Piirissaarel

Oli nädalakene puhkust ja käisin siis Piirissaarel ära. Esimest korda minna. Ütleme nii, et pikk reis – Säkyläst Helsinki 200 km, sadamast Vana-Olevi 70 km ja sealt saarele kuskil 250 km. Tagasi tuli ju ka tulla, niiet 1000 km spidomeetrile juurde. Alustame Vana-Olevist. Kurb on ta pärast.  Muru oli kõrgeks kasvanud ja võililli täis, lillepeenrad maltsas ja kõrval olevas metsas on lageraie tehtud. Ainult kass elab seal. Zorro sai kevadel toodud Soomest ära kuna hakkas peast lolliks minema. Teadagi – kevad. Nii nii nukraks läks meel seda kõika vaadates. Üks asi millel pole perenaise-peremehe kätt hakkab maha käima. Entroopia vist! Mis seals ikka, ega midagi ullu ju pole – lohutan ennast. Seinad on püsti ja kõik muidu korras, lihtsalt mahajäetuna näib……………Edasi – Laaksaarde jõudes oli peaaegu suvi saabunud, aga sellest järgnevad kaks päeva kõva tuul ja ainult +8 soojakraadi. Olin nii halvasti koti pakkinud, ei osanud arvestada sellise kliima jahenemise ja taas soojenemisega. Puudusid vastavad riided +8 tuulise ilma jaoks ja päikesekaitsevahendid kui soojaks keeras. Mõlemit oleks aga tarvis läinud. Sain nii külma kui ka päikesepõletuse :)

Praam Koidula on pisike alus kuhu mahub 4 autot ja 30 inimest. Paat tegi sinna sõites viimase reisi enne kahenädalast remonti ja selle tõttu pidi oma kotid käe otsas tassima. Asenduspraam, mis selleks ajaks liinile tuleb, olla veel väiksem ja mahutab ainult inimesi. Laaksaarest Piirissaarde on kuskil 10 km ja võtab aega tsirka kolmveerand tundi. 1,2 km sõidab praam kanalis. Kanal jagab saare pooleks. Kuni sadamani on see laevatatav, aga sealt edasi on madal. Kuulda on, et hakatakse sügisel põhja poolset osa süvendama ja sellega muudetakse kogu kanal taas “laevatatavaks”. Saar on pisike ja enamus sellest on võsastunud ja soine. Seal on kolm küla – Piiri, Tooni ja Saare, mis asuvad peaaegu üksteise kõrval. Ega teid vist rohkem pole kui kokku kolm kilomeetrit. Talvel on püsielanikke 30, aga suvel väidetavalt 200 tuuris koos suvitajate ja turistidega.  Vot ja nüüd on Toomas seal vahtimas – mis see saarevahi amet muud on kui vahid saart. Tore amet. 

Loodus on seal selline omamoodi. Mind üllatas päris mitu asja. Esiteks on seal tõeliselt palju linde. Kõigile tavapärastele sidistajatele kuulsin peoleod, pääsukesi oli koguni kahte sorti – piirpääsuke ja suitsupääsuke ja muidugi hüüp. Keegi viskas nalja, et tegelikult istub mingi parm roostikus ja puhub pudelisse. Tõesti tõesti, sellisena see kostus jah! Puhus nii kõvasti, et õhtul oli voodisse kuulda. Teiseks nastikute rohkus. Usside suhtes mul eelarvamusi pole ja foobiaid ka mitte. Neid ikka jagus igale poole. Konnalombi ääres oli neid eriti palju. Nägin kuidas kaks nastikut ühte konna tahtsid nahka pista. Rebisid teist edasi-tagasi vaese konna jalad tilberdasid suust välja. Ilus roheline paistis teine. 

Konnadest – neid on seal ka palju.  Jutud räägivad, et seal elab mitmeid konna liike ja mõni eriti haruldane. Sellepärast kaevatakse sinna lombikesi, et nad – need konnad – ennast eriti hästi tunneksid. Mis sorti ja kui palju ma praegu ei tea, aga küllap ühel päeval selgub. Aga see krooksumine on kõva ja kostab kaugele! Nagu hüüp, kes pudelisse puhub – sama ka siin – kostab magamistuppa voodisse ära.

Järgmine huvitav fakt. Huvitav aga ebameeldv, eriti kui armastad juurikaid kasvatada. Kohalikud sibulakasvatajad näitasid mulle jubedat elukat, kes on kole loom ja põllumajanduse kahjur. Teeb peenra peale ja sisse ja vahele käikusid ning sööb peaaegu kõike mida kasvatatakse ja ette jääb. Venekeeles nimetatakse teda medvedkaks ja eestikeelse vaste leidsin google abiga – tegemist on kaerasoriga (Gryllotalpa gryllotalpa ). Tädi peenramaal rääkis, et kunagi olla kalamehed selle sitika sisse toonud kalasööda eesmärgil. Nüüd teeb see elukas saarel palju pahandust. Lahti sellest saada on suhteliselt lootusetu. Elukas näeb ise välja selline. Elusuuruses 5-8 cm. Laulda e siristada oskab ta ka ning teeb seda öösiti. Kas kostub voodisse – ei oska öelda :) Kindlasti lähitulevikus proovib tema kalasöödaomadused ära.

Kalal: loomulikult käisime. Käisime mitu korda ja saime ka igasugust. Kanali ääres on nii mõnus istuda ja ussi leotada. Enne kuumalainet loopisin spinningut. Huvitav, et erinevates veekogudes maitsevad kalad isemoodi. Peab ütlema,et Peipsi haug on parema maitsega kui Pühajärve haug. Ilmselt sõltub see sellest mida kalad söövad. Vahet pole. Fileerisin ja küpsetasin tainas. Haug oli priske ja ei jaksanud ära süüa. Mingi kõhna noor jalgrattamatkaja sai ka osa. Põhja kanalit mööda käisime suure Peipsi ääres imetlemas liivarandu kohalikult papalt laenatud paadiga. Möödaminnes pöörleva ja lutiga noppisin ahvenaid. Toomas aerutas. Peaaegu paradiis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et puhkus oli tore. Eile saabusin tagasi soomekoju ja homme tööle. Terve päev täna müttasin siin eesaias ja tagaaias. Soojus on ka siia jõudnud ja rohu põlvini kasvatanud. Äärepealt oleks ujuma läinud, aga tuul oli õietolmu meie kaldasse toonud. Emotsioonid on seinast seina ja laidasta laidaan. Muretsen nagu iga tõsine eestlane. Peab lootma Jumala peale, ise ei tea ma midagi. Loomulikult annan endast parima. Kahe nädala pärast on jälle puhkus …… kohtumiseni Piirissare!

 

 

 

Muudatuste ootel

…tõesti, märkamatult peaaegu kolm aastat läinud. Vaadates peegli,  peab tõdema, et aastatele  lisaks on juurde tulnud kortse, kilosid, tselluliiti ja ehk veel midagi. Midagi ilusat ja head ehk. Silmavaade on endiselt selge ja unistusi nagu kahekümnesel. Mingi koduleht tiksub siin omaette pikemat aega kuhu keegi ei kirjuta midagi! Kustutada teda ei raatsi. Kunagi võib olla tore vaadata, siis kui vana.  Natuke fantaasiat rakendades võib silme ette manada pildi, kus tuleviku vanurid, kaasa arvatud mina nende hulgas,  juhtmevabalt võrku ühendatult tšativad – omaste, teineteise või teenindava personaliga. Olgu siis pealegi nii ja jätkame. On see omamoodi vaimne treening – see kirjutamine. Kuigi tundub, et kipun ennast kordama. Vabandan igatahes ette ja taha rohkete kirjavigade ja väära lauseehituse pärast. Emakeel oli koolis rahuldav ja ega see soome keeles kõnelemine/kirjutamine midagi head juurde pole andnud. 

Olen täna veel Säkyläs. Varsti vb enam mitte. Käin tööl ja vahel kalal. Kalal käin harvemini kui tööl. Ausalt öelda võtab töö nii palju energiat ära, et elu selle ümber viimasel ajal keerlebki. Töö on palvelutalos ja sisaldab kõike mis seotud vanade ja väetitega. Füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Tavaliselt kannan kaasas kõlarit millest vanadele Youtube kaudu lõunasaalis mussi lasen, no et väheke tunnelmat tekitada. Üks laul mis kõrva jäänud – ontuva eriksson – on irooniliselt kõnekas. Eriti õhtuti peale tööd tunnen end ise ontuva Erikssonina. Valutavad kannad, hüppeliigesed, põlved, puusad, õlad, käed jne. Nagu peksa saanud. Hommikused vahetused on jälle teistpidi rasked. Naiste kollektiiv ja hommikuti on meid palju rohkem. Plaplapla ja kui probleeme pole, siis tekitame. Sellises väikeses vallas (mitte Säkylä) kus 1800 inimhinge, on suhteliselt raske hingata. Sajandite jooksul välja kujunenud hierarhia, mis olemas ka töökollektiivis. Ei võeta lihtsalt omaks, kui pehmelt väljendada. Peale seda, kui teatasin, et hakkan varsti oma kohvreid pakkima ja koju minema, on õhkkond sõbralikumaks muutunud. Võta sa nüüd kinni, mida sellest arvata!

Natuken kahju on loobuda sellest, millele on palju energiat kulutatud. Kodu on meil ilusas kohas suure terassi ja aiaga rivitalo, kus isegi omad kurgid sai möödunud suvel kasvatatud. Remonditud teist hoole ja armastusega vastavalt võimalustele. Pühajärv kiviga visata. Laituri 200m ja esimene liivarand 500m, teine suurem 2 km. Eelmine suvi suure kuumusega läksime vahel pool paljalt, linad ümber laiturile ja supsti jahedasse vette. Üldse on Säkylä ja Rantatie  imeilus. Panen siia mõned pildid ka.

bty

bty

Pyhajärv on selge veega kalarikas järv, kus sügavaim koht on pea 30 m. Siin on rääbist ja kõike muud head ja paremat. Eelmine suvi oli imeilus. Kevadel kohe muretsesime paadi ja igal vabal hetkel sai järvel käidud. Spinning, ussiõng, dropshot – alati sai midagi, kusjuures ilma kajaloodita.

