aruanne :)

…väga palju aega ketruseks siin ei jää. Kui sisemist sundi poleks, ega siis vist ei teeks kahh. Minule on sellest kujunenud puhkamise viis. Vahel puhkan rohkem, vahel vähem – sõltub tujust. Nüüd natuke jälle puhkasin, mille tulemusena valmis mustast soome maalamba villast lõnga kaks tokki ja mustast soome-rootsi segust ka, millel hetkel vardad sees. Siis on veel kaks pungil kotikest kraasitud helehalli soomlase – rootslase segu millest valminud üks pooli täis kahekordset. Tuli natsa liiga peen 193g / 394m. Ilus toon ja läige on sellel lõngal ja pehmust ka parasjagu. Seda peaks oma kampsiku jagu tulema küll, mingi aja pärast muidugi. Ja siis tokike pruuni rootslast angoora-meriino segu lisandiga. Panin mõned müügi poole üles. Nu ja katsetasin navajo kirjut kolmekordset üle pika aja, et kuidas ja mis värve jooksma panna. Hunnik kirjuid villatuuste ootamas lõngaks keerutamist. Tea millest see, aga mulle pakub ühevärvilise peene lõnga tegemine rohkem lusti kui kirju. See vist seotud kinda  kudumise   armastuse   või vanusega, mine tea.  Korrektsus ja korrapärasus on meeldima hakanud. Mõni asi tundub omalegi vahel imelik. Näiteks müüb kirju jämedam lõng paremini, aga mina trein peenikest ühevärvilist nagu segane ja vildakas kiviaed käis ka närvidele nii kaua kui sai ühel heal päeval ära teisaldatud, a see selleks… Ja siis kogu selle puhkamise vahele on jäänud ka natukene töisemaid aegu. Tunnelis tomatid kasvavad, aga suht sitast. Vähe on peal. Eks on jahe olnud ka. Kasvuhoones on kordades paremad. Ühes kobaras on kokku 12 tomatit.  Esimesed värsked kartulid ja porgandid leidsid tee supi sisse. Kõik väga lopsakas ja kena. Lillepeenra müüri lammutasin laiali ja nüüd vähehaaval mässan seguga, et teist uuesti üles laduda. Käed on täitsa hukas hoolimata kinnastest. Kena maniküür haihtus esimesel päeval ja nüüd linnas käies peida jälle käsi tasku. Näevad välja nagu oleks mingi nahahaigus, sest tsement on söövitav ja nahk narmendab. Valus on ka. Midagi pole teha, kui tahta, et müür veel püsti seisab, tuleb teha. Talved ja sügisvihmad on loputanud olemasoleva savi kivide vahelt välja ja ühel korral on juba üks külg ümber kukkunud. Tegemist ju vana reheahju jäänukiga. Nüüd võtsin segase peaga asja käsile ja proovin täiesti ümber laduda. Aleks on mulle segu tegemisel abiks. Muus osas täitsa ise. Paras väljakutse. Üritan säilitada magesõstra põõsast müüri otsas ja teha kogu kupatus võimalikult vähenõudlikuks lillepeenraks-puhkenurgaks-väliköögiks – või midagi säärast sellest tulema peaks. Olen loomu poolest laisk ja rohimine on see tegevus millega kohe mitte ei taha aega sisustada. Mis sellest projektist täpselt saab ja kuidas edasi, selgub töö käigus nagu minu puhul ikka – läheneme loominguliselt.  Et amps on hiigelsuur selgus kohe peale ühe külje lammutamist.  Nagu päkapikk kirkaga kaeva pinnast ka veel  lahti :) Juba sõnajalgade ja hostade välja kaevamine oli paras tegu. Aga ega iseenesest ei juhtu ju midagi. Olen proovinud, võibki ootama jääda – no ei juhtu. Nii me siin elame vaikselt “kunstnikerdusega esmaabikarpide ja puulusikatega” tegeledes…