Muudatuste ootel

…tõesti, märkamatult peaaegu kolm aastat läinud. Vaadates peegli,  peab tõdema, et aastatele  lisaks on juurde tulnud kortse, kilosid, tselluliiti ja ehk veel midagi. Midagi ilusat ja head ehk. Silmavaade on endiselt selge ja unistusi nagu kahekümnesel. Mingi koduleht tiksub siin omaette pikemat aega kuhu keegi ei kirjuta midagi! Kustutada teda ei raatsi. Kunagi võib olla tore vaadata, siis kui vana.  Natuke fantaasiat rakendades võib silme ette manada pildi, kus tuleviku vanurid, kaasa arvatud mina nende hulgas,  juhtmevabalt võrku ühendatult tšativad – omaste, teineteise või teenindava personaliga. Olgu siis pealegi nii ja jätkame. On see omamoodi vaimne treening – see kirjutamine. Kuigi tundub, et kipun ennast kordama. Vabandan igatahes ette ja taha rohkete kirjavigade ja väära lauseehituse pärast. Emakeel oli koolis rahuldav ja ega see soome keeles kõnelemine/kirjutamine midagi head juurde pole andnud. 

Olen täna veel Säkyläs. Varsti vb enam mitte. Käin tööl ja vahel kalal. Kalal käin harvemini kui tööl. Ausalt öelda võtab töö nii palju energiat ära, et elu selle ümber viimasel ajal keerlebki. Töö on palvelutalos ja sisaldab kõike mis seotud vanade ja väetitega. Füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Tavaliselt kannan kaasas kõlarit millest vanadele Youtube kaudu lõunasaalis mussi lasen, no et väheke tunnelmat tekitada. Üks laul mis kõrva jäänud – ontuva eriksson – on irooniliselt kõnekas. Eriti õhtuti peale tööd tunnen end ise ontuva Erikssonina. Valutavad kannad, hüppeliigesed, põlved, puusad, õlad, käed jne. Nagu peksa saanud. Hommikused vahetused on jälle teistpidi rasked. Naiste kollektiiv ja hommikuti on meid palju rohkem. Plaplapla ja kui probleeme pole, siis tekitame. Sellises väikeses vallas (mitte Säkylä) kus 1800 inimhinge, on suhteliselt raske hingata. Sajandite jooksul välja kujunenud hierarhia, mis olemas ka töökollektiivis. Ei võeta lihtsalt omaks, kui pehmelt väljendada. Peale seda, kui teatasin, et hakkan varsti oma kohvreid pakkima ja koju minema, on õhkkond sõbralikumaks muutunud. Võta sa nüüd kinni, mida sellest arvata!

Natuken kahju on loobuda sellest, millele on palju energiat kulutatud. Kodu on meil ilusas kohas suure terassi ja aiaga rivitalo, kus isegi omad kurgid sai möödunud suvel kasvatatud. Remonditud teist hoole ja armastusega vastavalt võimalustele. Pühajärv kiviga visata. Laituri 200m ja esimene liivarand 500m, teine suurem 2 km. Eelmine suvi suure kuumusega läksime vahel pool paljalt, linad ümber laiturile ja supsti jahedasse vette. Üldse on Säkylä ja Rantatie  imeilus. Panen siia mõned pildid ka.

bty

bty

Pyhajärv on selge veega kalarikas järv, kus sügavaim koht on pea 30 m. Siin on rääbist ja kõike muud head ja paremat. Eelmine suvi oli imeilus. Kevadel kohe muretsesime paadi ja igal vabal hetkel sai järvel käidud. Spinning, ussiõng, dropshot – alati sai midagi, kusjuures ilma kajaloodita.

Ahh minu rahutu hing ei püsi paigal. Olen õnnelik ja peaaegu rahul. Tänulik igatahes. Olen olnud hoitud ja peopesal kantud. Elu lihtsalt toob ette igasuguseid väljakutseid, mis on nii ahvatlevad ja millele ei saa vastu panna…