Ahh minu rahutu hing ei püsi paigal. Olen õnnelik ja peaaegu rahul. Tänulik igatahes. Olen olnud hoitud ja peopesal kantud. Elu lihtsalt toob ette igasuguseid väljakutseid, mis on nii ahvatlevad ja millele ei saa vastu panna…

…aasta alguses käis sotsiaalmeediast läbi huvitav tööpakkumine, mis Toomasel silma jälle särama lõi. Ei ole eriti pinget pakkuv kodus istuda, koeraga jalutamas käia ja remonti teha. Tema ju ka neitsi tähtkujus. Peale põhjaliku läbi arutamist kandideeris ta Piirissaare saarevahi kohale.  Tähendas see seda, et uuteks muudatusteks peab valmis olema. Aprillist on uus saarevaht ametis ja mina olen üksi siin ning ootan millal keegi me kodu ära ostab, et siis järgi minna. Ma ei ole kunagi seal käinud. Elu saarel ei ole lihtne, aga kindlasti on eriline ja huvitav. Õeke on nii traumeeritud sellest, et lubas mulle saarele külla mitte tulla. Üks osa minust on alati igatsenud kuhugi peitu pugeda ja ise majandada. Kogu Vana-Olevi idee oli sellele rajatud. Olla võimalikult vähe sõltuvuses ja kasvatada ise omale puhast toitu. Eks paistab mis elu toob. Igatahes siia enam kauaks ei taha jääda, sest üksiolemine on nõme. Naabrinaine vaatab ka imelikult, et mees maha jätnud tai miten ?!

Tänase päeva lõpetuseks – mina nüüd ka ei oska öelda, et miks viimased aastad nii sinna-tänna olnud. Sügav kummardus nende ees, kes kunagi oma juurika ühte kohta maha istutanud – eluks ajaks ja teadsid täpselt 18 aastaselt mida nad elult tahavad. Ma ei tea siiani :)

Kroonika

… aeg annab arutust – ütleb Puhja vanasõna. Arutust selle otseses tähenduses on olnud palju  ja tundub, et jätkuvalt tulemas. Rahu ja tasakaalu tahaks. Suurtest pingutustest hoolimata ei saa rööbastele ja üks pendeldamine sinna – tänna käib. Eile alles jooksin ummisjalu tagasi Nurmijärvist. Jätsin oma põgenevad vanurid ja vakituise töö kus seda ja teist. Käärisin käised üles ja käisin endist stsenaariumi korrates kõik uuesti läbi. Ilmselgelt on mul vaja endale ikka uuesti ja uuesti tõestada: ei kannata mängida põllumeest-talupidajat kui unistused on suuremad võimalustest ja aju kapatsiteet ei ole suuteline looma töötavat äriplaani, mis suudaks kanda kas või ainult jooksvaid väljaminekuid mis on seotud eluga metsas. Unusta ära Ülle! U-nu-sta…

Ühesõnaga, oli see siis suur koduigatsus või üle töötamine, aga mineva aasta mais leidsin end maakonna haiglas, mis oli hiljuti pealinna gigandi poolt alla neelatud ja sisuliselt suure haigla hinge vaakuv filiaal. Vanemõde saatis mind alla mingi “tädi” juurde kes jagas riideid ja garderoobikappe.  Tähtis tädi punase peaga teavitas koheselt peale koffitasside pesemist, olles ise veel seljaga  ja ilma  teretuseta, et: “Mul ei ole sulle midagi anda (riideid ta mõtles) ja ausalt öelda kappe ka pole”. Kohe sain aru, et olen Eestis tagasi. Nii kodune tunne.

Kapi sain ja väsinud haiglariided ka ning suure tänutundega südames punaste juustega tähtsa tädi vastu sukeldusin haigla ellu.  Kuna oli suvine aeg ja puhkused tulemas selgus, et tuleb arvestada vabatahtliku/sunniviisilise ületunnitööga, mida kohe kindlasti ei tasustata 1,5 kordselt nagu seadus ette näeb, sest raha ei ole. Saage aru – raha ei ole! Ja parem kui vabatahtlikult, sest sunniviisiliselt on nagunii. Tõmbasin ka suu kriipsuks pähe nagu teistel väsinud haiglariietega töötajatel. Torisesin ainult koffinurgas ja kirusin valitsust. Ja kes on selles hädas süüdi? Ise tegi, ise tegi! Omad valikud.

Nautisin suve ja kodu niipalju kui sai. Niitsin muru, panin labidaga kartuleid, sügasin koera ja remontisin elamist. Käisin mitmeid kilomeetreid koeraga, klapid peas ja kuulasin mussi. Peale 24h tööpäeva olin horisontaalselt ja vaatasin pingsalt lage.

Kui sügis hakkas tulema, tekkis hinge kahjatsus. Tegelikult tekkis ta juba varem, nii öelda peale esimese palgalipiku nägemist. See oli kurb hetk. Selles oli natuke äratundmisrõõmu. Arvuta niipidi või naapidi, täpselt 3 x vähem. Mõtled kulutustele ja vajadustele. Murutraktor annab kohe otsad, puulõhkumisemasinat oleks vaja. Igast asju on kogu aeg vaja. Tahaks veel puhata ja mängida ka. Tänapäeva maailm on selline, et ilma rahata puhata ja mängida ei saa. Kui siis ainult murumänge, aga kaua saa neid…

Kuna olin ettenägelik ja kokkuhoidlik (ma tean, et see on naerukoht, aga siiski) ja maksin tulumaksu vabatahtlikult rohkem, tuli aasta lõpus rõõmusõnum Soome maksuametist. See aitas talve üleelada. IRW. Kevadeks oli pangaarve peaaegu tühi. Lootused, et õpin nii kokkuhoidlikuks, et oskan 800 euriga kuus ära elada kustusid. Projekt oli läbikukkunud. Sellest kõigest ei tule midagi välja ja punkt.

Kuidas ma vahepeal lambakasvatajaks hakkasin mõneks kuuks ja miks mul pardid, kanad ja haned mööda hoovi ringi jooksid jne ma ei räägi. Häbi on. Sellised unistused tuleb sügavale taskupõhja torgata ja sinna unustada nagu üks kena inimene ilusti väljendas.

Kevadel muutsin asja konkreetseks ja hakkasin täitma hakemusi erinevatele tööpakkumistele. Maeitea palju ma neid saatsin. Igatahes palju. Kõik mis tundus mulle sobivat ja oli 200 km raadiuses väljapool Helsinkit ja kindlasti mitte Helsinkis. Ausalt öelda olin omanud kogemusi ja omasin ettekujutust kuidas asjad võivad minna ning ei hellitanud erilisi lootusi, et kohe esimese korraga kõik paikka loksub. Sellist jubedust, aga ka ei osanud ette näha. Ühesõnaga käisin vestlusel. Jutt oli ilus, palk oli veel ilusam ja ma võtsin töö vastu.

Läks nädal, läks teine. Pilved hakkasid tasapisi sinist taevast varjutama ja suht ruttu sai selgeks kus ma olen ja kes ma siin olen. Asi on tragikoomiline. Endiste alkohoolikute – narkomaanide – psüühiliselt haigete inimeste hooldekodu, kus omanik on alkohoolik ja majapidamist juhib psühhopaat. Omanik on selline kõva mutt, kes oma pojaga kohut käis, kus kohus mõistis poja kasuks välja sadanelikümmend tuhat eurot kuna tööandjast ema oli teda petnud ja vähem maksnud. Sellest on artikkel Iltasanomates. Kuldketid mis kaelas ripuvad on nii jämedad ja rasked, et võtavad kaela kõveraks. Ripatsid supilusika suurused. Ilma liialduseta kuskil pool kilo kaelas. Samas ei tohi päevase koffi kõrvale küpsiseid anda, sest kolmapäeval – nädala sees küpsiseid ei sööda. See koht….. see koht on helvetti. Nagu üks töökaaslane, kes on võimeline selles asutuses ainult öösiti töötama, ennast tabavalt väljendas: “see maja on nagu ajukasvaja, mis oma kombitsatega sulle sisse tungib ja sind seespoolt hävitab”. Siin ei ole inimlikkust. Siin on kurjus. Seinad on kurjusest läbi vettinud. Kogu see maja. Igal õhtul pühin väikese harjakesega prügikühvlile kokku riismed iseendast ja üritan neist voolida isiksust, et homme jälle tööle minna ja vastu pidada.

Kuna see alkohoolik oli pikemat aega tsüklis ja lasi liugu, siis nüüd on enne Jõule rahalised raskused. Tuleb ju endale ja oma 20 a nooremale türklasest gigolole palka maksta, aga mille eest sa maksad kui tööl pole käinud. Ilmub päeval mingil suvalisel ajal välja ja hakkab kraaksuma. Sõna otseses mõttes kraaksuma, sest rääkimine see ei ole. Miks on Raimole leib pandud – Raimo ei söö lõunal leiba (sööb küll, aga ei anta) Miks on pandud väikesed leivataldrikud – need ei ole leivataldrikud. Miks on liiga palju kartuleid keedetud? Need on kõik väikesed detailid. Suuremad probleemid on seotud mõne patsiendiga ja sellega mida sa võid arsti juures rääkida ja mida sa ei või, sest selle tagajärjel võib äkitsi mõni klient kaotsi minna. Et siis ma peaksin valetama hakkama? Käin varvastel, sest muud ma hetkel teha ei saa kui varvastel käia. Ütlen jaja, ja teen nagu õigeks pean.

