“Autor välja”

…jah, paraku on palju selliseid tegevusi millele ei saa võtta patenti, kasulikku mudelit ja autorluse välja selgitamine on ilmselt võimatu ja mõtetu. Need on sellised primitiivsed tavalised tegevused, mis kuuluvad mingi valdkonna juurde.  Nagu näiteks villa pesemine. Ka see kuulub lambakasvatuse ja ketramise juurde. Kellel on lambaid rohkem ja villa palju jõuab suht ruttu arusaamisele, et pesukausis lodistama ei saa jääda ja siis “leiutabki” iga vähegi mõtlev inimene oma kodus uuesti samalaadse jalgratta mis naabril. See pole idee, mida varastada ja tasku pista vaid see on tavaline lihtne tegevus, mille autorlus jääb välja selgitamata. Survepesuriga villapesu on ilmselt tehtud juba kaua. Mina kuulsin sellest esimest korda kuskil 4 a tagasi Puises lambapügamise üritusel. Varem pole villa nii palju käes olnud, et survepesurit vaja oleks läinud ja oma 10 lamba villad olen ikka käsitsi pesnud. Ketruse jaoks välja valitud paremad palad pesen ka edaspidi käevahel. Teinekord olen kasutanud pesemisel juuksešampooni ja proovinud loputusvette palsamit panna. Seda siis, kui tegemist eriti peene ja pika kiuga. Annab väikse efekti küll. Ketramisel vill mõnusalt libiseb ja ka kraasimisel ei tule sõlmi sisse. Ma pole sellest kuulnud, et keegi juuksešampooni ja palsamit villapesus kasutaks ja imelik oleks minust arvata, et see mingi leiutis on, sest uskuda võib, et keegi siiski kuskil nii teeb. See selleks. Mis ma tahtsin öelda. Ei maksa pahandada kui teine lambakasvataja – ketraja oma blogis samalaadseid postitusi teeb. Villapesu survepesuriga ei ole idee kus saaks autorit välja hüüda. Need on lihtsalt töövõtted ja igalühel omad nõksud ja lähenemised asjale. Eks selleks ju blogi peetaksegi, et teistega oma kogemusi jagada ja teineteise elu lihtsamaks teha. Paralleele oma tegevuse ja teiste samasuguse teemaga tegelevate blogijate vahel võib leida palju ning suht küüniline on ennast autoriks tituleerida.  Eks käsitöögagi ole tihtipeale nii, et mõni idee läheb lendu ja hakkab oma elu elama. Mis sellest halba, kui keegi sinu tegevusest inspiratsiooni saab. Kui juba veebipoolel avaldatud, siis  läheb nii ehk naa rändama ning sellega tuleb arvestada. Kui pidada mõnd tehnikat või toodet eriliseks leiutiseks ja väärtuslikuks, siis on selle jaoks olemas Patendiamet oma kasuliku mudeliga. Kasulikul mudelil peab olema leiutustase, see peab olema tehniliselt teaostatav ja uudne.  Puutusin siin mõni aeg tagasi kokku kasuliku mudeli köögipoolega. Ei osanud arvata, et siin metsas vaikselt toimetades kellelegi jalgu jään. Proovisin Laat.ee portaalis oma kitsepiimaseepi müüa. Mõne aja pärast teatas Laat.ee meeskond, et nad peavad mu seebi müügist maha võtma kuna üks kodanik teavitas neid, et temal on ainuõigus kitsepiimaseebile. Nimelt oli see inimene võtnud kasuliku mudeli ning arvas, et on hõivanud tänu sellele kogu Eesti turu ja mittekeegi teine ei või enam sarnaseid tooteid müüa. Kasulikel mudelitel on avalk andmebaas ning igaüks võib vaadata lähemalt ise milline näeb välja üks kasulik mudel. Mind ähvardati isegi Majandusministeeriumi Apellatsioonikohtu (kohut pole on komisjon :)) ja politseiga. Nagu selgus ei olnud ma ainuke ahistatud kitsepiimaseebi keetja. Neid oli teisigi ja mitte vähe. No asjad laabusid suht ruttu. Saime kõik targemaks ja rohkem ei ahista keegi kedagi. Kasulikku mudelit võib taodelda igaüks ja see antakse suht kergelt. Maksad oma riigilõivu, mis polegi väike ja vastutad ise oma mudeli  sisu eest. Patendiamet ei hakka võitlema mudeli omaniku õiguste eest vaid seda peab iga mudeli omanik ise tegema. Kui oled olnud rumal ja võtnud näiteks rukkileivale mudeli, siis kaeba Fazer kohtusse kui tahad.  Lõpetuseks tahan öelda, et tänapäeva lamba-villa-ketrusmaailmas pole vist enam eriti midagi leiutada. On villakarvad ja on värvid ning neid kombineerides võib huvitavaid asju “välja mõelda” kuid autorluse suhtes jääks tagasihoidlikuks. Nii lihtsa teema puhul on naaber kindlasti kunagi sama teinud või teeb seda teadmata, et sina oled just nii teinud. Mu esimene värviline kolmekordne lõng, mis jõudis ka esimesele villanäitusele kandis nime Kirju-Mirju. Teine oli Rahvaste sõprus. Kes seda enam mäletab? Mina mäletan ja vahet pole. Täna on see nimi mujal ja väga võimalik et inimene ei tea minu Kirjumirjust mitte halli huntigi. Värviüleminekuga lõngast tehtud ütsmütsid – ka nendest saadi inspiratsiooni. Tore ju. Tuleb leppida sellega, et kõrval on teised kes teevad samu asju. Tuleb leppida sellega, et keegi kõrval teeb mõnda asja paremini – alati on kuskil keegi kes teeb paremini. Mulle väga meeldis Langi kunagi öeldud lause, mis kõlas umbes nii – eestlased, kui te tahate hästi elada, siis õppige kõigepealt taluma selliseid inimesi enda kõrval. Ehk minumoodi – pole vaja võrdlusmomenti, kõik ilusad asjad tulevad ilma võrdlusmomendita. Aamen!

