Veider vahepala

Viimasel ajal on seltskonnaelu väga aktiivne olnud. Igasuguseid sündmusi ja rohkelt külalisi. Viimane neist armas inimene Alma-Atast – Tanja. Sõitsime temaga eile natuke ringi ja tänane päev sai veedetud Tallinnas kaubanduskeskustes. Jalutasime mööda poode kuni kõht tühjaks läks. Ma kohutavalt armastan šušit ja mõtlesin, et miks mitte minna Narva mnt. Zebrasse. Asub see ju mõne sammu kaugusel Viru keskusest ja šušid on seal head. Selgus, et koht on reserveeritud. Jalad väsinud astusime kohe järgmisest uksest sisse. Tellisime mingi prae valge kala kollase Rootsi kastmega. Kõlas ju uhkelt. Pole kunagi kuulnud kollasest Rootsi kastmest, aga kala armastan igas asendis – igal ajal. Ootasime pool tundi nälg kõhtu näppimas ning siis läks asi huvitavaks. Saabus üks tikk-kontsadel näitsik kes viskas arvekaaned lauale ise lausus:” meil on vahetus, kassa pannakse kinni ning makske arve” Ei tere, vabandust ega palun, lihtsalt kerge randmeliigutusega lennutas kaaned tühjale lauale. Kuna polnud oma kala kollases kastmes veel näinud, pidasin õigemaks enne kala ära oodata. Tekkis väike trots sellise ebasõbraliku käitumise peale. Rahulik sõnavahetus viis selleni, et tikk-kontsadel ettekandja läks mänedžerile kaebama. Vähemasti nii ta ennast väljendas. Ta ei suutnud uskuda, et ettemaksmine meile ei meeldi. Ootasime edasi. Mänedžeri ei saabunud, tuli hoopis esimene ettekandja kes meilt enne tellimuse võttis ning küsis samuti raha. Praadi polnud ikka veel. Väidetavalt on sealses toitlustusasutuses selline maksmisviis kombeks kui neil vahetuse aeg ja mina neil esimene  klient kel sellega seoses probleem. Üldjuhul räägitakse, et klient olla kuningas – mina nimelt tahan olla klient – kuningas :) Ei käi väga tihti väljas söömas, kuid kus on käidud, seal on teenindus olnud viisaks ning söögid maitsvad. Praad saabus umbes 45 minutit hiljem ja mida see siis sisaldas? Tükike praetud kala oli asetatud hakitud hiinakapsa, tomati ja kurgi peale. Siis oli sellele valatud mingit kollast ollust mille maitse oli jube ja mis ilmselt oli pärit kuskilt purgist ja meenutas titetoitu. Kaunistuseks oli peale piserdatud paksu sojakastme moodi asjaga, mis ei olnud mitte sojakaste ega ka palsamiäädikas. Umbes nii nagu kaunistatakse magustoite šokolaadiga. Pikad pruunid triibud üle hiinakapsa ja praekala – hihhh :) Maitsetu söök mis poldki eriti odav ja kohutav kohutav teenindus ja see kõik Tallinna kesklinnas. Imestama pani seegi, et nii lihtsalt valmiva toidu tegemine võttis aega 45 minutit. Koht oli Island Cafe Narva mnt 7 ja ei soovita mittekellelgi mittekunagi sinna minna. Isegi pissile mitte. Ja muideks, oksendas Tanja selle toidu õhtul välja. Minu tervis on siiani korras. Aga kui keegi tahab šušit proovida ja pole seda veel teinud, siis Järve Selveri teisel korrusel saab mu meelest Tallinna linna parimat. Soovitan Philadelfiat. Tegelt maitseb kodune toit kõige paremini. Eriti kui ema tehtud. Ise tegin hommikul kolme talle maksast suure koguse pasteeti, mis maitses hea ja praegu – 12.55 ööse keedan metsmaasikatest moosi :) Metsaalune (loe raiesmik) on maasikatest punane ning marjad on tänavu suured ja mahlased.

 

Mõtlesin, et lisan siia lõppu kuidas ma metsmaasikatest moosi teen. 2 kg maasikate kohta võtan 1,3 – 1,4 kg suhkrut. Panen maasikad potti ja madalal kuumusel keema. Kui marjad on piisavalt mahlased, pole vaja vett lisada. Kuivade marjade puhul panen umbes 100 g vett potipõhja. Lasen neil kergelt podiseda ja koorin vahu. Kui vahtu enam ei tule panen suhkru. Purgid kuumutan pliidi äärel peale pesu kuivaks, sama ka kaantega. Edasi pole muud kui moos purki ja kaan peale. Suhrkut hakkasin lisama hiljem siis kui kunagi pohlamoosi keetmisel selgus, et suhkur oli otsa saanud. Keetsin pohlasid kuni Andres linnast suhkruga tuli. Moos jäi ilusama värviga ja kuidagi selgem. Olen sellest ajast alates teinudki nii. Ema pani mul vastupidiselt maasikad (aedmaasikad) suhkruga seisma ja keetis järgmisel päeval. Tea, kas sel suurt vahet, aga no ma jängi sedasi moosi keetma.