Elu on kummaline. Ta toob ette igast olukordi. Vahest paneb mõtlema, et miks Jumal mulle sellise õppetunni on saatnud ja mida ma sellest ka õppima peaks. Kas ma pole piisavalt tänulik ja alandlik. Kas ma vajan oma temperamendile treeningut ja arendama endas vaoshoitust ja alandlikust.

Iga päev mitmeid kordi pannakse proovile nii eneseväärikus kui ametiväärikus. Ka kõrvalseisjana olla, kus näed pealt olukordi mis on alandavad ja solvavad, on raske. Nii mõnigi kord pean lappima inimesi kokku selle järele kui nad on söögisaalis avalikult pihuks ja põrmuks tehtud. Tavaline käitumine on kerge käe ja näpuvibutusega röögatus – välja! Kuna siiski on tegemist kliendi/patsiendi ja hooldaja suhtega, siis selline käitumine on lubamatu. Nii lihtsalt ei tohi teha. See on valus.

Tegelikuses on need inimesed enamus vanurid, kes on oma elu vb mitte kõige paremini ja õigemini elanud, a see pole minu asi. Täna on nad maaslamajad ja neid ei lööda. Tegelikuses on nad palju normaalsemad kui need kes seda majapidamist pööritavad. Neis on rohkem inimest kui neis teistes.

Selle nimel, et tööpäev enam-vähem normaalselt läbida, tuleb aeg ajalt nende inimestega samastuda. Nagu öeldakse – koos huntidega uluda. Vahel naerad kaasa, vahel viskad nalja. Koguaeg tuleb kontrollida oma olemist, et mitte reeta mida tõeliselt arvad või tunned. See on vastik. Elan üks päev korraga ja ainult selle nimel, et ühel päeval panen võtmed lauale ja ütlen – ma enam ei tule. Niikaua kui ma seda öelda ei saa, pean kaasa uluma. Üritan selles olukorras anda endast parima, säilitada väärikust ja mitte põhimõtetega vastuollu minna. Kodus üksi olles üsna tihti haletsen ennast ja siis on pisarad kerged tulema.

Ei ole see leib võõrsil kerge, aga usun ikkagi, et Soomes on palju toredaid inimesi ja kohti ning ühel heal päeval leian oma.

 

 

Kaitstud: Teile mu kallid!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Tuli meelde ja ajas naerma e koostöö “eesti moodi”

Tegin kopi-paste oma kirjast  kunagise minu jaoks kuuma ja väga valusa teema kohta ehk siis põhjused miks mind minu enda loodud MTÜ-st välja visati ja minu vastused nendele. Vastust ma sellele kirjale ei saanudki. Visati välja ühehäälselt, sest olin kahjulik element ja paha paha. Ausõna enam haiget ei tee – vana asi, aga vastik on  mõelda ja naljakas lugeda. Minu esimesd katsetused ettevõtluses (täitsa idioot).  Nii armas teema ju – lambad ja vill – selline pehme pehme, aga tegelikult….. Aasta oli siis 2010 ja veebruar ja MTÜ vaid pool aastat tegutsenud …. Miks  ma nüüd – aga lugesin just FB-st , et jälle keegi oli lihtsameelne ja sai karistada selle eest. Keegi küüniline ja keegi pahatahtlik jne – nagu ikka tublid ja tõsised eestlased.  Kes viitsib – loeb, kes ei viitsi – ärgu lugegu…. ja põhikirja koostasin ma ka ise …voi jumal olid ajad……….

Ilusat reedeõhtut teile kõigile!

Liis Luhamaa esitas juhatuse põhjendused Ülle Saare väljaarvamiseks HVSist:

Põhikirja punkti nr. 25 (“Ühingu majandamist ja eelarvet puudutavaid küsimusi otsustavad  juhatuse liikmed koos”) mittetäitmine: – Ülle Saar saatis MTÜ-le Maavillased 27.11.2009 HVSi nimel hinnapakkumise

 Olivia Till helistas mulle ja palus, et ma teeksin hinnapakkumise  millega oli väidetavalt väga kiire. Hinnapakkumine oli vaja esitada esmaspäeval koos projektitaotlusega lambateemalise kodulehe loomiseks. Helistas ta reedel. Projektitaotlus oli Olivia poolt koostatud ja hinnad olid tema poolt paika pandud. Mina parandasin natuke sõnastust, mis talle sobis. Tulin Maavillastele vastu  tegin seda heast tahtest ja soovist kaaskondlasi aidata.  Tegin hinnapakkumisest foto Olivia soovil ja saatsin meilitsi kuna oli kiire ning originaali panin posti. Kui projekt läbi peaks minema (millega ma praegu ei ole kursis) , oleks arve ja ka tasu tulnud seltsile. Muidugi olid summad vaid numbrid ja suusõnaliselt oli Oliviaga jutuks, et mingi kompensatsioon tuleb, kui nad üldse abi vajavad. Nad vajasid  hinnapakkumist projekti taotlemiseks.   Viitan põhikirja punktidelele 6.2. ……….. Lambakasvatajate ning villatöötlejate omavahelise  koostöö edendamine.  7.5. Koostöö ………. ühiskondlike organisatsioonide ning üksikisikutega. Kuna teil on olemas tõestusmaterialina hinnapakkumine, siis olete vast teadlikud ka ülaltoodust.

  Sellega võeti seltsile kohustusi, millest teised juhatuse liikmed polnud teadlikud, hinnapakkumise esitamiseks puudus juhatuse otsus.

 Põhikirja punkt 24 ütleb, et juhatuse liikmel on allkirjaõigus.  Ei tea , et oleks olemas selline seadus mis lubab  hinnapakkumisi esitada ainult juhatuse otsusel. Pole seda ka HVS-i põhikirjas sätestatud, ega suuliselt kokku lepitud. Sellisel juhul oli ka kurjast osaleda villanäitusel ja  kiuseminaril, sest mäletamistmööda ei olnud juhatuse otsust ka nende ürituste kohta ja seal esindasin ma omast arust HVS-i.  Kirjutasin ka arve Liisa Tomasbergile villakärajatel osalemise kohta kuna Riina ei leidnud selleks aega.  

 Samuti küsis Liis detsembris kirjavahetuses korduvalt- tsiteerin: millised on olnud tegevused, mida sina ei ole saanud seltsi jaoks teha, kuna sul oli vaja teiste juhatuse liikmete allkirjasid.

Kuidas sellest aru saada? Mis ajast alates ja millistel juhtudel on vaja allkirju?  Kes ja milla otsustas? Mina ei ole nendest asjadest teadlik. Kuni eelmise pühapäevani olen olnud ka juhatuse liige.

 Ülle Saar väljastas 10.12.2009 Herdis Elmendile arve HVSi nimel (lisa 6). Vastavalt põhikirja  punktile 25 olnuks vaja eelnevat juhatuse otsust HVSi poolt arve esitamiseks.

 Müüsin oma isiklikku villa Herdis Elmendile ja seltsile  teenisin sellega lisa 337 krooni.  Põhikirjas  8.1.4 on kirjas, et  HVS-i vara moodustub liikmete loomingu müügist.  Tsiteerin Liisi : millised on olnud tegevused, mida sina ei ole saanud seltsi jaoks teha, kuna sul oli vaja teiste juhatuse liikmete allkirjasid.

Samad küsimused. Kuidas sellest aru saada? Mis ajast alates ja millistel juhtudel on vaja allkirju?  Kes ja milla otsustas? Mina ei ole nendest asjadest teadlik.

 Ülle Saar uuris välja HVSi juhatuse liikme Julika Roosi poolt väljatöötatud villaparkimise teenuse  toimimise põhimõtte ning pakkus seejärel ise teistele lambakasvatajatele madalama hinnaga täpselt  sama teenust HVSi nimel.

 Mida siin  uurida on? Ma uurisin juba siis, kui mul lambaid veel ei olnud. Teadsin juba siis – neli aastat tagasi –  kus asuvad Soomes parimad lambakasvatajad, villatööstused ja ka nahaparkimistööstused. Lambad jäid Soomest toomata põhjusel, et nende Scrapiese resistentsuse tase on väga madal ja aretuskarjades ei saa sellise tasemega jäärsaid kasutada. Villaparkimisest ma muidugi ei tea midagi ja sellist teenust ei ole kellelegi kunagi pakkunud. Mis asi on nahaparkimise teenuse toimimise põhimõte? Teadaolevalt on parkimistöökodasid igas riigis, kus on võimalik igal ühel saada nahaparkimise teenust. Mis puutub, aga nahaparkimise teenuse pakkumisse Julika Roosi poolt, siis sellega ei olnud mina  rahul, kuna ei saanud selle teenuse eest õigeaegselt  aksepteeritavat arvet ja arve saamise  nimel pidi meili teel sõnasõda pidama. Pean seda siiani tema poolt katseks mind tüssata. Samuti osutus hinnatase madalamaks ise nahad Soome parkimistöökotta viia kui kasutada Julika Roosi teenust.  Selle pärast pidasin paremaks ise oma nahkadega tegeleda ja pakkusin seda võimalust ka teistele, põhimõttel transpordikulud jagatakse võrdselt. Mina kui endine juhatuse liige pidasin väga oluliseks edendada põhimõtet mille pärast sai selts loodud –  läbi koostöö vähendada kulutusi ja avardada võimalusi kõigi jaoks.

 Ülle Saar saatis korduvalt teisi juhatuse liikmeid ründavaid e-kirju, kasutades solvavat  väljendusviisi ja esitades alusetuid süüdistusi.

