Toonekured, vilditud hobused ja 4 h ilma elektrita

 

Ei old plaanis lobisema hakata, aga juhtus nii ja uni läks ka miskipärast ära…. Alustab siis toonekurgedest kuna pildid juba nagunii ripuvad. Neid oli hommikul tõesti palju. Istusid kui marabuud katusel ja jagelesid isekeskis. Ilm oli halb ja pildid tulid kehvad. Õhtu olid nad aga koos päikesega tagasi poseerima. Neid on sel aastal kuidagi liiga palju. Meil sai maja  ehitatud ümber korstna ja just hiljuti mõtlesin, et igal aastal käis üks kurg korstna otsas takseerimas, kuid pesa ei julgenud ehitama hakata – liiga vilets korsten. Nüüd tulid kambaga vaatama kes need hullud sellise mädand korstna ümber maja ehitasid. Nagu mingi korstnainspektorite kokkutulek, koogutasid ja noogutasid…. Teiseks sain meili, mille pilte tahan jagada.  Vildimeister ise on peidus kuskil rohututi taga tagasihoidlikult nagu Piibeleheneitsi. Nende loomakeste autor on Katrin ja tal on veel sarnaseid asju tehtud. Ma olen sõnatu, sest midagi nii ilusat pole ammu näinud ning ma tean milline aeganõudev peen töö see on. Nõelviltimis-skulptuur võib öelda. Nagu päris. Kõik ainult villast ja nõeltehnikas. Kas pole kaunid. Tänud Katrin seda ilu teistega jagamast.

Ja siis läks meil elekter ära. Üle nelja tunni olime ilma. Kaua sa ikka jaksad kududa, tuba pime, aknad väikesed ja selg väsis ära, aga kasvuhoone ei tõmmanud kuidagimoodi. Ühesõnaga kärsa ja külmand maa sündroom. Väsind eilsest seebimaratonist. Istusin trepil ja vahtisin minikaid. Lõppes see sellega, et vahtisin koos fotokaga. Nad nii lahedad. Milline pransuskeelne rrrrrmäää…Laamendavad mu lillepeenras, kuid praegu ei saa teisiti majandada ja ma võtan rahulikult. Proovin vähemalt, nutt kurgus – nuuks. Nagunii valin lilli selle järgi, mis neile vähem maitseb. Näiteks floksi ja bergeeniumi viskan välja kui lähimatel aegadel aeda ümber ei saa, aga seda vist mitte ning adjöö bergeeniumid ja guudbai floksid – las  lapsed mängivad ja on õnnelikud!

Villapesu

 

 

Süsteem jooksupealt ja kiiruga tehtud, sest pesta vaja suurem kogus villa. Kastike oli tallede transportimiseks ja selle külge mahtusid täpselt kaks plastikust taimekasti. Enne kasutasin makaroni kurna köögist :) Panen SA8 vedela pesuainega sorteeritud villa likku. Orto oma on jätkuvalt otsas. Muidu on see ka hea. Leotan natuke nii 1h ja tõstan portsud sõelale ning loputan survepesuriga. Edasi pigistan suure vee välja ja  panen pesumasinasse tsentrifuugi võimsusega 1500 pööret ning siis tunneli võrgu peale kuivama. Tunnel on villa kuivatamiseks hea koht. Seal on soe, tuult pole ning tunniga on vill kuiv kui päike paistab. Muidugi natuke näpin ka villapatse lahti, et paremini kuivaks ja nopin suuremat sodi, mis veel sisse jäänud. Tehasevalmidus on ok. Ketruse villa lodistan ikka peotäite kaupa sooja veega kraanikausis hellalt :) Kuskil 5 tunniga jõudsin üksi sorteerida ja pesta umbes 13 – 14 kg  mustast villast. 54 kg veel :)