Aeg maha.

Sattusin hoogu aja maha võtmisega ja mediteerisin produktiivselt. Kummalist värvi soomlane. Välja nopitud heledamad osad helepruunidest villakutest. Sekka segatud punakaspruuni alpakat. Üks värv sööb teist ja pole enam ei beeži ega ka punakaspruuni. Mingi väga veider toon jäi alles. Seekord  skoor 230g / 970m.

 

Omamoodi rekord :)

Ammu alustatu sai täna lõpule. Pool sai pungil täis nagu jõulupõrsas. Oleks vist tiba veel mahtunud, aga ei hakanud punnitama, kuigi kraasvilla oli veel. Siiani on kõige rohkem poolil olnud 843 m. Väike rekord seekord – 1070 m. Kahel korral haspeldamisel kahjuks katkes kuna hästi peenike. Ausaltöelda, ajas vanduma. Sellest saab Kalli salli :) Kas koon ise või palun mõnd osavamat, praegu veel ei tea. Vill Monaliisa kevadine + natuke kreemikat alpakat värviks. Mitte rohkem kui 5 %. Grammidest saab rääkida siis kui tokk on kuivanud…..Khmmm, tokk kuivanud, skoor – 235g / 1070m

 

Veider vahepala

Viimasel ajal on seltskonnaelu väga aktiivne olnud. Igasuguseid sündmusi ja rohkelt külalisi. Viimane neist armas inimene Alma-Atast – Tanja. Sõitsime temaga eile natuke ringi ja tänane päev sai veedetud Tallinnas kaubanduskeskustes. Jalutasime mööda poode kuni kõht tühjaks läks. Ma kohutavalt armastan šušit ja mõtlesin, et miks mitte minna Narva mnt. Zebrasse. Asub see ju mõne sammu kaugusel Viru keskusest ja šušid on seal head. Selgus, et koht on reserveeritud. Jalad väsinud astusime kohe järgmisest uksest sisse. Tellisime mingi prae valge kala kollase Rootsi kastmega. Kõlas ju uhkelt. Pole kunagi kuulnud kollasest Rootsi kastmest, aga kala armastan igas asendis – igal ajal. Ootasime pool tundi nälg kõhtu näppimas ning siis läks asi huvitavaks. Saabus üks tikk-kontsadel näitsik kes viskas arvekaaned lauale ise lausus:” meil on vahetus, kassa pannakse kinni ning makske arve” Ei tere, vabandust ega palun, lihtsalt kerge randmeliigutusega lennutas kaaned tühjale lauale. Kuna polnud oma kala kollases kastmes veel näinud, pidasin õigemaks enne kala ära oodata. Tekkis väike trots sellise ebasõbraliku käitumise peale. Rahulik sõnavahetus viis selleni, et tikk-kontsadel ettekandja läks mänedžerile kaebama. Vähemasti nii ta ennast väljendas. Ta ei suutnud uskuda, et ettemaksmine meile ei meeldi. Ootasime edasi. Mänedžeri ei saabunud, tuli hoopis esimene ettekandja kes meilt enne tellimuse võttis ning küsis samuti raha. Praadi polnud ikka veel. Väidetavalt on sealses toitlustusasutuses selline maksmisviis kombeks kui