…aasta alguses käis sotsiaalmeediast läbi huvitav tööpakkumine, mis Toomasel silma jälle särama lõi. Ei ole eriti pinget pakkuv kodus istuda, koeraga jalutamas käia ja remonti teha. Tema ju ka neitsi tähtkujus. Peale põhjaliku läbi arutamist kandideeris ta Piirissaare saarevahi kohale.  Tähendas see seda, et uuteks muudatusteks peab valmis olema. Aprillist on uus saarevaht ametis ja mina olen üksi siin ning ootan millal keegi me kodu ära ostab, et siis järgi minna. Ma ei ole kunagi seal käinud. Elu saarel ei ole lihtne, aga kindlasti on eriline ja huvitav. Õeke on nii traumeeritud sellest, et lubas mulle saarele külla mitte tulla. Üks osa minust on alati igatsenud kuhugi peitu pugeda ja ise majandada. Kogu Vana-Olevi idee oli sellele rajatud. Olla võimalikult vähe sõltuvuses ja kasvatada ise omale puhast toitu. Eks paistab mis elu toob. Igatahes siia enam kauaks ei taha jääda, sest üksiolemine on nõme. Naabrinaine vaatab ka imelikult, et mees maha jätnud tai miten ?!

Tänase päeva lõpetuseks – mina nüüd ka ei oska öelda, et miks viimased aastad nii sinna-tänna olnud. Sügav kummardus nende ees, kes kunagi oma juurika ühte kohta maha istutanud – eluks ajaks ja teadsid täpselt 18 aastaselt mida nad elult tahavad. Ma ei tea siiani :)

Tahan koju

11 veebruar sai kaks aastat sellest kui siia tulin. Millegipärast on täna selline koduigatsus, et vee võtab silmist. Põhimõtteliselt on ju hästi. Töö on meeldiv, ülemus on hea, töökaaslased toredad ja patsiendid omanäolised vanur-lapsed. Elamine on töökoha lähedal, selline vaikne ja rahulik ja mitte eriti kallis. Kõik on väga tore nagu, aga….. see siin ei ole kodu. Ja üksindus tapab. Vaba päevaga pole mittemidagi peale hakata kui hulluks minna……… Varsti tuleb kevad. Lõhna ja tihaste laulu järgi on aimata, et tuleb. Sellepärast siis võimendunud koduigatsus. Imelik, igasuguseid faase on selle kahe aasta jooksul üle elatud. Alguses oli nördimus ja viha, et “kurat küll ma ei tule enam kunagi tagasi”! Miks ma nii rumal olin ja varem ei tulnud. Siis tundsin vahepeal rõõmu, et nii hästi on läinud. Nurmijärvi kunta on mulle tööandjaks, mõnusad töötingimused ja hea palk. Nautisin seda, kuidas suhtutakse töötajasse jne. Kehityspäivät, koolitused ja tööl käimise suhtes saad soovi avaldada, mis ka iseenesest mõista arvesse võetakse. Teed on aukudeta, tänavad valgustatud ja puhtad jne. Igasugused pisiasjad. Mõtlesin sellele ja tundsin rõõmu, et millise tiigrihüppe ma siiski tegin. Laudast hüppasin valgesse kitlisse :) Kuus aastat olin ju eemal. Aga see pole selline elu mida ma tahan. Nagu ei olekski kodu. Pidevalt sõelu edasi-tagasi. Loksu selle paganama laevaga. Raba kolm nädalat jutti, et nädala vaba olla. Ületunde ka kui on võimalik. Ühtupoole ja siis hommikupoole, vahel pikki päev ja jälle hommiku. Viimane tööpäev algab hommiku 5.20 äratusega ja lõppeb ööse kuskil poole kahe aeg  koju jõuan –  poolsurnuna. Järgmisel päeval vedeled voodis ja jõllitad lage, sarikate puidumuster on juba peas ja mõtled, et mis on elumõte….Vaatasin õhel päeval kuldsest börsist müügis olevaid kitsesid. Ega neid eriti palju ei olnudki. Selline igatsus tuli peale. Lähed lauta ämbrikene näpu otsas, leivaviilud taskus. Mõnus sõbralik kits, pehmed tissid ja soe piim….Leidsin ühe vahva kodulehe kui googeldasin kitsekasvatajaid – http://www.andri-peedo.eu/. Seal on Thyringerid.  Nii igatsus tuli peale. Teeks oma hoovi korda, toksis natuke siit ja sealt. Kapsamaa võtaks uuesti kasutusele ja tunneks rõõmu, et oled perega koos jälle……..Täna tegin sellise triki, et helistasin Rapla haigla ja kui koju tulen lähen töökohta vaatama, südame rahustuseks – 5 euri tunnist. Talendid koju! Ha ha ha!

Kaunis maa!

Jalutuskäik Porvoos

This slideshow requires JavaScript.

