2012 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2012 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

4,329 films were submitted to the 2012 Cannes Film Festival. This blog had 57 000 views in 2012. If each view were a film, this blog would power 13 Film Festivals

Click here to see the complete report.

Advertisements

Fuerteventura

Puhkus sai läbi ja kuidagi tuleb kohaneda karmi reaalsusega, et on talv. Istun siin köögis kombe seljas ja müts peas ning ei taha neid seljast võtta. Sai veitsa lund küffeldatud :) Tuba peaks nagu soe olema, a aknast õue vaadates tekib vastupidine tunne. Tahan soojemat kliimat, nuuks……Et siis puhkust meenutades või nii … Lappan siin pilte ja üritan mingit ülevaadet teha. Üks mõnus puhkus Ryanairiga. Ku oleks kasutanud reisibüroode pakkumist, siis samalaadne reis oleks pea kolm korda kallim olnud. Parajaks Erna-retkeks see muidugi kujunes. Tallinnast bussiga Riiga, sealt lennukiga Milano Bergamo ja siis edasi Fuertoventurale. Sama radapidi ka tagasi. Ooteajad jne, a see selleks. Elasime üle. Olime kohal 16 päeva. Hotell oli normaalne, ei midagi erilist, aga kõik eluks vajalik olemas. Auto oli ette tellitud mille saime lennujaamast ja tagastasime samuti sinna puhkuse lõppedes. Sõitsime kogu saare risti-põiki läbi, üle 1200 km. Pilte on kokku pea 2000. Aga mis on üks pilt võrreldes sellega kui seisad silmitsi 5-6 meetriste või ehk veel suuremate lainetega ning kohati tekkis hirm, et kas ma olen ikka piisavalt kaugel. Ülev ja võimas! …… Corralejo rannad jäävad saare lääne külge ja on võrratud päevitamisek ning ujumiseks. Piimvalge liivarand mis on üle 10 km pikk ja suhteliselt inimtühi. Kuna seal on nii rahulik ja enamus puhkajatest on püksatud, siis ka meie loobusime pükstest. Nii on sellele rannale omane ja lubatud ja keegi ei vaata sind imelikult.  ….. Coffete – ahh ja ohh mis elamus – asub saare idakaldal lõunatipu lähedal. Tee sinna viib üle mägede. 10 km offrõudi oli päris jube elamus. Ei olnud see mõeldud väikse Škoda jaoks. Rand on inimtühi, sest vähesed viitsivad ilmselt seda reisi ette võtta, kuid see on vaatamist väärt. Vette minek on keelatud. Juba põlvini vees oli tunda ookeani tõmmet ja neid laineid ei tea kunagi kui kaugele välja tulevad. Äärepealt oleks oma kaamera ära uputanud. Pilte jäi väheseks kuna unustasin aku täis laadida.Külake ise on tilluke ja ilma elektrita. Sellegipoolest oli seal väike restoran mille tagahoovis tuksus kenekas…… Ajuy ning Aguas Verdes. Tea kumb võimsamate lainetega? Ajuis oli musta liivaga rand.  Huvitaval kombel must liiv jalgu ei määrigi. Ma kujutasin ette, et pärast on varbad tahmased. Vette minek mõlemis keelatud. Lained viivad minema. Need lained on tõeliselt suured. Ma ei tea kui suured, aga no ikka on. Seisad seal kuiva ja märja maa piiril ning vaatad merele. Nagu mingi hiigel suur loom hingaks. Umbes 200 või nii meetri kauguselt hakkab vee sein tõusma. Tõuseb ja läheneb ning murdub suure paugu ja mürina saatel, samas taamal kerkimas juba uus elukas. Seda lainete mängu võikski vaatama jääda. Natuke hirmus oli, seset kunagi ei tea, äkki tuleb järgmine suurem kui eelmine ja pühib su minema. Seisad küll kuiva ja märja piiril ning teoreetiliselt peaks turvatsoon olema, kuid nii mõnelgi korral sain valearvestuse tõttu püksid korralikult märjaks. Hiigelsuured lained käivad mingi intervalli tagant ja kui tagasi jooksev laine saabuvaga sobivalt ühtib saab viimane hoogu juurde ning sööstab võimsamalt ja kaugemale kui eelnevad….. Puhkus oli ilus ja ausalt öeldes peale maale elama tulemist ja lammaste-kitsede pidamist pole saanud lubada endale pikemat ära käimist. Viimased aastad on kuidagi väga tormilised ja keerulised olnud. Alates 2009 lõpust üks jant ja kamm pidevalt. Üks häda on ajanud teist taga, nagu mingi sitamagnet, olen tõmmanud endale igast jama ligi. Väga vajalik, suisa hädavajalik oli keskkonnast välja saada. Ei arvutit, ei telefoni ei Delfi uudiseid ega televiisorit. Nüüd peaks pea selge ja puhanud olema. Enne minekut sai paberid korda aetud ja tähituna Soome poole teele saadetud. Jääb vaid oodata vastust, mille menetlemine pidi max 3 kuud aega võtma, kas Soome tervishoiuamet paneb mind oma registrisse või ei. Peale positiivset tulemit jääb üle müts näpus tööd otsima hakata. Nu ja kui ei võeta registrisse, eks siis hakkan küprokit panema :)

