piip, piip ja piiiiip….

….õppisin soome keeles vanduma. Saatana ja perkele, et ühe telefoni ja lepingu saamine võib osutuda nii keeruliseks. Nu oli palgapäev, mis naeratuse näole tõi. Maksin kohe pangas oma 500 eurise tagatismaksu ja muud arved. Sõitsin peale tööd Hyvinkääle oma Sonera lepingu ja telefoni järele. Üllatus – üllatus, ei tulnud selgi korral asjast asja. Selgus et just täna olid töötajad hakanud streikima. Naeratus näol pakkus teenindav personal mulle mingeid pabereid lohutuseks kaasa. Juba teist korda. Mitä mä niillä teen? Hakkan Jaapani pabervoltimise kunzti harrastama? Tuleb veel kolmaski kord sinna sõita :) Mina juba lootsin, et laevas saab aega parajaks teha ja netis surfata ……. Auto suvekumme pole ka siiani näinud.  Täna vist juba 14-kümnes nädal jooksmas, aga asi pidi lahendatud olema 9-ndal nädalal. Ikka vahel helistan neile ja vastus küsimusele, et mikä ja missä, on stiilis – jaa jaa ja just just heti hommataan. Pika kirja kirjutasin paar nädalat tagasi sinna kuhugi kõrgemale mille tagajärjel  sain autopaberid korda ning vahetus minuga tegelev  isik. Stiil jäi küll endiselt samaks – ikka jaa jaa ja hommataan. Ilmselgelt arvavad nemad minust sama halvasti kui mina nendest. Teineteisele me sellest veel teada andnud pole………..Häid asju on ka. Siin on esmaspäev vaba ja kinni makstud vaba päev kuulukse. Puhkan südamest.

Nädal möödas…

….jälle nigu sipsniuhti. Kalender näitab kevadet, aga hommikuste temperatuuride järgi seda ei ütleks. Õudusega mõtlen kui oleks lambad ja need peaksid poegima praegu, sellise pakasega. Hea et enam elukaid pole. Ilus aeg oli. Ideed ja visioonid ja igasugu hullud mõtted. Tänaseks on härra Maslow vajaduste määratluste järgi olulised minu jaoks kaks alumist astet püramiidis :) Üritan seal korda luua. …….. Tervelt kuu aega juba uues kohas 400px-MaslowiInimvajadusteHierarhia[1]olnud. Olen rahul ja tegelikult peaks väga väga rahul olema, aga koduigatsus on see mis ilusa asja ära rikub. Koduigatsus on iseenesest tegelikult igatsus kalli küljeluu järele ja muud midagi. Mingi koht või paik või miski muu maine asine asi minus koduigatsuse tundeid praegu ei tekita. Mis möödas see möödas. Elus tuleb ette olukordi kus on mõistlikum loobuda. Keerata uus lehekülg ja minna edasi. Käed liiguvad, jalad kannavad ja ülemine korrus peaks ka nagu enam vähem normaalselt funktsioneerima. Ma ise arvan nii  ….. Minu hoolealused kellele ma olen nagu pooleldi ema on minuga harjunud ja mulle tundub, et on tekkimas mingi usalduse moodi asjandus. Mina ise olen ka kohanenud ja ausalt natuke meeldib ka. Kui pisut süveneda iga isiksuse tausta ja muresse ei saa olla mitte hoolimata. Eks see kumab välja ja on aluseks usalduse tekkimisse ja heasse läbisaamisesse. Paras pähkel läbi närimiseks, sest kõik nad on absoluudselt erinevad. Ma ühel õhtul mõtlesin enne uinumist, et kes ma siis praegu olen või nii? Nagu orkestri juht – kelle punt koosneb seitsmest pillimehest ja neist ükski ei oska mängida ning mina pean üritama neist välja pigistada vähemalt kassi- või koerapolka. Ja seda selle pärast, et näiteks kui nad kõik koos on ei tekiks mingit riidu või sõnelemist, mis muidu on väga kerge tulema. Hommikune tavaline intsident köögis on selline – üks 4 a lapse mõtlemisega täiskasvanud naine armastab peale hommikust võileiba ja kohvi pabersalfrätikusse nina nuusata. Samas rollatoriga liikuv tasakaaluhäiretega endisele töödejuhatajale-rallikuskile see ei meeldi. Ja kui siis hakkavad sealt laua otsast sajatused tulema – ei saatana niistä nenääää keitiössääää jne kõik muud sarvilised ja karvased sinna otsa. Samas väikenegi kõrvalekaldumine igapäevasest võib muutuda traagikaks ja olla paanika põhjuseks. Ära murdunud vannitoa nagi või muu säärane. Tööpäevad on pikad ja vaimselt väsitavad. Lisaks emaks olemisele olen pooleldi sotsiaaltöötaja ja ajan nende igapäeva asju. Mingi taksokaardi uuendamine on siiani aega võtnud neli nädalat ja millal selle probleemiga ühelepoole saab ei ole ette teada. Sealne süsteem on üles ehitatud väga töötajasõbralikult. Sotsiaaltöötaja võtab telefoni tööpäeviti mingist kellaajast teatava kellaajani ja väljaspool seda ei ole võimalik teda kätte saada. Nu ja kui helistasin  järgmine nädal, siis vastas automaatvastaja, et sorri olen puhkusel ja tulen sellel ja sellel nädalal. Kui ta siis lõpuks kätte sain peale puhkust, selgus, et see pole tema probleem ning andis mulle uued numbrid kuhu helistada ja jälle hakkas peale sama, et kõnetunnid vaid mingil ajahetkedel ja päevadel. Nii seal on. Olen ise ka hakanud rahulikumalt asjadesse suhtuma ja mitte rabistama. Ka homme on päev – küll jõuab :) …..