Teine minemine…

……siin ma siis nüüd jälle – uuel üritusel. Istun oma ajutises pisikeses toas kummimadratsil, arvuti põlvedel ja veeretan vaba päeva õhtusse. Kolisin möödunud pühapäeval ja paljukest trääni ühte Fiat Puntosse mahub :) Peaks olema rõõmus, aga ei ole. Fb seinast jooksis alla pilt, mis tegi hingele valu. Kallid istuvad praegu ema sünnipäeval Kiideval, a mina olen siin. Vanem tütar tuli ka paariks nädalaks teiselt poolt maakera käima ja paraku me ei kohtu. Sitt tunne on…. Peaksin olema rõõmus, aga ei ole mitte. Suur samm sai ju edasi tehtud – mul on nüüd valged riided ja olen päris haiglas päris õede. Korralik munitsipaaltöökoht mitte mingi kakapott ja oü. On küll pikaraviosakond Altzheimerite ja Parkinsonidega, aga siiski haigla. Puhas, ilus, korralik – koos viimasepeal töötingimustega. Töö ise emotsionaalselt raske ja masendav. Esimeste tööpäevade järgselt võin öelda, et saan hakkama ja päris hästi. Osalt sellepärast, et mingi kogemus on olemas ja osalt selle pärast, et selles asutuses pühendatakse kohanemisele piisavalt tähelepanu ja osalt töö iseloomust tingituna. On see selline kolmanda järgu meditsiin, rohkem nagu hooldushaigla. Siis on see hea asi, et ei ela enam ülemuste armust kapi taga vaid pisike ajutine ühetoaline – oma köögi ja vannitoaga. Aga olen üksi ja kõik uus ja võõras ja koju pääseb pärast järgmist palgapäeva alles, ehk siis oktoobri lõpupoole. Pole ju enam 20-nene ka, et võtad kõike kergelt. Peab midagi välja mõtlema mis vabade päevadega pihta hakata, muidu võib ulluks minna. Vokk ei mahtunud peale, vaid vardad ja lõngakerad, aga tuju selleks ei ole. Stressi maandan koffi – suitsu ja võileibadega :(  Kui oskaks sõnu seada ja sisemust jagada, siis saaks ühe nutujutu. Keegi peab ju ees minema ja üksiolek on ajutine, aga nuuks…nuuks selle mineku päras ja nuuks selle kõige pärast mis mind Eestist ära ajas. Minul ei ole seal kohta, ma ei tule seal toime nagu tahaks ja mind ei ole seal kellelegi tarvis ka. Mida erilist siis mulle vaja on? Tahan ravida oma hambaid. Tahan seda, et mul oleks võimalus aidata ema ja isa kes seda täna vajavad – nemad aitasid kunagi mind. Tahan oma lastele sünnipäevaks kingitusi teha ja neid aidata. Tahaks, et peale maksude maksmist ja muid eluks vajalikke igapäeva kulutusi jääks midagigi alles mustadeks päevadeks. Iseennast ka unustada ei tahaks. Tahan turvatunnet, et kui minuga midagi juhtub ja ma enam füüsiliselt toime ei tule, siis riik ei jäta mind üksi. Aga paraku ei lähe sellele riigile tema kodanikud korda. Uppuja pääsemine on tema enda asi ja nii ma siis üle lahe ujusingi, et mitte uppuda. Vahel olen mõelnud, et oleks võinud seda juba ammu teha. Selleks oli võimalus olemas – 90-nendate alguses. Tööluba ja elamisluba oli piiramatu, aga siis oli usk ja lootus paremasse ja mäletamist mööda sai vaid kord või paar seal tuttavatel külas käidud. Ajasime siin Eesti asja kui nii võib öelda. Ka see taluvärk ja lambamajandus oli viimane pingutus ja lootus saada “maalt õnnistust” , aga maailmakorraldus ja  pilt on muutunud. Mis läind enam tagasi ei tule ja ellu jäämise nimel tuleb loobuda nii mõnestki kallist asjast. Mu nina ütleb, et veel ullemad ajad on ees. …. Nagu ma olen ennegi lausunud – mul ei ole aega ega ka tahtmist enam teist kahtekümmet aastat oodata ja loota. Ei jaksa enam rabada nagu enne ja kui mõelda pensioni peale – no teate, see on  lootusetu. Ära ei sure, aga elu see ka poleks.  