Piirissaarel

Oli nädalakene puhkust ja käisin siis Piirissaarel ära. Esimest korda minna. Ütleme nii, et pikk reis – Säkyläst Helsinki 200 km, sadamast Vana-Olevi 70 km ja sealt saarele kuskil 250 km. Tagasi tuli ju ka tulla, niiet 1000 km spidomeetrile juurde. Alustame Vana-Olevist. Kurb on ta pärast.  Muru oli kõrgeks kasvanud ja võililli täis, lillepeenrad maltsas ja kõrval olevas metsas on lageraie tehtud. Ainult kass elab seal. Zorro sai kevadel toodud Soomest ära kuna hakkas peast lolliks minema. Teadagi – kevad. Nii nii nukraks läks meel seda kõika vaadates. Üks asi millel pole perenaise-peremehe kätt hakkab maha käima. Entroopia vist! Mis seals ikka, ega midagi ullu ju pole – lohutan ennast. Seinad on püsti ja kõik muidu korras, lihtsalt mahajäetuna näib……………Edasi – Laaksaarde jõudes oli peaaegu suvi saabunud, aga sellest järgnevad kaks päeva kõva tuul ja ainult +8 soojakraadi. Olin nii halvasti koti pakkinud, ei osanud arvestada sellise kliima jahenemise ja taas soojenemisega. Puudusid vastavad riided +8 tuulise ilma jaoks ja päikesekaitsevahendid kui soojaks keeras. Mõlemit oleks aga tarvis läinud. Sain nii külma kui ka päikesepõletuse :)

Praam Koidula on pisike alus kuhu mahub 4 autot ja 30 inimest. Paat tegi sinna sõites viimase reisi enne kahenädalast remonti ja selle tõttu pidi oma kotid käe otsas tassima. Asenduspraam, mis selleks ajaks liinile tuleb, olla veel väiksem ja mahutab ainult inimesi. Laaksaarest Piirissaarde on kuskil 10 km ja võtab aega tsirka kolmveerand tundi. 1,2 km sõidab praam kanalis. Kanal jagab saare pooleks. Kuni sadamani on see laevatatav, aga sealt edasi on madal. Kuulda on, et hakatakse sügisel põhja poolset osa süvendama ja sellega muudetakse kogu kanal taas “laevatatavaks”. Saar on pisike ja enamus sellest on võsastunud ja soine. Seal on kolm küla – Piiri, Tooni ja Saare, mis asuvad peaaegu üksteise kõrval. Ega teid vist rohkem pole kui kokku kolm kilomeetrit. Talvel on püsielanikke 30, aga suvel väidetavalt 200 tuuris koos suvitajate ja turistidega.  Vot ja nüüd on Toomas seal vahtimas – mis see saarevahi amet muud on kui vahid saart. Tore amet. 

Loodus on seal selline omamoodi. Mind üllatas päris mitu asja. Esiteks on seal tõeliselt palju linde. Kõigile tavapärastele sidistajatele kuulsin peoleod, pääsukesi oli koguni kahte sorti – piirpääsuke ja suitsupääsuke ja muidugi hüüp. Keegi viskas nalja, et tegelikult istub mingi parm roostikus ja puhub pudelisse. Tõesti tõesti, sellisena see kostus jah! Puhus nii kõvasti, et õhtul oli voodisse kuulda. Teiseks nastikute rohkus. Usside suhtes mul eelarvamusi pole ja foobiaid ka mitte. Neid ikka jagus igale poole. Konnalombi ääres oli neid eriti palju. Nägin kuidas kaks nastikut ühte konna tahtsid nahka pista. Rebisid teist edasi-tagasi vaese konna jalad tilberdasid suust välja. Ilus roheline paistis teine. 

Konnadest – neid on seal ka palju.  Jutud räägivad, et seal elab mitmeid konna liike ja mõni eriti haruldane. Sellepärast kaevatakse sinna lombikesi, et nad – need konnad – ennast eriti hästi tunneksid. Mis sorti ja kui palju ma praegu ei tea, aga küllap ühel päeval selgub. Aga see krooksumine on kõva ja kostab kaugele! Nagu hüüp, kes pudelisse puhub – sama ka siin – kostab magamistuppa voodisse ära.

61105174_337663326899889_665742874595295232_n

Järgmine huvitav fakt. Huvitav aga ebameeldv, eriti kui armastad juurikaid kasvatada. Kohalikud sibulakasvatajad näitasid mulle jubedat elukat, kes on kole loom ja põllumajanduse kahjur. Teeb peenra peale ja sisse ja vahele käikusid ning sööb peaaegu kõike mida kasvatatakse ja ette jääb. Venekeeles nimetatakse teda medvedkaks ja eestikeelse vaste leidsin google abiga – tegemist on kaerasoriga (Gryllotalpa gryllotalpa ). Tädi peenramaal rääkis, et kunagi olla kalamehed selle sitika sisse toonud kalasööda eesmärgil. Nüüd teeb see elukas saarel palju pahandust. Lahti sellest saada on suhteliselt lootusetu. Elukas näeb ise välja selline. Elusuuruses 5-8 cm. Laulda e siristada oskab ta ka ning teeb seda öösiti. Kas kostub voodisse – ei oska öelda :) Kindlasti lähitulevikus proovib tema kalasöödaomadused ära.

