Kõrvitsamehu (püree)

Sel aastal kasvatasin muskaatkõrvitsat. Ma ei tea mis suhtes ta parem või erilisem on, a seemnepakil oli ilusa oranži kõrvitsaga pilt ja mulle see meeldis. Kasvatasin taimed ette kuid rumala peaga istutasin hiljem kapsamaale. Taimed hakkasid poolest suvest hullult laiutama ning oma lehti ja võsusid igas suunas ajama. Nagu õudusfilmis mingi tapja-lihasööja taimelukas. Lõpuks oli teda kõik kohad täis ja pidin matšeetega teed rajama, et kasvuhoonesse pääseda. Poolest suvest aga ei ühtegi kõrvitsat. Ainult isased õied. Augusti alguses hakkasid alles kõrvitsamammud tulema. Oma rohelise värvi tõttu ei olnud neid lehtede vahelt üldse näha, kuid ku üleeile korda maija hakkasin looma ja  platsi puhtaks rappima selgus, et neid on palju. Korjasin kõrvitsad ühte hunniku, teise panin kõrvitsa lehed-varred. Viimane  tuli tunduvalt suurem. Täitsa ullike ikka. Omale tööd juurde tekitan.  Järgmine aasta panen nii kõrvitsa kui ka maapirni sõnnikuhunniku. Laiutagu siis seal. Niipalju siis potipõllumajandusest. Seda, et kõrvitsast võib maitsvat püreed teha sain teada Miie käest. Sealt tuli veel paar head retsepti/nippi millest kunagi hiljem, kui komponendid olemas. Kõrvitsaga aga talitatakse järgmiselt….

….kasutades nuga kõrvits puhastada, tükeldada ja panna potti vähese veega keema. Kui kõrvits on pehme ja laguneb, püreestaga saumikseriga. Edasi saab igaüks ise oma maitse järgi talitada. Mina lisasin 8 l kõrvitspüreele  3 l eelmise aasta õunamahla, 0,5 l arooniamahla ja 0,5 kg suhkrut. Arooniat panin värviks, kuid poleks pidanud seda tegema, sest muskaatkõrvitsapüree värv oli enne palju ilusam – tibu-tibukollane. See selleks. Lasin segu natuke podisema, koorisin vahu ja kuumalt purki. Üks võimalus mida kõrvitsaga teha ja kuidas säilitada. Nämma on :) Kui teha värskete õuntega, siis jääb ta ilmselt natsa paksem kuid arvata on et parem. Hapususe tõstmiseks võib panna sidrunit või laimit. Miks mitte nelgitera või muskaati….

Ps. peale jahtumist ei tule läbi kõrre enam midagi :)

Advertisements

Ketramine / video

Järg villa pesemise  ja villa kraasimise videole. Ketramisest pole suurt midagi rääkida. Rohkem selline teema, et tuleb lihtsalt tegema hakata. Mida rohkem erinevaid kiude läbi näppude laste seda enam kogemusi. Kõik tuleb iseenesest käetunnetuse kaudu. Olulisemad punktid oleks ehk sellised –  päripäeva kedratakse ja vastupäeva korrutatakse. Peenemat villa on õigem tugevamini kedrata, ehk rohkem pöördeid anda, siis lõng tuleb kvaliteetsem, kudum kestab kauem ja ei lähe nii ruttu nupuliseks. Jämedamat ehk karedamat villa kedrata kas peeneks ühekordseks või kohevaks laugja keeruga lõngaks. Koeravillast lõng võiks olla kahekordne muidu hakkab karvu ajama. Üldse meeldib  enam kui koeravill on segatud lambavillaga nii 50/50. Karedamatele villadele olen pannud sekka angoora-meriino segu, mis tellitud Pilvelambast. Kasutan seda ka vahel värvi lisamise pärast. Väike kogus, kuskil 5% lisaks teeb kedruse oluliselt pehmemaks. Peenvillalamba tallevillale seda lisades saab väga siidise lõnga. Oluline on millest kedratakse, ehk siis lambavill. Mitu aastat kuskil lakapeal seisnud lihalamba villa võib südamerahuga lõkesse panna. Üle aasta villa ei hoita. Parim on muidugi värskelt pügatud nn “elus” vill. Jämedama villaga lammaste tallevillad on kindlasti mõnusad ketruseks. Peenvillalamba tallevill on raskelt töödeldav kuid täiskasvanud lambalt saab kuni tema elulõpuni igal aastal head pehmet villa. Ketramine on äärmiselt mõnus tegevus ja siin pean ketramise all silmas kogu ampluaad – alates lambakasvatusest ja lõpetades oma tehtud lõngast kudumitega. Hiljuti Selveri teise korruse käsitööpoes nägin müügis Jaapanist toodud ketruslõnga. Kõva sõna – ütles üks kodanik selle peale ja ostis toki. See lõng oli kirjuvärviline ja tehtud tehases valmis kraasitud villast, mis tugevalt üle töödeldud ja aint nime poolest 100% villane. See mu meelest puha vuffel. Kuigi ise kasutan vahel Pilvelamba villatoppe nagu eelnevalt juttu (ka erinevate värvidega alpaka toppe), soovitan kõikidel ketrushuvilistel omale siiski värsket lambavilla muretseda. Seda on meil Eestis piisavalt, ka väga head käsitöö villa. Kui minu käest küsida, millist vokki soovitan, siis kahtlemata Majacraft Rose`i. Olen sellega kaks aastat ketranud ja see on hea töövahend. Stabiilne, vaikne, tundlik. Lisaks kaunis täispuidust karkass. Ülekandeid olen vaid kord õlitanud. Asi toimib kui “Antsu viiul” Ei tulegi hetkel midagi meelde lisada. See on teema mida igaüks saab kodus ise õppida. See ei vaja mingit erilist õpet. Kõik tänased õpetajad on ka ise omalkäel õppinud. YouTube on täis erinevaid ingliskeelseid videoid ja kui vähegi viitsimist, siis leiab sealt midaiganes. Kindlasti jäi miskit ütlemata ja kindlasti väljendab mõni teine sama asja teiste sõnadega. Igaks juhuks mainin – ei ole ilukõneleja ega ka pretendeeri sellega lõpliku tõe staatusele. Nagu Ivo Šenkenberg  “Viimses Reliikvias”  – ma olen tegudeinimene, mitte targutaja :) Olekski vast kõik.