neil vahetuse aeg ja mina neil esimene  klient kel sellega seoses probleem. Üldjuhul räägitakse, et klient olla kuningas – mina nimelt tahan olla klient – kuningas :) Ei käi väga tihti väljas söömas, kuid kus on käidud, seal on teenindus olnud viisaks ning söögid maitsvad. Praad saabus umbes 45 minutit hiljem ja mida see siis sisaldas? Tükike praetud kala oli asetatud hakitud hiinakapsa, tomati ja kurgi peale. Siis oli sellele valatud mingit kollast ollust mille maitse oli jube ja mis ilmselt oli pärit kuskilt purgist ja meenutas titetoitu. Kaunistuseks oli peale piserdatud paksu sojakastme moodi asjaga, mis ei olnud mitte sojakaste ega ka palsamiäädikas. Umbes nii nagu kaunistatakse magustoite šokolaadiga. Pikad pruunid triibud üle hiinakapsa ja praekala – hihhh :) Maitsetu söök mis poldki eriti odav ja kohutav kohutav teenindus ja see kõik Tallinna kesklinnas. Imestama pani seegi, et nii lihtsalt valmiva toidu tegemine võttis aega 45 minutit. Koht oli Island Cafe Narva mnt 7 ja ei soovita mittekellelgi mittekunagi sinna minna. Isegi pissile mitte. Ja muideks, oksendas Tanja selle toidu õhtul välja. Minu tervis on siiani korras. Aga kui keegi tahab šušit proovida ja pole seda veel teinud, siis Järve Selveri teisel korrusel saab mu meelest Tallinna linna parimat. Soovitan Philadelfiat. Tegelt maitseb kodune toit kõige paremini. Eriti kui ema tehtud. Ise tegin hommikul kolme talle maksast suure koguse pasteeti, mis maitses hea ja praegu – 12.55 ööse keedan metsmaasikatest moosi :) Metsaalune (loe raiesmik) on maasikatest punane ning marjad on tänavu suured ja mahlased.

 

Mõtlesin, et lisan siia lõppu kuidas ma metsmaasikatest moosi teen. 2 kg maasikate kohta võtan 1,3 – 1,4 kg suhkrut. Panen maasikad potti ja madalal kuumusel keema. Kui marjad on piisavalt mahlased, pole vaja vett lisada. Kuivade marjade puhul panen umbes 100 g vett potipõhja. Lasen neil kergelt podiseda ja koorin vahu. Kui vahtu enam ei tule panen suhkru. Purgid kuumutan pliidi äärel peale pesu kuivaks, sama ka kaantega. Edasi pole muud kui moos purki ja kaan peale. Suhrkut hakkasin lisama hiljem siis kui kunagi pohlamoosi keetmisel selgus, et suhkur oli otsa saanud. Keetsin pohlasid kuni Andres linnast suhkruga tuli. Moos jäi ilusama värviga ja kuidagi selgem. Olen sellest ajast alates teinudki nii. Ema pani mul vastupidiselt maasikad (aedmaasikad) suhkruga seisma ja keetis järgmisel päeval. Tea, kas sel suurt vahet, aga no ma jängi sedasi moosi keetma.

Tähtis teadaanne!