Mumeelest kaks päris õnnestunud kaadrit siin eraldi välja tooduna.

DSC_0072

DSC_0654

Looduse rüpes…

… on tore elada, a kui see loodus sügisel aktiivselt tuppa pressib, siis sellega ma nõus ei ole. See ei ole enam tore.  Ehk siis hiire probleem meil päevakorral. Siin metsas on hoopis erilised hiired.  Mitte mingid tavalised väikesed hallid majahiired vaid ilusate pruunide silmadega, suurte kõrvadega, helepruuni värvi, kõhu alt valged – Tikud ja Takud – ning eriliselt kõrge IQ-ga…. Aastaid tagasi, kui ma veel siin ei elanud ja käisime aint metsa raadamas, juhtus selline lugu. Ainuke katusealune oli vana tädi Roosi maja, kus hoidsime oma tööriideid, jalanõusid ja muud staffi. Üks töökaaslane andis mulle suure kotitäie põldubasid mis inimsöögiks ei kõlvanud, et ma need metsa sigadele viiks. Kott oli suur ja ube palju. Ühel korral kui hakkasin töökirsat jalga panema ei tahtnud kuidagi jalg kummikusse mahtuda. Kummik oli nimelt pooleldi ube täis. Meie lõbus töökas koristusbrigaad koosnes päästeametnikest (ma olin siis ise ka) ja nalja sai tehtud palju töö kõrvale. Vaatasin küsivalt vend Avole otsa ja arvasin miskipärast, et tema on mulle oad saapa sisse sokutanud. Valasin oad kotti tagasi, ise mõeldes, et milleks see? Järgmine kord, oli see siis kahe või kolme nädala pärast, jälle sama lugu. Ainukese erinevusega, et teine kirsa oli pooleldi täis oakoorikuid. Keegi oli kõvasti vaeva näinud. Täitnud ühe kummiku ubadega ja teises käis siis neid söömas. Tol korral mul rohkem kokkupuudet selle elukaga polnud, sest oad sai kõik kohe metsa viidud…..Mõned aastad hiljem jälle siuke lugu. Kaevasin suve hakul tulbi-, hüatsindi ja nartsissisibulad välja. Panin suure korvi sisse ja riputasin puukuuris laealla. Nii igaks juhuks, et hiired kallale ei läheks. Kollektsioon oli ilus ja mahukas. Eriti väärtuslikuks pidasin valget suureõielist tulbisorti Calgary. Sügisel kui tahtsin sibulaid mulda panema hakata, selgus, et mitte kui midagi pole enam alles. Ei ühte sibulat ka. Korvid olid tühjad. Materiaalne kahju kuskil 1000 krooni piires. Samal aastal oli puukuuri ümbrus täis kummalisi auke, mis oli nagu raudkangiga maasse löödud ning maja ümbrus meenutas golfiväljakut…. või siis see lugu, ei mäleta juhtus see nüüd samal aastal või natuke hiljem, igatahes ei ole ma seda välja mõelnud vaid see oligi täpselt nii. Tegin mingi algelise maitsetaimede peenra lillepeenrasse, mis oli paekivst väikese müüri ääres. Till juba tärkas ja teises peenra otsas oli istutatud astri taimed. Peenar oli väikese kallaku peal ning read suunaga ülevalt alla. Tulime mingi aeg maale jälle tööd tegema ja mina kohe oma peenart imetlema. Mingi veider asi toimus seal. Täiesti süstemaatiliselt oli keegi hakanud tillipealseid ära noppima. Peenrad olid sellised umbes meetri pikkused ja paar rida oli juba lagedaks tehtud. Alustatud oli vasakult poolt äärest suunaga ülalt alla ja siis mindud järgmise riviga alt üles.  Leidsin ühe vihti pandud tillituusti peenra vahes. Ikka karvad ühel pool ja varred teisel pool.  