Kalal: loomulikult käisime. Käisime mitu korda ja saime ka igasugust. Kanali ääres on nii mõnus istuda ja ussi leotada. Enne kuumalainet loopisin spinningut. Huvitav, et erinevates veekogudes maitsevad kalad isemoodi. Peab ütlema,et Peipsi haug on parema maitsega kui Pühajärve haug. Ilmselt sõltub see sellest mida kalad söövad. Vahet pole. Fileerisin ja küpsetasin tainas. Haug oli priske ja ei jaksanud ära süüa. Mingi kõhna noor jalgrattamatkaja sai ka osa. Põhja kanalit mööda käisime suure Peipsi ääres imetlemas liivarandu kohalikult papalt laenatud paadiga. Möödaminnes pöörleva ja lutiga noppisin ahvenaid. Toomas aerutas. Peaaegu paradiis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et puhkus oli tore. Eile saabusin tagasi soomekoju ja homme tööle. Terve päev täna müttasin siin eesaias ja tagaaias. Soojus on ka siia jõudnud ja rohu põlvini kasvatanud. Äärepealt oleks ujuma läinud, aga tuul oli õietolmu meie kaldasse toonud. Emotsioonid on seinast seina ja laidasta laidaan. Muretsen nagu iga tõsine eestlane. Peab lootma Jumala peale, ise ei tea ma midagi. Loomulikult annan endast parima. Kahe nädala pärast on jälle puhkus …… kohtumiseni Piirissare!

60489950_629855364155319_1367413365369995264_n.jpg

 

 

 

Advertisements

Muudatuste ootel

…tõesti, märkamatult peaaegu kolm aastat läinud. Vaadates peegli,  peab tõdema, et aastatele  lisaks on juurde tulnud kortse, kilosid, tselluliiti ja ehk veel midagi. Midagi ilusat ja head ehk. Silmavaade on endiselt selge ja unistusi nagu kahekümnesel. Mingi koduleht tiksub siin omaette pikemat aega kuhu keegi ei kirjuta midagi! Kustutada teda ei raatsi. Kunagi võib olla tore vaadata, siis kui vana.  Natuke fantaasiat rakendades võib silme ette manada pildi, kus tuleviku vanurid, kaasa arvatud mina nende hulgas,  juhtmevabalt võrku ühendatult tšativad – omaste, teineteise või teenindava personaliga. Olgu siis pealegi nii ja jätkame. On see omamoodi vaimne treening – see kirjutamine. Kuigi tundub, et kipun ennast kordama. Vabandan igatahes ette ja taha rohkete kirjavigade ja väära lauseehituse pärast. Emakeel oli koolis rahuldav ja ega see soome keeles kõnelemine/kirjutamine midagi head juurde pole andnud. 

Olen täna veel Säkyläs. Varsti vb enam mitte. Käin tööl ja vahel kalal. Kalal käin harvemini kui tööl. Ausalt öelda võtab töö nii palju energiat ära, et elu selle ümber viimasel ajal keerlebki. Töö on palvelutalos ja sisaldab kõike mis seotud vanade ja väetitega. Füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Tavaliselt kannan kaasas kõlarit millest vanadele Youtube kaudu lõunasaalis mussi lasen, no et väheke tunnelmat tekitada. Üks laul mis kõrva jäänud – ontuva eriksson – on irooniliselt kõnekas. Eriti õhtuti peale tööd tunnen end ise ontuva Erikssonina. Valutavad kannad, hüppeliigesed, põlved, puusad, õlad, käed jne. Nagu peksa saanud. Hommikused vahetused on jälle teistpidi rasked. Naiste kollektiiv ja hommikuti on meid palju rohkem. Plaplapla ja kui probleeme pole, siis tekitame. Sellises väikeses vallas (mitte Säkylä) kus 1800 inimhinge, on suhteliselt raske hingata. Sajandite jooksul välja kujunenud hierarhia, mis olemas ka töökollektiivis. Ei võeta lihtsalt omaks, kui pehmelt väljendada. Peale seda, kui teatasin, et hakkan varsti oma kohvreid pakkima ja koju minema, on õhkkond sõbralikumaks muutunud. Võta sa nüüd kinni, mida sellest arvata!

Natuken kahju on loobuda sellest, millele on palju energiat kulutatud. Kodu on meil ilusas kohas suure terassi ja aiaga rivitalo, kus isegi omad kurgid sai möödunud suvel kasvatatud. Remonditud teist hoole ja armastusega vastavalt võimalustele. Pühajärv kiviga visata. Laituri 200m ja esimene liivarand 500m, teine suurem 2 km. Eelmine suvi suure kuumusega läksime vahel pool paljalt, linad ümber laiturile ja supsti jahedasse vette. Üldse on Säkylä ja Rantatie  imeilus. Panen siia mõned pildid ka.