Sel kevadel kui tallesid e-prias registreerima hakkasin jäi nagu silma, et palju on erinevaid tõugusid registrisse juurde lisatud. Tekkis küsimus, et miks siis pole peenvillakaid kes juba pea kolm aastat Eestis ja gotlandilambaid ning minikaid kes veel kauem, seal kirjas. Sai asi üles võetud ning Vet-ameti pikk kiri saadetud. Peale kirja saatmist külastas meid vastava asutuse inspektor, kes uuris ja puuris nii pabereid kui lambaid. Kummalised lood nende tõugudega. Selleks, et Prias lamba tõug registrisse saada on Veterinaar- ja Toiduameti poolsed karmid nõuded. Vet-amet peab enne tunnistama antud tõu olemasolu Eestis ja määrama tõutähise. Templite ja allkirjadega tõutunnistused on ainukesed aktsepteeritavad dokumendid ühe tõu tunnustamisel Eestis. Samas kui talle e-prias registreerida, siis edaspidi ei huvita enam kedagi millise tõu all nad arvele võtakse. See jääb igaühe enda vastutada. Teisalt, sai nad maale toodud sertifikaadi alusel millele on alla kirjutanud Rootsi riigi ametnik ja mille on välja andnud sealne pädev asutus, kes on loomad tõulistena dokumenti üles märkinud. Seda ei arvestatud, kuna selle paberiga seaduste järgi tõulisust ei tunnustata. Ühesõnaga seadused ja määrused ja proovi neist sotti saada. Miks neid aga varem pole registrisse lisatud ma ei tea. Kolme aasta taguseid jutuajamisi ei mäleta, kuid tõutunnistustega sai Prias käidud ning sama inf oli seal kohe olemas. Samuti jõudis sertifikaat enne minu ja lammaste saabumist  veebi vahenduselVet-ameti. Nüüd peale mõningaid kirjavahetusi ja telefonikõnesid ja tuliseid arutlusi antud teemal on Pria registris võimalik arvele võtta gotlandilammast (GOT), rootsi peenvillalammast (FNL) ja ka minilammast (OU). Looma tõulisuse teema on aga minu jaoks jätkuvalt üleval. Ütleme nii, et kui kaks lätlast elavad Eestis ja neil sünnib laps, siis kahtlemata on see laps lätlane, mitte eestlane ega “ristand”. Lammastega see nii ametnike arvates ja seaduste järgi ei ole ja tegelikult ei tohiks neid Eestis sündinud loomi tõulistena Prias arvele võttagi. Tõuline loom on ainult tõuühingu paberite alusel (millel on kindlasti tempel, loetav nimi ja allkiri) läbi aretuse ja jõudluskontrolli. Veider, et mingi 93 a määrus veel töötab kuigi on 21 sajand oma interneeduse, andmebaaside ja muu säärasega ning info, kas mingi loom on tõuühingus arvel või mitte, ei tohiks olla väga keeruline saada. Vot sellised lood ja head uudised.

No nii…

…üks vanem kaamera tekkis, mis kasutamata riiulis seisis. Mulle sobis. Tore laste vanu asju endale saada :) Tegelt oli see juba ammu olemas, kuid filmi arvuti tõmbamisega me hakkama ei saanud. Tundus ületamatu probleem olevat. Tänaseks on pundar juhtmeid taha muretsetud ning mingi progega õnnestus kassetilt filmijupp digitaalseks teha. Polnudki asi väga hull ja rohkem süvenemise asi. Eilne katsetus filmimisel, täna peale pusimist sai arvuti ja siis lõigutud. Natuke lambaid, natuke villapesu romantikat, natuke sajatamist ku lamba hambad varbas, lõpus ununes kaamera sisse…  ahh – rohkem lusti pärast :)

