Looduse rüpes…

… on tore elada, a kui see loodus sügisel aktiivselt tuppa pressib, siis sellega ma nõus ei ole. See ei ole enam tore.  Ehk siis hiire probleem meil päevakorral. Siin metsas on hoopis erilised hiired.  Mitte mingid tavalised väikesed hallid majahiired vaid ilusate pruunide silmadega, suurte kõrvadega, helepruuni värvi, kõhu alt valged – Tikud ja Takud – ning eriliselt kõrge IQ-ga…. Aastaid tagasi, kui ma veel siin ei elanud ja käisime aint metsa raadamas, juhtus selline lugu. Ainuke katusealune oli vana tädi Roosi maja, kus hoidsime oma tööriideid, jalanõusid ja muud staffi. Üks töökaaslane andis mulle suure kotitäie põldubasid mis inimsöögiks ei kõlvanud, et ma need metsa sigadele viiks. Kott oli suur ja ube palju. Ühel korral kui hakkasin töökirsat jalga panema ei tahtnud kuidagi jalg kummikusse mahtuda. Kummik oli nimelt pooleldi ube täis. Meie lõbus töökas koristusbrigaad koosnes päästeametnikest (ma olin siis ise ka) ja nalja sai tehtud palju töö kõrvale. Vaatasin küsivalt vend Avole otsa ja arvasin miskipärast, et tema on mulle oad saapa sisse sokutanud. Valasin oad kotti tagasi, ise mõeldes, et milleks see? Järgmine kord, oli see siis kahe või kolme nädala pärast, jälle sama lugu. Ainukese erinevusega, et teine kirsa oli pooleldi täis oakoorikuid. Keegi oli kõvasti vaeva näinud. Täitnud ühe kummiku ubadega ja teises käis siis neid söömas. Tol korral mul rohkem kokkupuudet selle elukaga polnud, sest oad sai kõik kohe metsa viidud…..Mõned aastad hiljem jälle siuke lugu. Kaevasin suve hakul tulbi-, hüatsindi ja nartsissisibulad välja. Panin suure korvi sisse ja riputasin puukuuris laealla. Nii igaks juhuks, et hiired kallale ei läheks. Kollektsioon oli ilus ja mahukas. Eriti väärtuslikuks pidasin valget suureõielist tulbisorti Calgary. Sügisel kui tahtsin sibulaid mulda panema hakata, selgus, et mitte kui midagi pole enam alles. Ei ühte sibulat ka. Korvid olid tühjad. Materiaalne kahju kuskil 1000 krooni piires. Samal aastal oli puukuuri ümbrus täis kummalisi auke, mis oli nagu raudkangiga maasse löödud ning maja ümbrus meenutas golfiväljakut…. või siis see lugu, ei mäleta juhtus see nüüd samal aastal või natuke hiljem, igatahes ei ole ma seda välja mõelnud vaid see oligi täpselt nii. Tegin mingi algelise maitsetaimede peenra lillepeenrasse, mis oli paekivst väikese müüri ääres. Till juba tärkas ja teises peenra otsas oli istutatud astri taimed. Peenar oli väikese kallaku peal ning read suunaga ülevalt alla. Tulime mingi aeg maale jälle tööd tegema ja mina kohe oma peenart imetlema. Mingi veider asi toimus seal. Täiesti süstemaatiliselt oli keegi hakanud tillipealseid ära noppima. Peenrad olid sellised umbes meetri pikkused ja paar rida oli juba lagedaks tehtud. Alustatud oli vasakult poolt äärest suunaga ülalt alla ja siis mindud järgmise riviga alt üles.  Leidsin ühe vihti pandud tillituusti peenra vahes. Ikka karvad ühel pool ja varred teisel pool.  