Pyhajärv on selge veega kalarikas järv, kus sügavaim koht on pea 30 m. Siin on rääbist ja kõike muud head ja paremat. Eelmine suvi oli imeilus. Kevadel kohe muretsesime paadi ja igal vabal hetkel sai järvel käidud. Spinning, ussiõng, dropshot – alati sai midagi, kusjuures ilma kajaloodita.

Ahh minu rahutu hing ei püsi paigal. Olen õnnelik ja peaaegu rahul. Tänulik igatahes. Olen olnud hoitud ja peopesal kantud. Elu lihtsalt toob ette igasuguseid väljakutseid, mis on nii ahvatlevad ja millele ei saa vastu panna…

…aasta alguses käis sotsiaalmeediast läbi huvitav tööpakkumine, mis Toomasel silma jälle särama lõi. Ei ole eriti pinget pakkuv kodus istuda, koeraga jalutamas käia ja remonti teha. Tema ju ka neitsi tähtkujus. Peale põhjaliku läbi arutamist kandideeris ta Piirissaare saarevahi kohale.  Tähendas see seda, et uuteks muudatusteks peab valmis olema. Aprillist on uus saarevaht ametis ja mina olen üksi siin ning ootan millal keegi me kodu ära ostab, et siis järgi minna. Ma ei ole kunagi seal käinud. Elu saarel ei ole lihtne, aga kindlasti on eriline ja huvitav. Õeke on nii traumeeritud sellest, et lubas mulle saarele külla mitte tulla. Üks osa minust on alati igatsenud kuhugi peitu pugeda ja ise majandada. Kogu Vana-Olevi idee oli sellele rajatud. Olla võimalikult vähe sõltuvuses ja kasvatada ise omale puhast toitu. Eks paistab mis elu toob. Igatahes siia enam kauaks ei taha jääda, sest üksiolemine on nõme. Naabrinaine vaatab ka imelikult, et mees maha jätnud tai miten ?!

Tänase päeva lõpetuseks – mina nüüd ka ei oska öelda, et miks viimased aastad nii sinna-tänna olnud. Sügav kummardus nende ees, kes kunagi oma juurika ühte kohta maha istutanud – eluks ajaks ja teadsid täpselt 18 aastaselt mida nad elult tahavad. Ma ei tea siiani :)

Kroonika

… aeg annab arutust – ütleb Puhja vanasõna. Arutust selle otseses tähenduses on olnud palju  ja tundub, et jätkuvalt tulemas. Rahu ja tasakaalu tahaks. Suurtest pingutustest hoolimata ei saa rööbastele ja üks pendeldamine sinna – tänna käib. Eile alles jooksin ummisjalu tagasi Nurmijärvist. Jätsin oma põgenevad vanurid ja vakituise töö kus seda ja teist. Käärisin käised üles ja käisin endist stsenaariumi korrates kõik uuesti läbi. Ilmselgelt on mul vaja endale ikka uuesti ja uuesti tõestada: ei kannata mängida põllumeest-talupidajat kui unistused on suuremad võimalustest ja aju kapatsiteet ei ole suuteline looma töötavat äriplaani, mis suudaks kanda kas või ainult jooksvaid väljaminekuid mis on seotud eluga metsas. Unusta ära Ülle! U-nu-sta…

Ühesõnaga, oli see siis suur koduigatsus või üle töötamine, aga mineva aasta mais leidsin end maakonna haiglas, mis oli hiljuti pealinna gigandi poolt alla neelatud ja sisuliselt suure haigla hinge vaakuv filiaal. Vanemõde saatis mind alla mingi “tädi” juurde kes jagas riideid ja garderoobikappe.  Tähtis tädi punase peaga teavitas koheselt peale koffitasside pesemist, olles ise veel seljaga  ja ilma  teretuseta, et: “Mul ei ole sulle midagi anda (riideid ta mõtles) ja ausalt öelda kappe ka pole”. Kohe sain aru, et olen Eestis tagasi. Nii kodune tunne.

Kapi sain ja väsinud haiglariided ka ning suure tänutundega südames punaste juustega tähtsa tädi vastu sukeldusin haigla ellu.  Kuna oli suvine aeg ja puhkused tulemas selgus, et tuleb arvestada vabatahtliku/sunniviisilise ületunnitööga, mida kohe kindlasti ei tasustata 1,5 kordselt nagu seadus ette näeb, sest raha ei ole. Saage aru – raha ei ole! Ja parem kui vabatahtlikult, sest sunniviisiliselt on nagunii. Tõmbasin ka suu kriipsuks pähe nagu teistel väsinud haiglariietega töötajatel. Torisesin ainult koffinurgas ja kirusin valitsust. Ja kes on selles hädas süüdi? Ise tegi, ise tegi! Omad valikud.

Nautisin suve ja kodu niipalju kui sai. Niitsin muru, panin labidaga kartuleid, sügasin koera ja remontisin elamist. Käisin mitmeid kilomeetreid koeraga, klapid peas ja kuulasin mussi. Peale 24h tööpäeva olin horisontaalselt ja vaatasin pingsalt lage.