 

Jäärad müügis

Viimased noored peenvillased  jäärad 8 tk, viimaseid nädalaid müügis 250 € , üks valge teised pruunid / mustad, kaal umbes 35 – 45 kg vahemikus.

Kaks kahe ja poole aastast peenvillast jäära, sündinud 2009 a kevad,  350 € , must ja pruun, väga sõbralikud, kaal umbes 90 kg. Must natuke suurem.

Kaasa põlvnemine. Loomad on terved, 2 x aastas parasiiditõrje, Maedi Visna 2.

This slideshow requires JavaScript.

Kuidas edasi?

Tea kuidas nüüd? Ku oled kord paremat proovida saanud, siis viletsamat enam ei taha. Teatavatel põhjustel oli kasutuses üks raske relv kahe objektiiviga 18-55 ja 50-200. Video HD võimalus jne. Isegi minusuguse asjaarmastaja – võhiku käes tegi see märgatavalt paremaid pilte. Kaamera toodi rendist, pandi lauale ja öeldi – hakka filmima. Kuna ema on lammaste peal kõvasti kätt harjutanud, arvati et saab ka muuga hakkama:) Esmane emotsioon – võttis tummaks kuid äärmiselt põnev. Aparaadi kasutusjuhendi paksust saab võrrelda Piibliga ja nuppe oli issanda palju. Aega aga praktiliselt mitte. Pixlitest, resolutsioonidest, avadest ja säriaegadest ei jaga ööd ega mütsi. Mida teha? Ühes käes kaamera, teises kasutusjuhend, “kolmandas” telefon ning mõne aja pärast hakkas miskit looma. Järgmisel  päeval  rindele. Statiiv, patareidega “neegritrumm” ja kaamera kaasa ning  metsa. Ehh, igav siin ei hakka. Õhtul üllatused jätkusid. Selgus, et klipid vaja kokku mixerdada ja lauluga sünkrooni panna.  Uue programmiga!  Millel 100 erinevat võimalust! Plink-plink asju otsast-otsani täis! Ära mixisin küll, kuskil 8 tundi läks, aga uue programmi jätsin mõneks teiseks korraks:) No teate, ega ma mingi oivik ole. Laiaprofiiliga lambakasvatajast käsitööline vaid. Nüüd on mure, sest vana kaamera enam ei kõlba. Kui ilus lambapilt sellega tuli ja  mäherduse ilmaga!