F… – ma olen väga vaenulikult meelestatud praegu. Roniks kuhugi kõrgele ja röögiks ennast tühjaks. Ütleks kõik mis öelda ja sõnu ei valiks. Sellest tuleks üks ebatsensuurne kihutuskõne….Ja siis loed nagu masohhist neid Delfi artikleid ja kommentaariume minejate ja minekute kohta nagu otsiks kaaskannatajaid. Kuum teema ja neid artikleid tuleb söögi alla ja peale. Mõni sajatab seal minejaid – lollid ja reeturid jne. Kes maksab siin makse ja peab pensionäre üleval ja et sellepärast meil sitt ongi. Leffitatakse sinimustvalget verbaalselt.  Mõni süüdimatu majandusgeenius jälle arvab, et on võimalik küll 300 euroga ära elada! Jah, on võimalik – kui ema-isa aitavad ja üüri ei pea maksma ja külmkappi täitma või siis elad kaerahelvestest ja muust rehust või oled lihtsalt ullike ja silmanägemine keffa ja ei näe mis ümber toimub. Ökomees Anatoli Sügis sõi näiteks muru ja rämpsu tootis kõigest ühe kilukarbi täie aastas. Kõik on võimalik. Auschwitzist tuldi ka eluga välja. Hundinuia juured ja kalmus ja viidikad tulevad varsti moodi. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on juba juttu olnud sellest, et milline kogus proteiini leidub mikromaailmas. Ritsikad, sipelgad, vihmaussid….miks mitte mutid ja siilid. Jumala hea kui saaks talve üle elada näiteks rulli silo ja paari rulli heinaga. Eesti võiks pretendeerida viie esimese putuktoidulise riigi hulka maailmas ku valitsus kõvasti pingutab……. Mina olen oma kohustuse EW ees kolme korraliku kodaniku üles kasvatamise näol täitnud ja rohkem mul anda pole. Aga sellegi poolest on paha tunne minna ja olla siin. Tahaks nagu vabandada, et sorri või nii. Üks eestlane juures jälle. Eks seda viltu vaatamist on nähtud ka natuke. Mitte küll kollektiivis, aga töövestlustel küll. Ega nüüdki kõik imeline ole. Käid kõrvad lahti ja kuulad mis ümber toimub. Mingi hull hõõrumine olla enne minu saabumist old, mis lõppes kellegi minema saatmisega…..saab näha. Praegu tunnen, et tegin vale otsuse ja oleks pidanud valima Virrati, et see siin ei ole päris see. Oleks istunud praegu Toriseva rotkojärve kaldal ja naudisklenud vaadet…. Tea kas elu on mind hellitanud, milles ma kahtlen, aga praegu on taluvuspiir küll väga madal. Lõug väriseb paar korda päevas ja silm on vesine. Nagu veel vähe oleks, jäin haigeks ka. Nohu ja köha milleks ei olnud valmistunud ja apteek on siin hirmkallis. Esimene palgapäev on alles järgmise kuu keskel ja arvele pole suurt midagi jäänud. Oli siin vaja mõningaid asju mis kohalikust kirbukast sai muretsetud jne. Netileping koos pulgaga ilma milleta ei saaks kodustega suhelda ega ka arveid maksta ja bronne teha……..Olen jõudnud käia siin kohalikes marketites ja mulle tundub ostukorv sama või isegi kohati odavam olevat, sõltuvalt sellest mida sinna panna ja kus poes. Lidli pole veel jõudnud. Näiteks ei ole ma Eestis näinud kanakoibi hinnaga 1,95 kg ja koffi kolm poolekilost pakki hinnaga 5.00. Elame veel – halleluuuja! Peab kannatlikkust õppima. Kõike korraga ei saagi saama, aga siin on vähemalt usk ja lootus olemas paremasse homsesse. Siin hinnatakse minu haridust ja tööd – töö ja hariduse vääriliselt…lähen ja teen ühe võiku…..
Mõned mobla pildid, fotokas jäi Eestisse, Klaukkala ujumisrannas. Seal ründas üle järve parv laglesid, ehk lootsid nad minult midagi head saada. Ilus oli…