Kui sügis hakkas tulema, tekkis hinge kahjatsus. Tegelikult tekkis ta juba varem, nii öelda peale esimese palgalipiku nägemist. See oli kurb hetk. Selles oli natuke äratundmisrõõmu. Arvuta niipidi või naapidi, täpselt 3 x vähem. Mõtled kulutustele ja vajadustele. Murutraktor annab kohe otsad, puulõhkumisemasinat oleks vaja. Igast asju on kogu aeg vaja. Tahaks veel puhata ja mängida ka. Tänapäeva maailm on selline, et ilma rahata puhata ja mängida ei saa. Kui siis ainult murumänge, aga kaua saa neid…

Kuna olin ettenägelik ja kokkuhoidlik (ma tean, et see on naerukoht, aga siiski) ja maksin tulumaksu vabatahtlikult rohkem, tuli aasta lõpus rõõmusõnum Soome maksuametist. See aitas talve üleelada. IRW. Kevadeks oli pangaarve peaaegu tühi. Lootused, et õpin nii kokkuhoidlikuks, et oskan 800 euriga kuus ära elada kustusid. Projekt oli läbikukkunud. Sellest kõigest ei tule midagi välja ja punkt.

Kuidas ma vahepeal lambakasvatajaks hakkasin mõneks kuuks ja miks mul pardid, kanad ja haned mööda hoovi ringi jooksid jne ma ei räägi. Häbi on. Sellised unistused tuleb sügavale taskupõhja torgata ja sinna unustada nagu üks kena inimene ilusti väljendas.

Kevadel muutsin asja konkreetseks ja hakkasin täitma hakemusi erinevatele tööpakkumistele. Maeitea palju ma neid saatsin. Igatahes palju. Kõik mis tundus mulle sobivat ja oli 200 km raadiuses väljapool Helsinkit ja kindlasti mitte Helsinkis. Ausalt öelda olin omanud kogemusi ja omasin ettekujutust kuidas asjad võivad minna ning ei hellitanud erilisi lootusi, et kohe esimese korraga kõik paikka loksub. Sellist jubedust, aga ka ei osanud ette näha. Ühesõnaga käisin vestlusel. Jutt oli ilus, palk oli veel ilusam ja ma võtsin töö vastu.

Läks nädal, läks teine. Pilved hakkasid tasapisi sinist taevast varjutama ja suht ruttu sai selgeks kus ma olen ja kes ma siin olen. Asi on tragikoomiline. Endiste alkohoolikute – narkomaanide – psüühiliselt haigete inimeste hooldekodu, kus omanik on alkohoolik ja majapidamist juhib psühhopaat. Omanik on selline kõva mutt, kes oma pojaga kohut käis, kus kohus mõistis poja kasuks välja sadanelikümmend tuhat eurot kuna tööandjast ema oli teda petnud ja vähem maksnud. Sellest on artikkel Iltasanomates. Kuldketid mis kaelas ripuvad on nii jämedad ja rasked, et võtavad kaela kõveraks. Ripatsid supilusika suurused. Ilma liialduseta kuskil pool kilo kaelas. Samas ei tohi päevase koffi kõrvale küpsiseid anda, sest kolmapäeval – nädala sees küpsiseid ei sööda. See koht….. see koht on helvetti. Nagu üks töökaaslane, kes on võimeline selles asutuses ainult öösiti töötama, ennast tabavalt väljendas: “see maja on nagu ajukasvaja, mis oma kombitsatega sulle sisse tungib ja sind seespoolt hävitab”. Siin ei ole inimlikkust. Siin on kurjus. Seinad on kurjusest läbi vettinud. Kogu see maja. Igal õhtul pühin väikese harjakesega prügikühvlile kokku riismed iseendast ja üritan neist voolida isiksust, et homme jälle tööle minna ja vastu pidada.

Kuna see alkohoolik oli pikemat aega tsüklis ja lasi liugu, siis nüüd on enne Jõule rahalised raskused. Tuleb ju endale ja oma 20 a nooremale türklasest gigolole palka maksta, aga mille eest sa maksad kui tööl pole käinud. Ilmub päeval mingil suvalisel ajal välja ja hakkab kraaksuma. Sõna otseses mõttes kraaksuma, sest rääkimine see ei ole. Miks on Raimole leib pandud – Raimo ei söö lõunal leiba (sööb küll, aga ei anta) Miks on pandud väikesed leivataldrikud – need ei ole leivataldrikud. Miks on liiga palju kartuleid keedetud? Need on kõik väikesed detailid. Suuremad probleemid on seotud mõne patsiendiga ja sellega mida sa võid arsti juures rääkida ja mida sa ei või, sest selle tagajärjel võib äkitsi mõni klient kaotsi minna. Et siis ma peaksin valetama hakkama? Käin varvastel, sest muud ma hetkel teha ei saa kui varvastel käia. Ütlen jaja, ja teen nagu õigeks pean.

Elu on kummaline. Ta toob ette igast olukordi. Vahest paneb mõtlema, et miks Jumal mulle sellise õppetunni on saatnud ja mida ma sellest ka õppima peaks. Kas ma pole piisavalt tänulik ja alandlik. Kas ma vajan oma temperamendile treeningut ja arendama endas vaoshoitust ja alandlikust.

