Kommi asemel

Kulla Airi. Lugesin su postituse läbi ja kuna mingil põhjusel mu kommentaar sellele läbi ei lähe, siis lootuses, et ehk satud siia lugema, ütlen mis öelda tahtsin. Kuna see võib ehk huvi pakkuda teistelegi ja mulle südamelähedane teema, siis teen seda siin. Esiteks on mul hea meel, et muretsed peenvillalammaste aretuse pärast. Süda läks soojaks. Ühte võin öelda, et pole vaja hellitada lootust, et Lambakasvatajate Selts kunagi peenvillakate aretust tegema hakkaks. Lambakasvatajate Selts on tõuühing ET-le ja EV-le ja lisakohustusi nad vaevalt võtavad. Selleks, et peenvillalammastele jõudluskontrolli teha ja tõupabereid väljastada peaks olema loodud tõuühing. Sellega seoses tuleks importida Rootsist aretusprogramm koos spetsialistidega või neid seal välja koolitada ning tegutseda vastavalt programmis ettekirjutatule. Mis see maksaks! Kui ise aretusprogramm luua ja tõuühing, siis ei ole ta enam Rootsi peenvillalammas vaid tuleks teise nimega nimetada. Mis see maksaks! Teiseks peaks olema piisavalt peenvillalammaste kasvatajaid, kes oleksid huvitatud aretusest ja jõudluses osalemisest. See maksaks ka jõudluse tegijale ehk lambakasvatajale :) Kes igatseb omale kulutusi juurde kui saab ka ilma. Kuna meil Eestis ei ole vastava teadmistega spetsialiste (pean silmas villa), huvi villalambakasvatuse vastu suht jahe, siis hetkel on üheks võimaluseks peenvillaste register, millest  on abi neile kasvatajatele, kes soovivad puhasaretust teha.  Ma ei väida, et see on ainuke võimalus ja parim, a mina paremini hetkel ei oska.  Selle tegemine ei maksa aga midagi. Asi mida sina täna puhasaretuse jaoks teha saad on oma puhtatõulised peenvillased registri arvele võtta ja sellega suuresti abiks olla puhasaretusele tänaste väheste võimaluste piires. Praegu on registris pea kogu populatsioon va sinu ja Jaani talu peenvillased. Mõlemitel väärt loomad. Ja kui sa oled registris olemas, siis palun väga –  võimalus alati oma sõna sekka öelda ja midagi peenvillakate jaoks konkreetset teha. Lao oma head mõtted ja ideed letti, kuidas asju paremini ajada. Kuluaarides torisemisest pole kasu … Hämamisest – hmmm …. ma ei kritiseeriks kaude neid, kes jagavad omast heast tahtest ja “vabast” ajast kogemusi teistega. Hämamiseks nimetada on seda natuke liiast. Eks jagad sa ka oma teadmisi kui küsitakse.  Mu meelest on see tänuväärt ja vahetutel kogemustel tuginevad  teadmised on vägagi olulised. Jagan ise alati nii kuis oskan. Ei suuda „ei“ öelda, kui helistatakse ning soovitakse külla tulla lambaid kaema. Sai ju kunagi samamoodi  ringi käidud näpp suus vaatamas, et mis ja kuidas. Mul siiani meeles ja meenutan hea sõnaga Pihlaka talu perenaist kes oma kallist aega mu peale raiskas, seletas  pikalt ja kohvigi pakkus. Tulin sealt jänesepraad kaenlas koju. See oli väga väga ammu ja Katrin seda enam ei mäletanud kui sellest juttu. Raja talu peremehe väärt nõuanded mu loomapidamise algaastatel on rohkemat väärt kui pelgalt aitähh. Päris tihti sai talle helistatud. Anu Koorem oli kitsekasvatuses nõuandja. Ja eks neid oli teisigi kes siinkohal meelde ei tule ja mainimata jäid. Minu vabandus nende ees. Paljukest selliseid lahkeid eestlasi on kes oma koduuksi võõrastele valla hoiavad ja oma tegemistest avameelselt räägivad. Pole vaja nahutada neid kellel head kavatsused. Aga, ehk sa päris nii ei mõelnudki, sest räägid ka eeskujust ja muust.  