 Lugesin uuesti detsembri  kirjavahetust ja ei leidnud  rünnakuid ega solvavaid väljendusi.  Probleemid püstitati ausalt ja avameelselt vaatega kaugemasse tulevikku ja sooviga alustada diskussiooni. Teha asju õigesti ja olla jätkusuutlik.

Üldse ei saa ma aru, et mille pärast te võitlete? Julikal on kodus oma isiklik MTÜ Vanad Oskused. Miks sa Julika ei panusta sellesse? Võimalused ju samad. Tee ja aja omi asju nagu soovid. Te võite kõik ühineda  MTÜ Vanade Oskustega.

Eve ja Riina – Sipa Naiste Käsitööseltsis. Sama jutt.  No palun väga – nähke vaeva  ja tegutseks edukalt. Milleks teile HVS?  Kas on üldse eetiline osaleda mitmes MTÜ juhatuses, mis tegelevad sama tegevusega? Leaderi projekti taotlemisel on välistatud isegi teises MTÜ-s lihtliikmena olemist.

Kelle ideel ja algatusel sai loodud HVS? Kes töötas  välja selle  toimimise põhimõtte mille järgi HVS põhimõtteliselt toimis kuni käesoleva ajani?  Kuni aastalõpuni oli kõik väga edukas.  Olite ju kõik väga rahul.  Villanäituseks ketrasin oma näpud villi, et mitte kuritarvitada meile pandud lootusi-ootusi. Pügasin oma talled 3-4 kuuselt , et oleks Hea villa näitusel head villa mida näidata. Kiuseminari minu sõnavõtu tagasiside oli rohkem kui positiivne. HVS-i logo on jäänud inimestele silma ja tagasiside samuti positiivne.  Läbi seltsi ongi avanenud meile võimalused.  Ma ei mäleta, et keegi teist oleks aitähh öelnud. Flaierid sai soodsama hinnaga jne. jne.

Tuletan veelkord meelde majandusaasta aruannet mida näitas Riina jaanuari alguses Esna mõisas – 17 500.- käive ja 5000.- arveldusarvel + 500.- sulas .  Mille pärast te võitlete? Teie poolt ei ole seltsile kuni aasta lõpuni olnud muud panust käibe tekitamisel, kui aastamaks+liitumismaks ja osalustasu Villakärajatel.  Ja kas te kullakesed teate millises ulatuses on olnud veel kulutusi mis ei kajastu käibes?  Kas te mäletate mille pärast sai üldse loodud HVS? Kas te mäletate mida ma rääkisin ja mille pärast te soovisite liituda? Kui ei siis lugege põhikirjast tegevusi ja eesmärke. Põhikiri oli  minu koostatud millele Liis tegi mõned lauseehituse parandused. Sisulise poolega olite rahul. Kuhu on kadunud see ilus mõttealge 2009a. kevadest – vähendame kulusid ja avardame võimalusi läbi ühistegevuse. Sama sõnumit olen püüdnud järgida. Minu tegevus on olnud seltsi huvisid ja kõigi seltsi liikmete huvisid esiplaanile sedes. Asjad tuleb läbi rääkida ja läbi vaielda ja vahest tuleb oma isiklikud huvid ja emotsioonid kõrvale jätta  mõistliku lahenduse leidmise nimel.  Järgmine aasta plaanite sõita nagu taidlejad mööda Eestit  ja kulutada rohkelt  raha kütusele. Laatadel saab ka ilma MTÜ-ta koos  käia. Selleks ei ole vaja ennast  siduda mingi seltsiga ja tekitada muresid ja probleeme juurde. Selleks pole vaja lugeda sedusandlusi ja määrida paberit protokollide tegemiseks ja pidada raamatupidamist ja esitada aastaaruandeid.  Või jumal temaga, tehke omale uus MTÜ. Registreerimine ju nii lihtne. Kui teile mittemidagi enam ei meeldi  mis algselt  selles oli. Nimesoovituseks pakun välja –  MTÜ Lahked Laadalised. No teil võiks piinlik olla. Minul igatahes teie pärast on. Ma ei loonud MTÜ HVS-i selleks, et oma vaba aega sisustada. Märksa suuremad eesmärgid olid.   Praegusel juhul on  tegemist   ärapanemisega.  Miks?  Sellele küsimusele peab iga üks teist ise vastuse leidma. Milleks teile HVS praegu vajalik oskan ma vastata küll – see oli paganama hea idee ja see toimis eelnenud poolel aastal.   Mul on siiralt kahju, et te ei oska täna näha, mis oleks edasi saanud kui teie kummaline töölisklaasi solidaarsus ja isiklikud  solvumised poleks asja ära rikkunud. Peab ikka küll väga vihane olema, et isegi  logo enam ei kõlba mille te ise olete heaks kiitnud.  Viskame põlled ja sildid põõsa! Jube lihtne on kulutada raha mille teenimisel ise osalenud ei ole. Võtame aga kuntsnikud ja luuletajad palgale ja teeme uued.

Olen õppinud sellest niipalju, et ei piisa ühistest huvidest ja heast tahtest. Selleks, et koostööd teha peab olema ühised arusaamad ja lähtepositsioonid.

 

Tervitades

Ülle

……….  ja väike Grinch minu sees  :)

Veel värvilist lõnga.

Iga tokk on ühest otsast valge ja läheb sujuvalt üle tumehalliks. Erinevate pikkustega. 124 g / 220 m; 144 g / 247 m; 108 g / 190 m. Lõnga jämedus on tokkidel sama.

Minu ebameeldivad elamused Tele2 Kõu kliendina

Olen Kõu netti juba pikemat aega tarbinud. On selline – nii ja naa – käi kogu aeg restartimas, sest ühendus katkeb tihti. Suvel hakkas Kõu haldajaks Tele2 ja leping tuli ka üle minu nimele, mis enne ei olnud. Mingil põhjusel ei suuda Tele2 mulle arveid meili saata ja üks igavene jama sellega juba pool aastat. Ainuke arve tuli augustis kui helistasin ja küsisin. Peale seda jälle vaikus. Ometi lubati. See, et maksta vaja ilmub mu pangakontole kuhugi alla äärde nähtavale ja nii olen ka kuidagimoodu maksnud. Võlgnik pole veel olnud. Kui oled harjunud, et kõik arved meilile tulevad, siis paraku on nii, et need mis sinna ei tule kipuvad ununema.  Nüüd selline keiss siin aasta alguses :) Novembri lõpust alates olin kolm nädalat ära. Saabusin 16 detsembri hilisõhtul ja siis kohe pühad oma kiirega otsa. 2 jaanuaril kontrollisin igaks juhuks kontol üle, et mis makstud ja mis veel juhuslikult kahe silma vahele jäänud. Loomulikult olin kõik arved, mis meilitsi saabunud peale puhkuselt naasmist korralikult ära maksnud. Nu a selgus, et Kõu arve oli tasumata. Likvideerisin selle võla koheselt, st. et  2 jaanuari hommikul maksin ära. Aga oh üllatust, 24h hiljem, ehk 3 jaanuaril lülitati mind maksmata arve pärast interneedusest välja. Esiti tuli helesinine hoiatus ja siis kohe klõpsti väljas kahh. Helistasin teenindiusse ja küsisin, et kuda nii – peale maksmist lülite välja. Mille eest karistatakse? Kus on mu arved, mis meilile pidid tulema? Esiti vastati, et raha pole nendeni jõudnud ja arve ikka maksmata. Helistasin panka kuna netti ju polnud ning sealt vastati, et raha oli kohe Tele2 üle kantud, ehk siis eelmine päev juba. Nemad seal Tele2 aga väitsid endiselt, et pole midagi saanud. Dziises küll?!?! Lõpuks peale mitmendat helistamist ja erinevate klienditeenindajatega närvilisi kõnelusi leiti kuskilt arhiivist – nii mulle öeldi, et arhiivist –  arve üles. Tõesti oli makstud. Nende süsteemides polnud veel 24h hiljem jõudnud info maksmise kohta õigesse auku pärale. Mis süsteemid need sellised on? Et siis umbes nii, et pangast tehakse ülekanne läbi õhu või traati mööda, aga Tele2-es käib mingi vanake printeri ja arhiivi vahet paberarvetega, vahel puistab neid laiali ja segamini, korjab põrandalt pool päeva ja seetõttu lähevadki osad kaduma. Samas on neil hirmuäratav automaatika. Kuna arve nn maksmata lükatakse sind kohe automaatika lõugade vahele.  Kui juba sinna sisse oled sattunud, siis nii lihtsalt sealt välja ei saa. Nii mulle öeldi, et midagi pole teha, automaatika määrab kõik. Kahe tööpäeva jooksul lülitatakse sind ehk normaalsesse režiimi tagasi. Nii ma siin istun siis sellise netiga, mis vahel on ja vahel ei ole ja iga täistund lülib välja ning viskab ette taevakarva sinist värvi  teadet maksmata arve kohta. Täna juba 5 kuupäev ja arvat on, et enne esmaspäeva paremaks ei lähe. Kui siiski….. Olen siin mõtisklenud, et kujuta pilti kui teised elektri ja vee ja muud säärased firmad samamoodi teeks. Lähed rahulikult puhkusele ja kui tagasi tuled on maja pime – elekter välja lülitud, vett ka pole, televiisorid ja kõik kõik tarbitavad teenused on oma kraanid ette hoiatamata koheselt kinni keeranud. Tee otsekorraldus ütleb mõni – vot olen vana-aja inimene ja ma tahan teada mille eest ja kui palju ma maksan. Mulle meeldib nii….Selle helistamisega klienditeenindusse oli ka omaette teema. Esiteks kuula pikalt muusikat ja iga kord on ise tibi toru otsas kellele sa pead algusest peale kõik ausalt ära rääkima ja kuulama/vastama samadele tobedatele küsimustele enne kui omadele vastuse saad. Vestlus algab lausega – et teil ju arve maksmata. No saage aru – ei ole maksmata ja miks te mulle arveid ei saada jne jne. Suhteliselt mõtetu tegevus oli. Näiteks kui netti pole, siis küsida arve viitenumbrit ja muid sääraseid andmeid on natsa naljakas. Ja peale seda kui oli tuvastatud minu süütus, ei suutnud nende automaatika või misiganes süsteem mind võlgnike nimekirjast välja tõsta ja iga järgmine kord kui klienditeenindusse helistasin öleldi mulle, et ma pole arvet maksnud ning jant hakkas otsast peale. Ausalt ajas s…ta keema lõpuks. Ma ei usu eales, et mingit automaatikat ei saa käsitsi hallata. Nende automaatika, mõeldes arvete liikumisele asutuse siseselt, koosneb samuti mingi tädist või onust klikioperaatorist, kes kastiksestesse linnukesi teeb või neid sealt ära võtab. Mõtlen siin nii, et lähitulevikus vahetan  Tele2-he välja mõne asisema ja turvalisema ja viisakama vastu. Ei taha nende klient enam olla. Näete Rootsis kasutavad Tele2 teenust aint lambad ja siis värvatakse neid veel tööle ka, teab mis või kes  meil seal on …. :) Ja kui minu käest küdida, et kas tasub Tele2 valida, siis vastus ühene – EI, KINDLASTI MITTE!