Uus üllatus

…..päeva lõpetuse teemaks võtsin telefoni ja kohaliku numbri muretsemise. Toksisin sisse Hyvinkää kaubakeskuse aadressi ja suundusin sinnapoole. Ma ei jaksa pikalt täna jahuda. Olen lihtsalt väsinud, roputl väsinud….. Ühesõnaga lugu selline. Firma Sonera – selleks et saada nendega lepingut ja osta telefon, võtavad tagatiseks 500 eurot mille poole aasta pärast lubavad tagasi maksta kui korralik arvetasuja oled. Ikka kõik selle pärast, et olen tulnukas. Ma ei hakka kirjeldama emotsioone, mis mind valdasid. Muidu on Sonera Sopiva selline minule sobiva ja hädavajalik kuna koju vaja ju helistada. Sopiva paketiga saab põhjamaades, seal hulgas ka Eestis helistada ühe ja sama hinnaga. 19.90 sisaldab 10 tundi kõneaega ja piiramatut neti kasutust. Arvele lisandub veel nutitelefoni järelmaks, mis on  hinnalt sama kui kohe välja ostes. 500 eurot tagatiseks on aga mumeelest palju. Sitaks palju. Telefon ei olnud kallis. Ja arved saadetakse jälle postiga. Muud varianti ei olnud. Minu arvete maksmine siin tähendab sõitu pangakontori ja teenustasu maksmist igalt arvelt kuulukse 5 või 7 euri. Telefon ja number ootavad poes kuniks 500 makstud. Seega tuleb veelkord Hyvinkääle sõita. Konstanteerime fakti – muud ei midagi….. Auto paberid pole tänase päevaga minuni jõudnud. Lükkasin bronni edasi. Õnneks oli ülekanne mille tegin eile pangakontoris mu Eesti arvele üle tulnud (see viimane pole mul ammu nii tühi olnud :)) ja ma sain uued piletid õhtusele praamile osta (viide –  Osuspankki ei lase mul netipanka kasutada c 3 kuud, kõik maksed ja ülekanded vaid kontoris). Seekord siis jälle kotiralli ilma autota. Kusjuures hinna vahe on suht väike. Võrdluseks – 90 euri autoga edasi-tagasi, rongide-trammide ja jalaga 77.20 (sel korral)……… Homme saab koju, hurraaaaa !

Ps. Tea kas jaksan koduni või võtan laeval juba väiksed švipsid :)

