Spinat

Jahh,  mingi eriline suhe on mul tekkinud spinatiga. Lisaks sellele, et ta mulle maitseb on temas veel miskit meeldivat. Krõbistan teda südamest hommikuste võikude kõrvale. Googeldasin ja otsisin erinevaid spinati säilitamise viise, kuid peale külmutamise leidnud suurt midagi. Külmutamisele eelneb aga kerge kuumutamine ja mulle tundub, et see pole ikka päris see. Kuidas ma nüüd ikka keedetud maltsa  sügavkülma panen (spinat nimelt maltsaliste sugukonnast) Sügavkülmas käib liha ja marjad ja muu säärane ning ruumi pole raisata. Keedetud spinat aga ei tekita minus tundeid. Ausalt öeldes pole siiani keedetuna seda proovinud ka. Kuna esimene peenar spinatit hakkas juba üle kasvama, siis lähenesin asjale loominguliselt. Lasin spinati (ka juba moodustunud noored õisikud) läbi hakklihamasina. Läbi hakklihamasina läks veel till, rukola ja küüslaauk. Segasin selle rohelise olluse külmpress oliivõli, sirts äädika, soola ja musta pipraga. Kõik komponendid läksid silma ja maitse järele. Kui nüüd seda rohelist ollust segasin lihtsalt hapukoore sisse, siis sai äraütlemata maitsava dipikastme. Nu ja eks teda või igale poole susada, näiteks makaroni või riisi roogadesse või piruka täidise sisse – kuhu iganes. Eks näis kaua see kögadimögadi külmutuskapis seisab, a peenra külvasin kohe uue seemne. Kaks nädalat tagasi külvatud spinat kõrval peenras juba tärkab. Teist aastat ma ei näe vajadust lehtsalatit kasvatada. Meil asendab seda spinat. Pildil praad ilma lihata nimega “Peale-Jaani-eri” :)