2012 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2012 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

4,329 films were submitted to the 2012 Cannes Film Festival. This blog had 57 000 views in 2012. If each view were a film, this blog would power 13 Film Festivals

Click here to see the complete report.

Fuerteventura

Puhkus sai läbi ja kuidagi tuleb kohaneda karmi reaalsusega, et on talv. Istun siin köögis kombe seljas ja müts peas ning ei taha neid seljast võtta. Sai veitsa lund küffeldatud :) Tuba peaks nagu soe olema, a aknast õue vaadates tekib vastupidine tunne. Tahan soojemat kliimat, nuuks……Et siis puhkust meenutades või nii … Lappan siin pilte ja üritan mingit ülevaadet teha. Üks mõnus puhkus Ryanairiga. Ku oleks kasutanud reisibüroode pakkumist, siis samalaadne reis oleks pea kolm korda kallim olnud. Parajaks Erna-retkeks see muidugi kujunes. Tallinnast bussiga Riiga, sealt lennukiga Milano Bergamo ja siis edasi Fuertoventurale. Sama radapidi ka tagasi. Ooteajad jne, a see selleks. Elasime üle. Olime kohal 16 päeva. Hotell oli normaalne, ei midagi erilist, aga kõik eluks vajalik olemas. Auto oli ette tellitud mille saime lennujaamast ja tagastasime samuti sinna puhkuse lõppedes. Sõitsime kogu saare risti-põiki läbi, üle 1200 km. Pilte on kokku pea 2000. Aga mis on üks pilt võrreldes sellega kui seisad silmitsi 5-6 meetriste või ehk veel suuremate lainetega ning kohati tekkis hirm, et kas ma olen ikka piisavalt kaugel. Ülev ja võimas! …… Corralejo rannad jäävad saare lääne külge ja on võrratud päevitamisek ning ujumiseks. Piimvalge liivarand mis on üle 10 km pikk ja suhteliselt inimtühi. Kuna seal on nii rahulik ja enamus puhkajatest on püksatud, siis ka meie loobusime pükstest. Nii on sellele rannale omane ja lubatud ja keegi ei vaata sind imelikult.  ….. Coffete – ahh ja ohh mis elamus – asub saare idakaldal lõunatipu lähedal. Tee sinna viib üle mägede. 10 km offrõudi oli päris jube elamus. Ei olnud see mõeldud väikse Škoda jaoks. Rand on inimtühi, sest vähesed viitsivad ilmselt seda reisi ette võtta, kuid see on vaatamist väärt. Vette minek on keelatud. Juba põlvini vees oli tunda ookeani tõmmet ja neid laineid ei tea kunagi kui kaugele välja tulevad. Äärepealt oleks oma kaamera ära uputanud. Pilte jäi väheseks kuna unustasin aku täis laadida.Külake ise on tilluke ja ilma elektrita. Sellegipoolest oli seal väike restoran mille tagahoovis tuksus kenekas…… Ajuy ning Aguas Verdes. Tea kumb võimsamate lainetega? Ajuis oli musta liivaga rand.  Huvitaval kombel must liiv jalgu ei määrigi. Ma kujutasin ette, et pärast on varbad tahmased. Vette minek mõlemis keelatud. Lained viivad minema. Need lained on tõeliselt suured. Ma ei tea kui suured, aga no ikka on. Seisad seal kuiva ja märja maa piiril ning vaatad merele. Nagu mingi hiigel suur loom hingaks. Umbes 200 või nii meetri kauguselt hakkab vee sein tõusma. Tõuseb ja läheneb ning murdub suure paugu ja mürina saatel, samas taamal kerkimas juba uus elukas. Seda lainete mängu võikski vaatama jääda. Natuke hirmus oli, seset kunagi ei tea, äkki tuleb järgmine suurem kui eelmine ja pühib su minema. Seisad küll kuiva ja märja piiril ning teoreetiliselt peaks turvatsoon olema, kuid nii mõnelgi korral sain valearvestuse tõttu püksid korralikult märjaks. Hiigelsuured lained käivad mingi intervalli tagant ja kui tagasi jooksev laine saabuvaga sobivalt ühtib saab viimane hoogu juurde ning sööstab võimsamalt ja kaugemale kui eelnevad….. Puhkus oli ilus ja ausalt öeldes peale maale elama tulemist ja lammaste-kitsede pidamist pole saanud lubada endale pikemat ära käimist. Viimased aastad on kuidagi väga tormilised ja keerulised olnud. Alates 2009 lõpust üks jant ja kamm pidevalt. Üks häda on ajanud teist taga, nagu mingi sitamagnet, olen tõmmanud endale igast jama ligi. Väga vajalik, suisa hädavajalik oli keskkonnast välja saada. Ei arvutit, ei telefoni ei Delfi uudiseid ega televiisorit. Nüüd peaks pea selge ja puhanud olema. Enne minekut sai paberid korda aetud ja tähituna Soome poole teele saadetud. Jääb vaid oodata vastust, mille menetlemine pidi max 3 kuud aega võtma, kas Soome tervishoiuamet paneb mind oma registrisse või ei. Peale positiivset tulemit jääb üle müts näpus tööd otsima hakata. Nu ja kui ei võeta registrisse, eks siis hakkan küprokit panema :)

Mumeelest kaks päris õnnestunud kaadrit siin eraldi välja tooduna.