Ja teise tillituusti leidsin paekivimüüri praost. Tuust nii suur, et ei mahtunud august läbi ja tillikarvad turritasid kivide vahelt välja. Ma tõesti tol korral mõtlesin, et olen kas segaseks läinud või näen luulusid.  Asi lõppes sellega, et elukas tegeles korilusega nii kaua kuni astritaimed olid ka ära viidud. Peterselli põlgas ta ära. Tillid kasvasid tagasi, a astritest jäin ilma. Kahtlustasin neid samu elukaid, kes mu saapa ube täis tassisid ja lillesibulad ära varastasid….. Peale sibula vargust võtsin karmid meetmed kasutusele ja ostsin kõige suurema rotilõksu, sest nimelt arvasin rotiga tegu olevat. Nagu hiljem selgus olid need kaelushiired kes kahekesi korraga mul lõksu langesid. (pildistasin vana foto uuesti üles) Nemad on süüdi tulbisibulate varguses. Asi lõpetatud ja edasikaebamisele ei kuulu! Arvet pole kahjuks aga kellelegi esitada. A´la 10 a tagasi oli 1000 eeku hirmsuur raha. Nagu Tiku ja Taku endal vuntsid võised. Huvitav kuidas nad selleni jõudsin. “Kallis, ma viin su täna välja sööma”  ütles Taku Tikule – umbes midagi sellist :)   Kaelushiired on ühed lahedad tegelased. Jube armsad. Tegelikult on nad metsahiired ja peaksid teoreetiliselt ka metsas elama, a eks ma olen ise süüdi, et maja nende elualadele/metsa olen ehitanud. Mõeldes oma kogetule ei tundu Joosep Tootsi jutt sellest, et rotid viisid kapsaraua ära nii uskumatuna. Täitsa reaalne keiss… Nüüd üks toimetab pikemat aega mu magamistoa lae peal. Trambib nii kõvasti nagu oleks puukingad jalas ja häirib und.  Öösel kella kolme nelja ajal läheb intensiivseks töö tegemiseks. Jookseb tempokalt edasi-tagasi ja nagu ehitab midagi. Mingid imelikud hääled käivad veel sinna juurde. Panime ühel päeval mürki. Mingi teistsugune mürk oli ja nagu purgi peal kirjas, pidi tapma kolme-nelja päeva pärast. Et siis kui on suur koloonia hiiri ei tekiks paanikat vaid kõik saaksid söönuks. Ei midagi. Möödus päevi rohkem kui neli ja trampimine jätkus. Panime veel mürki, kuid ikka sama. Õhtul kuulasin voodis olles hääli ja tahes tahtmatult tekkis silme ette pilt sellest kuidas keegi laepeal trükimasinal kirjutab. Mingi intervall toksimist ja siis pikem sirrdi. Mõtlesin omaette, et ehk hakkab surema ja kirjutab hüvastijätukirja või testamenti. Oh ei, kõik jätkus vanaviisi….. Kui ma ühte asja hakkan unustama, siis muutub see krooniliseks. Nii ka lõksu muretsemisega. Ikka tuli see meelde ööse kolme-nelja ajal kui laepeal kolistama hakati. Ma juba mõtlesin ärevusega, et issand see elukas  tassib kogu soojustuse laiali! Kuna me järgmine nädal pikemaks ajaks ära sõidame, võtsin lõksu muretsemise oma pühakohuseks. Eile ostsin K-Rautast mingi erilise rotilõksu – SuperCat ja 100 % garantiid ka veel. Euro nõuetele vastav effektiivne ja hügieeniline nagu paki peal kirjas :))) Hihhh – hügieeniline lõks! Hügieeniline või  mitte, aga toimis. Elukas hommikul käes ja loodetavasti rahu majas.  Ja nagu ma arvasin – oligi kaelushiir. Piilusin lae peale (sinna paha ronida ja pime ka veel) mürk oli kadunud. Vill paistis alles olevat, a jalgpalli suurune eelmisest aastast pärit herilasepesa oli maas ning selle kallal toimetati….

Advertisements