Soome tööle 3

……selle asjaajamisega on raske harjuda. Tea kohe kust otsast alustada. Täna vihastasin nii, et läksin higiseks. Ma olen pikalt rahulik ja kannatlik, aga ka minul on oma murdepunkt. Täna keerati vint üle. Nagu juttu oli ostsin siit auto. Ostsin selle korralikust autovahetusega tegelevast firmast ja kõik asjaajamine pidi olema hinna sees ja nende poolt tehtud. Minu mureks oli vaid maksta arve. Üleelmine reede tegin kaubad ja kuna siin on kombeks, et kõik dokumendid tulevad postitse, siis jäin minagi ootama nii tehnilist passi kui ka kindlustust, mis pidi teisipäev-kolmapäev minu postkastis olema. Ootasin rahulikult järgmise reedeni ja kuna tahtmine bronnida laevapileteid helistasin ja küsisin, että mika ja kuka? Imestati, et pole veel pabereid saanud ning sain sekretäri numbri kellelt lähemalt aru pärida. Samas soovitati mitte stressata ja kindlasti kohe-kohe on paberid olemas. Helistasin sekretärile kes kahjuks toru ei võtnud. Ostsin siiski nädalavahetusel piletid, sest autoga edasi-tagasi tuleb need aegsalt muretseda. Saabus esmaspäev – kes telefonile ei vastanud – oli sekretär. Ma siis jälle müügimehele helistasin, että mikä ja kuka ja missä paperit? Vastus nagu enne, et kohe-kohe jne. Lisaks lubati asja uurida ja tagasi helistada. No seda telefonikõne võid ootama jäädagi, sest ka reede lubati tagasi helistada. Täna helistasin jälle ise, nii sekretärile, kes ei võtnud endiselt toru ja siis edasi müügimehest Juure Jussile kes õnneks toru võttis. Ma talle juba reede seletasin, et tahan autoga koju minna ja ka eile, et nüüd on laevapiletid olemas ja et ilma tehnilise passita ja kindlustuseta ma ei pääse kuhugi. Vastus miks asjad viibivad ei tulnud, ei mingit seletust, aint et sekretär teab jne. Lubati uurida ja tagasi helistada. Ootasin tundi kaks ja juba hakkas tööpäeva lõpp paistma. Ma vihastasin ikka põhjalikult – et mida kurat, kui lubatakse – siis lubatakse, et milles küsimus, et helistada ei saa. Kas ma lükkan oma broneeringu edasi või mida teen? Viimase vestluse käigus selgus veel see, et mingil põhjusel ei saa kindlustust teha. Ma ei saanud enam millestki aru. Kindlustus pidi nagu olemas olema ja nüüd äkki ei ole või? Kas ma olen siis pea kaks nädalat ilma sõitnud? Mul keeras nii sassi, et võtsin kätte ja helistasin ise uuesti ning edastasin ultimaatumi – kui poole tunni jooksul normaalset arusaadavat vastust ei tule, siis võtan käekoti autost ja nad võivad oma autole järele tulla – et peruun kaupat. Mina ilma kindlustuseta ja muude dokumentideta ei sõida. Samas helistasin oma tuttavale ning kurdsin muret – että mika huijaus tämä on? Mõne aja pärast helistas ta mulle tagasi ja selgitas asja nii: autol on kindlustus olemas ja selle tagab automüügifirma kuni olen saanud paberid kätte. Viivitus pidi olema minu henkilötunnuse pärast kuna see olevat “nii uus” ja jõudis hiljuti alles kindlustusfirmani. Seda viimast ma ei usu, sest ajades siin asju olen ma süsteemis sees juba üle kahe nädala ja henkilötunnus sai neile edastatud ostu-müügi lepingut tehes. Ühesõnaga minu arvamus on selline, et võeti iisisti ja venitati südamerahuga. Tänase seisuga pidid paberid ümbrikus olema ja posti pandud, et ehk homme või ülehomme siiski jõuavad minuni. Kas jõuavad? Hea küsimus – võtame järgmise….. Ja mina ei tea kas tühistada bronn või mitte. Nii tahan koju neljapäeval, aga kui ilma autota, siis ma neljapäevasele praamile ei jõua vaid pean jälle reedesega minema ja siis saan alles kella neljaks koju. Urrrrr. Vaid üks täispäev kodus ja üks päev läheb raisku…. See müügivend oleks võinud vähemalt tagasi helistada nagu ta neli korda on lubanud ja pole teinud. Oleks võinud öelda mulle kuidas asjad on, seletada kindlustusevärkki ja muud. Ma tundsin ennast nagu mingi imbetsiilina, et pole võimeline jutust aru saama või nii. Kahjuks sellise mehe sõna, kes lubab ja ei tee nii kuis lubab ja kes ütleb mulle, et asjad on kõik korras – mina ei usu ja minu silmis ei maksa sellise mehe sõna mitte kui midagi – ja aamen selle peale. Ja pole ta siiani helistanud. Vabanduse oleks võinud siiski edastada misiganes kujul. F… ja kui ma nüüd neljapäevaks pabereid ei saa, siis hävin 100 eurot bronni raha ja reede peaks ostma sadamast pileti täishinnaga 50 eurot üks ots  – eksole. Pikk jutt sai. Sitt jutt ka …….. Muidu on meil siin kõik ilusti-kenasti. Töökohaga harjume tasapisi. Minu asiakaat harjuvad minuga. Saame omavahel läbi ja hakkama. Ravimikapp ja muu paberimajandus hakkab selgeks ja korda saama. Tore, aint kevadet tahaks. Üks hommik oli 23 kraadi miinust. Täitsa jube. Sulaks see lumi juba rutem ja tuleks kevad…… Aijaaa. Pangaga olid asjad nii, et püsikorraldust teha ei õnnestunud. Ma ei tea miks. Ei hakanud küsima ega närve rikkuma. Olgu siis päälegi nii ja elame selle kolm kuud kuidagi tesisti üle. Täna sain oma pangakaardi kätte ja tegin esimese sisseostu sellega – käisin apteegis ja ostsin Postafeeni (südamepahaduse vastu mis laeval mul tekib :)) tegin ka pangas leti taga ülekande Eesti arvele – aega läks ei rohkem ega vähem kui pool tundi. Tehti jälle igaks juhuks koopia ID kaardist. Neid on seal juba mitu…….