Reklaamipaus

Nali naljaks, a talled hakkavad võõrutusikka jõudma. Mõned poisid on juba nii suured, et saja päeva kaalu ei saa ära oodata vaid lähevad enne lihaks. Sel aastal on totaalne jäärade uputus. Selles suhtes, kui keegi veel mõtleb miskit soetada, siis palun kiirustada. 8049 üksik jääratall on nii suur, et kaua teda tüdrukutega koos pidada ei saa. Ja eks need praegu suuremad oleks ka homme suuremad kuid väiksemad elavad meie karjas kauem. Tänavu kedagi alles ei jäta ja septembriks pole enam ühtegi noort jäära. Eivere uted on ka nüüd meie karjas ja kuna nemad on ilma talledeta, siis soovimatut paaritust pole vaja. Osad tüdrukud veetsid paar nädalat jääraga mesinädalaid enne karjamaale minekut ja kui nad nüüd paarusid, siis on oktoobriks tallesid oodata. Mõned uted on aasta vahele jätnud tallede osas ja liialt rammusad. Muidu on kõik ok. Talled kenasti kosunud. Kõverjala üks uteke on teistest kasvult maha jäänud ja huvitaval kombel suurema sünnikaaluga tallega tegemist. Lutikad keda oli viis on kõik sama suured kui teised lambalapsed. Käivad kui koerakutsikad kannul. Lutitamise lõpetasin enam kui nädal tagasi.  Kui ma siin peast arvutan, milles ma küll eriti osav pole, siis väikeses karjas on sigivus väga oluline. NB! Näiteks, sel aastal oli elule jäänud tallede arv  peenvillakatel 2,77 ühe ute kohta. Oluline vahe, kas ma pean kümme utte üle talve ja kevadel on neilt 27 talle karjamaale minemas või tavaliselt uttede keskmine 1,6  talle, siis 27 talle jaoks tarvis üle talve pidada 16 utte. Mis siin mõnest piimapulbrikotist ja jõusöödalisast rääkida. Lisaks 16 utte toodab paraja hunniku sõnnikut. Kindlasti rohkem kui 10. Tööd on nendega piisavalt ning ületalve pidamine maksab ka. Julm on kohati see loomapidaja elu ja mõningal juhul ebameeldiv. Samas on see naturaalne loomulik elu. Kaks minijääratalle läksid pilve peale. Lihakehad 3,5 kg. Pidin otsuse vastu võtma. Aretusväärtust neil ei ole ja suvalisse kohta neid minema ka ei saada. Nagunii kui ühel päeval kari suurem tuleb sellega leppida. Lammas on lammas. Mis siin ikka nutta ja naiivitseda. Nahkade pärast võtsin selle otsuse vastu, hiljem poleks nahast nahka ka saanud. Elu on julm, aga maks maitses hästi ja homme teeme praadi. Kusjuures lihakeha on nagu suurel lambal ainult miniatuurne.  Väike rasvatriip peal ja kintsutükk ka suht normis. Suitsuahju sobiks küll. Mehed lõõpisid:” ah käisin eile saunas, rüüpasin paar õlut ja sõin pool lammast peale” Halb nali, aga mu meelest on julmem intensiivne loomapidamine ja oma loomade tapamaja järjekorda saatmine. Mu meelest on tähtis see, et loomad elavad oma elu maximum hästi ja lõpp oleks neile arusaamatult kiire ja valutu. Uimastuspüstoliga kaeraämber ninaall omas kodus see nii on. Loodan, et ei šokeerinud neid, kellele loomapidamine kauge ja kes liha näevad vaid Selveris vaakumpakendatud kujul.

Et mitte negatiivselt lõpetada, siis siin üks retsept – savipotis küpsetatud minilammas maitsestatud kurkumi ja küüslaauguga. Laduda liha savinõusse, mis eelnevalt pergamendiga vooderdatud. Liha vahele panna porgandi tükikesed  ja ühe küüslaaugu küüned. Määrin liha õliga ja maitsestan soola, pipra, kurkumi ja karriga. Fooliumist kate peale ja ahju küpsema. Soovitan täiendada oma maitseainete riiulit kurkumiga kui seda veel pole. Nii lambale kui kanale täiesti super. Kanale andis sellise pähklise maitse, aga mitte pealetükkiva. Lambaliha samuti – mmmmm. Karrit lisan natukene, rohkem aroomiks, enamuse panen kurkumit. Tänu Maroko köögi blogile avastasin selle maitseaine enda jaoks.  Sai kunagi kümmekond aastat tagasi ise ka Marokos käidud ja sealne köök on siiani meeles.  Savipotis sütel küpsetatud erinevad liharoad olid lihtsalt võrratud.   Proteiinilaul – täna väga teemakohane.