Teine minemine…

……siin ma siis nüüd jälle – uuel üritusel. Istun oma ajutises pisikeses toas kummimadratsil, arvuti põlvedel ja veeretan vaba päeva õhtusse. Kolisin möödunud pühapäeval ja paljukest trääni ühte Fiat Puntosse mahub :) Peaks olema rõõmus, aga ei ole. Fb seinast jooksis alla pilt, mis tegi hingele valu. Kallid istuvad praegu ema sünnipäeval Kiideval, a mina olen siin. Vanem tütar tuli ka paariks nädalaks teiselt poolt maakera käima ja paraku me ei kohtu. Sitt tunne on…. Peaksin olema rõõmus, aga ei ole mitte. Suur samm sai ju edasi tehtud – mul on nüüd valged riided ja olen päris haiglas päris õede. Korralik munitsipaaltöökoht mitte mingi kakapott ja oü. On küll pikaraviosakond Altzheimerite ja Parkinsonidega, aga siiski haigla. Puhas, ilus, korralik – koos viimasepeal töötingimustega. Töö ise emotsionaalselt raske ja masendav. Esimeste tööpäevade järgselt võin öelda, et saan hakkama ja päris hästi. Osalt sellepärast, et mingi kogemus on olemas ja osalt selle pärast, et selles asutuses pühendatakse kohanemisele piisavalt tähelepanu ja osalt töö iseloomust tingituna. On see selline kolmanda järgu meditsiin, rohkem nagu hooldushaigla. Siis on see hea asi, et ei ela enam ülemuste armust kapi taga vaid pisike ajutine ühetoaline – oma köögi ja vannitoaga. Aga olen üksi ja kõik uus ja võõras ja koju pääseb pärast järgmist palgapäeva alles, ehk siis oktoobri lõpupoole. Pole ju enam 20-nene ka, et võtad kõike kergelt. Peab midagi välja mõtlema mis vabade päevadega pihta hakata, muidu võib ulluks minna. Vokk ei mahtunud peale, vaid vardad ja lõngakerad, aga tuju selleks ei ole. Stressi maandan koffi – suitsu ja võileibadega :(  Kui oskaks sõnu seada ja sisemust jagada, siis saaks ühe nutujutu. Keegi peab ju ees minema ja üksiolek on ajutine, aga nuuks…nuuks selle mineku päras ja nuuks selle kõige pärast mis mind Eestist ära ajas. Minul ei ole seal kohta, ma ei tule seal toime nagu tahaks ja mind ei ole seal kellelegi tarvis ka. Mida erilist siis mulle vaja on? Tahan ravida oma hambaid. Tahan seda, et mul oleks võimalus aidata ema ja isa kes seda täna vajavad – nemad aitasid kunagi mind. Tahan oma lastele sünnipäevaks kingitusi teha ja neid aidata. Tahaks, et peale maksude maksmist ja muid eluks vajalikke igapäeva kulutusi jääks midagigi alles mustadeks päevadeks. Iseennast ka unustada ei tahaks. Tahan turvatunnet, et kui minuga midagi juhtub ja ma enam füüsiliselt toime ei tule, siis riik ei jäta mind üksi. Aga paraku ei lähe sellele riigile tema kodanikud korda. Uppuja pääsemine on tema enda asi ja nii ma siis üle lahe ujusingi, et mitte uppuda. Vahel olen mõelnud, et oleks võinud seda juba ammu teha. Selleks oli võimalus olemas – 90-nendate alguses. Tööluba ja elamisluba oli piiramatu, aga siis oli usk ja lootus paremasse ja mäletamist mööda sai vaid kord või paar seal tuttavatel külas käidud. Ajasime siin Eesti asja kui nii võib öelda. Ka see taluvärk ja lambamajandus oli viimane pingutus ja lootus saada “maalt õnnistust” , aga maailmakorraldus ja  pilt on muutunud. Mis läind enam tagasi ei tule ja ellu jäämise nimel tuleb loobuda nii mõnestki kallist asjast. Mu nina ütleb, et veel ullemad ajad on ees. …. Nagu ma olen ennegi lausunud – mul ei ole aega ega ka tahtmist enam teist kahtekümmet aastat oodata ja loota. Ei jaksa enam rabada nagu enne ja kui mõelda pensioni peale – no teate, see on  lootusetu. Ära ei sure, aga elu see ka poleks.  F… – ma olen väga vaenulikult meelestatud praegu. Roniks kuhugi kõrgele ja röögiks ennast tühjaks. Ütleks kõik mis öelda ja sõnu ei valiks. Sellest tuleks üks ebatsensuurne kihutuskõne….Ja siis loed nagu masohhist neid Delfi artikleid ja kommentaariume minejate ja minekute kohta nagu otsiks kaaskannatajaid. Kuum teema ja neid artikleid tuleb söögi alla ja peale. Mõni sajatab seal minejaid – lollid ja reeturid jne. Kes maksab siin makse ja peab pensionäre üleval ja et sellepärast meil sitt ongi. Leffitatakse sinimustvalget verbaalselt.  