Looduse rüpes…

… on tore elada, a kui see loodus sügisel aktiivselt tuppa pressib, siis sellega ma nõus ei ole. See ei ole enam tore.  Ehk siis hiire probleem meil päevakorral. Siin metsas on hoopis erilised hiired.  Mitte mingid tavalised väikesed hallid majahiired vaid ilusate pruunide silmadega, suurte kõrvadega, helepruuni värvi, kõhu alt valged – Tikud ja Takud – ning eriliselt kõrge IQ-ga…. Aastaid tagasi, kui ma veel siin ei elanud ja käisime aint metsa raadamas, juhtus selline lugu. Ainuke katusealune oli vana tädi Roosi maja, kus hoidsime oma tööriideid, jalanõusid ja muud staffi. Üks töökaaslane andis mulle suure kotitäie põldubasid mis inimsöögiks ei kõlvanud, et ma need metsa sigadele viiks. Kott oli suur ja ube palju. Ühel korral kui hakkasin töökirsat jalga panema ei tahtnud kuidagi jalg kummikusse mahtuda. Kummik oli nimelt pooleldi ube täis. Meie lõbus töökas koristusbrigaad koosnes päästeametnikest (ma olin siis ise ka) ja nalja sai tehtud palju töö kõrvale. Vaatasin küsivalt vend Avole otsa ja arvasin miskipärast, et tema on mulle oad saapa sisse sokutanud. Valasin oad kotti tagasi, ise mõeldes, et milleks see? Järgmine kord, oli see siis kahe või kolme nädala pärast, jälle sama lugu. Ainukese erinevusega, et teine kirsa oli pooleldi täis oakoorikuid. Keegi oli kõvasti vaeva näinud. Täitnud ühe kummiku ubadega ja teises käis siis neid söömas. Tol korral mul rohkem kokkupuudet selle elukaga polnud, sest oad sai kõik kohe metsa viidud…..Mõned aastad hiljem jälle siuke lugu. Kaevasin suve hakul tulbi-, hüatsindi ja nartsissisibulad välja. Panin suure korvi sisse ja riputasin puukuuris laealla. Nii igaks juhuks, et hiired kallale ei läheks. Kollektsioon oli ilus ja mahukas. Eriti väärtuslikuks pidasin valget suureõielist tulbisorti Calgary. Sügisel kui tahtsin sibulaid mulda panema hakata, selgus, et mitte kui midagi pole enam alles. Ei ühte sibulat ka. Korvid olid tühjad. Materiaalne kahju kuskil 1000 krooni piires. Samal aastal oli puukuuri ümbrus täis kummalisi auke, mis oli nagu raudkangiga maasse löödud ning maja ümbrus meenutas golfiväljakut…. või siis see lugu, ei mäleta juhtus see nüüd samal aastal või natuke hiljem, igatahes ei ole ma seda välja mõelnud vaid see oligi täpselt nii. Tegin mingi algelise maitsetaimede peenra lillepeenrasse, mis oli paekivst väikese müüri ääres. Till juba tärkas ja teises peenra otsas oli istutatud astri taimed. Peenar oli väikese kallaku peal ning read suunaga ülevalt alla. Tulime mingi aeg maale jälle tööd tegema ja mina kohe oma peenart imetlema. Mingi veider asi toimus seal. Täiesti süstemaatiliselt oli keegi hakanud tillipealseid ära noppima. Peenrad olid sellised umbes meetri pikkused ja paar rida oli juba lagedaks tehtud. Alustatud oli vasakult poolt äärest suunaga ülalt alla ja siis mindud järgmise riviga alt üles.  Leidsin ühe vihti pandud tillituusti peenra vahes. Ikka karvad ühel pool ja varred teisel pool.  Ja teise tillituusti leidsin paekivimüüri praost. Tuust nii suur, et ei mahtunud august läbi ja tillikarvad turritasid kivide vahelt välja. Ma tõesti tol korral mõtlesin, et olen kas segaseks läinud või näen luulusid.  Asi lõppes sellega, et elukas tegeles korilusega nii kaua kuni astritaimed olid ka ära viidud. Peterselli põlgas ta ära. Tillid kasvasid tagasi, a astritest jäin ilma. Kahtlustasin neid samu elukaid, kes mu saapa ube täis tassisid ja lillesibulad ära varastasid….. Peale sibula vargust võtsin karmid meetmed kasutusele ja ostsin kõige suurema rotilõksu, sest nimelt arvasin rotiga tegu olevat. Nagu hiljem selgus olid need kaelushiired kes kahekesi korraga mul lõksu langesid. (pildistasin vana foto uuesti üles) Nemad on süüdi tulbisibulate varguses. Asi lõpetatud ja edasikaebamisele ei kuulu! Arvet pole kahjuks aga kellelegi esitada. A´la 10 a tagasi oli 1000 eeku hirmsuur raha. Nagu Tiku ja Taku endal vuntsid võised. Huvitav kuidas nad selleni jõudsin. “Kallis, ma viin su täna välja sööma”  ütles Taku Tikule – umbes midagi sellist :)   Kaelushiired on ühed lahedad tegelased. Jube armsad. Tegelikult on nad metsahiired ja peaksid teoreetiliselt ka metsas elama, a eks ma olen ise süüdi, et maja nende elualadele/metsa olen ehitanud. Mõeldes oma kogetule ei tundu Joosep Tootsi jutt sellest, et rotid viisid kapsaraua ära nii uskumatuna. Täitsa reaalne keiss… Nüüd üks toimetab pikemat aega mu magamistoa lae peal. Trambib nii kõvasti nagu oleks puukingad jalas ja häirib und.  Öösel kella kolme nelja ajal läheb intensiivseks töö tegemiseks. Jookseb tempokalt edasi-tagasi ja nagu ehitab midagi. Mingid imelikud hääled käivad veel sinna juurde. Panime ühel päeval mürki. Mingi teistsugune mürk oli ja nagu purgi peal kirjas, pidi tapma kolme-nelja päeva pärast. Et siis kui on suur koloonia hiiri ei tekiks paanikat vaid kõik saaksid söönuks. Ei midagi. Möödus päevi rohkem kui neli ja trampimine jätkus. Panime veel mürki, kuid ikka sama. Õhtul kuulasin voodis olles hääli ja tahes tahtmatult tekkis silme ette pilt sellest kuidas keegi laepeal trükimasinal kirjutab. Mingi intervall toksimist ja siis pikem sirrdi. Mõtlesin omaette, et ehk hakkab surema ja kirjutab hüvastijätukirja või testamenti. Oh ei, kõik jätkus vanaviisi….. Kui ma ühte asja hakkan unustama, siis muutub see krooniliseks. Nii ka lõksu muretsemisega. Ikka tuli see meelde ööse kolme-nelja ajal kui laepeal kolistama hakati. Ma juba mõtlesin ärevusega, et issand see elukas  tassib kogu soojustuse laiali! Kuna me järgmine nädal pikemaks ajaks ära sõidame, võtsin lõksu muretsemise oma pühakohuseks. Eile ostsin K-Rautast mingi erilise rotilõksu – SuperCat ja 100 % garantiid ka veel. Euro nõuetele vastav effektiivne ja hügieeniline nagu paki peal kirjas :))) Hihhh – hügieeniline lõks! Hügieeniline või  mitte, aga toimis. Elukas hommikul käes ja loodetavasti rahu majas.  Ja nagu ma arvasin – oligi kaelushiir. Piilusin lae peale (sinna paha ronida ja pime ka veel) mürk oli kadunud. Vill paistis alles olevat, a jalgpalli suurune eelmisest aastast pärit herilasepesa oli maas ning selle kallal toimetati….

Iga lõpp on millegi uue algus …

….ja saigi läbi üks kena etapp minu elus. Võib öelda, et asi on lõpetatud. The end. Üleeile pakiti polütunnel kokku ja viidi minema. Lambad-kitsed ka läinud. Nüüd on alles vaid mingi kogus lõnga, mõned jäärapunnid lihaks, pakkimismasin ja kaarutaja, üksikud jänesepuurid ja triibuseelik. Ma ei ole kurb. Kui siis natukene vaid. Nii ilusat ja valutut loomapidamise lõpetamist ei tule vist tihti ette ja see soojendab südant. Näinud ka igasugust. Olen asjade käiguga rahul ja virisemine oleks kurjast. Hästi sai tehtud ja õigel ajal lõpetatud. Mulle on igasuguseid küsimusi esitatud, et miks? Kas pankrott? Naljaga pooleks esimesed kolm põhjust on – Ansip, Ligi ja Pevkur :) ……. Kevadel juba müüsin usinasti lambaid mõtted  lõpetamise suunas. Suvel sai toimetatud nii nagu ühes toimivas majapidamises ikka, aga no kaua sa pead vasta seina peksad. Kõige raskem ja stressi tekitavam oli otsus vastu võtta. Kahju – nii palju oli panustatud, tööd tehtud, ilusti oli välja kukkunud ja kuidas ma siis nüüd alla annan. Punnitaks ikka edasi….Väiketalu majandamine on EW-s nii lootusetu üritus. See vajab pidevat doteerimist või enese müümist või ilgelt head äriplaani. Lambateema pole ilgelt hea äriplaan kahjuks. See on elulaad või  väikest kasumit tootev lisandväärtus muu majandustegevuse kõrval. Muidugi on ettekujutused, vajadused ja nõudmised väiketalust persooniti erinevad, a mind hetkeseis ei rahuldanud ja tuleviku visioon samuti. Põhimõtteliselt ei meeldi mulle kogu süsteem, mis lõhnab lähitulevikus kollabeerumise järele. Pean silmas projektipõhist kultuurat ja toetuspõhist põllumajandust. Sa võid siin hektareid kartuleid maha panna või misiganes teha, see ei anna turvatunnet. See on enda petmine. Selleks, et toime tulla tuleks enese müümisega tegeleda – projektid, koolitused, väike langevarjuhüpe rahvariideseelikus või muu säärane. Vähemasti minu maailmanägemuse järele oleks igasugu koolituste ja tsirkuse tegemine raha saamise eesmärgil  enesemüümine. Viimane lause on ilma igasuguse pahameeleta või kriitikanooleta kellegi aadressil. Loomulikult tuleb kasutada ära võimalused ja võtta sealt kust antakse jne., a mina selle butafooriaga lihtsalt kaasa minna ei taha. Siis veel see pensioni teema. See on valus. Tulevik ei too miskit ilusat kui jätkaks samas vaimus. Usun, et muidu kuuluksin pikemas perspektiivis nende tuhandete hambutute maainimeste hulka. See pole eriti ahvatlev. Lastele koormaks jääda – tänan ei. Ja mis jääb siis minul üle. Kuus ja pool aastat meditsiinist eemal tähendab seda, et kaua mõtisklemiseks aega pole. Mis seals ikka. Saab hakkama ja jääb ellu. Vokk ja karvapallid kuuluvad endiselt minu ellu ja tuttavaid kes villalambaid peavad on ka mitmeid. Ladu on mul pikemaks ajaks täis varutud head ja paremat nii et vokk seisma ei jää. Kui ketrusvill otsas lähen müts näpus mõne tuttava lambakasvataja juurde villa lunima:) Lambakasvatamisega võib alati uuesti alustada kui muud asjad korda aetud ja turvatunne tagatud. Kindlasti ei teeks ma enam nii kui siiani tehtud vaid rohkem endale mõeldes, omatarbeks ja kindlasti väiksemas mahus. Mis saab registrist? Mitte kui midagi. Las ta olla seal üleval nagu ta on. Nagunii hakkas see sellisel kujul kokku jooksma ja vajaks väga uuendamist. Mingit programmi, mis haldaks kogu informatsiooni. Kui keegi võtaks ja hakkaks sellega edasi tegelema oleks mul ainult hea meel. Vana-Olevis läheb elu aga edasi omasoodu. Eile käis kõva teede remont. Kokku on nüüd (tänu lammastele) laotatud 7 koormat killustikku ja seda tuleb veel.  Igasugune vanaraud läheb ühte hunniku ja kõik mis põleb läheb teise hunniku. Rehaga hoov puhtaks. Minilammaste aia korjan kokku ja panen lakapeale. Lillepeenar korda, tänavakivid maha jne jne katuse ehitus ja muud pisiremondid ja tegemata asjad. Üks sitahunnik jääb laagerdama (väärt kraam ju), teise planeerin siledaks ja haljastan ära. Positiivseid asju on palju. Näiteks ei saada pria enam mulle kakapruunis ümbrikus kirju, mida ma lugeda ei oska. Lillepeenrad – ilupuud ja põõsad jäävad lambahammastest puutumata :) Otsin oma sõbrad üles ja hakkan neid tüütuseni külastama – ise nad virisesid koguaeg, et mul nende jaoks aega pole. Nüüd saavad ja täiega :) Jah, häid asju on. Ütleks nii, et olen fokusseerinud oma tulevikuvisiooni ja näen asju väga optimistlikult. Töötegemise isu, mis vahepeal oli kadunud, hakkab vaikselt tagasi tulema. Kui Mardilaat möödas pakime Toomasega kohvrid mis mõõtmetes 55 x 40 x 20 :)  ja läheme 18 päevaks väljateenitud puhkusele. Ära siit novembrist. (Öäkkk, homseks lubab lörtsi) Laotan kohe oma valutavad liigesed sooja piimvalge liiva  peale laiali – paak päikese poole, võtan vihmavarjuga kokteiliklaasi kätte, naudin türkiissinist ookeani  ja  niisama olemist ning unustan mõneks ajaks igasugused argipäevased mured……seesama koht jah…..olen seal olnud  :))) Fuerteventura here we come :)))