Väke eneseiroonia :)

Lõpetuseks.

Ma vist ei viitsi enam midagi kirjutada. See aeg sai läbi. Ei vaata enam televiisorit ka eriti ja netis surfamine tundub suht nüri tegevusena. Like like FB-s ……. parem on inimesele helistada ja öelda mis öelda on. Näiteks sõbrale  – “tore, et olemas oled just sellisena nagu oled” Või saada kokku…. Helistada emale ja isale ning küsid kuidas neil läheb. Või lähed külla hoopis, koogitükk näpus….. Dziises, ma vahel mõtlen, et kus ma need 7a elasin ja mispärast nii ja mille jaoks see hea oli? Mis kuradi ideed ja visioonid ja lambajura? Eks peab vahepeal kuskil “ära” käima, et midagi kohale jõuaks. Tagasi meditsiini integreerumine on aga paganama raske. Elukestev õpe ja mina olen 7 a lambaid süganud. Vaata peegli ja süüdista vaid iseennast – LOL. Miskipärast tunnen end sama kohtlase kujuna nagu selles unetute filmis, kui keegi mäletab, kus Ervin Abel ja Lia Laats kurameerisid puisniidul ja Abelil oli võilillepärg peas ning karjase kepp käes…..hiuliii hiulihooo…..Tulen siin nädalalõpus koju ja – no ei ole meeldivaid emotsioone. Kohustused karjuvad igalt poolt vastu. See talu omistab mind mitte mina teda. Mu kapsamaa vajab muruniidukit. Milleks need kartulid ja porgandid. Isa tõi eile tomatitaimed. 10 tk.  Ma ei tea mida ma nendega pihta hakkan. Ei taha, võib olla kunagi hiljem jälle. Tahaks panna varbad külma läbipaistvasse voolavasse vette …. Eile käisime Toomasega Märjamaal Maximas. Üks müüja sebis seal lettide vahel – nii umbes 35 a naisinimene – ja vaatas imelikult pikalt meid. Siis tuli ta meie juurde ja ütles umbes nii “Ma nägin kohe kui te poodi sisenesite. Selline meeldiv aura tuli koos teiega. Ruut ja ruut on igaviku sümbolid (meil mõlemil ruudulised) Nii armas on teid vaadata. Armastus kiirgab välja … Olge terved ja mingu teil hästi….Ma vist jäin kohtlase näoga vaatama ja pobisesin midagi säärast et – aitähh heade sõnade eest…. Süda läks soojaks….. Toomas naeris. Tema alati naerab…… Inimesed on tähtsad. Need kes su lähedal ja ümber on. Kiire kiire ja kiire. Milleks ja kuhu kiirustada? Minu pea 80 aastane isa räägib ka et tal on kiire :) Kuhu?….. Minul ei ole kiire. Ma vaatan elu suurisilmi. Mõtlen kaasa. Tunnen kaasa. Elan kaasa. Olen olemas ja päriselt. Olen õnnelik ja päriselt. Imetlen ja imestan. Elan, hingan, armastan. Lihtsalt olen olemas ……..

Vaikseks jäänud…

…mitte seda, et mul midagi öelda ei oleks, a päeval kui tööl, siis ei pääse arvuti ja õhtul peale tööd on nii väsinud olemine, et ei jaksa. Kodus muudki teha. Muidu on kõik hästi. Rutiin on tekkind – meeldiv selline. Esmaspäevast neljapäevani üle lahe ja edasi “viikonloppu risteily takaisin Tallinnaan” – karaoke ja muu säärane bailaamine :) Väsitav on muidugi edasi-tagasi sõitmine. Vana-Olevist Nukari expressi ei käi. Öösel poole kahe paiku jõuan alles päris koju peale 7 h seiklemist. Iga hommik on äratus kell viis. Reede on suurest väsimusest pool päeva pohmelli tunne….Lugema olen hakanud. Jälle, sest vahepeal jäi õppimise ja lammaste tõttu ilukirjandus tahaplaanile. Nüüd nii laevas kui ka õhtul “kodus kapi taga” raamat ees ja prill ninal :) Eestikeelsed vahetasin soomekeelsete vastu. Praegu lõpetan keelekümblust Coelho Alkeemikuga…Siis hakkasin järjekordselt maadlema iseendaga, et suitsetamisest lahti saada. Suitsetamine on minule olnud selline meeldiv tegevus nagu kitsepiimakoff ja kevadpäike ja linnulaul ja väike sigarett sinna kõrvale või nii, aga siin – AGA SIIN – dziises – seistakse kõrval ja oodatakse millal mu koni lõpuni kimuda. Lootusetu midagi muuta, lihtsam on lõpetada hoopis….Lugemine on aga mõnus. Viib mõtted kuhugi eemale või paneb enda sisse vaatama. Leiab mõnele küsimusele vastuse või tekitab uusi juurde. Hallide ajurakkude seas toimub igatahes positiivne intensiivne liikumine…..ahjaa, ma siin mõtlesin, et miks ainult pooled eestlased on läinud ja teine pool ikka veel kodus vaevleb. Vastus – see on nii saatana kallis :) Ühel päeval teen lõpliku kalkulatsiooni mis see lõik kokku maksma on läinud :)

piip, piip ja piiiiip….