Villapesust veel

Kui pesemine pole probleemiks, siis villa kuivatamisega vist teisiti. Pole igaühel suurt katusealust pinda ja õues kuivatades võib tuul villa mööda hoovi laiali lennutada. Kuna mul villa kogused praegu suured, siis töö käigus mõtled kuidas asju lihtsamalt ja mugavamalt korraldada. Tunnelis on kuivatamine hea, kuid igavene jama on selle võrguga mässamine. Praegu kasutusel olev põõsavõrk on väga vilets, a see oli olemas ning paremat polnud võtta. Venib välja ja muudkui sõlmi teist. Kellel on mõni  tuttav kalur, siis vanad räimevõrgud on kindlalt etemad. Siin aga pakun välja väikese teemaarenduse. Kasutusele võtsin juurvilja jaoks mõeldud võrkkotid. Hind on neil suht olematu – 17 senti tükist. Iga tsentrifuugitud masinatäis läheb eraldi kotti. Lahendatud sai probleem kus tuul viib villa minema või mingi vihmapilveke villakuivatust segamas. Asi lihtne – kotid kaenla ja varjualla. Ka toas soojamüüri külge riputada või leso peale panna. Võimalus rohkem villa korraga kuivatada. Tänase päikeselise päevaga on kotid  reas kaevumaja katusel ning vahetevahel käin neid sopsutamas ja keeramas. Pärast on tunnelis järelkuivamisel. Samas võib villa neis säilitada ka kui leida tolmuvaba pleiss. Pesemisel kasutan ikka oma kastisüsteeme, sest mulle on see väga käepäraseks kujunenud. Reformvoodi jäi liivahunniku edasi roostetama, ei hakanud katsetama. Ühte kasti valan ligunenud villa nõrguma ja teises pesen/loputan. Sealt edasi korvi nõrguma kuni tsentrifuugitav kogus täis. Nagu pitsaküpsetamine, ainult et kui kõik tööd üksi teha, võtab ikka aega küll. Eriti sorteerimine enne pesu on aeganõudev. Nüüd olen üle 100 kg villa läbi sõrmede lasknud ja pesnud. Niipaljuke olen praeguseks aru saanud, et nanotehnoloogia see ei ole :)  Eelmine sügis oli ka 100 kg millest  1/3 pesin ja kuivatasin tubastes tingimustes ja mis edasi Jõgeval tumehalliks ja beežiks lõngaks kedrati. Selliste koguste villa jaoks peab loomi väga palju olema. Oma kümne lambaga ei jõua ligilähedalegi. Villa pesemisel on oluline silmas pidada seda, et kui viltimisel on vajalik vee temperatuuride erinevus, seep ja hõõrumine, siis villa pesemisel tuleb seda just vältida. Kindlam on pesta ja loputada külma veega, kui tegemist vabriku mineva villaga ja kogused suured. Villade vildistumine on küllalt erinev ning mõni vill vildistub kergemini kui teine. Külma veega suurema tõenäosusega vildistumist ei teki ka survepesuriga pesemisel ja tsentrifuugi kasutamisel. Selle pärast ma villa kauem kui tund ei leota, sest vesi võib liiga soojaks minna mille tõttu võib vill jällegi  vildistuda. Jahedama ilmaga võib jätta kauemaks likku. Hiljem saab lõnga põhjalikumalt pesta. Jäin mõtlema, ehk villa liiga puhtaks pesemine polegi hea, kui arvestada sellega, mida villavabrikud – nii suuremad kui väiksemad – enne töötlemist sellele selga pritsivad.

 Pikku Elmeri on leidnud endale sooja koha minu villahunnikus kus jalga puhata. Suured mammad on karjamaal, aga omasugustega kokku lasta ei saa, nii töllerdabki ta siin ja seal. Vahel tikub tuppagi. Õhtul grillib koos meiega, hommikul jookseb vastu tervitama nagu koer. Auh asemel ütleb mää. Vot selline on Pikku Elmeri. Lähed juurde, võtad sülle nagu mänguasja ja tõstad ilma igasuguse vastu rabelemiseta teise kohta :)

Mõista, mõista, kes on korvis?

