Mitu aastat on juba plaanitud teha ümberkorraldusi lillepeenras kuid ei ole selleni jõudnud. Taimed vajasid ümber istutamist ja muld uuendamist. Ülekäte oli kõik läinud ning parajaks džungliks muutunud. Lisaks müüri halb seisukord. Mu lillepeenar on rajatud reheahju jäänukile ja vana rehetare vundamendile. Raheahju otsas ilutseb üks sammaldunud magesõstar, mis mu meelest on lahe ja millest ilma jääda oleks kahju. Kummaline mõelda, et kas ka minu ahju otsas kunagi põõsas kasvab ja palju aastaid selleks kulub? Ahi on laotud mingi saviseguga nagu 100 aastat tagasi kombeks. Vihm ja lumi on loputanud viimaste aastate jooksul segu kivide vahelt välja ning ühel kenal päeval kukkus üks külg lihtsalt kokku. Olude sunnil pidi midagi ette võtma, et seda kremplit säilitada. Nüüd ma mässan pool suve peaaegu ülejõu käiva projektiga ning mõnel lootusetul momendil tahaks hirmsasti puldooseri tellida. Kuus kotti tsementi on kulunud ja käed on kohutavas seisukorras. Vaevaliselt, aga ometi hakkab asi jumet võtma. Täna istutasin sõnajala ringi ja olen tehtud tööga päris rahul. Võib vist öelda, et 50% on valma kui see loomuinguliselt asjadele lähenemine uusi suundi ei võta.
4 kommentaari “Lillepeenra lugu”
Kommenteerimine on suletud.
Vana-Olevi 
Väga lahe tulemus tuleb kindlasti. Põhiline ongi ju kui mingi nägemus olemas ja eesmärk võetud, siis ükskõik kui kaua aega ja vaeva kulub- see tasub kindlasti ära teha, kasvõi enda pärastise hea enesetunde pärast.
Ma ei saanud Su eelmisele postile enam kommentaari lisada siin mõned päevad tagasi, seega kirjutan siia, aga selle pealkirja otsene tagajärg on mu jaoks täiesti olemas.
Lugu järgmine- see pealkiri tuletas mulle kohe meelde ühe eesti rahvalaualu “mis maksab muretsemine…….. ka hoole kandemine…….. mure mind muudab mustassagi…. leina leegib valgeesse …. jne.” No mulle meeldib see laul. Hakkasin siis otsima netist, et saaks Sulle selle loo linkida ja mida pole seda pole. Paar mingit kahtlast katkendit leidus ainult. Edasi otsisin siis üles “Kiri-uu” 90 -date vinüüli eesti rahvalaulutöötlustega (oli selline väliseestlaste punt, kes ka Tallinnas mingi 92-93 vmt. kontserdi andis). Ja sealt edasi loogilise jätkuna osteti uus vinüülimängija :) (eelmine oli juba paar aastat tolmu kogumas mingi vea tõttu). No ja siis sai nii mõnigi vana plaat ära kuulatud ;)
Nii et aitäh!
Aga Sa ära muretse, või noh, nagu isegi ütlesid, polnudki see muretsemine, vaid selline igapäevase elupinge auru väljalaskmine. See pidev rutiin ja ülepea kasvavad toimetused teevad mindki vahel natuke depressiivseks, aga mis teha, ise olen sellist elu ja majapidmaist tahtnud, mulle ju meeldib tegelikult nii. Küll varsti on jälle kergem :)
Aitähh soojade sõnade eest :) Ega ma halada mõelnudki, aga kukkus vist nii välja. Tegelikult olen südamest rahul sellega kus olen ja mida teen. See oma väike maailm :) Rutiin mind ei häiri, õieti ei teagi mis see on. Elu on nii värviline. Armsaid pisiasju ümberringi, mis elu ilusaks teevad oskan ma märgata. Iga päev siin on kui kingitus. Mida veel vaja? Kõht täis, soe kodu, armastav inimene kõrval, kaks kätt küljes liiguvad, tervis korras. Turvatunne on heitlik. See on selline sisemine seisund mida siin ilmas vist väga raske saavutada. Tulevik on ja jääb ebakindlaks alati, kuna see ei sõltu ainult enda tahtest ja suutlikusest vaid paljust hoomamatust. Siiski on mõnusam maal – käsi mullas – toota ise – tarbida oma, kui kuskil linnas petoonivahel. Mingil määral on see vabadus.
Oi kui ilus juba! Tunnen mingit hingesugulust, sest olen sel suvel maaparandamisega ametis – ikka 5 kärutäit “ilusat” Nõmme liiva aianurka täiteks ja sama palju mulda asemele. Aga eesmärk on õilis – roosipeenar:) Jaksu Sulle!
Maaõnnistus on see :) Sulle samuti jaksu!