Lobodka käpikud…

………käsitsi kedratud lõngast. Valge ja must on puhas  peenvillane. Pruun on Soome maalamba vill.  Viimane on hiljuti tehtud lõng 03.09 postituses, mis pesemata villast kedratud. Teised kunagi varem, kes enam mäletab kunas. Tegelikult on muster kombineeritud. Alustasin Praakli raamatu 156 lk Martna mustriga. Lõin 72 silma ja kui jõudsin randme osani selgus,  et miskit on viltu. Selle järgi tuli 8 silma juurde kasvatada kuid 80 silmale see muster ei klappinud. Mustri jooks on 12 silma ja kinnas peab olema kas 72 või 90 silmaga. Kuna vars oli valmis läksin järgmise mustri kallale. Niimoodu hüpates võtsin vahepala Kambja mustrist – need mustad triibukesed. Viimaks jäin pidama leheküljel 63 Lobodka mustril. Igal vardal 20 silma ja väga mõnus teha. Pöial lõpuks ka nii nagu peab – mustriline. Mulle meeldib üldiselt kui kinda ots ja pöial on ühevärviline. Randme ja pöidla kudusin 1,75 vardal. Laba osa 2,0 vardal. Esialgu tegin kogu kinda 1,75 vardaga, kuid see jäi tuim ning kõva. Harutasin üles ja alustasin uuesti. Olin juba ülemise kahanduse juures. Nende kinnaste üle olen natuke uhke ka, mis seal salata :) Kinnas ei ole väga suur hoolimata nr 2 vardast.

Õuna-kohupiimavorm õunakisselliga e. nr 3

…kui keegi veel mäletab….pervoje, ftaroje ja tretije… töölissöökla ja kaheksakümnendad…  Olgu kuidas on selle nõukaajaga aga ega kõik asjad ka sitasti olnud. Näituseks toit oli ehedam ja maitsemeeled rikkumata. Polnud igasuguseid maitsetugevdajaid, emulgaatoreid ja muid koledaid sünteetilisi E-aineid. Ja mis veel väga positiivne – ei toodetud nii palju rämpsu kui nüüdsel ajal. Mina Mustamäe magalas lapsepõlve veetnuna mäletan väga hästi kui raske oli “sikreedi”jaoks materiali leida. Mis on sikreet? Seletan lahti. Selle jaoks oli tarvis järgmisi materiale – üks veinipudeli põhi (eelistatavalt roheline), erinevaid pudelikorke mis sellisest paksemast fooliumilaadsest materialist (kuldseid) ja krõbisevaid läikivaid kommipabereid. Ühesõnaga kõik läikiv ja sätendav ja värviline, mis maast ja prügikasti ümbert võis leida ja mida suured inimesed olid minema visanud. Siis tuli minna “salaja” ja leida selline varjuline koht, kaevata auk maasse ja pudelipõhja alune kaunistada leitud värviliste osistega. Lõpuks tuli muld peale kraapida ja “sikreet” oligi valmis. Salajane pidi ta parasjagu olema, sest põnevust tekitaski see luuramise ja otsimise pool. Olid ajad ja millega me endid lõbustasime! ….. Ja minnes tagasi sööklate manu, siis kes ei mäletaks nurgelist teeklaasi ja hapukoort või rosinakisselli selle sees, keedetud munade poolikud üle valatud majoneesiga…hõhh…sinised ja jubedad ….  Sinna aega jääb ka kohupiimavorm kisselliga mida ema või vanaema kodus ikka aegajalt tegid ja mille maitset siin meenutada proovin. Paar päeva tagasi kui sikupoisile Thüringeni Timmule järgi tuldi tõi Miie külakostiks oma õite ehedat kodutehtud kohupiima. Miie on parim kodukokk keda ma tean. Suure talu perenaisena saab ta kõikide töödeda hakkama. Kõige parem leib mis saanud olen on Miie tehtud. Kanepiseemnetega. Miie kohupiim oli sõmer, pehme, maitsev ja värske, samal hommikul tehtud. Sellisest suurepärasest kohupiimast tegin siis Nami-Nami ja  vana retseptiraamatu abiga ning osalt mälu järgi sellise õuntega kohupiimavormi mis tuli kohutavalt kohev :) Ja kõrvale õunakisselli.

Õuna-kohupiimavorm

  • 500 g kohupiima (teralist mitte pastat)
  • 0,75 dl mannat
  • 150 g hapukoort
  • 3 muna
  • 1 dl suhkrut
  • natuke soola
  • 5-6 õuna tükid

Kõik komponendid kaussi ( v.a. õunad) ja saumiksriga segamini vahustada. Lõpuks lisan õunad. Vormi määrin seestpoolt :)  võiga.  Küpsetan kuskil 180 -200 kraadi juures 45 minutit ahjus. Peale  ahjust välja võtmist puistan  pealt kaneeliga.

Õunakissell siis sedasi. Kuskil 8 keskmist õuna puhastada ja tükeldada ning panna 2 l veega keema. Lisada suhkrut 5 sl, poole sidruni mahl ja üks nelk. Keedan umbes 10 minutit ja võtan nelgi välja. Siis lasen saumiksriga õunatükid puruks ning panen uuesti keema. Kartulijahu 1,5 sl segan külma veega ning lisan pidevalt segades. Lasen veel natuke sooja pliidi ääres tõmmata ja ongi valmis. Selle sama kohupiima-õuna vormiga väga maitsev.