Targutan natuke jälle

Esimene tall läks Tapale. Oli teine oma esijalga hullult vigastanud ja paraku ei olnud muud temaga teha kui “pussi” peale panna ja igatahes Tapale. Kus ja kuidas see õnnetus juhtus on arusaamatu. Kurb. Miks ma sellest räägin. Eks seetõttu, et on siin pikalt laialt seda teemat keerutatud, et miks ja kuidas utekesi sööta enne ja peale poegimist jne. Pole seda juttu ajanud targutamise pärast vaid ikka sellepärast, et info on meil kuskil kinni ja eriti ei liigu. Aja neid teadmisi noaotsaga taga nagu Joosep Toots oma saia seest rosinaid. Pole meil ka ühtegi korralikku lambaraamatut siiani suudetud välja anda. Loenguid ja koolitusi ka viimasel ajal vähe. Või ei jõua inf minuni, ma ei tea. Niisiis olengi püüdnud jagada oma saia seest kougitud teadmisterosinaid. Või avastan maailma, kuidas parem öelda. Ühesõnaga, tegu oli gotlandi-villaka ristandiga, ema 202 utt ja isa Timmu, sündinud kaksiktallena, sünnikaal 3900g ja lihakeha alla kahe kuu vanuselt  7,5 kg. Kahe kuuseks oleks saanud 01.06. ehk siis nädala pärast.  Ühtepidi kurb sündmus, kuid teisipidi tunnen rõõmu. Täiesti korralik lihakeha. (Peab ülemusega rääkima, ehk saab preemiat) Jõusööda andmine lõppes karjamaale minekuga ära. Talled ka eraldi lisa ei saanud, kuna eelmine aasta nad selle vastu erilist huvi ei tundnudnudki. Karjamaal käisin vist kahel korral kaeraämbriga. Ei mäleta enam, a see pole ka määrav. Oluline on see, et kõik talled on kenad ja prisked ning tapatalle näol ei olnud tegemist kõige suuremaga, on suuremaid :) Ma ikkagi seda meelt, et tasub kulutusi jõusöödale teha. Selle rehkenduse teen ma varsti ja tallede kaalumise ka. Juuni keskpaiku arvatavasti, mitte enne. Eks lisaks söötmisele laudas poegimise aegu, on oluline ka karjamaad – nende olukord ja suurus. Kui loomad elavad aastast aastasse väikesel territooriumil ja söövad otse oma sita pealt – vabandust väljenduse pärast, siis pole  head loota. Lõppeks on kogu kari parasiitide poolt vaevatud, topi seda ussirohtu sisse palju tahes, sest uuesti essu peale sööma minnes ka kohe uued ussid saab. Parasiiditõrje preparaadid on aga üks paras mürk, egas muidu lihale söögikeeldu peal pole….Njah, eks üldjuhul on ristandtalled veits suuremad. Gotlandi uted üle kahe talle tavaliselt ei too ja juba sünnikaalud seetõttu suuremad kui kolmikutel-nelikutel. Mäletamistmööda oli gotlandlaste keskmine sündivus 1,6 talle ute kohta.  Aga super mu meelest. Pole kumbki tõug lihalammas ja saab ka villalambalt korralikud singid, kui natsa pingutad ja asjad enda jaoks läbi mõelda. Kui nii edasi, siis korraliku lihakeha saab kindlalt juba 5 kuu vanuselt loomalt. Ja mida varem nad karjamaalt minema saab, seda parem. Mida vähem loomi karjamaal kakab, seda tervislikum kõigile. Dziises kuidas kõik asjad on omavahel seotud :)

25 aastat…

… on möödas sellest kui Andresega leivakappi hakkasime jagama. Õudne mõelda – kui vanad! Seda vist nimetatakse mingi hõbedase nimega. Siin kiire reportaaž. Ega`s ma olin fotograaf – kokk – ettekandja ja jumalteabmis ühes ametis ja veel väsinud selline, nii et pildistamine oli kaootiline ja pisteline. Ei jõudnud ennast  sättida ja sebisin ringi dressipükstes, mis vist ühele maanaisele sobib küll. Peremees oli ka samasugune. Ilm oli kena, laud oli kaetud – lambašašlõkk, kotis suitsutatud lõhe, kohafilee tainas, krevetisalat, kringlid-tordid jne. Külalisi juhtus käima neljal päeval. Tegelt oli teemaüritus vaid pühapäeval ja seda oma pereringis …..  Laupäeval toodi külakostiks konservike Rootsi rahvustoidu pärli – mädand heeringaga. See tekitas elevust mitmeks päevaks. Konserv avanes kerge erootilise ohkega ja vahutades tõusid heeringad üle purgiääre. Eks neil vaestel loomadel oli raske surve peal. Hea, et oli ilus ilm ja üritus toimus õues. Öökima just ei ajanud, aga minust jäi see puutumata. Oli julgeid kes sõid ja arvasid et pole vigagi. Mis neist saanud on, ei tea. Kahjuks ei vaadanud, kas  ka parim enne purgi peal kirjas oli, sest loogika ütleb, et asi oli niigi juba hapu ja milleks see :) aga lihtsalt oleks huvitav old teada …….. Koerad olid õnnelikud. Said terve kuu normi sügamist ja rohkemgi veel ning mõni parem pala pudenes laualt. Neljas kass pidi oma aega veetma jänesepuuris kuna nahhaalsena ründas vaagnaid ….. Vahepeal tuli külalisi juurde – terve kari. Võtsid ampsu Floksidest ja Bergeeniumitest ning jalutasid edasi. Õnne ei soovinud. Üks õhtu Andresega naersime minikate veidra hääle üle. Nende määä ei ole tavaline vaid põristatakse kurgust rrrri nagu tõelised  prantslased kes nad ju päriselt ongi ….. Üldiselt on väga tore kui kogu pere koos. Emad-isad elu ja tervise juures ning lapsed kodus ja õed-vennad ka oma peredega. Seekord oli meid küll vähe, sest kes oli Tartus seoses õpingutega, kes elab Los Angeleses – kes Soomes  ja kellel muud mured, et tulla ei saanud. Alles nädal tagasi olime koos ka. Aga see on ikka nii, et kui vihma sajab ja üritus toas, siis kõik platsis :) Häid lambaid pidi palju ühte lauta mahtuma ja jutt jumala õige – mahub …… Kits Pille oli mururulli külge sõlmituna võililli trimmerdamas ja jälgis eemalt. Et sai temagi väheke peost osa …..

