõngaga, sest kinnas on tuim ja kare. Teine – pruun beežiga on Irboska  muster, ka Praakli raamatust. Loodud sealse õpetuse järgi 64 silmaga. Vars kootud 1,5 vardaga, randme osas kasvatatud 6 silma juurde ja jätkatud 1,75 vardaga. Lõng peenvillane pruun ja segu beež Sangastest 8/2. Mustrit oli paha paha kududa, ei mingit loogikat ja mitu korda harutasin. Aga harutamine pidi meistriks tegema nagu fb-st lugesin või oli see Puhja vanasõna.