….õppisin soome keeles vanduma. Saatana ja perkele, et ühe telefoni ja lepingu saamine võib osutuda nii keeruliseks. Nu oli palgapäev, mis naeratuse näole tõi. Maksin kohe pangas oma 500 eurise tagatismaksu ja muud arved. Sõitsin peale tööd Hyvinkääle oma Sonera lepingu ja telefoni järele. Üllatus – üllatus, ei tulnud selgi korral asjast asja. Selgus et just täna olid töötajad hakanud streikima. Naeratus näol pakkus teenindav personal mulle mingeid pabereid lohutuseks kaasa. Juba teist korda. Mitä mä niillä teen? Hakkan Jaapani pabervoltimise kunzti harrastama? Tuleb veel kolmaski kord sinna sõita :) Mina juba lootsin, et laevas saab aega parajaks teha ja netis surfata ……. Auto suvekumme pole ka siiani näinud.  Täna vist juba 14-kümnes nädal jooksmas, aga asi pidi lahendatud olema 9-ndal nädalal. Ikka vahel helistan neile ja vastus küsimusele, et mikä ja missä, on stiilis – jaa jaa ja just just heti hommataan. Pika kirja kirjutasin paar nädalat tagasi sinna kuhugi kõrgemale mille tagajärjel  sain autopaberid korda ning vahetus minuga tegelev  isik. Stiil jäi küll endiselt samaks – ikka jaa jaa ja hommataan. Ilmselgelt arvavad nemad minust sama halvasti kui mina nendest. Teineteisele me sellest veel teada andnud pole………..Häid asju on ka. Siin on esmaspäev vaba ja kinni makstud vaba päev kuulukse. Puhkan südamest.

Nädal möödas…

….jälle nigu sipsniuhti. Kalender näitab kevadet, aga hommikuste temperatuuride järgi seda ei ütleks. Õudusega mõtlen kui oleks lambad ja need peaksid poegima praegu, sellise pakasega. Hea et enam elukaid pole. Ilus aeg oli. Ideed ja visioonid ja igasugu hullud mõtted. Tänaseks on härra Maslow vajaduste määratluste järgi olulised minu jaoks kaks alumist astet püramiidis :) Üritan seal korda luua. …….. Tervelt kuu aega juba uues kohas olnud. Olen rahul ja tegelikult peaks väga väga rahul olema, aga koduigatsus on see mis ilusa asja ära rikub. Koduigatsus on iseenesest tegelikult igatsus kalli küljeluu järele ja muud midagi. Mingi koht või paik või miski muu maine asine asi minus koduigatsuse tundeid praegu ei tekita. Mis möödas see möödas. Elus tuleb ette olukordi kus on mõistlikum loobuda. Keerata uus lehekülg ja minna edasi. Käed liiguvad, jalad kannavad ja ülemine korrus peaks ka nagu enam vähem normaalselt funktsioneerima. Ma ise arvan nii  ….. Minu hoolealused kellele ma olen nagu pooleldi ema on minuga harjunud ja mulle tundub, et on tekkimas mingi usalduse moodi asjandus. Mina ise olen ka kohanenud ja ausalt natuke meeldib ka. Kui pisut süveneda iga isiksuse tausta ja muresse ei saa olla mitte hoolimata. Eks see kumab välja ja on aluseks usalduse tekkimisse ja heasse läbisaamisesse. Paras pähkel läbi närimiseks, sest kõik nad on absoluudselt erinevad. Ma ühel õhtul mõtlesin enne uinumist, et kes ma siis praegu olen või nii? Nagu orkestri juht – kelle punt koosneb seitsmest pillimehest ja neist ükski ei oska mängida ning mina pean üritama neist välja pigistada vähemalt kassi- või koerapolka. Ja seda selle pärast, et näiteks kui nad kõik koos on ei tekiks mingit riidu või sõnelemist, mis muidu on väga kerge tulema. Hommikune tavaline intsident köögis on selline – üks 4 a lapse mõtlemisega täiskasvanud naine armastab peale hommikust võileiba ja kohvi pabersalfrätikusse nina nuusata. Samas rollatoriga liikuv tasakaaluhäiretega endisele töödejuhatajale-rallikuskile see ei meeldi. Ja kui siis hakkavad sealt laua otsast sajatused tulema – ei saatana niistä nenääää keitiössääää jne kõik muud sarvilised ja karvased sinna otsa. Samas väikenegi kõrvalekaldumine igapäevasest võib muutuda traagikaks ja olla paanika põhjuseks. Ära murdunud vannitoa nagi või muu säärane. Tööpäevad on pikad ja vaimselt väsitavad. Lisaks emaks olemisele olen pooleldi sotsiaaltöötaja ja ajan nende igapäeva asju. Mingi taksokaardi uuendamine on siiani aega võtnud neli nädalat ja millal selle probleemiga ühelepoole saab ei ole ette teada. Sealne süsteem on üles ehitatud väga töötajasõbralikult. Sotsiaaltöötaja võtab telefoni tööpäeviti mingist kellaajast teatava kellaajani ja väljaspool seda ei ole võimalik teda kätte saada. Nu ja kui helistasin  järgmine nädal, siis vastas automaatvastaja, et sorri olen puhkusel ja tulen sellel ja sellel nädalal. Kui ta siis lõpuks kätte sain peale puhkust, selgus, et see pole tema probleem ning andis mulle uued numbrid kuhu helistada ja jälle hakkas peale sama, et kõnetunnid vaid mingil ajahetkedel ja päevadel. Nii seal on. Olen ise ka hakanud rahulikumalt asjadesse suhtuma ja mitte rabistama. Ka homme on päev – küll jõuab :) …..