Iga päev mitmeid kordi pannakse proovile nii eneseväärikus kui ametiväärikus. Ka kõrvalseisjana olla, kus näed pealt olukordi mis on alandavad ja solvavad, on raske. Nii mõnigi kord pean lappima inimesi kokku selle järele kui nad on söögisaalis avalikult pihuks ja põrmuks tehtud. Tavaline käitumine on kerge käe ja näpuvibutusega röögatus – välja! Kuna siiski on tegemist kliendi/patsiendi ja hooldaja suhtega, siis selline käitumine on lubamatu. Nii lihtsalt ei tohi teha. See on valus.

Tegelikuses on need inimesed enamus vanurid, kes on oma elu vb mitte kõige paremini ja õigemini elanud, a see pole minu asi. Täna on nad maaslamajad ja neid ei lööda. Tegelikuses on nad palju normaalsemad kui need kes seda majapidamist pööritavad. Neis on rohkem inimest kui neis teistes.

Selle nimel, et tööpäev enam-vähem normaalselt läbida, tuleb aeg ajalt nende inimestega samastuda. Nagu öeldakse – koos huntidega uluda. Vahel naerad kaasa, vahel viskad nalja. Koguaeg tuleb kontrollida oma olemist, et mitte reeta mida tõeliselt arvad või tunned. See on vastik. Elan üks päev korraga ja ainult selle nimel, et ühel päeval panen võtmed lauale ja ütlen – ma enam ei tule. Niikaua kui ma seda öelda ei saa, pean kaasa uluma. Üritan selles olukorras anda endast parima, säilitada väärikust ja mitte põhimõtetega vastuollu minna. Kodus üksi olles üsna tihti haletsen ennast ja siis on pisarad kerged tulema.

Ei ole see leib võõrsil kerge, aga usun ikkagi, et Soomes on palju toredaid inimesi ja kohti ning ühel heal päeval leian oma.

 

 

Tuli meelde ja ajas naerma e koostöö “eesti moodi”

Tegin kopi-paste oma kirjast  kunagise minu jaoks kuuma ja väga valusa teema kohta ehk siis põhjused miks mind minu enda loodud MTÜ-st välja visati ja minu vastused nendele. Vastust ma sellele kirjale ei saanudki. Visati välja ühehäälselt, sest olin kahjulik element ja paha paha. Ausõna enam haiget ei tee – vana asi, aga vastik on  mõelda ja naljakas lugeda. Minu esimesd katsetused ettevõtluses (täitsa idioot).  Nii armas teema ju – lambad ja vill – selline pehme pehme, aga tegelikult….. Aasta oli siis 2010 ja veebruar ja MTÜ vaid pool aastat tegutsenud …. Miks  ma nüüd – aga lugesin just FB-st , et jälle keegi oli lihtsameelne ja sai karistada selle eest. Keegi küüniline ja keegi pahatahtlik jne – nagu ikka tublid ja tõsised eestlased.  Kes viitsib – loeb, kes ei viitsi – ärgu lugegu…. ja põhikirja koostasin ma ka ise …voi jumal olid ajad……….

Ilusat reedeõhtut teile kõigile!

Liis Luhamaa esitas juhatuse põhjendused Ülle Saare väljaarvamiseks HVSist:

Põhikirja punkti nr. 25 (“Ühingu majandamist ja eelarvet puudutavaid küsimusi otsustavad  juhatuse liikmed koos”) mittetäitmine: – Ülle Saar saatis MTÜ-le Maavillased 27.11.2009 HVSi nimel hinnapakkumise

 Olivia Till helistas mulle ja palus, et ma teeksin hinnapakkumise  millega oli väidetavalt väga kiire. Hinnapakkumine oli vaja esitada esmaspäeval koos projektitaotlusega lambateemalise kodulehe loomiseks. Helistas ta reedel. Projektitaotlus oli Olivia poolt koostatud ja hinnad olid tema poolt paika pandud. Mina parandasin natuke sõnastust, mis talle sobis. Tulin Maavillastele vastu  tegin seda heast tahtest ja soovist kaaskondlasi aidata.  Tegin hinnapakkumisest foto Olivia soovil ja saatsin meilitsi kuna oli kiire ning originaali panin posti. Kui projekt läbi peaks minema (millega ma praegu ei ole kursis) , oleks arve ja ka tasu tulnud seltsile. Muidugi olid summad vaid numbrid ja suusõnaliselt oli Oliviaga jutuks, et mingi kompensatsioon tuleb, kui nad üldse abi vajavad. Nad vajasid  hinnapakkumist projekti taotlemiseks.   Viitan põhikirja punktidelele 6.2. ……….. Lambakasvatajate ning villatöötlejate omavahelise  koostöö edendamine.  7.5. Koostöö ………. ühiskondlike organisatsioonide ning üksikisikutega. Kuna teil on olemas tõestusmaterialina hinnapakkumine, siis olete vast teadlikud ka ülaltoodust.

  Sellega võeti seltsile kohustusi, millest teised juhatuse liikmed polnud teadlikud, hinnapakkumise esitamiseks puudus juhatuse otsus.