Reklaamipaus

Nali naljaks, a talled hakkavad võõrutusikka jõudma. Mõned poisid on juba nii suured, et saja päeva kaalu ei saa ära oodata vaid lähevad enne lihaks. Sel aastal on totaalne jäärade uputus. Selles suhtes, kui keegi veel mõtleb miskit soetada, siis palun kiirustada. 8049 üksik jääratall on nii suur, et kaua teda tüdrukutega koos pidada ei saa. Ja eks need praegu suuremad oleks ka homme suuremad kuid väiksemad elavad meie karjas kauem. Tänavu kedagi alles ei jäta ja septembriks pole enam ühtegi noort jäära. Eivere uted on ka nüüd meie karjas ja kuna nemad on ilma talledeta, siis soovimatut paaritust pole vaja. Osad tüdrukud veetsid paar nädalat jääraga mesinädalaid enne karjamaale minekut ja kui nad nüüd paarusid, siis on oktoobriks tallesid oodata. Mõned uted on aasta vahele jätnud tallede osas ja liialt rammusad. Muidu on kõik ok. Talled kenasti kosunud. Kõverjala üks uteke on teistest kasvult maha jäänud ja huvitaval kombel suurema sünnikaaluga tallega tegemist. Lutikad keda oli viis on kõik sama suured kui teised lambalapsed. Käivad kui koerakutsikad kannul. Lutitamise lõpetasin enam kui nädal tagasi.  Kui ma siin peast arvutan, milles ma küll eriti osav pole, siis väikeses karjas on sigivus väga oluline. NB! Näiteks, sel aastal oli elule jäänud tallede arv  peenvillakatel 2,77 ühe ute kohta. Oluline vahe, kas ma pean kümme utte üle talve ja kevadel on neilt 27 talle karjamaale minemas või tavaliselt uttede keskmine 1,6  talle, siis 27 talle jaoks tarvis üle talve pidada 16 utte. Mis siin mõnest piimapulbrikotist ja jõusöödalisast rääkida. Lisaks 16 utte toodab paraja hunniku sõnnikut. Kindlasti rohkem kui 10. Tööd on nendega piisavalt ning ületalve pidamine maksab ka. Julm on kohati see loomapidaja elu ja mõningal juhul ebameeldiv. Samas on see naturaalne loomulik elu. Kaks minijääratalle läksid pilve peale. Lihakehad 3,5 kg. Pidin otsuse vastu võtma. Aretusväärtust neil ei ole ja suvalisse kohta neid minema ka ei saada. Nagunii kui ühel päeval kari suurem tuleb sellega leppida. Lammas on lammas. Mis siin ikka nutta ja naiivitseda. Nahkade pärast võtsin selle otsuse vastu, hiljem poleks nahast nahka ka saanud. Elu on julm, aga maks maitses hästi ja homme teeme praadi. Kusjuures lihakeha on nagu suurel lambal ainult miniatuurne.  Väike rasvatriip peal ja kintsutükk ka suht normis. Suitsuahju sobiks küll. Mehed lõõpisid:” ah käisin eile saunas, rüüpasin paar õlut ja sõin pool lammast peale” Halb nali, aga mu meelest on julmem intensiivne loomapidamine ja oma loomade tapamaja järjekorda saatmine. Mu meelest on tähtis see, et loomad elavad oma elu maximum hästi ja lõpp oleks neile arusaamatult kiire ja valutu. Uimastuspüstoliga kaeraämber ninaall omas kodus see nii on. Loodan, et ei šokeerinud neid, kellele loomapidamine kauge ja kes liha näevad vaid Selveris vaakumpakendatud kujul.

Et mitte negatiivselt lõpetada, siis siin üks retsept – savipotis küpsetatud minilammas maitsestatud kurkumi ja küüslaauguga. Laduda liha savinõusse, mis eelnevalt pergamendiga vooderdatud. Liha vahele panna porgandi tükikesed  ja ühe küüslaaugu küüned. Määrin liha õliga ja maitsestan soola, pipra, kurkumi ja karriga. Fooliumist kate peale ja ahju küpsema. Soovitan täiendada oma maitseainete riiulit kurkumiga kui seda veel pole. Nii lambale kui kanale täiesti super. Kanale andis sellise pähklise maitse, aga mitte pealetükkiva. Lambaliha samuti – mmmmm. Karrit lisan natukene, rohkem aroomiks, enamuse panen kurkumit. Tänu Maroko köögi blogile avastasin selle maitseaine enda jaoks.  Sai kunagi kümmekond aastat tagasi ise ka Marokos käidud ja sealne köök on siiani meeles.  Savipotis sütel küpsetatud erinevad liharoad olid lihtsalt võrratud.   Proteiinilaul – täna väga teemakohane.