Minilambad poeginud

Sel aastal on meid õnnistatud rohkelt ilusate minilamba talledega. Ja mis kõige toredam – kuus neist on uted. Noor must jäär kes sel aastal asjal käis, ei ole ise eriti suurem asi, kuid paremat polnud võtta. Clemenzit ja Mati-Juniori aga kasutada nende peal ei saanud. Eelmise aasta suured plaanid tuua Hollandist ports värsket verd juurde läks kahjuks, mitte minust olenevatel põhjustel, vett vedama. Tea kas ei osanud õigesti asju ajada. Ehk oleks pidanud eellepingu koos mingi sissemaksega tegema, ei tea. Ei küsitud ja ise ka pakkuda ei osanud. Pikk kirjavahetus oli juba aasta algusest ja loomad olid lahkelt lubatud. A kui sügisel kokkulepitud ajal tahtsin järgi minna, selgus, et lambaid  enam pole. Maha oli müüdud. Nojah, lihtsam ja turvalisem esimesele ettejuhtuval kes raha näpus tuleb elukad maha müüa, kui oodata mingit eestlast kuskilt kaugelt. See selleks. Pole ullu, elame edasi ja saame hakkama. Kogemuse võrra rikkam. Täna on hoopis teine olukord ja Hollandi  sõita enam ei kavatse.

Noore musta jäära järglased on aga kõik eranditult ilusad ja terved. Üldpilt on väga ühtlane. Talled ühesuurused ja mis peamine – väga elujõulised ja krapsakad. Minilammastega majandada on tõesti lihtne ja mõnus tegevus. Poegimisega pole mingeid probleeme. Siiani on saadud ise hakkama. Ega seal palju abistada olegi, sest sünnitustee on käe jaoks liiga pisike. Kui siis sõra otsast sikutada, aga seda pole ka eriti vaja olnud. Emaomaduselt on uted ülihoolitsevad. Talled ise on sellised sõnakuulmatud, lähevad hulkuma ja ei hooli emast ühti. Vahel seisan lihtsalt niisama ja vaatan üle aia toimuvat. Sinna aia najale võib kõõluma ja vahtima jäädagi. Seal võib siis näha näiteks sellist pilti, kus vast tallega maha saanud uted jagavad omavahel maid ja peksavad päid, kuna nende talled on omavahel sõbrustama hakanud. Aga emadele see ei meeldi ning nad üritavad oma talle kiivalt enda juures hoida. See aga ei õnnestu, sest talled uudistavad maailma ja kepsutavad ringi ning uted ajavad neid ninad maas torisedes taga, vahel teineteisele müksu andes. Kui jäädakse pikemalt päid kokku peksma võivad lapsed mõlemil kaotsi minna. Haleda määgimisega otsitakse neid siis taga, kuni lõpuks enda oma paljude seast üles leitakse ja trall võib jälle otsast pihta hakata. Vahel jääb mõni väike unimüts sõime alla magama ja siis on kõva hädakisa kui last ei leita. Sünnivad nad selliste kilostena, no nii natuke peale või ka alla. Nagu väikesed imeteod, aga ikkagi lambad. See pätakas siin all pildil on üleeilane, nabanöör kõhu all tilbendamas.

Kohe-kohe on vaja nemad ka välja lasta – suured lambad lähevad täna  –  kuid enne seda tuleb tuvastada kes kelle laps on ja ära märgistada. Mu meelest kõik täiskasvanud uted on  ühte nägu. Enam ei tee vahet kes on Clara kes Veera.  Jumala ühte nägu kõik nagu copi ja paste. Aga selleks puhuks on ka omad šnitid olemas kuidas selgust saada. Tuleb vaadata kes kelle tissi all lutsib või võtta tall ära ja vaadata milline mamma hädaldama hakkab. Umbes nii see käib. Kahju on, aga tuleb nendele väikestele liiga vara märgid kõrva panna muidu pärast on võimatu emadust tuvastada.Kõrvamärkidega aga sellised lood, et need ei taha mitte kõrvas püsida. Auk läheb suureks ja kõrvamärk kaob ära. Teist auku aga nii tillukesse kõrva enam ei tee. Kunagi kui ma neid kõrvamärgi asju ajasin, sai käidud ekstra Tartus selle pärast. Seletasin pikalt-laialt, et milline peaks märk olema. Tulid ju mul loomad ka erinevate kõrvamärkidega. Rääkisin, et võiks olla rõngas, mitte kahes osas, sest viimased kukuvad lihtsalt kõrvast ära. A nagu ikka, riigihange jne – ole õnnelik, et sellisedki said.

Advertisements

3 thoughts on “Minilambad poeginud

  1. Väga lahedad! Aga mingi aasta või paar tagasi hakkas ju jõudluskontrollikeskus müüma ka spetsiaalseid minilamba kõrvamärke- kas neid oled proovinud?

    • Jah, nendest samadest märkidest on jutt. Terve aasta läks, enne kui märgid sain esimestele minu juures sündinud talledele. Esiti olid need lubatud vaid minikatele nüüd võib vist suurtele ka panna. Need märgid kahjuks mis praegu on ei ole head, sest kaovad kõrvast ning minika kõrvad on nii väikesed, et teist auku sinna ei tee. Oleks märk nagu rõngas ühes tükis, siis püsiks. Käisin extra Tartus märke näitamas, et milline peaks olema, kuid telliti ikkagi need viletsamad. Paned sügisel kõrva ja kevadeks läinud – umbes nii. Üks ametnik – kui kurdsin oma muret – arvas, et olen ullike ja seletas mulle kuidas kõrvu enne märgi panemist desinfitseerida jne. jne. Kui minikaid vähe – pole ullu, a kui neid palju, siis on jama kui märgid kaovad ja enam ei tea kes on kes.

Kommenteerimine on suletud.