Uus üllatus

…..päeva lõpetuse teemaks võtsin telefoni ja kohaliku numbri muretsemise. Toksisin sisse Hyvinkää kaubakeskuse aadressi ja suundusin sinnapoole. Ma ei jaksa pikalt täna jahuda. Olen lihtsalt väsinud, roputl väsinud….. Ühesõnaga lugu selline. Firma Sonera – selleks et saada nendega lepingut ja osta telefon, võtavad tagatiseks 500 eurot mille poole aasta pärast lubavad tagasi maksta kui korralik arvetasuja oled. Ikka kõik selle pärast, et olen tulnukas. Ma ei hakka kirjeldama emotsioone, mis mind valdasid. Muidu on Sonera Sopiva selline minule sobiva ja hädavajalik kuna koju vaja ju helistada. Sopiva paketiga saab põhjamaades, seal hulgas ka Eestis helistada ühe ja sama hinnaga. 19.90 sisaldab 10 tundi kõneaega ja piiramatut neti kasutust. Arvele lisandub veel nutitelefoni järelmaks, mis on  hinnalt sama kui kohe välja ostes. 500 eurot tagatiseks on aga mumeelest palju. Sitaks palju. Telefon ei olnud kallis. Ja arved saadetakse jälle postiga. Muud varianti ei olnud. Minu arvete maksmine siin tähendab sõitu pangakontori ja teenustasu maksmist igalt arvelt kuulukse 5 või 7 euri. Telefon ja number ootavad poes kuniks 500 makstud. Seega tuleb veelkord Hyvinkääle sõita. Konstanteerime fakti – muud ei midagi….. Auto paberid pole tänase päevaga minuni jõudnud. Lükkasin bronni edasi. Õnneks oli ülekanne mille tegin eile pangakontoris mu Eesti arvele üle tulnud (see viimane pole mul ammu nii tühi olnud :)) ja ma sain uued piletid õhtusele praamile osta (viide –  Osuspankki ei lase mul netipanka kasutada c 3 kuud, kõik maksed ja ülekanded vaid kontoris). Seekord siis jälle kotiralli ilma autota. Kusjuures hinna vahe on suht väike. Võrdluseks – 90 euri autoga edasi-tagasi, rongide-trammide ja jalaga 77.20 (sel korral)……… Homme saab koju, hurraaaaa !