Ja teise tillituusti leidsin paekivimüüri praost. Tuust nii suur, et ei mahtunud august läbi ja tillikarvad turritasid kivide vahelt välja. Ma tõesti tol korral mõtlesin, et olen kas segaseks läinud või näen luulusid.  Asi lõppes sellega, et elukas tegeles korilusega nii kaua kuni astritaimed olid ka ära viidud. Peterselli põlgas ta ära. Tillid kasvasid tagasi, a astritest jäin ilma. Kahtlustasin neid samu elukaid, kes mu saapa ube täis tassisid ja lillesibulad ära varastasid….. Peale sibula vargust võtsin karmid meetmed kasutusele ja ostsin kõige suurema rotilõksu, sest nimelt arvasin rotiga tegu olevat. Nagu hiljem selgus olid need kaelushiired kes kahekesi korraga mul lõksu langesid. (pildistasin vana foto uuesti üles) Nemad on süüdi tulbisibulate varguses. Asi lõpetatud ja edasikaebamisele ei kuulu! Arvet pole kahjuks aga kellelegi esitada. A´la 10 a tagasi oli 1000 eeku hirmsuur raha. Nagu Tiku ja Taku endal vuntsid võised. Huvitav kuidas nad selleni jõudsin. “Kallis, ma viin su täna välja sööma”  ütles Taku Tikule – umbes midagi sellist :)   Kaelushiired on ühed lahedad tegelased. Jube armsad. Tegelikult on nad metsahiired ja peaksid teoreetiliselt ka metsas elama, a eks ma olen ise süüdi, et maja nende elualadele/metsa olen ehitanud. Mõeldes oma kogetule ei tundu Joosep Tootsi jutt sellest, et rotid viisid kapsaraua ära nii uskumatuna. Täitsa reaalne keiss… Nüüd üks toimetab pikemat aega mu magamistoa lae peal. Trambib nii kõvasti nagu oleks puukingad jalas ja häirib und.  Öösel kella kolme nelja ajal läheb intensiivseks töö tegemiseks. Jookseb tempokalt edasi-tagasi ja nagu ehitab midagi. Mingid imelikud hääled käivad veel sinna juurde. Panime ühel päeval mürki. Mingi teistsugune mürk oli ja nagu purgi peal kirjas, pidi tapma kolme-nelja päeva pärast. Et siis kui on suur koloonia hiiri ei tekiks paanikat vaid kõik saaksid söönuks. Ei midagi. Möödus päevi rohkem kui neli ja trampimine jätkus. Panime veel mürki, kuid ikka sama. Õhtul kuulasin voodis olles hääli ja tahes tahtmatult tekkis silme ette pilt sellest kuidas keegi laepeal trükimasinal kirjutab. Mingi intervall toksimist ja siis pikem sirrdi. Mõtlesin omaette, et ehk hakkab surema ja kirjutab hüvastijätukirja või testamenti. Oh ei, kõik jätkus vanaviisi….. Kui ma ühte asja hakkan unustama, siis muutub see krooniliseks. Nii ka lõksu muretsemisega. Ikka tuli see meelde ööse kolme-nelja ajal kui laepeal kolistama hakati. Ma juba mõtlesin ärevusega, et issand see elukas  tassib kogu soojustuse laiali! Kuna me järgmine nädal pikemaks ajaks ära sõidame, võtsin lõksu muretsemise oma pühakohuseks. Eile ostsin K-Rautast mingi erilise rotilõksu – SuperCat ja 100 % garantiid ka veel. Euro nõuetele vastav effektiivne ja hügieeniline nagu paki peal kirjas :))) Hihhh – hügieeniline lõks! Hügieeniline või  mitte, aga toimis. Elukas hommikul käes ja loodetavasti rahu majas.  Ja nagu ma arvasin – oligi kaelushiir. Piilusin lae peale (sinna paha ronida ja pime ka veel) mürk oli kadunud. Vill paistis alles olevat, a jalgpalli suurune eelmisest aastast pärit herilasepesa oli maas ning selle kallal toimetati….

