Nädal möödas…

….jälle nigu sipsniuhti. Kalender näitab kevadet, aga hommikuste temperatuuride järgi seda ei ütleks. Õudusega mõtlen kui oleks lambad ja need peaksid poegima praegu, sellise pakasega. Hea et enam elukaid pole. Ilus aeg oli. Ideed ja visioonid ja igasugu hullud mõtted. Tänaseks on härra Maslow vajaduste määratluste järgi olulised minu jaoks kaks alumist astet püramiidis :) Üritan seal korda luua. …….. Tervelt kuu aega juba uues kohas 400px-MaslowiInimvajadusteHierarhia[1]olnud. Olen rahul ja tegelikult peaks väga väga rahul olema, aga koduigatsus on see mis ilusa asja ära rikub. Koduigatsus on iseenesest tegelikult igatsus kalli küljeluu järele ja muud midagi. Mingi koht või paik või miski muu maine asine asi minus koduigatsuse tundeid praegu ei tekita. Mis möödas see möödas. Elus tuleb ette olukordi kus on mõistlikum loobuda. Keerata uus lehekülg ja minna edasi. Käed liiguvad, jalad kannavad ja ülemine korrus peaks ka nagu enam vähem normaalselt funktsioneerima. Ma ise arvan nii  ….. Minu hoolealused kellele ma olen nagu pooleldi ema on minuga harjunud ja mulle tundub, et on tekkimas mingi usalduse moodi asjandus. Mina ise olen ka kohanenud ja ausalt natuke meeldib ka. Kui pisut süveneda iga isiksuse tausta ja muresse ei saa olla mitte hoolimata. Eks see kumab välja ja on aluseks usalduse tekkimisse ja heasse läbisaamisesse. Paras pähkel läbi närimiseks, sest kõik nad on absoluudselt erinevad. Ma ühel õhtul mõtlesin enne uinumist, et kes ma siis praegu olen või nii? Nagu orkestri juht – kelle punt koosneb seitsmest pillimehest ja neist ükski ei oska mängida ning mina pean üritama neist välja pigistada vähemalt kassi- või koerapolka. Ja seda selle pärast, et näiteks kui nad kõik koos on ei tekiks mingit riidu või sõnelemist, mis muidu on väga kerge tulema. Hommikune tavaline intsident köögis on selline – üks 4 a lapse mõtlemisega täiskasvanud naine armastab peale hommikust võileiba ja kohvi pabersalfrätikusse nina nuusata. Samas rollatoriga liikuv tasakaaluhäiretega endisele töödejuhatajale-rallikuskile see ei meeldi. Ja kui siis hakkavad sealt laua otsast sajatused tulema – ei saatana niistä nenääää keitiössääää jne kõik muud sarvilised ja karvased sinna otsa. Samas väikenegi kõrvalekaldumine igapäevasest võib muutuda traagikaks ja olla paanika põhjuseks. Ära murdunud vannitoa nagi või muu säärane. Tööpäevad on pikad ja vaimselt väsitavad. Lisaks emaks olemisele olen pooleldi sotsiaaltöötaja ja ajan nende igapäeva asju. Mingi taksokaardi uuendamine on siiani aega võtnud neli nädalat ja millal selle probleemiga ühelepoole saab ei ole ette teada. Sealne süsteem on üles ehitatud väga töötajasõbralikult. Sotsiaaltöötaja võtab telefoni tööpäeviti mingist kellaajast teatava kellaajani ja väljaspool seda ei ole võimalik teda kätte saada. Nu ja kui helistasin  järgmine nädal, siis vastas automaatvastaja, et sorri olen puhkusel ja tulen sellel ja sellel nädalal. Kui ta siis lõpuks kätte sain peale puhkust, selgus, et see pole tema probleem ning andis mulle uued numbrid kuhu helistada ja jälle hakkas peale sama, et kõnetunnid vaid mingil ajahetkedel ja päevadel. Nii seal on. Olen ise ka hakanud rahulikumalt asjadesse suhtuma ja mitte rabistama. Ka homme on päev – küll jõuab :) …..

Advertisements