Lillepeenra lugu

Mitu aastat on juba plaanitud teha ümberkorraldusi lillepeenras kuid ei ole selleni jõudnud. Taimed vajasid ümber istutamist ja muld uuendamist. Ülekäte oli kõik läinud ning parajaks  džungliks muutunud. Lisaks müüri halb seisukord. Mu lillepeenar on rajatud reheahju jäänukile ja vana rehetare vundamendile.  Raheahju otsas ilutseb üks sammaldunud magesõstar, mis mu meelest on lahe ja millest ilma jääda oleks kahju.  Kummaline mõelda, et kas ka minu ahju otsas kunagi põõsas kasvab ja palju aastaid selleks kulub? Ahi on laotud mingi saviseguga nagu 100 aastat tagasi kombeks. Vihm ja lumi on loputanud viimaste aastate jooksul segu kivide vahelt välja ning ühel kenal päeval kukkus üks külg lihtsalt kokku.  Olude sunnil pidi midagi ette võtma, et seda kremplit säilitada. Nüüd ma mässan pool suve peaaegu ülejõu käiva projektiga ning mõnel lootusetul momendil tahaks hirmsasti puldooseri tellida. Kuus kotti tsementi on kulunud ja käed on kohutavas seisukorras. Vaevaliselt, aga ometi hakkab asi jumet võtma. Täna istutasin sõnajala ringi ja olen tehtud tööga päris rahul. Võib vist öelda, et 50%  on valma kui see loomuinguliselt asjadele lähenemine uusi suundi ei võta.

This slideshow requires JavaScript.

Muretsemine

… istun siin laua taga käsi põsakil, ootan kuniks sigakartulid keevad ja mõtisklen ….  valutan südant, muretsen tuleviku pärast. Muretsen selliste isiklikku laadi pisimuresid nagu näiteks, et kas ma jõuan oma lilleaiamüüri sellel aastal valmis või ei, ja kas katuse paneku ajal hoiab ilma kuiva või mitte, või näiteks ka selle pärast, et kuidas ma toime tulen ja hakkama saan – FIE nagu ma olen,  ja kas tunnelis tuleb piisavalt kurke mis kataks talvevajadused ja kuidas muretseda killustikku ning millal saab tee remondiga pihta hakata ja siis veel mõnede segaste suhete ja haavade  pärast mida plaasterdab ainult aeg – muretsemiseks on ühel eestlasel alati põhjust …. muid muresid on ka, a need on suured ja globaalsed. Mu maailmapilt on suht skeptiliseks läind ja sisemine tunne ütleb, et rasked ajad tulemas. Viide näiteks  ESM-ile. Ei meeldi mulle see. Mida rohkem kuuled ja loed (  vihje Nigel Faragei artiklile), seda vähem meeldib.  Ja maeisaaaru miks kliima ümberringi nii ükskõikne ja rahulik on. Ainuke asi mida hetkel teha oskan ja saan on laiendada kapsamaad ja varuda küttepuid ja hoida madalat profiili – nii igaks juhuks :). ….. Võib olla peaks muretsema päikesepaneelid või tuulegeneraatori või üldse loobuma elektri tarvitamisest. Hea, et korralik vikat on olemas :) …. tikud, sool ja kruubid lähevad varsti moodi  ….. tavakodanik protestib meil ainult siis kui valima vaja minna ja protestiavalduseks on valima mitte minna.  Pärast hea sõimata, et “mina neid põrsaid sinna Toompeale valinud pole”. Aga tegelt on paljudel valimisele minemata jätmise taga vaid lihtlabane laiskus ja ükskõiksus…. Hoolimist ja hoolivust ja kaasa mõtlemist on vaja. Ülal kõrgel on riigimehelikkuse kriis, sest nad ei tea enam mis see on – see riigimehelikkus. Küsigu vanaema käest, vanaemad teavad …..Eile oli toimekas päev kus võis endaga rahule jääda. Sattusin jälle villavaimustusse. Sukeldusin oma isiklikku väikesesse ja turvalisse maailma – jäägitult. Sortisin ja pesin villasid, mis eelmisest aastast oma aega ootasid. Sügis hakkab juba kukla hingama ning häbi on, et need tööd olen viimasele minutile jätnud. Tühja sellest pesemisest, aga kuivamine võtab oma aja. Mardilaadaks aga tahaks pruunist ja mustast villast kokku ühe portsu lõnga lasta teha.  Nagu omal karvu veel vähe oleks, ostan ma neid ikka vahest juurde :) Ju siis on vähe ja on puudu. Enamus on mul Soome maalamba villad – need mis ostetud, aga sai ka vahepeal Saaremaal käidud lokke lunimas. Sortimisega läheb tavaliselt nii, et ikka ja jälle satub näpuvahele midagi sellist, mis vokivillaks sobib jätta. Leidsin ühe tõesti huvitava värviga villaku – kreemikas-kollaka alatooniga soome maalamba vill. Imelik värv selline, ei saa aru kas on ilus või kole….. Pesemise vahepeal kui loputusvesi jooksis, asusun usinalt kraasima. Ikka lammast ja koera segamini ja natuke angoora-meriinot lisaks. Sellise retsepti järgi tehtud lõng maitseb mulle endale kõige enam. Ühevärvilist on kuidagi igav järjepanu teha….Vokilt on varsti ka kolmevärviline kirju tulemas. Katsetan ja otsin õiget sammu ja värvi valikut.  Tahaks osata nii, et juba ette tead milline lõpptulemus saab olema. Vill aga mängib minuga. Muudab oma nägu igas faasis ning mis nägu ta lõpuks kudumis näitab – never nõu…..

Tahan loobuda gotlandi lammastes….

…seoses sellega kogu kamp müügis. Neli utte ja neile sobiv jäär Hans. Uted Taanlased, jäär Eestis sündinud. Uted ilusad ja terved. Poeginud igal aastal ja võimelised veel 3-4 aastal tooma ilusaid järglasi, ehk kauemgi. Ma lihtsalt ei taha enam majandada kolme erineva tõuga, sest see on parajalt keeruline. Jätan peenvillased ja minikad ning pühendun neile. Jäärade pidamine on teadagi paras peavalu kui neid palju on. Tahan lihtsustada oma elu. Töid ja tegemisi niigi. Utede hind on 150.00 €/tk ja jäär 200.00 €. Ostes kogu kupatuse koos on hinna võit 200 ööri, sest siis on hinnaks 600.00 €. Küsida võib lisa, sest mine tea, ehk tuleb südamelaienemise hoog peale ja annan mõne kevadel sündinud jääratalle päälekauba. Hiljuti sai tehtud Maedi Visna analüüsid kogu kambale ja juba kolmandat korda ning kari on puhtaks tunnistatud. Mingi uuringu raames tehti ka Brutselloos ära ja seda ka netu, nii et puhas kogu kari koledatest tõbedest. Ja siis veel on välja pakkuda valge peenvillane utt, eelmisel aastal sündinu, keda ma kevadel ei müünud kuna arvasin, et on tühi. Üllatus tuli Jaanipäeval – üks valge utetall, nii et tema ka on saadaval koos lapsega. Hind koos tallega  300.00 €

aruanne :)

