Vikat mis niidab…

Eelmisel suvel tellisin sellisest kohast siin omale vikati.  Loobusin katsetamast neid mis poes saadaval. Üks uhke kõvera alumiiniumist varrega roostetab siiani kuuri taga. Tuttav vana onu ütles seda vikatit nähes nii: ” kallis laps, see vikat pole mõeldud niitmiseks, see ei hakka kunagi niitma, terita palju tahad”. Ta ei luisanud :) Vikat millega kunagi sai niitmist õpitud jäi isa juurde Kiideva ja oma majapidamises see puudus. Hea vikat asendab minu meelest 100% trimmerit ja tal on palju eeliseid trimmeri ees. Esiteks – ei tarbi kütust, pole raske, pole vaja käima tõmmata ja kaela riputada, lihtne igal ajal kuuri seina najalt võtta, ei mürise ega plärise ning ei vaja igasugust lisavarustust kaitsevahendite näol ega remonti jne.  Mul juba vajalik kogus heina maas selle aja jooksul kui trimmeriga alles tööle saab. Teiseks – maha niidetud rohtu saab loomadele ette anda ( see ei ole ära purustatud ja sodine mis trimmeri puhul ikka juhtub kui maapind ebatasane ja ketas või tamiil mulda üles peksab) Ma ei tea mis saladus vikatite tegemises peitub, kuid üks niidab ja teine aga mitte. Igaljuhul Loomuliku Eluviisi Keskusest tellitud Austria päritolu käsitsi tehtud hirmkallis sepavikat õigustab ennast iga eurosendi eest. Täna sai esimest korda sellel hooajal käsi valgeks tehtud kui jäär Hansule ette niitsin. Nii lihtne ja meel rõõmus, et asi toimib. Vaid liigutad käsi paremale ja vasakule ning hein langeb iseenesest. See vikat niidab tõesti ise. Õppevideot kuidas vikatit pinnitakse saab vaadata siit –  https://www.youtube.com/watch?v=fEqAmrc4H3k&feature=related

Agoora pügamine

Mina ei palunud sellel tokerjal elukal salaja autosse ronida. Mul kasse niigi palju. Aga täpselt nii ta tegi. Kui tõsteti asju piruka kongi, vupsas tema vaikselt sisse ja poolel teel hüppas kabiini ja kongi vahelise võre külge ning tegi mäu. Tagasi oli siis juba hilja sõita. Vaatasin pikalt ja mõtlesin, et mis sellise elukaga peale hakata. Ausalt öelda ei teadnudki millisest otsast alata. Täielik asotsiaal. Käitumiselt samuti nagu asotsiaal. Ronib õues suurde prügikasti. Äärmiselt osavalt poeb kaane vahelt sisse ja närib 250 l prügikoti auklikuks. Ei maksa arvata, et teda paastu peal hoitakse. Ükskord ronis õue tõstetud hartšo potti, keeras kaane tagurpidi ja kukkus supi sisse. Pott muideks oli ettenägelikult pandud koti sisse ja riputatud üles ampli konksu külge. A näe, tema sai kätte! Enne potist lahkumist sõi kass supi seest ära liha. Pärast käis nädal aega oranžide jalgadega ringi. Ega muidu poleks aru saanudki kes poti kallal asjatas. Aga ise selline rahulik ja sõbralik loom. Väljanägemiselt … sõnu ei ole…. täna siis lõpuks sai villand ning kääride ja koerakammi abiga tegime puhta töö. Ühtegi sisselõiget ei teinud, aga aega läks kolm tundi. Peale karvadest vabastamist pesime ta ilusti-kenasti puhtaks ka. Kass vaenekene narveeris ning arvatavasti sellepärast peeretas pidevalt. Mis seal salata, oli üks lõbus päev. Kass Pulst elab praegu toas on oma eluga üpris rahul ning kasvatab uut kasukat.

This slideshow requires JavaScript.

Mustikakook

Rabarber on jälle moes, aga mul on sügavkülmas veel natuke mustikaid. Siit üks hea koogi retsept. Võib kasutada ka külmutatud punaseid või musti sõstraid või misiganes marju. Ega rabarberiga pole ka keelatud teha. Kogus on mugandatud minu ahjuplaadi suurusele vasatavaks.

Põhjaks läheb vaja: 150g võid, 250 g nisujahu, 1 muna, 100 g suhkrut, 1 tl küpsetuspulbrit

Või vahustada suhkruga, lisada muna ja vahustada edasi. Lõpuks jahu ja küpsetuspulber. Tainas vajutada eelnevalt võiga määritud vormi.

Kate: 1/2 l külmutatud marju, 250 g hapukoort, 3 muna, 4 sl suhkrut, vanill 

Muna ja suhkur vahustada, lisada hapukoor. Külmutatud marjad lisada segule ja valada tainale. Küpsetada ahjus 180° juures umbes 40 minutit.Tainast võib ka eelnevalt natuke küpsetada. Mustikaid läks seekord liiga palju, aga maitseomadused seeläbi kannatada ei saanud.