Iga lõpp on millegi uue algus …

….ja saigi läbi üks kena etapp minu elus. Võib öelda, et asi on lõpetatud. The end. Üleeile pakiti polütunnel kokku ja viidi minema. Lambad-kitsed ka läinud. Nüüd on alles vaid mingi kogus lõnga, mõned jäärapunnid lihaks, pakkimismasin ja kaarutaja, üksikud jänesepuurid ja triibuseelik. Ma ei ole kurb. Kui siis natukene vaid. Nii ilusat ja valutut loomapidamise lõpetamist ei tule vist tihti ette ja see soojendab südant. Näinud ka igasugust. Olen asjade käiguga rahul ja virisemine oleks kurjast. Hästi sai tehtud ja õigel ajal lõpetatud. Mulle on igasuguseid küsimusi esitatud, et miks? Kas pankrott? Naljaga pooleks esimesed kolm põhjust on – Ansip, Ligi ja Pevkur :) ……. Kevadel juba müüsin usinasti lambaid mõtted  lõpetamise suunas. Suvel sai toimetatud nii nagu ühes toimivas majapidamises ikka, aga no kaua sa pead vasta seina peksad. Kõige raskem ja stressi tekitavam oli otsus vastu võtta. Kahju – nii palju oli panustatud, tööd tehtud, ilusti oli välja kukkunud ja kuidas ma siis nüüd alla annan. Punnitaks ikka edasi….Väiketalu majandamine on EW-s nii lootusetu üritus. See vajab pidevat doteerimist või enese müümist või ilgelt head äriplaani. Lambateema pole ilgelt hea äriplaan kahjuks. See on elulaad või  väikest kasumit tootev lisandväärtus muu majandustegevuse kõrval. Muidugi on ettekujutused, vajadused ja nõudmised väiketalust persooniti erinevad, a mind hetkeseis ei rahuldanud ja tuleviku visioon samuti. Põhimõtteliselt ei meeldi mulle kogu süsteem, mis lõhnab lähitulevikus kollabeerumise järele. Pean silmas projektipõhist kultuurat ja toetuspõhist põllumajandust. Sa võid siin hektareid kartuleid maha panna või misiganes teha, see ei anna turvatunnet. See on enda petmine. Selleks, et toime tulla tuleks enese müümisega tegeleda – projektid, koolitused, väike langevarjuhüpe rahvariideseelikus või muu säärane. Vähemasti minu maailmanägemuse järele oleks igasugu koolituste ja tsirkuse tegemine raha saamise eesmärgil  enesemüümine. Viimane lause on ilma igasuguse pahameeleta või kriitikanooleta kellegi aadressil. Loomulikult tuleb kasutada ära võimalused ja võtta sealt kust antakse jne., a mina selle butafooriaga lihtsalt kaasa minna ei taha. Siis veel see pensioni teema. See on valus. Tulevik ei too miskit ilusat kui jätkaks samas vaimus. Usun, et muidu kuuluksin pikemas perspektiivis nende tuhandete hambutute maainimeste hulka. See pole eriti ahvatlev. Lastele koormaks jääda – tänan ei. Ja mis jääb siis minul üle. Kuus ja pool aastat meditsiinist eemal tähendab seda, et kaua mõtisklemiseks aega pole. Mis seals ikka. Saab hakkama ja jääb ellu. Vokk ja karvapallid kuuluvad endiselt minu ellu ja tuttavaid kes villalambaid peavad on ka mitmeid. Ladu on mul pikemaks ajaks täis varutud head ja paremat nii et vokk seisma ei jää. Kui ketrusvill otsas lähen müts näpus mõne tuttava lambakasvataja juurde villa lunima:) Lambakasvatamisega võib alati uuesti alustada kui muud asjad korda aetud ja turvatunne tagatud. Kindlasti ei teeks ma enam nii kui siiani tehtud vaid rohkem endale mõeldes, omatarbeks ja kindlasti väiksemas mahus. Mis saab registrist? Mitte kui midagi. Las ta olla seal üleval nagu ta on. Nagunii hakkas see sellisel kujul kokku jooksma ja vajaks väga uuendamist. Mingit programmi, mis haldaks kogu informatsiooni. Kui keegi võtaks ja hakkaks sellega edasi tegelema oleks mul ainult hea meel. Vana-Olevis läheb elu aga edasi omasoodu. Eile käis kõva teede remont. Kokku on nüüd (tänu lammastele) laotatud 7 koormat killustikku ja seda tuleb veel.  Igasugune vanaraud läheb ühte hunniku ja kõik mis põleb läheb teise hunniku. Rehaga hoov puhtaks. Minilammaste aia korjan kokku ja panen lakapeale. Lillepeenar korda, tänavakivid maha jne jne katuse ehitus ja muud pisiremondid ja tegemata asjad. Üks sitahunnik jääb laagerdama (väärt kraam ju), teise planeerin siledaks ja haljastan ära. Positiivseid asju on palju. Näiteks ei saada pria enam mulle kakapruunis ümbrikus kirju, mida ma lugeda ei oska. Lillepeenrad – ilupuud ja põõsad jäävad lambahammastest puutumata :) Otsin oma sõbrad üles ja hakkan neid tüütuseni külastama – ise nad virisesid koguaeg, et mul nende jaoks aega pole. Nüüd saavad ja täiega :) Jah, häid asju on. Ütleks nii, et olen fokusseerinud oma tulevikuvisiooni ja näen asju väga optimistlikult. Töötegemise isu, mis vahepeal oli kadunud, hakkab vaikselt tagasi tulema. Kui Mardilaat möödas pakime Toomasega kohvrid mis mõõtmetes 55 x 40 x 20 :)  ja läheme 18 päevaks väljateenitud puhkusele. Ära siit novembrist. (Öäkkk, homseks lubab lörtsi) Laotan kohe oma valutavad liigesed sooja piimvalge liiva  peale laiali – paak päikese poole, võtan vihmavarjuga kokteiliklaasi kätte, naudin türkiissinist ookeani  ja  niisama olemist ning unustan mõneks ajaks igasugused argipäevased mured……seesama koht jah…..olen seal olnud  :))) Fuerteventura here we come :)))