This slideshow requires JavaScript.

Seebikeetmine külmmeetodil

Kodus valmistatud seebid on ihusõbralikud ja meeldivad. Kvaliteetne tooraine õiges vahekorras ja rasvade-seebikivi suhe on hea lõpptulemuse aluseks. Mina hakkasin seepi tegema iseenda pärast, kuna minu nahk ei talu poeseepe, duššigeele ja muud poekeemiat. Räägitakse, et poeseepe ei saagi seepideks nimetada kuna nende valmistamise protsessil ei ole mingit pistmist klassikalise seebi tegemise protsessiga. Väidetavalt on poeseebid nafta saaduste jääkproduktidest tehtud. Ma ei tea kas see on nii, kuid mina nendega pesta ei saa. Nahk muutub kuivaks, hakkab kiskuma ja sügelema. No ja siis saigi hakatud ise tegema. Esialgu endale, siis sõbrale ja lõpuks müügiks. Nii ta läks. Nüüd teen paar kolm korda aastas suuremad seebikeedu päevad. Keedan kokku portsu seepi mis läheb küpsema. Täna mõtlen juba aasta ette ja arvestan palju mul seda vaja võiks minna. Alla 6 kuu küpsenud seepe mina ei kasuta ega müü ja veel parem kui nad on aasta seisnud.

Põhilised seebi algained on õlid ja tahked rasvad ning seebikivi. Küpsemisprotsessi ajal seebikivi reageerib rasvadega ning toimub seebistumine. Erinevatel rasvadel ja õlidel on erinev seebistumise aste. See tähendab, et  vajavad erinevas koguses seebikivi. Seebikivi kogus tuleb väga täpselt välja arvutada ja kaaluda vastavalt rasvade-õlide koostisele. Seebikivi koguse välja arvutamiseks  saab kasutada seebikivikalkulaatorit. Üks on siin http://www.thesage.com/calcs/lyecalc2.php  ja teine siin http://www.cranberrylane.com/calculator.htm   Seebikivi osas võib teha tagasiarvestust ehk discounti. See tähendab, et osa rasva jääb seebis reageerimata, mis teeb seebist eriti pehme ja nahasõbraliku. Vedeliku koguse täpsus seebi tegemise juures ei ole väga oluline. Samas peab arvestama, et kui lisatakse seepi lisaaineid – nagu tõrv, kaerahelbed, eeterlikud õlid ja muud – võiks vedeliku kogus olla natuke suurem. Lisaained võivad kiirendada seebistumise protsessi. Kui seebikivi osas on tehtud tagasiarvestust, siis selline seep küpseb kauem ning peab arvestama, et see ei talu eriti märga keskkonda. See tähendab, et  seepi ei tohi jätta vannituppa seebikarpi veeloiku ligunema kuna siis muutub ta väga kiiresti pehmeks ja hakkab venima.

NB! Seebikivi on söövitav!  Seebi keetmisel kasutada terasest nõusid. Enne panna seebikivi ja seejärgi ettevaatlikult külm vesi peale. Temperatuur tõuseb segus keemiseni ja seebikivi aurab. Kanda kindlasti näomaski ja parem teha seda õues mitte toas. Soovitan kanda kummikindaid. Vältida seebikivi ja selle lahuse sattumist nahale. Kindlasti peab rasvade-õlide segus olema mingi osa kookoserasva. See teeb seebi hästi vahutavaks. Puhtast kookoserasvast tehtud seepi nimetati vanasti meremehe seebiks kuna see pidi vahutama ka merevees.