Mõni süüdimatu majandusgeenius jälle arvab, et on võimalik küll 300 euroga ära elada! Jah, on võimalik – kui ema-isa aitavad ja üüri ei pea maksma ja külmkappi täitma või siis elad kaerahelvestest ja muust rehust või oled lihtsalt ullike ja silmanägemine keffa ja ei näe mis ümber toimub. Ökomees Anatoli Sügis sõi näiteks muru ja rämpsu tootis kõigest ühe kilukarbi täie aastas. Kõik on võimalik. Auschwitzist tuldi ka eluga välja. Hundinuia juured ja kalmus ja viidikad tulevad varsti moodi. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on juba juttu olnud sellest, et milline kogus proteiini leidub mikromaailmas. Ritsikad, sipelgad, vihmaussid….miks mitte mutid ja siilid. Jumala hea kui saaks talve üle elada näiteks rulli silo ja paari rulli heinaga. Eesti võiks pretendeerida viie esimese putuktoidulise riigi hulka maailmas ku valitsus kõvasti pingutab……. Mina olen oma kohustuse EW ees kolme korraliku kodaniku üles kasvatamise näol täitnud ja rohkem mul anda pole. Aga sellegi poolest on paha tunne minna ja olla siin. Tahaks nagu vabandada, et sorri või nii. Üks eestlane juures jälle. Eks seda viltu vaatamist on nähtud ka natuke. Mitte küll kollektiivis, aga töövestlustel küll. Ega nüüdki kõik imeline ole. Käid kõrvad lahti ja kuulad mis ümber toimub. Mingi hull hõõrumine olla enne minu saabumist old, mis lõppes kellegi minema saatmisega…..saab näha. Praegu tunnen, et tegin vale otsuse ja oleks pidanud valima Virrati, et see siin ei ole päris see. Oleks istunud praegu Toriseva rotkojärve kaldal ja naudisklenud vaadet…. Tea kas elu on mind hellitanud, milles ma kahtlen, aga praegu on taluvuspiir küll väga madal. Lõug väriseb paar korda päevas ja silm on vesine. Nagu veel vähe oleks, jäin haigeks ka. Nohu ja köha milleks ei olnud valmistunud ja apteek on siin hirmkallis. Esimene palgapäev on alles järgmise kuu keskel ja arvele pole suurt midagi jäänud. Oli siin vaja mõningaid asju mis kohalikust kirbukast sai muretsetud jne. Netileping koos pulgaga ilma milleta ei saaks kodustega suhelda ega ka arveid maksta ja bronne teha……..Olen jõudnud käia siin kohalikes marketites ja mulle tundub ostukorv sama või isegi kohati odavam olevat, sõltuvalt sellest mida sinna panna ja kus poes. Lidli pole veel jõudnud. Näiteks ei ole ma Eestis näinud kanakoibi hinnaga 1,95 kg ja koffi kolm poolekilost pakki hinnaga 5.00. Elame veel – halleluuuja! Peab kannatlikkust õppima. Kõike korraga ei saagi saama, aga siin on vähemalt usk ja lootus olemas paremasse homsesse. Siin hinnatakse minu haridust ja tööd – töö ja hariduse vääriliselt…lähen ja teen ühe võiku…..
Mõned mobla pildid, fotokas jäi Eestisse, Klaukkala ujumisrannas. Seal ründas üle järve parv laglesid, ehk lootsid nad minult midagi head saada. Ilus oli…

WP_000116

WP_000114

Advertisements

3 comments on “Teine minemine…

  1. Toivo Kylvet ütles:

    Selle eest on Sul nüüd oma järv!

  2. vanaolevi ütles:

    Tead, kui ma järgmine päev loen seda mida ma “emotsioonid laes” kokku kirjutanud olen, siis tahaks selle ära kustutada, piinlik on :)))

  3. Ülle, ei pole vaja piinlikkust tunda. Väga loogilised emotsioonid. Ma arvan suures piiris samamoodi. Kõik inimesed ei pea Eestis olema ettevõtjad, pankurid või niisama aferistid. Palgatöötaja keskmine palk on lihtsalt häbematu. Kodanikuühiskond on ka nõrk ja keegi ei viitsi laiakõlalisemat diskussiooni isegi alustada. See, et mõnes ajalehes vahest mõni soiguv artikkel on ja naised perekoolis arutavad, pole tõsiseltvõetav. Keskmine eestlane on “lammas”, kes laseb endaga absoluutselt kõike teha ja talub, suu kriipsuks peas ja kui rohkem eie talu, siis ongi ju loogiline, et otsitakse koht, kus sinust rohkem hoolitakse ja ku saad ennast inimesena tunda…

Kommenteerimine on suletud.