Piirissaarel

Oli nädalakene puhkust ja käisin siis Piirissaarel ära. Esimest korda minna. Ütleme nii, et pikk reis – Säkyläst Helsinki 200 km, sadamast Vana-Olevi 70 km ja sealt saarele kuskil 250 km. Tagasi tuli ju ka tulla, niiet 1000 km spidomeetrile juurde. Alustame Vana-Olevist. Kurb on ta pärast.  Muru oli kõrgeks kasvanud ja võililli täis, lillepeenrad maltsas ja kõrval olevas metsas on lageraie tehtud. Ainult kass elab seal. Zorro sai kevadel toodud Soomest ära kuna hakkas peast lolliks minema. Teadagi – kevad. Nii nii nukraks läks meel seda kõika vaadates. Üks asi millel pole perenaise-peremehe kätt hakkab maha käima. Entroopia vist! Mis seals ikka, ega midagi ullu ju pole – lohutan ennast. Seinad on püsti ja kõik muidu korras, lihtsalt mahajäetuna näib……………Edasi – Laaksaarde jõudes oli peaaegu suvi saabunud, aga sellest järgnevad kaks päeva kõva tuul ja ainult +8 soojakraadi. Olin nii halvasti koti pakkinud, ei osanud arvestada sellise kliima jahenemise ja taas soojenemisega. Puudusid vastavad riided +8 tuulise ilma jaoks ja päikesekaitsevahendid kui soojaks keeras. Mõlemit oleks aga tarvis läinud. Sain nii külma kui ka päikesepõletuse :)

Praam Koidula on pisike alus kuhu mahub 4 autot ja 30 inimest. Paat tegi sinna sõites viimase reisi enne kahenädalast remonti ja selle tõttu pidi oma kotid käe otsas tassima. Asenduspraam, mis selleks ajaks liinile tuleb, olla veel väiksem ja mahutab ainult inimesi. Laaksaarest Piirissaarde on kuskil 10 km ja võtab aega tsirka kolmveerand tundi. 1,2 km sõidab praam kanalis. Kanal jagab saare pooleks. Kuni sadamani on see laevatatav, aga sealt edasi on madal. Kuulda on, et hakatakse sügisel põhja poolset osa süvendama ja sellega muudetakse kogu kanal taas “laevatatavaks”. Saar on pisike ja enamus sellest on võsastunud ja soine. Seal on kolm küla – Piiri, Tooni ja Saare, mis asuvad peaaegu üksteise kõrval. Ega teid vist rohkem pole kui kokku kolm kilomeetrit. Talvel on püsielanikke 30, aga suvel väidetavalt 200 tuuris koos suvitajate ja turistidega.  Vot ja nüüd on Toomas seal vahtimas – mis see saarevahi amet muud on kui vahid saart. Tore amet. 

Loodus on seal selline omamoodi. Mind üllatas päris mitu asja. Esiteks on seal tõeliselt palju linde. Kõigile tavapärastele sidistajatele kuulsin peoleod, pääsukesi oli koguni kahte sorti – piirpääsuke ja suitsupääsuke ja muidugi hüüp. Keegi viskas nalja, et tegelikult istub mingi parm roostikus ja puhub pudelisse. Tõesti tõesti, sellisena see kostus jah! Puhus nii kõvasti, et õhtul oli voodisse kuulda. Teiseks nastikute rohkus. Usside suhtes mul eelarvamusi pole ja foobiaid ka mitte. Neid ikka jagus igale poole. Konnalombi ääres oli neid eriti palju. Nägin kuidas kaks nastikut ühte konna tahtsid nahka pista. Rebisid teist edasi-tagasi vaese konna jalad tilberdasid suust välja. Ilus roheline paistis teine. 

Konnadest – neid on seal ka palju.  Jutud räägivad, et seal elab mitmeid konna liike ja mõni eriti haruldane. Sellepärast kaevatakse sinna lombikesi, et nad – need konnad – ennast eriti hästi tunneksid. Mis sorti ja kui palju ma praegu ei tea, aga küllap ühel päeval selgub. Aga see krooksumine on kõva ja kostab kaugele! Nagu hüüp, kes pudelisse puhub – sama ka siin – kostab magamistuppa voodisse ära.

61105174_337663326899889_665742874595295232_n

Järgmine huvitav fakt. Huvitav aga ebameeldv, eriti kui armastad juurikaid kasvatada. Kohalikud sibulakasvatajad näitasid mulle jubedat elukat, kes on kole loom ja põllumajanduse kahjur. Teeb peenra peale ja sisse ja vahele käikusid ning sööb peaaegu kõike mida kasvatatakse ja ette jääb. Venekeeles nimetatakse teda medvedkaks ja eestikeelse vaste leidsin google abiga – tegemist on kaerasoriga (Gryllotalpa gryllotalpa ). Tädi peenramaal rääkis, et kunagi olla kalamehed selle sitika sisse toonud kalasööda eesmärgil. Nüüd teeb see elukas saarel palju pahandust. Lahti sellest saada on suhteliselt lootusetu. Elukas näeb ise välja selline. Elusuuruses 5-8 cm. Laulda e siristada oskab ta ka ning teeb seda öösiti. Kas kostub voodisse – ei oska öelda :) Kindlasti lähitulevikus proovib tema kalasöödaomadused ära.

Kalal: loomulikult käisime. Käisime mitu korda ja saime ka igasugust. Kanali ääres on nii mõnus istuda ja ussi leotada. Enne kuumalainet loopisin spinningut. Huvitav, et erinevates veekogudes maitsevad kalad isemoodi. Peab ütlema,et Peipsi haug on parema maitsega kui Pühajärve haug. Ilmselt sõltub see sellest mida kalad söövad. Vahet pole. Fileerisin ja küpsetasin tainas. Haug oli priske ja ei jaksanud ära süüa. Mingi kõhna noor jalgrattamatkaja sai ka osa. Põhja kanalit mööda käisime suure Peipsi ääres imetlemas liivarandu kohalikult papalt laenatud paadiga. Möödaminnes pöörleva ja lutiga noppisin ahvenaid. Toomas aerutas. Peaaegu paradiis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et puhkus oli tore. Eile saabusin tagasi soomekoju ja homme tööle. Terve päev täna müttasin siin eesaias ja tagaaias. Soojus on ka siia jõudnud ja rohu põlvini kasvatanud. Äärepealt oleks ujuma läinud, aga tuul oli õietolmu meie kaldasse toonud. Emotsioonid on seinast seina ja laidasta laidaan. Muretsen nagu iga tõsine eestlane. Peab lootma Jumala peale, ise ei tea ma midagi. Loomulikult annan endast parima. Kahe nädala pärast on jälle puhkus …… kohtumiseni Piirissare!

60489950_629855364155319_1367413365369995264_n.jpg

 

 

 

Advertisements