Need kindad, need kindad…Bianca küsib – Ülle vastab

Kui ma juba nii pika teksti valmis kribasin ja siia ammu postitust pole teinud, siis mõtlesin, et riputan üles.

Tere

Vabandan, et ei saanud päeval rääkida kuna olin linnas jasellises kohas kus poleks saanud süveneda ja mõistlike vastuseid anda. Pinnapealseks jääda ei soovinud. Vastan hea meelega küsimustele, kuigi arvan, et kindlasti on pädevamaid inimesi seda tegema. Taustaks natuke, et ma ei pea ennast täna meistriks. Mul on oma spetsiifiline teema ning käsitöö kui hobi ja armastus on sellega tihedalt seotud. Eks ma lihvin oma oskusi. Mis puutub lambakasvatusse, villa ja ketrusesse, siis selles vallas ma pean ennast pädevaks ja oskajaks.

  • Kui sageli peate inimestele selgitama, miks üks või teine käsitsi tehtud ese on meistri küsitud hinda väärt?

Ma teen seda pidevalt ja pean selgitamist enesestmõistetavaks.Ega tavakodanik üldjuhul ei saagi aru ja selgitused on vajalikud. Ei pane ka asjatundmatuid küsimusi pahaks. Ei eelda, et igaüks mõistaks tagamaid. Kui teemat ei valda on rumalad küsimused kerged tulema.  Ilmselgelt poleks ma müünud Mardilaadal villast lõnga sellise hinnaga ilma selgitava jututa sinna juurde millest on kujunenud hind ja mispärast on minu lõng seda hinda väärt. Selgitus käib müümise juurde ja klienti koheldakse hästi. Ka neid kes esitavad rumalaid küsimusi. Ei mäleta selle aasta Mardilaadalt ühtegi ärritavat küsimust kliendi suust. Pean siinkohal mainima, et minu laada kogemused piirduvad ainult Mardilaadaga. Muudest laatadest, kus enamus kaup on a´la made in Poola ja Hiina, osa ei võta. See pole see koht kus ehedat käsitööd õiglase hinnaga müüa saaks. Teiseks, talupidamise kõrval pole aega niipalju käsitöö jaoks, et seda jaguks mujale laadale müügiks. Olen üritanud oma käsitöö taset pidevalt tõsta ning teen pigem vähem ja hästi kui kiiret odavat müügikaupa.

  •  Mis on Teie meelest põhjuseks, et inimesed ei oska käsitööd hinnata?

Ma ei ütleks nii, et ei osata hinnata käsitööd. Osatakse hinnata küll. Minu ostjaskond Mardilaadal oli 2/3 eestlasi, mida oli väga suur rõõm tõdeda. Käsitsi kedratud lõngast kindad jäid kõik Eestisse. Vabrikulõngast kootud kinnastest läks üks paar vaid Soome. Käsitsi kedratud lõngast kootud Haapsalu salli, mis oli näidisena üleval ja millel omanik juba olemas, käidi silitamas ja imetlemas ning nii mõnigi näitas üles ostusoovi. Vokilõngad läksid ilma hinda alla kauplemata. Tihti andsin ise hinda alla, ehk ümardasin allapoole kui summa läks suureks ja osteti mitu asja. Rõõm peab ikka kahepoolne olema. Üldjuhul külastavad Mardilaata vast käsitööst huvitunud inimesed ja kui julgelt ennast väljendada, siis need kes jooksevad „hullude päevade“ perrä ja asjat huntigi ei mõika Mardile ei tule.

  • Kui kauplemisaldis laadal olete? Kas leiate,et  Mardilaat ei olegi koht kauplemiseksvõi et tõelise meistritöö juures ei ole viisakas hinna üle kaubelda?

Ma arvan, et kauplemine ei ole eestlasele eriti omane. Kaubeldakse turul kartuleid/porgandeid ostes kui kogused suureks lähevad. Meistri juures kaubelda – miks mitte. Mardilaadal kaubelda – miks mitte. A, suhe peab paigas olema. Kolm korda odavamat hinda meistrile pakkuda ei maksa. See kõlab narrimisena ja ei ole tõsiseltvõetav.