Mõned retseptid

Kohviseep   (rasvad kokku 425 g)

100 g päevalilleõli

100 g rapsiõli

100 g kookosrasv

100 g taimerasv

25 g mesilasvaha

57 g seebikivi, 100 g vett, 150g kanget oakohvi

Seebikivi lahustada terasnõus 100 g veega ja jahutada umbes käesoojani. (Kindalsti kanda näomaski! Parem segada õues! Seebikivi aurud! Seebikivi on söövitav, ettevaatust segamisel! ) Mesilasvaha sulatada potipõhjas, lisada rasvad, segada. Temperatuur peab olema „käesoe“ u. 35-37°C.  Seebikivilahus valada ettevaatlikult rasvade segusse vispliga koguaeg segada. Kohvi võib lisada kohe seebikivi lahusesse või  seebikivi ja rasvade segusse. Mikserdada saumiksriga kuni segu hakkab paksenema või umbes 5-10 min.  Valada vormi. Vormis lasta segu taheneda 2-3 päeva. Eemaldatakse ja pannakse õhurikkasse ruumi 2-3 nädalaks küpsema. Peale seda lõigatakse seep tükkideks ja küpseb veel vähemalt 3 kuud ja siis alles kasutada. Mida kauem seep küpseb, seda paremaks ta muutub. Selle retsepti järgi jääb seep hele karamelli värvi, kõva, ilma kohvi lõhnata, küpses hästi ja ruttu (umbes 3 kuud). Samuti saab selle retsepti alusel teha erinevaid seepe vahetades kohvi näiteks kange taimetee vastu. Mesilasvaha võib panna ja võib ka mitte panna. Üldiselt kiirendab mesilasvaha seebi hangumist ja järelküpsemist.

Kitsepiimaseep (rasvad kokku 1000g)  MINU LEMMIK :)

300 g oliiviõli

200 g rapsiõli

200 g kookosrasv

300 g päevalilleõli

50 g mesilasvaha

147 g seebikivi (no discount),  140 g seebikivi (5% discount)

100- 200 g vett, 300g kitsepiima

Mesilasvaha sulatada poti põhjas. Lisada rasvad – õlid. Sulatada ja segada. Jahutada segu käesoojani. Seebikivi lahustada terasnõus veega ja jahutada käesoojani. Kitsepiima võib lisada seebikivi lahuse sisse või pärast seebikivi ja rasvade segusse. Kitsepiima lisamisel seebikivi lahusesse muutub see tibukollaseks kisselli taoliseks ebaühtlaseks massiks. See ei muuda lõpptulemuses midagi.  Seebikivi lahus valada ettevaatlikult rasvade segusse pidevalt vispliga segades. Mikserdada kuni paksenemiseni või 5-10 min. Valada vormi. Edasi toimida samamoodi kui eelmises retseptis kirjeldatud.

Säbarad ja säugud

Mõned lambad vajasid veel pügamist ja villa tuli väike kuhjake juurde. Nii kena kuhjake et vajas fotojäädvustust. Sellised pruunid värvivariatsioonid. Suurema säbaraga heledam vill üleval paremal nurgas kuulub 228 jäärale ja on samalaadne kui Monaliisal – juuspeen, siidine ja läikiv. Värvitoonilt ka sarnane, pruun hallika alatooniga võrreldes teiste pruunidega. Mina vaatan voki vaatevinklist ja hindan täna seda tüüpi villa kõige enam. Praegugi on töö pooleli kus puhas Monaliisa segatuna vähekese kreemika alpakaga pitssalli tarvis. Vill on muidugi talvine ja talviselt sodine kuid vabriku valmiduse saab pesuga kätte ning kindlasti ka mõned paremad palad ketruseks. Vaja ju iga isendi kasukas eraldi sõrmede vahelt läbi lasta. Vaatan seda pilti siin all ja tahaks ise sinna sukelduda jäägitult. Pehme, soe, mõnus Ku kellelgi veel mu kallitest kaimudest on küsimus, et Ülle, miks ometi jahmerdad sa sellise asjaga, siis palun vaadake ometi ise …. selle pärast see kõik ongi :)

Lõnga

Gotlandiristandi hall tallevill Diana juurest + valge peenvill oma lamba seljast + natukene Pilvelamba angoora-meriino segu ( mitte rohkem kui 5% kui sedagi)= 685m/220g