Mis lammaste nimedesse puutub, siis meie Kõverjalal – kes ei ole kole lammas, temal oli jah lapsepõlves jalatrauma ja esijalg jäi natuke vildakaks. Sellegipoolest on tal kena välimik, imeilus gobelään vill ja siiani toonud ilusaid tallesid. Tema aretusväärtus on kõverast jalast hoolimata suur. Trauma ei ole pärilik. Tänaseks pole see kõver jalg ka enam nii kõver, aga nimi on külges. Sinu valge jäär (kui ta veel olemas), on tema tall ning meie 8055 liini esindaja jäär  samuti. Nad on täisvennad. Ühe ema-isa lapsed ühest ja samast pesakonnast. Eeldan, et oled/olid jäära villaga väga rahul, sest venna oma on super. Meie lammaste nimed tulevad juhuslikult töö käigus. Ei hakka neile nimesid välja mõtlema, sest selliselt pandud nimed ei jääks mulle meeldegi. Kontratenori hääl on tõesti võimas, kuid kõrvaklappe pole tema pärast vaja muretseda. Ta on hea utt ja vaatamata kõvale häälele aretusväärtusega. Toonud igal aastal kolmiktallesid ning need alati ise üles kasvatanud. Monaliisa jälle naeratab meil ja tema talled samuti. Ei sellest miskit halba, pigem vastupidi. Asi selgem. Meil veel palju veidraid nimesi ja pooltel nime polegi. Üldiselt on aretusega nii, et valikuid tuleb teha niiehknaa. Omale jätta SE numbriga loomi lihtsalt selle pärast, et nad on Rootsist, ei näe mõtet. Valikuid tuleb teha ja karja uuendada nooremate uttede näol igal aastal. See ongi aretus. Keegi läheb müüki, keegi „pilvelambaks“ ja keegi jääb omale põhikarja. Kuna minule läheb korda väga, mis toimub peenvillakate populatsiooniga Eestis, siis seda pattu ei tee, et mõne minu meelest aretuseks mittekõlbuliku või probleemse looma välja müüks. Siiani on mõned noored puhastverd uted lihaks tehtud ka ja ristandeid ei hakka isegi mitte välja hüüdma. Muideks selle aasta ristanduted on realiseeritud lihaks. Rümpade kaal 16,5 – 18,5 kg. Praegu keedan maksapasteeti ….. Muidugi oleks tore, kui meil Eestis oleks mõni eriharidusega spetsialist võtta, kuid sellist eriharidust, mis vaja villa määramiseks jõudluses, pole olemas ja olemasolevad proffid Rootsis on ilmselt  tekkinud ajapikku. Ma siiralt kahtlen, kas üldse Euroopas on olemas mõni ülikool kus villaspetsialiste koolitatakse ja diplomeid jagatakse, a mine sa tea :) Rootsis tehakse villahindaja koolitust, mis on kahepäevane ja tõuspetsiifiline. Gotlanilambale oma ja peenvillakale oma. Ilmselgelt ei vajagi see teema enamat. Kahe päevaga peaks asja selgeks saama. Oli kunagi selline mõte, läbi HVS-i mingi projekti raames võimalusel osaleda sellel koolitusel ja oluline inf sealt kaasa tuua, kuid asja ei võetud tõsiselt, vaata et naerdi välja. Täna pole mul selle mtü-ga pistmist ja sellist entusiasmi ka pole, et läheks kangelaslikult ja teeks oma kulu/kirjadega. Masu ka siin ning kulutusi on niigi. Koolituse maksumus mäletatavasti oli 2000 seki. Selleks, et meil siin asjad ilusti-kenasti kulgeksid on praegu hea säilitada peenvillakate populatsiooni võimalikult kaua puhtana. Korjata töö käigus omale kogemusi, seedida natuke ja loota ehk mõne aasta pärast tulevad helgemad mõtted, ideed ja võimalused. Ja kui need ühel päeval tulevad, siis registrist oleks kindlasti abi, et edasi minna. Siinkohal on hea meenutada kunagi välja käidud mõtet oma Eesti villalambast – tõuaretus on ju kokkuleppe küsimus, muud midagi :) Aga ära sa seda viga küll tee, et nüüd segaverelist või mõnest muust tõust jäära puhaste peenvillakate peal kasutama hakkad. Selline mõte nagu kumas jutust läbi. Praegu on leida küll ja veel sobivaid jäära kandidaate ja kui kõik ästi läheb, siis ehk uut verdki juurde