Iga lõpp on millegi uue algus …

….ja saigi läbi üks kena etapp minu elus. Võib öelda, et asi on lõpetatud. The end. Üleeile pakiti polütunnel kokku ja viidi minema. Lambad-kitsed ka läinud. Nüüd on alles vaid mingi kogus lõnga, mõned jäärapunnid lihaks, pakkimismasin ja kaarutaja, üksikud jänesepuurid ja triibuseelik. Ma ei ole kurb. Kui siis natukene vaid. Nii ilusat ja valutut loomapidamise lõpetamist ei tule vist tihti ette ja see soojendab südant. Näinud ka igasugust. Olen asjade käiguga rahul ja virisemine oleks kurjast. Hästi sai tehtud ja õigel ajal lõpetatud. Mulle on igasuguseid küsimusi esitatud, et miks? Kas pankrott? Naljaga pooleks esimesed kolm põhjust on – Ansip, Ligi ja Pevkur :) ……. Kevadel juba müüsin usinasti lambaid mõtted  lõpetamise suunas. Suvel sai toimetatud nii nagu ühes toimivas majapidamises ikka, aga no kaua sa pead vasta seina peksad. Kõige raskem ja stressi tekitavam oli otsus vastu võtta. Kahju – nii palju oli panustatud, tööd tehtud, ilusti oli välja kukkunud ja kuidas ma siis nüüd alla annan. Punnitaks ikka edasi….Väiketalu majandamine on EW-s nii lootusetu üritus. See vajab pidevat doteerimist või enese müümist või ilgelt head äriplaani. Lambateema pole ilgelt hea äriplaan kahjuks. See on elulaad või  väikest kasumit tootev lisandväärtus muu majandustegevuse kõrval. Muidugi on ettekujutused, vajadused ja nõudmised väiketalust persooniti erinevad, a mind hetkeseis ei rahuldanud ja tuleviku visioon samuti. Põhimõtteliselt ei meeldi mulle kogu süsteem, mis lõhnab lähitulevikus kollabeerumise järele. Pean silmas projektipõhist kultuurat ja toetuspõhist põllumajandust. Sa võid siin hektareid kartuleid maha panna või misiganes teha, see ei anna turvatunnet. See on enda petmine. Selleks, et toime tulla tuleks enese müümisega tegeleda – projektid, koolitused, väike langevarjuhüpe rahvariideseelikus või muu säärane. Vähemasti minu maailmanägemuse järele oleks igasugu koolituste ja tsirkuse tegemine raha saamise eesmärgil  enesemüümine. Viimane lause on ilma igasuguse pahameeleta või kriitikanooleta kellegi aadressil. Loomulikult tuleb kasutada ära võimalused ja võtta sealt kust antakse jne., a mina selle butafooriaga lihtsalt kaasa minna ei taha. Siis veel see pensioni teema. See on valus. Tulevik ei too miskit ilusat kui jätkaks samas vaimus. Usun, et muidu kuuluksin pikemas perspektiivis nende tuhandete hambutute maainimeste hulka. See pole eriti ahvatlev. Lastele koormaks jääda – tänan ei. Ja mis jääb siis minul üle. Kuus ja pool aastat meditsiinist eemal tähendab seda, et kaua mõtisklemiseks aega pole. Mis seals ikka. Saab hakkama ja jääb ellu. Vokk ja karvapallid kuuluvad endiselt minu ellu ja tuttavaid kes villalambaid peavad on ka mitmeid. Ladu on mul pikemaks ajaks täis varutud head ja paremat nii et vokk seisma ei jää. Kui ketrusvill otsas lähen müts näpus mõne tuttava lambakasvataja juurde villa lunima:) Lambakasvatamisega võib alati uuesti alustada kui muud asjad korda aetud ja turvatunne tagatud. Kindlasti ei teeks ma enam nii kui siiani tehtud vaid rohkem endale mõeldes, omatarbeks ja kindlasti väiksemas mahus. Mis saab registrist? Mitte kui midagi. Las ta olla seal üleval nagu ta on. Nagunii hakkas see sellisel kujul kokku jooksma ja vajaks väga uuendamist. Mingit programmi, mis haldaks kogu informatsiooni. Kui keegi võtaks ja hakkaks sellega edasi tegelema oleks mul ainult hea meel. Vana-Olevis läheb elu aga edasi omasoodu. Eile käis kõva teede remont. Kokku on nüüd (tänu lammastele) laotatud 7 koormat killustikku ja seda tuleb veel.  Igasugune vanaraud läheb ühte hunniku ja kõik mis põleb läheb teise hunniku. Rehaga hoov puhtaks. Minilammaste aia korjan kokku ja panen lakapeale. Lillepeenar korda, tänavakivid maha jne jne katuse ehitus ja muud pisiremondid ja tegemata asjad. Üks sitahunnik jääb laagerdama (väärt kraam ju), teise planeerin siledaks ja haljastan ära. Positiivseid asju on palju. Näiteks ei saada pria enam mulle kakapruunis ümbrikus kirju, mida ma lugeda ei oska. Lillepeenrad – ilupuud ja põõsad jäävad lambahammastest puutumata :) Otsin oma sõbrad üles ja hakkan neid tüütuseni külastama – ise nad virisesid koguaeg, et mul nende jaoks aega pole. Nüüd saavad ja täiega :) Jah, häid asju on. Ütleks nii, et olen fokusseerinud oma tulevikuvisiooni ja näen asju väga optimistlikult. Töötegemise isu, mis vahepeal oli kadunud, hakkab vaikselt tagasi tulema. Kui Mardilaat möödas pakime Toomasega kohvrid mis mõõtmetes 55 x 40 x 20 :)  ja läheme 18 päevaks väljateenitud puhkusele. Ära siit novembrist. (Öäkkk, homseks lubab lörtsi) Laotan kohe oma valutavad liigesed sooja piimvalge liiva  peale laiali – paak päikese poole, võtan vihmavarjuga kokteiliklaasi kätte, naudin türkiissinist ookeani  ja  niisama olemist ning unustan mõneks ajaks igasugused argipäevased mured……seesama koht jah…..olen seal olnud  :))) Fuerteventura here we come :)))