 Põhikirja punkt 24 ütleb, et juhatuse liikmel on allkirjaõigus.  Ei tea , et oleks olemas selline seadus mis lubab  hinnapakkumisi esitada ainult juhatuse otsusel. Pole seda ka HVS-i põhikirjas sätestatud, ega suuliselt kokku lepitud. Sellisel juhul oli ka kurjast osaleda villanäitusel ja  kiuseminaril, sest mäletamistmööda ei olnud juhatuse otsust ka nende ürituste kohta ja seal esindasin ma omast arust HVS-i.  Kirjutasin ka arve Liisa Tomasbergile villakärajatel osalemise kohta kuna Riina ei leidnud selleks aega.  

 Samuti küsis Liis detsembris kirjavahetuses korduvalt- tsiteerin: millised on olnud tegevused, mida sina ei ole saanud seltsi jaoks teha, kuna sul oli vaja teiste juhatuse liikmete allkirjasid.

Kuidas sellest aru saada? Mis ajast alates ja millistel juhtudel on vaja allkirju?  Kes ja milla otsustas? Mina ei ole nendest asjadest teadlik. Kuni eelmise pühapäevani olen olnud ka juhatuse liige.

 Ülle Saar väljastas 10.12.2009 Herdis Elmendile arve HVSi nimel (lisa 6). Vastavalt põhikirja  punktile 25 olnuks vaja eelnevat juhatuse otsust HVSi poolt arve esitamiseks.

 Müüsin oma isiklikku villa Herdis Elmendile ja seltsile  teenisin sellega lisa 337 krooni.  Põhikirjas  8.1.4 on kirjas, et  HVS-i vara moodustub liikmete loomingu müügist.  Tsiteerin Liisi : millised on olnud tegevused, mida sina ei ole saanud seltsi jaoks teha, kuna sul oli vaja teiste juhatuse liikmete allkirjasid.

Samad küsimused. Kuidas sellest aru saada? Mis ajast alates ja millistel juhtudel on vaja allkirju?  Kes ja milla otsustas? Mina ei ole nendest asjadest teadlik.

 Ülle Saar uuris välja HVSi juhatuse liikme Julika Roosi poolt väljatöötatud villaparkimise teenuse  toimimise põhimõtte ning pakkus seejärel ise teistele lambakasvatajatele madalama hinnaga täpselt  sama teenust HVSi nimel.

 Mida siin  uurida on? Ma uurisin juba siis, kui mul lambaid veel ei olnud. Teadsin juba siis – neli aastat tagasi –  kus asuvad Soomes parimad lambakasvatajad, villatööstused ja ka nahaparkimistööstused. Lambad jäid Soomest toomata põhjusel, et nende Scrapiese resistentsuse tase on väga madal ja aretuskarjades ei saa sellise tasemega jäärsaid kasutada. Villaparkimisest ma muidugi ei tea midagi ja sellist teenust ei ole kellelegi kunagi pakkunud. Mis asi on nahaparkimise teenuse toimimise põhimõte? Teadaolevalt on parkimistöökodasid igas riigis, kus on võimalik igal ühel saada nahaparkimise teenust. Mis puutub, aga nahaparkimise teenuse pakkumisse Julika Roosi poolt, siis sellega ei olnud mina  rahul, kuna ei saanud selle teenuse eest õigeaegselt  aksepteeritavat arvet ja arve saamise  nimel pidi meili teel sõnasõda pidama. Pean seda siiani tema poolt katseks mind tüssata. Samuti osutus hinnatase madalamaks ise nahad Soome parkimistöökotta viia kui kasutada Julika Roosi teenust.  Selle pärast pidasin paremaks ise oma nahkadega tegeleda ja pakkusin seda võimalust ka teistele, põhimõttel transpordikulud jagatakse võrdselt. Mina kui endine juhatuse liige pidasin väga oluliseks edendada põhimõtet mille pärast sai selts loodud –  läbi koostöö vähendada kulutusi ja avardada võimalusi kõigi jaoks.

 Ülle Saar saatis korduvalt teisi juhatuse liikmeid ründavaid e-kirju, kasutades solvavat  väljendusviisi ja esitades alusetuid süüdistusi.

 Lugesin uuesti detsembri  kirjavahetust ja ei leidnud  rünnakuid ega solvavaid väljendusi.  Probleemid püstitati ausalt ja avameelselt vaatega kaugemasse tulevikku ja sooviga alustada diskussiooni. Teha asju õigesti ja olla jätkusuutlik.

Üldse ei saa ma aru, et mille pärast te võitlete? Julikal on kodus oma isiklik MTÜ Vanad Oskused. Miks sa Julika ei panusta sellesse? Võimalused ju samad. Tee ja aja omi asju nagu soovid. Te võite kõik ühineda  MTÜ Vanade Oskustega.

Eve ja Riina – Sipa Naiste Käsitööseltsis. Sama jutt.  No palun väga – nähke vaeva  ja tegutseks edukalt. Milleks teile HVS?  Kas on üldse eetiline osaleda mitmes MTÜ juhatuses, mis tegelevad sama tegevusega? Leaderi projekti taotlemisel on välistatud isegi teises MTÜ-s lihtliikmena olemist.