  • Müüsite oma kindaid 25 eurot paar,kas võiksite selgitada, kuidas selline hind kujuneb? Kas on keskmine, tavalinevõi kallis kindahind?

 Mina koon kindaid suurest armastusest kirikinnaste vastu ja ei pea ennast selles vallas meistriks, et küsida kõrgemat hinda. Meister on Kristi Jõeste.  Käsitsi kedratud lõngast kootud kindad olid küll märksa kallima hinnaga müügis. Tunnihinnet kudumise juures ei arvesta. Võtsin kindad laadale kaasa mõttega, et kui selle hinna eest on ostja, siis müün, muidu lähevad Jõulutel kingipakki. Olen oma peres ainuke kindakuduja.  Hind oli minu arvates alumine piir, kui arvestada töö ulatust. Muster oli piisavalt keeruline ja vardad 1,5 ja 1,75.

  • (Kiuslik küsimus, ei ole vaja vastata) Miks pahandavad käsitöömeistrid inimese peale, kes soovib osta odavaid kindaid?

Ei ole kiuslik küsimus, ei ole erutatud küsimuse üle. Proovin vastata.  Ma ei saanud aru artiklit lugedes, et käsitöömeistrid oleks otseselt pahandanud. Alghinnast kordades odavamat pakkumist lihtsalt ei võeta tõsiselt, et üldse teema arendusega edasi minna. Nagu artiklist võis välja lugeda – vaadati kui tulnukat (jumala õige, ma oleks samamoodi reageerinud ja silmi pungitanud). Kunagi psühholoogia loengutest meenub väljend, et üks tool on toolim kui teine. Taburet ei ole tugitool ja mööblipoes ei hakka keegi kauplema teemal – tugitool tabureti hinnaga. Käsitöölisi pahandas artikkel oma asjatundmatuse ja suhtumisega rahvuslikku käsitöösse. Oleks selline artikkel ilmunud ÕL-s poleks sellist vastukaja ilmselt tulnud. Maalehes aga… võtke kui komplimenti, teid loetakseja hinnatakse ja selle pärast läks see artikkel hinge.

Mul on väga hea meel, kui sain natuke abiks olla. Tegemist kõigest minu nägemusega ja ega paari lausega kõike edasi anda saagi. Ilmselt küsitlete ka teisi käsitöölisi/meistreid.

Tervitan

Ülle

Mardilaada emotsioonid pildis :)

Lõhe-kartulivorm

Vaja läheb värsket lõhet, kartulit, sibulat, juustu  ja Valio Ruoka 5% toidukoort. Tavaliselt eelistan ikka naturaalset, kuid selle koorega jäävad kartulivormid alati nii eriliselt mõnusad, vastupandamatult kooresed/kastmesed ……. Savivormi katan küpsetuspaberiga. Kartuli ja lõhe tükeldan parajateks paladeks, sibula natuke väiksemateks tükkideks. Segan läbi ja maitsestan soolaga – või maitsestan soolaga ja segan läbi. Vahet pole :) Seejärel katan vormi juustu viiludega ja valan paki Valio Ruoka 5% koore selga ning ahju küpsema. Kuna mul on ainult puuküttega ahi, siis jään vastuse võlgu millisel temperatuuril küpsetamine käib, a sellega saab igaüks ise hakkama. Muidugi saab sinna lisada tilli või porrot, kuid seekord ma jätsin need panemata. Sama vormi võib teha ka singi, hakkliha, kana, seente või misiganes lisanditega. Lihtne ja maitsev……… Puuküttega ahjus on üldse mõnus süüa teha. Unustad näiteks toidu ahju – mitte kui midagi ei juhtu, kuna tuli kustub ka pliiti all ära :) Lambaliha ma nii teengi. Mingi pruunistusastmeni valvan juures ja siis panen siibrid kinni ja unustan savipoti ahju. A´la 3 tunni pärast on praad valmis. Liha on nii pehme, et kondid kukuvad ise ära. Mis ma siin ikka lobisen, toit jahtub……