tulemas. Näiteks on Männiku talus palju ilusaid väikseid pruune Bubkasi. Minult leiaksid samuti oma karja sobiva uue jäära. Üks valge gobeläänvillaga ilus poiss on veel alles, mis peast arvates peaks sulle sobima. Hoidku selle eest, egas uttede sigivus kuhugi kao kui teist tõugu jäära kasutad. Ükskõik kes seemne külvab, kui utt on sigiv võib nelikuid-viisikuid ikka oodata. Kui jääraks lihalamba taustaga loom võib eeldada, et talled suure kasvuga või suure peaga, siis häda ja viletsus käes. Sama jäära aga teist aastat järjest kasutada ei soovita. Väiksele populatsioonile sugulust sisse pole vaja tekitada kui muud võimalused olemas. Uue jäära ja uttede toomine aga igati väärt mõte sul. Mäletan, et kolm aastat tagasi oli minu pirukas + hobutreila ülevedu Tallinkis 8800.- ja BSL 5500.- Eesti raha üks ots. Just nii – ühe otsa pilet. Vaevalt et see odavamaks on läinud. Ühe päevaga ära ei käi ja km maksab tänapäeval palju. Lamba hinnad on mõistlikud kuid sissevedu teeb selle kergemeelsuse vääga kalliks. Miks mitte kasutada siis Eestis leiduvaid võimalusi. Mis on seal juures 200 – 300 euri. Maalambaidki sama hinnaga müügis. Ahjaa, vet teenuse eest kirjutati ligi 2000 sekine arve. Lisaks vedaja koolitus, veoluba jne. Alates aastast 2009 jaanuar on loomaveole erinõuded. Üle 8 h vedu peetakse ülipikaks ning transpordivahendil peab olema gps seadmed, et vetamet su liikumist jälgida saaks muidu ei anta veolubagi välja. Ventilatsioonid, jooturid ja muu säärane, võib olla ka diivan ja televiisor lammastele, mine tea. Kohalik piirkondlik ametnik võib veel EU seadustest imeasju välja lugeda ja sind tühjalt tagasi saata. Käisin minagi teist korda jäära pärast Rootsis ja jõudsin veel enne uute seaduste rakendumist. Tuttav soomlane rääkis, et käis Taanis kuuel minilambal rekkaga järgi kuna kohalik vet ei andnud muule transpordile luba. Mõtle selle peale, nad pole kergelt siia tulnud ja uute toomine paras peavalu. Ega ma siis muidu. Paarituse teel siia tulnud jääraliinidel on minu jaoks hindamatu väärtus. Juba see, et Rita Cannert oli nõus erinevate jääradega uttesid paaritama on suur asi. Igaüks nii vastutulelik ei ole. Sealjuures jäi ute hind samaks. Villa headusest ma ei räägigi, pole siia kõrvale miskit panna. Ise ju tead. Kahekihiline vill on ja jääb kahekihiliseks ning ristandlammas on ristandlammas. Muideks vaatasin järele, et maalamba jäärad ka 200 euriga müügis ning egas lihalamba jäärad aretuskarjast ka odavamad ole, pigem vastupidi. Niipalju siis rehnutist ja muust. Selle paberi ja templi pärast ei maksa aga üleliia pead vaevata, sest ega paber ei määra midagi, kui vaid ise tead ja teised kah, et hästi tehtud. Register aususele ja teineteise usaldusele rajatud ongi, sest muudele alustele seda täna teha pole võimalik.  Ei hakka siin keegi karju inspekteerima ja muu säherdusega tegelema. Aga looma põlvnemist on väga vajalik teada. Tõutunnistust anda pole võimalik, anna siiski põlvnemine kaasa. Kes on puhas peenvillakas ilma põlvnemiseta? Aretuses kaduma läinud hing. Pärast aastaid hiljem tagantjärele sugupuud kindlaks teha pole usutav. Anna ka sel juhul põlvnemine kaasa kui sugulus sisse jooksnud, ristandiga tegu või ehk uus talle omanik seda küsida ei mõista või oluliseks ei pea. Tee endast olenev, et hästi oleks. Niipalju saad peenvillakate jaoks teha ja ei pea enam südant valutama tuleviku pärast. See on see hea eeskuju millest juttu tegid. Mõtleme siis positiivselt edasi ja võta seda juttu kui terekäe ulatamist!