Kelle ideel ja algatusel sai loodud HVS? Kes töötas  välja selle  toimimise põhimõtte mille järgi HVS põhimõtteliselt toimis kuni käesoleva ajani?  Kuni aastalõpuni oli kõik väga edukas.  Olite ju kõik väga rahul.  Villanäituseks ketrasin oma näpud villi, et mitte kuritarvitada meile pandud lootusi-ootusi. Pügasin oma talled 3-4 kuuselt , et oleks Hea villa näitusel head villa mida näidata. Kiuseminari minu sõnavõtu tagasiside oli rohkem kui positiivne. HVS-i logo on jäänud inimestele silma ja tagasiside samuti positiivne.  Läbi seltsi ongi avanenud meile võimalused.  Ma ei mäleta, et keegi teist oleks aitähh öelnud. Flaierid sai soodsama hinnaga jne. jne.

Tuletan veelkord meelde majandusaasta aruannet mida näitas Riina jaanuari alguses Esna mõisas – 17 500.- käive ja 5000.- arveldusarvel + 500.- sulas .  Mille pärast te võitlete? Teie poolt ei ole seltsile kuni aasta lõpuni olnud muud panust käibe tekitamisel, kui aastamaks+liitumismaks ja osalustasu Villakärajatel.  Ja kas te kullakesed teate millises ulatuses on olnud veel kulutusi mis ei kajastu käibes?  Kas te mäletate mille pärast sai üldse loodud HVS? Kas te mäletate mida ma rääkisin ja mille pärast te soovisite liituda? Kui ei siis lugege põhikirjast tegevusi ja eesmärke. Põhikiri oli  minu koostatud millele Liis tegi mõned lauseehituse parandused. Sisulise poolega olite rahul. Kuhu on kadunud see ilus mõttealge 2009a. kevadest – vähendame kulusid ja avardame võimalusi läbi ühistegevuse. Sama sõnumit olen püüdnud järgida. Minu tegevus on olnud seltsi huvisid ja kõigi seltsi liikmete huvisid esiplaanile sedes. Asjad tuleb läbi rääkida ja läbi vaielda ja vahest tuleb oma isiklikud huvid ja emotsioonid kõrvale jätta  mõistliku lahenduse leidmise nimel.  Järgmine aasta plaanite sõita nagu taidlejad mööda Eestit  ja kulutada rohkelt  raha kütusele. Laatadel saab ka ilma MTÜ-ta koos  käia. Selleks ei ole vaja ennast  siduda mingi seltsiga ja tekitada muresid ja probleeme juurde. Selleks pole vaja lugeda sedusandlusi ja määrida paberit protokollide tegemiseks ja pidada raamatupidamist ja esitada aastaaruandeid.  Või jumal temaga, tehke omale uus MTÜ. Registreerimine ju nii lihtne. Kui teile mittemidagi enam ei meeldi  mis algselt  selles oli. Nimesoovituseks pakun välja –  MTÜ Lahked Laadalised. No teil võiks piinlik olla. Minul igatahes teie pärast on. Ma ei loonud MTÜ HVS-i selleks, et oma vaba aega sisustada. Märksa suuremad eesmärgid olid.   Praegusel juhul on  tegemist   ärapanemisega.  Miks?  Sellele küsimusele peab iga üks teist ise vastuse leidma. Milleks teile HVS praegu vajalik oskan ma vastata küll – see oli paganama hea idee ja see toimis eelnenud poolel aastal.   Mul on siiralt kahju, et te ei oska täna näha, mis oleks edasi saanud kui teie kummaline töölisklaasi solidaarsus ja isiklikud  solvumised poleks asja ära rikkunud. Peab ikka küll väga vihane olema, et isegi  logo enam ei kõlba mille te ise olete heaks kiitnud.  Viskame põlled ja sildid põõsa! Jube lihtne on kulutada raha mille teenimisel ise osalenud ei ole. Võtame aga kuntsnikud ja luuletajad palgale ja teeme uued.

Olen õppinud sellest niipalju, et ei piisa ühistest huvidest ja heast tahtest. Selleks, et koostööd teha peab olema ühised arusaamad ja lähtepositsioonid.

 

Tervitades

Ülle

……….  ja väike Grinch minu sees  :)

images[1]

