……selle asjaajamisega on raske harjuda. Tea kohe kust otsast alustada. Täna vihastasin nii, et läksin higiseks. Ma olen pikalt rahulik ja kannatlik, aga ka minul on oma murdepunkt. Täna keerati vint üle. Nagu juttu oli ostsin siit auto. Ostsin selle korralikust autovahetusega tegelevast firmast ja kõik asjaajamine pidi olema hinna sees ja nende poolt tehtud. Minu mureks oli vaid maksta arve. Üleelmine reede tegin kaubad ja kuna siin on kombeks, et kõik dokumendid tulevad postitse, siis jäin minagi ootama nii tehnilist passi kui ka kindlustust, mis pidi teisipäev-kolmapäev minu postkastis olema. Ootasin rahulikult järgmise reedeni ja kuna tahtmine bronnida laevapileteid helistasin ja küsisin, että mika ja kuka? Imestati, et pole veel pabereid saanud ning sain sekretäri numbri kellelt lähemalt aru pärida. Samas soovitati mitte stressata ja kindlasti kohe-kohe on paberid olemas. Helistasin sekretärile kes kahjuks toru ei võtnud. Ostsin siiski nädalavahetusel piletid, sest autoga edasi-tagasi tuleb need aegsalt muretseda. Saabus esmaspäev – kes telefonile ei vastanud – oli sekretär. Ma siis jälle müügimehele helistasin, että mikä ja kuka ja missä paperit? Vastus nagu enne, et kohe-kohe jne. Lisaks lubati asja uurida ja tagasi helistada. No seda telefonikõne võid ootama jäädagi, sest ka reede lubati tagasi helistada. Täna helistasin jälle ise, nii sekretärile, kes ei võtnud endiselt toru ja siis edasi müügimehest Juure Jussile kes õnneks toru võttis. Ma talle juba reede seletasin, et tahan autoga koju minna ja ka eile, et nüüd on laevapiletid olemas ja et ilma tehnilise passita ja kindlustuseta ma ei pääse kuhugi. Vastus miks asjad viibivad ei tulnud, ei mingit seletust, aint et sekretär teab jne. Lubati uurida ja tagasi helistada. Ootasin tundi kaks ja juba hakkas tööpäeva lõpp paistma. Ma vihastasin ikka põhjalikult – et mida kurat, kui lubatakse – siis lubatakse, et milles küsimus, et helistada ei saa. Kas ma lükkan oma broneeringu edasi või mida teen? Viimase vestluse käigus selgus veel see, et mingil põhjusel ei saa kindlustust teha. Ma ei saanud enam millestki aru. Kindlustus pidi nagu olemas olema ja nüüd äkki ei ole või? Kas ma olen siis pea kaks nädalat ilma sõitnud? Mul keeras nii sassi, et võtsin kätte ja helistasin ise uuesti ning edastasin ultimaatumi – kui poole tunni jooksul normaalset arusaadavat vastust ei tule, siis võtan käekoti autost ja nad võivad oma autole järele tulla – et peruun kaupat. Mina ilma kindlustuseta ja muude dokumentideta ei sõida. Samas helistasin oma tuttavale ning kurdsin muret – että mika huijaus tämä on? Mõne aja pärast helistas ta mulle tagasi ja selgitas asja nii: autol on kindlustus olemas ja selle tagab automüügifirma kuni olen saanud paberid kätte. Viivitus pidi olema minu henkilötunnuse pärast kuna see olevat “nii uus” ja jõudis hiljuti alles kindlustusfirmani. Seda viimast ma ei usu, sest ajades siin asju olen ma süsteemis sees juba üle kahe nädala ja henkilötunnus sai neile edastatud ostu-müügi lepingut tehes. Ühesõnaga minu arvamus on selline, et võeti iisisti ja venitati südamerahuga. Tänase seisuga pidid paberid ümbrikus olema ja posti pandud, et ehk homme või ülehomme siiski jõuavad minuni. Kas jõuavad? Hea küsimus – võtame järgmise….. Ja mina ei tea kas tühistada bronn või mitte. Nii tahan koju neljapäeval, aga kui ilma autota, siis ma neljapäevasele praamile ei jõua vaid pean jälle reedesega minema ja siis saan alles kella neljaks koju. Urrrrr. Vaid üks täispäev kodus ja üks päev läheb raisku…. See müügivend oleks võinud vähemalt tagasi helistada nagu ta neli korda on lubanud ja pole teinud. Oleks võinud öelda mulle kuidas asjad on, seletada kindlustusevärkki ja muud. Ma tundsin ennast nagu mingi imbetsiilina, et pole võimeline jutust aru saama või nii. Kahjuks sellise mehe sõna, kes lubab ja ei tee nii kuis lubab ja kes ütleb mulle, et asjad on kõik korras – mina ei usu ja minu silmis ei maksa sellise mehe sõna mitte kui midagi – ja aamen selle peale. Ja pole ta siiani helistanud. Vabanduse oleks võinud siiski edastada misiganes kujul. F… ja kui ma nüüd neljapäevaks pabereid ei saa, siis hävin 100 eurot bronni raha ja reede peaks ostma sadamast pileti täishinnaga 50 eurot üks ots – eksole. Pikk jutt sai. Sitt jutt ka …….. Muidu on meil siin kõik ilusti-kenasti. Töökohaga harjume tasapisi. Minu asiakaat harjuvad minuga. Saame omavahel läbi ja hakkama. Ravimikapp ja muu paberimajandus hakkab selgeks ja korda saama. Tore, aint kevadet tahaks. Üks hommik oli 23 kraadi miinust. Täitsa jube. Sulaks see lumi juba rutem ja tuleks kevad…… Aijaaa. Pangaga olid asjad nii, et püsikorraldust teha ei õnnestunud. Ma ei tea miks. Ei hakanud küsima ega närve rikkuma. Olgu siis päälegi nii ja elame selle kolm kuud kuidagi tesisti üle. Täna sain oma pangakaardi kätte ja tegin esimese sisseostu sellega – käisin apteegis ja ostsin Postafeeni (südamepahaduse vastu mis laeval mul tekib :)) tegin ka pangas leti taga ülekande Eesti arvele – aega läks ei rohkem ega vähem kui pool tundi. Tehti jälle igaks juhuks koopia ID kaardist. Neid on seal juba mitu…….
Vana-Olevi 