…väga palju aega ketruseks siin ei jää. Kui sisemist sundi poleks, ega siis vist ei teeks kahh. Minule on sellest kujunenud puhkamise viis. Vahel puhkan rohkem, vahel vähem – sõltub tujust. Nüüd natuke jälle puhkasin, mille tulemusena valmis mustast soome maalamba villast lõnga kaks tokki ja mustast soome-rootsi segust ka, millel hetkel vardad sees. Siis on veel kaks pungil kotikest kraasitud helehalli soomlase – rootslase segu millest valminud üks pooli täis kahekordset. Tuli natsa liiga peen 193g / 394m. Ilus toon ja läige on sellel lõngal ja pehmust ka parasjagu. Seda peaks oma kampsiku jagu tulema küll, mingi aja pärast muidugi. Ja siis tokike pruuni rootslast angoora-meriino segu lisandiga. Panin mõned müügi poole üles. Nu ja katsetasin navajo kirjut kolmekordset üle pika aja, et kuidas ja mis värve jooksma panna. Hunnik kirjuid villatuuste ootamas lõngaks keerutamist. Tea millest see, aga mulle pakub ühevärvilise peene lõnga tegemine rohkem lusti kui kirju. See vist seotud kinda  kudumise   armastuse   või vanusega, mine tea.  Korrektsus ja korrapärasus on meeldima hakanud. Mõni asi tundub omalegi vahel imelik. Näiteks müüb kirju jämedam lõng paremini, aga mina trein peenikest ühevärvilist nagu segane ja vildakas kiviaed käis ka närvidele nii kaua kui sai ühel heal päeval ära teisaldatud, a see selleks… Ja siis kogu selle puhkamise vahele on jäänud ka natukene töisemaid aegu. Tunnelis tomatid kasvavad, aga suht sitast. Vähe on peal. Eks on jahe olnud ka. Kasvuhoones on kordades paremad. Ühes kobaras on kokku 12 tomatit.  Esimesed värsked kartulid ja porgandid leidsid tee supi sisse. Kõik väga lopsakas ja kena. Lillepeenra müüri lammutasin laiali ja nüüd vähehaaval mässan seguga, et teist uuesti üles laduda. Käed on täitsa hukas hoolimata kinnastest. Kena maniküür haihtus esimesel päeval ja nüüd linnas käies peida jälle käsi tasku. Näevad välja nagu oleks mingi nahahaigus, sest tsement on söövitav ja nahk narmendab. Valus on ka. Midagi pole teha, kui tahta, et müür veel püsti seisab, tuleb teha. Talved ja sügisvihmad on loputanud olemasoleva savi kivide vahelt välja ja ühel korral on juba üks külg ümber kukkunud. Tegemist ju vana reheahju jäänukiga. Nüüd võtsin segase peaga asja käsile ja proovin täiesti ümber laduda. Aleks on mulle segu tegemisel abiks. Muus osas täitsa ise. Paras väljakutse. Üritan säilitada magesõstra põõsast müüri otsas ja teha kogu kupatus võimalikult vähenõudlikuks lillepeenraks-puhkenurgaks-väliköögiks – või midagi säärast sellest tulema peaks. Olen loomu poolest laisk ja rohimine on see tegevus millega kohe mitte ei taha aega sisustada. Mis sellest projektist täpselt saab ja kuidas edasi, selgub töö käigus nagu minu puhul ikka – läheneme loominguliselt.  Et amps on hiigelsuur selgus kohe peale ühe külje lammutamist.  Nagu päkapikk kirkaga kaeva pinnast ka veel  lahti :) Juba sõnajalgade ja hostade välja kaevamine oli paras tegu. Aga ega iseenesest ei juhtu ju midagi. Olen proovinud, võibki ootama jääda – no ei juhtu. Nii me siin elame vaikselt “kunstnikerdusega esmaabikarpide ja puulusikatega” tegeledes…

…mõnd aega tagasi…

Heinategu

Igati korda läinud päev täna. Hommik algas sellega, et pidin oma T 40 seljas kaarutama hakkama. Head inimesed pole veel ilmast kadunud ja tullakse appi küll kui ilusasti paluda. Niisiis lubati õhtul parema tehnikaga hein kokku rullida kuid soovitati oma kaarutajaga hommikul vaalud ära sasida, et hein paremini läbi kuivaks. Ma siis kaarutasin. Maa on meil ebatasane ja sigade poolt üles tuhnitud nagu kuumaastik. Vahepeal tekkis tunne, et viskab traktori rooli tagant minema või tuleb koju kiivri järele minna, sest muidu peksab pea paiste. Teist suve on see maa meil kasutuses ja pole veel jõudnud parandada. Korra on tasandusniiduk üle käinud ja lambad peal nosinud. Sellegi poolest oli õnnis tunne, ikkagi esimene kord ja ikkagi ise ja ikkagi oma heinamaa jne. Üks toonekurg oli mulle seltsiks ja noppis traktori kõrval konnakomme. Soe tuuleõhk koos parmudega heljumas ja lämmatavalt magus heinalõhn. Maal on hea elada ……Päris lõpuni ma teha ei saanudki, sest polt kadus aisa seest ära ja kogu krempel lagunes koost. Nii jätsingi traktori põllule ja läksin jala koju. Kuna nädalavahetus koos keskajapäevadega oli väsitav ja kolm tundi traktoris rappumist võttis viimase energia, mõtlesin, et teen väikese siesta ning panen silma korraks kinni. Ei saanud kaua tukkuda kui telefon helises. Läksin põllale tagasi raske uni silmas ja nii ma sinna suure traktori rooli sattusingi pool juhuslikult. Lihtsalt aja kokkuhoiu mõttes pandi rooli. Enne tehti paar tiiru koos, näidati nuppe ja kange ja ise mindi rullimasinale järele. Ma jäin täitsa üksi. Ei anna muidugi võrrelda T 40 – nega. Natukese ajaga oli heinamaa üle käidud. Oli ikka vägev tunne küll sellise tehnika seljas sõita ja vaalud tulid ka täitsa ilusad…..Kuna kell oli seal maal, siis saabus mu kallis mees, kes kohe pikemalt mõtlemata fotoka järele haaras. Ei sellist pilti iga päev näe. Ütles, et on väga erutav näha mind traktori roolis, eriti koos kaarutajaga. Hommikused pildid T 40-nega oleksid veel erutavamad olnud, aga polnud pildistajat. Õhtul lugesin heinarullid kokku ja neid oli 39 tk. Suured ja kõvasti kokku rullitud. Olen õnnelik! Talvehein on olemas! Osa heinamaast vajab veel niitmist kuna enne ei jõudnud ja ongi hea, sest saab oma pakkimismasina järele proovida ja töökorda seada. Kui Jumal head ilma annab ja tehnika vastu peab saab pakiheina ka.

Lambatunnel kasvuhooneks

Kaua heietatud mõte sai lõpuks teoks. Pikalt seletamist ei vaja, eks pilt räägib ise. Lühidalt: sitt välja – taimed sisse. Eks suve edenedes ole näha mis ja kuidas kasvab. Kerge sõnnikukirme jätsin alla. Taimekastide vahele on põhk, et mõnusam liigelda. 28 tomatitaime + 18 veel kasvuhoones. Tagumisse boksi panen kurgid, suvekõrvitsad ja 2 arbuusi taime. Viinamarjad istutan väljapoole boksi kasvama. Kõik vabad anumad ja mannergud on samuti mulda täis ning seemned idanemas. Suur veepaak on samas kõrval sooja kastmisevee jaoks. Peaaegu ideaaltingimused. Loodan siiralt, et öökülma enam ei tule ja kogu seda ilu ära ei riku.

Vikat mis niidab…

Eelmisel suvel tellisin sellisest kohast siin omale vikati.  Loobusin katsetamast neid mis poes saadaval. Üks uhke kõvera alumiiniumist varrega roostetab siiani kuuri taga. Tuttav vana onu ütles seda vikatit nähes nii: ” kallis laps, see vikat pole mõeldud niitmiseks, see ei hakka kunagi niitma, terita palju tahad”. Ta ei luisanud :) Vikat millega kunagi sai niitmist õpitud jäi isa juurde Kiideva ja oma majapidamises see puudus. Hea vikat asendab minu meelest 100% trimmerit ja tal on palju eeliseid trimmeri ees. Esiteks – ei tarbi kütust, pole raske, pole vaja käima tõmmata ja kaela riputada, lihtne igal ajal kuuri seina najalt võtta, ei mürise ega plärise ning ei vaja igasugust lisavarustust kaitsevahendite näol ega remonti jne.  Mul juba vajalik kogus heina maas selle aja jooksul kui trimmeriga alles tööle saab. Teiseks – maha niidetud rohtu saab loomadele ette anda ( see ei ole ära purustatud ja sodine mis trimmeri puhul ikka juhtub kui maapind ebatasane ja ketas või tamiil mulda üles peksab) Ma ei tea mis saladus vikatite tegemises peitub, kuid üks niidab ja teine aga mitte. Igaljuhul Loomuliku Eluviisi Keskusest tellitud Austria päritolu käsitsi tehtud hirmkallis sepavikat õigustab ennast iga eurosendi eest. Täna sai esimest korda sellel hooajal käsi valgeks tehtud kui jäär Hansule ette niitsin. Nii lihtne ja meel rõõmus, et asi toimib. Vaid liigutad käsi paremale ja vasakule ning hein langeb iseenesest. See vikat niidab tõesti ise. Õppevideot kuidas vikatit pinnitakse saab vaadata siit –  https://www.youtube.com/watch?v=fEqAmrc4H3k&feature=related

Agoora pügamine

Mina ei palunud sellel tokerjal elukal salaja autosse ronida. Mul kasse niigi palju. Aga täpselt nii ta tegi. Kui tõsteti asju piruka kongi, vupsas tema vaikselt sisse ja poolel teel hüppas kabiini ja kongi vahelise võre külge ning tegi mäu. Tagasi oli siis juba hilja sõita. Vaatasin pikalt ja mõtlesin, et mis sellise elukaga peale hakata. Ausalt öelda ei teadnudki millisest otsast alata. Täielik asotsiaal. Käitumiselt samuti nagu asotsiaal. Ronib õues suurde prügikasti. Äärmiselt osavalt poeb kaane vahelt sisse ja närib 250 l prügikoti auklikuks. Ei maksa arvata, et teda paastu peal hoitakse. Ükskord ronis õue tõstetud hartšo potti, keeras kaane tagurpidi ja kukkus supi sisse. Pott muideks oli ettenägelikult pandud koti sisse ja riputatud üles ampli konksu külge. A näe, tema sai kätte! Enne potist lahkumist sõi kass supi seest ära liha. Pärast käis nädal aega oranžide jalgadega ringi. Ega muidu poleks aru saanudki kes poti kallal asjatas. Aga ise selline rahulik ja sõbralik loom. Väljanägemiselt … sõnu ei ole…. täna siis lõpuks sai villand ning kääride ja koerakammi abiga tegime puhta töö. Ühtegi sisselõiget ei teinud, aga aega läks kolm tundi. Peale karvadest vabastamist pesime ta ilusti-kenasti puhtaks ka. Kass vaenekene narveeris ning arvatavasti sellepärast peeretas pidevalt. Mis seal salata, oli üks lõbus päev. Kass Pulst elab praegu toas on oma eluga üpris rahul ning kasvatab uut kasukat.

This slideshow requires JavaScript.