Minu ebameeldivad elamused Tele2 Kõu kliendina

Olen Kõu netti juba pikemat aega tarbinud. On selline – nii ja naa – käi kogu aeg restartimas, sest ühendus katkeb tihti. Suvel hakkas Kõu haldajaks Tele2 ja leping tuli ka üle minu nimele, mis enne ei olnud. Mingil põhjusel ei suuda Tele2 mulle arveid meili saata ja üks igavene jama sellega juba pool aastat. Ainuke arve tuli augustis kui helistasin ja küsisin. Peale seda jälle vaikus. Ometi lubati. See, et maksta vaja ilmub mu pangakontole kuhugi alla äärde nähtavale ja nii olen ka kuidagimoodu maksnud. Võlgnik pole veel olnud. Kui oled harjunud, et kõik arved meilile tulevad, siis paraku on nii, et need mis sinna ei tule kipuvad ununema.  Nüüd selline keiss siin aasta alguses :) Novembri lõpust alates olin kolm nädalat ära. Saabusin 16 detsembri hilisõhtul ja siis kohe pühad oma kiirega otsa. 2 jaanuaril kontrollisin igaks juhuks kontol üle, et mis makstud ja mis veel juhuslikult kahe silma vahele jäänud. Loomulikult olin kõik arved, mis meilitsi saabunud peale puhkuselt naasmist korralikult ära maksnud. Nu a selgus, et Kõu arve oli tasumata. Likvideerisin selle võla koheselt, st. et  2 jaanuari hommikul maksin ära. Aga oh üllatust, 24h hiljem, ehk 3 jaanuaril lülitati mind maksmata arve pärast interneedusest välja. Esiti tuli helesinine hoiatus ja siis kohe klõpsti väljas kahh. Helistasin teenindiusse ja küsisin, et kuda nii – peale maksmist lülite välja. Mille eest karistatakse? Kus on mu arved, mis meilile pidid tulema? Esiti vastati, et raha pole nendeni jõudnud ja arve ikka maksmata. Helistasin panka kuna netti ju polnud ning sealt vastati, et raha oli kohe Tele2 üle kantud, ehk siis eelmine päev juba. Nemad seal Tele2 aga väitsid endiselt, et pole midagi saanud. Dziises küll?!?! Lõpuks peale mitmendat helistamist ja erinevate klienditeenindajatega närvilisi kõnelusi leiti kuskilt arhiivist – nii mulle öeldi, et arhiivist –  arve üles. Tõesti oli makstud. Nende süsteemides polnud veel 24h hiljem jõudnud info maksmise kohta õigesse auku pärale. Mis süsteemid need sellised on? Et siis umbes nii, et pangast tehakse ülekanne läbi õhu või traati mööda, aga Tele2-es käib mingi vanake printeri ja arhiivi vahet paberarvetega, vahel puistab neid laiali ja segamini, korjab põrandalt pool päeva ja seetõttu lähevadki osad kaduma. Samas on neil hirmuäratav automaatika. Kuna arve nn maksmata lükatakse sind kohe automaatika lõugade vahele.  Kui juba sinna sisse oled sattunud, siis nii lihtsalt sealt välja ei saa. Nii mulle öeldi, et midagi pole teha, automaatika määrab kõik. Kahe tööpäeva jooksul lülitatakse sind ehk normaalsesse režiimi tagasi. Nii ma siin istun siis sellise netiga, mis vahel on ja vahel ei ole ja iga täistund lülib välja ning viskab ette taevakarva sinist värvi  teadet maksmata arve kohta. Täna juba 5 kuupäev ja arvat on, et enne esmaspäeva paremaks ei lähe. Kui siiski….. Olen siin mõtisklenud, et kujuta pilti kui teised elektri ja vee ja muud säärased firmad samamoodi teeks. Lähed rahulikult puhkusele ja kui tagasi tuled on maja pime – elekter välja lülitud, vett ka pole, televiisorid ja kõik kõik tarbitavad teenused on oma kraanid ette hoiatamata koheselt kinni keeranud. Tee otsekorraldus ütleb mõni – vot olen vana-aja inimene ja ma tahan teada mille eest ja kui palju ma maksan. Mulle meeldib nii….Selle helistamisega klienditeenindusse oli ka omaette teema. Esiteks kuula pikalt muusikat ja iga kord on ise tibi toru otsas kellele sa pead algusest peale kõik ausalt ära rääkima ja kuulama/vastama samadele tobedatele küsimustele enne kui omadele vastuse saad. Vestlus algab lausega – et teil ju arve maksmata. No saage aru – ei ole maksmata ja miks te mulle arveid ei saada jne jne. Suhteliselt mõtetu tegevus oli. Näiteks kui netti pole, siis küsida arve viitenumbrit ja muid sääraseid andmeid on natsa naljakas. Ja peale seda kui oli tuvastatud minu süütus, ei suutnud nende automaatika või misiganes süsteem mind võlgnike nimekirjast välja tõsta ja iga järgmine kord kui klienditeenindusse helistasin öleldi mulle, et ma pole arvet maksnud ning jant hakkas otsast peale. Ausalt ajas s…ta keema lõpuks. Ma ei usu eales, et mingit automaatikat ei saa käsitsi hallata. Nende automaatika, mõeldes arvete liikumisele asutuse siseselt, koosneb samuti mingi tädist või onust klikioperaatorist, kes kastiksestesse linnukesi teeb või neid sealt ära võtab. Mõtlen siin nii, et lähitulevikus vahetan  Tele2-he välja mõne asisema ja turvalisema ja viisakama vastu. Ei taha nende klient enam olla. Näete Rootsis kasutavad Tele2 teenust aint lambad ja siis värvatakse neid veel tööle ka, teab mis või kes  meil seal on …. :) Ja kui minu käest küdida, et kas tasub Tele2 valida, siis vastus ühene – EI, KINDLASTI MITTE!

0