 

Tipp ja Täpp

Saagem tuttavaks meie uute elanikega. Tätsa sead mis sead. Emis Täpp ja kult Tipp. Esivanemate seas figureerivad nii metssiga kui minisiga.  Kasvult peaksid nad teoreetiliselt väikeseks jääma. Aga ainult teoreetiliselt. Jumal seda teab! Loodetavasti saab neid rõngassabasi ühel päeval palju-palju nagu kihulasi. Maitseomadustelt väidetavalt head. Oma on kindlasti parem kui külmutatud poolakas, lätlane või mõni muu suurtootmise produkt. Julm nii arutleda – nummid loomad –  aga kui inimesed teaksid mismoodi veedavad oma elupäevi need kes lõpuks kaupluse lihalettidel esteetilisel kujul vaakumis lebavad, siis….. noh jah….mina tean, olen näinud, ei meeldi. Arvan, et ühes väiketalus on loomadel palju parem elu kui suurtootmises. Aga lammas elab lamba elu ja siga sea elu. Ühel päeval saab see otsa. Siis öeldakse vabandust ja aitähh ning prodeiin läheb loodusringlusesse. Plaanis on nad sügisel tööle ka panna. Kapsamaad näiteks kaevama. Meil lobisemise eest palka ei maksta ja igaüks peab oma leiva välja teenima.

Minilambad poeginud

Sel aastal on meid õnnistatud rohkelt ilusate minilamba talledega. Ja mis kõige toredam – kuus neist on uted. Noor must jäär kes sel aastal asjal käis, ei ole ise eriti suurem asi, kuid paremat polnud võtta. Clemenzit ja Mati-Juniori aga kasutada nende peal ei saanud. Eelmise aasta suured plaanid tuua Hollandist ports värsket verd juurde läks kahjuks, mitte minust olenevatel põhjustel, vett vedama. Tea kas ei osanud õigesti asju ajada. Ehk oleks pidanud eellepingu koos mingi sissemaksega tegema, ei tea. Ei küsitud ja ise ka pakkuda ei osanud. Pikk kirjavahetus oli juba aasta algusest ja loomad olid lahkelt lubatud. A kui sügisel kokkulepitud ajal tahtsin järgi minna, selgus, et lambaid  enam pole. Maha oli müüdud. Nojah, lihtsam ja turvalisem esimesele ettejuhtuval kes raha näpus tuleb elukad maha müüa, kui oodata mingit eestlast kuskilt kaugelt. See selleks. Pole ullu, elame edasi ja saame hakkama. Kogemuse võrra rikkam. Täna on hoopis teine olukord ja Hollandi  sõita enam ei kavatse.

Noore musta jäära järglased on aga kõik eranditult ilusad ja terved. Üldpilt on väga ühtlane. Talled ühesuurused ja mis peamine – väga elujõulised ja krapsakad. Minilammastega majandada on tõesti lihtne ja mõnus tegevus. Poegimisega pole mingeid probleeme. Siiani on saadud ise hakkama. Ega seal palju abistada olegi, sest sünnitustee on käe jaoks liiga pisike. Kui siis sõra otsast sikutada, aga seda pole ka eriti vaja olnud. Emaomaduselt on uted ülihoolitsevad. Talled ise on sellised sõnakuulmatud, lähevad hulkuma ja ei hooli emast ühti. Vahel seisan lihtsalt niisama ja vaatan üle aia toimuvat. Sinna aia najale võib kõõluma ja vahtima jäädagi. Seal võib siis näha näiteks sellist pilti, kus vast tallega maha saanud uted jagavad omavahel maid ja peksavad päid, kuna nende talled on omavahel sõbrustama hakanud. Aga emadele see ei meeldi ning nad üritavad oma talle kiivalt enda juures hoida. See aga ei õnnestu, sest talled uudistavad maailma ja kepsutavad ringi ning uted ajavad neid ninad maas torisedes taga, vahel teineteisele müksu andes. Kui jäädakse pikemalt päid kokku peksma võivad lapsed mõlemil kaotsi minna. Haleda määgimisega otsitakse neid siis taga, kuni lõpuks enda oma paljude seast üles leitakse ja trall võib jälle otsast pihta hakata. Vahel jääb mõni väike unimüts sõime alla magama ja siis on kõva hädakisa kui last ei leita. Sünnivad nad selliste kilostena, no nii natuke peale või ka alla. Nagu väikesed imeteod, aga ikkagi lambad. See pätakas siin all pildil on üleeilane, nabanöör kõhu all tilbendamas.

Kohe-kohe on vaja nemad ka välja lasta – suured lambad lähevad täna  –  kuid enne seda tuleb tuvastada kes kelle laps on ja ära märgistada. Mu meelest kõik täiskasvanud uted on  ühte nägu. Enam ei tee vahet kes on Clara kes Veera.  Jumala ühte nägu kõik nagu copi ja paste. Aga selleks puhuks on ka omad šnitid olemas kuidas selgust saada. Tuleb vaadata kes kelle tissi all lutsib või võtta tall ära ja vaadata milline mamma hädaldama hakkab. Umbes nii see käib. Kahju on, aga tuleb nendele väikestele liiga vara märgid kõrva panna muidu pärast on võimatu emadust tuvastada.Kõrvamärkidega aga sellised lood, et need ei taha mitte kõrvas püsida. Auk läheb suureks ja kõrvamärk kaob ära. Teist auku aga nii tillukesse kõrva enam ei tee. Kunagi kui ma neid kõrvamärgi asju ajasin, sai käidud ekstra Tartus selle pärast. Seletasin pikalt-laialt, et milline peaks märk olema. Tulid ju mul loomad ka erinevate kõrvamärkidega. Rääkisin, et võiks olla rõngas, mitte kahes osas, sest viimased kukuvad lihtsalt kõrvast ära. A nagu ikka, riigihange jne – ole õnnelik, et sellisedki said.