Lillepeenra lugu

Mitu aastat on juba plaanitud teha ümberkorraldusi lillepeenras kuid ei ole selleni jõudnud. Taimed vajasid ümber istutamist ja muld uuendamist. Ülekäte oli kõik läinud ning parajaks  džungliks muutunud. Lisaks müüri halb seisukord. Mu lillepeenar on rajatud reheahju jäänukile ja vana rehetare vundamendile.  Raheahju otsas ilutseb üks sammaldunud magesõstar, mis mu meelest on lahe ja millest ilma jääda oleks kahju.  Kummaline mõelda, et kas ka minu ahju otsas kunagi põõsas kasvab ja palju aastaid selleks kulub? Ahi on laotud mingi saviseguga nagu 100 aastat tagasi kombeks. Vihm ja lumi on loputanud viimaste aastate jooksul segu kivide vahelt välja ning ühel kenal päeval kukkus üks külg lihtsalt kokku.  Olude sunnil pidi midagi ette võtma, et seda kremplit säilitada. Nüüd ma mässan pool suve peaaegu ülejõu käiva projektiga ning mõnel lootusetul momendil tahaks hirmsasti puldooseri tellida. Kuus kotti tsementi on kulunud ja käed on kohutavas seisukorras. Vaevaliselt, aga ometi hakkab asi jumet võtma. Täna istutasin sõnajala ringi ja olen tehtud tööga päris rahul. Võib vist öelda, et 50%  on valma kui see loomuinguliselt asjadele lähenemine uusi suundi ei võta.

This slideshow requires JavaScript.

