Muudatuste ootel

…tõesti, märkamatult peaaegu kolm aastat läinud. Vaadates peegli,  peab tõdema, et aastatele  lisaks on juurde tulnud kortse, kilosid, tselluliiti ja ehk veel midagi. Midagi ilusat ja head ehk. Silmavaade on endiselt selge ja unistusi nagu kahekümnesel. Mingi koduleht tiksub siin omaette pikemat aega kuhu keegi ei kirjuta midagi! Kustutada teda ei raatsi. Kunagi võib olla tore vaadata, siis kui vana.  Natuke fantaasiat rakendades võib silme ette manada pildi, kus tuleviku vanurid, kaasa arvatud mina nende hulgas,  juhtmevabalt võrku ühendatult tšativad – omaste, teineteise või teenindava personaliga. Olgu siis pealegi nii ja jätkame. On see omamoodi vaimne treening – see kirjutamine. Kuigi tundub, et kipun ennast kordama. Vabandan igatahes ette ja taha rohkete kirjavigade ja väära lauseehituse pärast. Emakeel oli koolis rahuldav ja ega see soome keeles kõnelemine/kirjutamine midagi head juurde pole andnud. 

Olen täna veel Säkyläs. Varsti vb enam mitte. Käin tööl ja vahel kalal. Kalal käin harvemini kui tööl. Ausalt öelda võtab töö nii palju energiat ära, et elu selle ümber viimasel ajal keerlebki. Töö on palvelutalos ja sisaldab kõike mis seotud vanade ja väetitega. Füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Tavaliselt kannan kaasas kõlarit millest vanadele Youtube kaudu lõunasaalis mussi lasen, no et väheke tunnelmat tekitada. Üks laul mis kõrva jäänud – ontuva eriksson – on irooniliselt kõnekas. Eriti õhtuti peale tööd tunnen end ise ontuva Erikssonina. Valutavad kannad, hüppeliigesed, põlved, puusad, õlad, käed jne. Nagu peksa saanud. Hommikused vahetused on jälle teistpidi rasked. Naiste kollektiiv ja hommikuti on meid palju rohkem. Plaplapla ja kui probleeme pole, siis tekitame. Sellises väikeses vallas (mitte Säkylä) kus 1800 inimhinge, on suhteliselt raske hingata. Sajandite jooksul välja kujunenud hierarhia, mis olemas ka töökollektiivis. Ei võeta lihtsalt omaks, kui pehmelt väljendada. Peale seda, kui teatasin, et hakkan varsti oma kohvreid pakkima ja koju minema, on õhkkond sõbralikumaks muutunud. Võta sa nüüd kinni, mida sellest arvata!

Natuken kahju on loobuda sellest, millele on palju energiat kulutatud. Kodu on meil ilusas kohas suure terassi ja aiaga rivitalo, kus isegi omad kurgid sai möödunud suvel kasvatatud. Remonditud teist hoole ja armastusega vastavalt võimalustele. Pühajärv kiviga visata. Laituri 200m ja esimene liivarand 500m, teine suurem 2 km. Eelmine suvi suure kuumusega läksime vahel pool paljalt, linad ümber laiturile ja supsti jahedasse vette. Üldse on Säkylä ja Rantatie  imeilus. Panen siia mõned pildid ka.

Pyhajärv on selge veega kalarikas järv, kus sügavaim koht on pea 30 m. Siin on rääbist ja kõike muud head ja paremat. Eelmine suvi oli imeilus. Kevadel kohe muretsesime paadi ja igal vabal hetkel sai järvel käidud. Spinning, ussiõng, dropshot – alati sai midagi, kusjuures ilma kajaloodita.

Ahh minu rahutu hing ei püsi paigal. Olen õnnelik ja peaaegu rahul. Tänulik igatahes. Olen olnud hoitud ja peopesal kantud. Elu lihtsalt toob ette igasuguseid väljakutseid, mis on nii ahvatlevad ja millele ei saa vastu panna…

…aasta alguses käis sotsiaalmeediast läbi huvitav tööpakkumine, mis Toomasel silma jälle särama lõi. Ei ole eriti pinget pakkuv kodus istuda, koeraga jalutamas käia ja remonti teha. Tema ju ka neitsi tähtkujus. Peale põhjaliku läbi arutamist kandideeris ta Piirissaare saarevahi kohale.  Tähendas see seda, et uuteks muudatusteks peab valmis olema. Aprillist on uus saarevaht ametis ja mina olen üksi siin ning ootan millal keegi me kodu ära ostab, et siis järgi minna. Ma ei ole kunagi seal käinud. Elu saarel ei ole lihtne, aga kindlasti on eriline ja huvitav. Õeke on nii traumeeritud sellest, et lubas mulle saarele külla mitte tulla. Üks osa minust on alati igatsenud kuhugi peitu pugeda ja ise majandada. Kogu Vana-Olevi idee oli sellele rajatud. Olla võimalikult vähe sõltuvuses ja kasvatada ise omale puhast toitu. Eks paistab mis elu toob. Igatahes siia enam kauaks ei taha jääda, sest üksiolemine on nõme. Naabrinaine vaatab ka imelikult, et mees maha jätnud tai miten ?!

Tänase päeva lõpetuseks – mina nüüd ka ei oska öelda, et miks viimased aastad nii sinna-tänna olnud. Sügav kummardus nende ees, kes kunagi oma juurika ühte kohta maha istutanud – eluks ajaks ja teadsid täpselt 18 aastaselt mida nad elult tahavad. Ma ei tea siiani :)

Advertisements