Muretsemine

… istun siin laua taga käsi põsakil, ootan kuniks sigakartulid keevad ja mõtisklen ….  valutan südant, muretsen tuleviku pärast. Muretsen selliste isiklikku laadi pisimuresid nagu näiteks, et kas ma jõuan oma lilleaiamüüri sellel aastal valmis või ei, ja kas katuse paneku ajal hoiab ilma kuiva või mitte, või näiteks ka selle pärast, et kuidas ma toime tulen ja hakkama saan – FIE nagu ma olen,  ja kas tunnelis tuleb piisavalt kurke mis kataks talvevajadused ja kuidas muretseda killustikku ning millal saab tee remondiga pihta hakata ja siis veel mõnede segaste suhete ja haavade  pärast mida plaasterdab ainult aeg – muretsemiseks on ühel eestlasel alati põhjust …. muid muresid on ka, a need on suured ja globaalsed. Mu maailmapilt on suht skeptiliseks läind ja sisemine tunne ütleb, et rasked ajad tulemas. Viide näiteks  ESM-ile. Ei meeldi mulle see. Mida rohkem kuuled ja loed (  vihje Nigel Faragei artiklile), seda vähem meeldib.  Ja maeisaaaru miks kliima ümberringi nii ükskõikne ja rahulik on. Ainuke asi mida hetkel teha oskan ja saan on laiendada kapsamaad ja varuda küttepuid ja hoida madalat profiili – nii igaks juhuks :). ….. Võib olla peaks muretsema päikesepaneelid või tuulegeneraatori või üldse loobuma elektri tarvitamisest. Hea, et korralik vikat on olemas :) …. tikud, sool ja kruubid lähevad varsti moodi  ….. tavakodanik protestib meil ainult siis kui valima vaja minna ja protestiavalduseks on valima mitte minna.  Pärast hea sõimata, et “mina neid põrsaid sinna Toompeale valinud pole”. Aga tegelt on paljudel valimisele minemata jätmise taga vaid lihtlabane laiskus ja ükskõiksus…. Hoolimist ja hoolivust ja kaasa mõtlemist on vaja. Ülal kõrgel on riigimehelikkuse kriis, sest nad ei tea enam mis see on – see riigimehelikkus. Küsigu vanaema käest, vanaemad teavad …..Eile oli toimekas päev kus võis endaga rahule jääda. Sattusin jälle villavaimustusse. Sukeldusin oma isiklikku väikesesse ja turvalisse maailma – jäägitult. Sortisin ja pesin villasid, mis eelmisest aastast oma aega ootasid. Sügis hakkab juba kukla hingama ning häbi on, et need tööd olen viimasele minutile jätnud. Tühja sellest pesemisest, aga kuivamine võtab oma aja. Mardilaadaks aga tahaks pruunist ja mustast villast kokku ühe portsu lõnga lasta teha.  Nagu omal karvu veel vähe oleks, ostan ma neid ikka vahest juurde :) Ju siis on vähe ja on puudu. Enamus on mul Soome maalamba villad – need mis ostetud, aga sai ka vahepeal Saaremaal käidud lokke lunimas. Sortimisega läheb tavaliselt nii, et ikka ja jälle satub näpuvahele midagi sellist, mis vokivillaks sobib jätta. Leidsin ühe tõesti huvitava värviga villaku – kreemikas-kollaka alatooniga soome maalamba vill. Imelik värv selline, ei saa aru kas on ilus või kole….. Pesemise vahepeal kui loputusvesi jooksis, asusun usinalt kraasima. Ikka lammast ja koera segamini ja natuke angoora-meriinot lisaks. Sellise retsepti järgi tehtud lõng maitseb mulle endale kõige enam. Ühevärvilist on kuidagi igav järjepanu teha….Vokilt on varsti ka kolmevärviline kirju tulemas. Katsetan ja otsin õiget sammu ja värvi valikut.  Tahaks osata nii, et juba ette tead milline lõpptulemus saab olema. Vill aga mängib minuga. Muudab oma nägu igas faasis ning mis nägu ta lõpuks kudumis näitab – never nõu…..

Tahan loobuda gotlandi lammastes….

…seoses sellega kogu kamp müügis. Neli utte ja neile sobiv jäär Hans. Uted Taanlased, jäär Eestis sündinud. Uted ilusad ja terved. Poeginud igal aastal ja võimelised veel 3-4 aastal tooma ilusaid järglasi, ehk kauemgi. Ma lihtsalt ei taha enam majandada kolme erineva tõuga, sest see on parajalt keeruline. Jätan peenvillased ja minikad ning pühendun neile. Jäärade pidamine on teadagi paras peavalu kui neid palju on. Tahan lihtsustada oma elu. Töid ja tegemisi niigi. Utede hind on 150.00 €/tk ja jäär 200.00 €. Ostes kogu kupatuse koos on hinna võit 200 ööri, sest siis on hinnaks 600.00 €. Küsida võib lisa, sest mine tea, ehk tuleb südamelaienemise hoog peale ja annan mõne kevadel sündinud jääratalle päälekauba. Hiljuti sai tehtud Maedi Visna analüüsid kogu kambale ja juba kolmandat korda ning kari on puhtaks tunnistatud. Mingi uuringu raames tehti ka Brutselloos ära ja seda ka netu, nii et puhas kogu kari koledatest tõbedest. Ja siis veel on välja pakkuda valge peenvillane utt, eelmisel aastal sündinu, keda ma kevadel ei müünud kuna arvasin, et on tühi. Üllatus tuli Jaanipäeval – üks valge utetall, nii et tema ka on saadaval koos lapsega. Hind koos tallega  300.00 €