Ps. Tea kas jaksan koduni või võtan laeval juba väiksed švipsid :)

Soome tööle 3

……selle asjaajamisega on raske harjuda. Tea kohe kust otsast alustada. Täna vihastasin nii, et läksin higiseks. Ma olen pikalt rahulik ja kannatlik, aga ka minul on oma murdepunkt. Täna keerati vint üle. Nagu juttu oli ostsin siit auto. Ostsin selle korralikust autovahetusega tegelevast firmast ja kõik asjaajamine pidi olema hinna sees ja nende poolt tehtud. Minu mureks oli vaid maksta arve. Üleelmine reede tegin kaubad ja kuna siin on kombeks, et kõik dokumendid tulevad postitse, siis jäin minagi ootama nii tehnilist passi kui ka kindlustust, mis pidi teisipäev-kolmapäev minu postkastis olema. Ootasin rahulikult järgmise reedeni ja kuna tahtmine bronnida laevapileteid helistasin ja küsisin, että mika ja kuka? Imestati, et pole veel pabereid saanud ning sain sekretäri numbri kellelt lähemalt aru pärida. Samas soovitati mitte stressata ja kindlasti kohe-kohe on paberid olemas. Helistasin sekretärile kes kahjuks toru ei võtnud. Ostsin siiski nädalavahetusel piletid, sest autoga edasi-tagasi tuleb need aegsalt muretseda. Saabus esmaspäev – kes telefonile ei vastanud – oli sekretär. Ma siis jälle müügimehele helistasin, että mikä ja kuka ja missä paperit? Vastus nagu enne, et kohe-kohe jne. Lisaks lubati asja uurida ja tagasi helistada. No seda telefonikõne võid ootama jäädagi, sest ka reede lubati tagasi helistada. Täna helistasin jälle ise, nii sekretärile, kes ei võtnud endiselt toru ja siis edasi müügimehest Juure Jussile kes õnneks toru võttis. Ma talle juba reede seletasin, et tahan autoga koju minna ja ka eile, et nüüd on laevapiletid olemas ja et ilma tehnilise passita ja kindlustuseta ma ei pääse kuhugi. Vastus miks asjad viibivad ei tulnud, ei mingit seletust, aint et sekretär teab jne. Lubati uurida ja tagasi helistada. Ootasin tundi kaks ja juba hakkas tööpäeva lõpp paistma. Ma vihastasin ikka põhjalikult – et mida kurat, kui lubatakse – siis lubatakse, et milles küsimus, et helistada ei saa. Kas ma lükkan oma broneeringu edasi või mida teen? Viimase vestluse käigus selgus veel see, et mingil põhjusel ei saa kindlustust teha. Ma ei saanud enam millestki aru. Kindlustus pidi nagu olemas olema ja nüüd äkki ei ole või? Kas ma olen siis pea kaks nädalat ilma sõitnud? Mul keeras nii sassi, et võtsin kätte ja helistasin ise uuesti ning edastasin ultimaatumi – kui poole tunni jooksul normaalset arusaadavat vastust ei tule, siis võtan käekoti autost ja nad võivad oma autole järele tulla – et peruun kaupat. Mina ilma kindlustuseta ja muude dokumentideta ei sõida. Samas helistasin oma tuttavale ning kurdsin muret – että mika huijaus tämä on? Mõne aja pärast helistas ta mulle tagasi ja selgitas asja nii: autol on kindlustus olemas ja selle tagab automüügifirma kuni olen saanud paberid kätte. Viivitus pidi olema minu henkilötunnuse pärast kuna see olevat “nii uus” ja jõudis hiljuti alles kindlustusfirmani. Seda viimast ma ei usu, sest ajades siin asju olen ma süsteemis sees juba üle kahe nädala ja henkilötunnus sai neile edastatud ostu-müügi lepingut tehes. Ühesõnaga minu arvamus on selline, et võeti iisisti ja venitati südamerahuga. Tänase seisuga pidid paberid ümbrikus olema ja posti pandud, et ehk homme või ülehomme siiski jõuavad minuni. Kas jõuavad? Hea küsimus – võtame järgmise….. Ja mina ei tea kas tühistada bronn või mitte. Nii tahan koju neljapäeval, aga kui ilma autota, siis ma neljapäevasele praamile ei jõua vaid pean jälle reedesega minema ja siis saan alles kella neljaks koju. Urrrrr. Vaid üks täispäev kodus ja üks päev läheb raisku…. See müügivend oleks võinud vähemalt tagasi helistada nagu ta neli korda on lubanud ja pole teinud. Oleks võinud öelda mulle kuidas asjad on, seletada kindlustusevärkki ja muud. Ma tundsin ennast nagu mingi imbetsiilina, et pole võimeline jutust aru saama või nii. Kahjuks sellise mehe sõna, kes lubab ja ei tee nii kuis lubab ja kes ütleb mulle, et asjad on kõik korras – mina ei usu ja minu silmis ei maksa sellise mehe sõna mitte kui midagi – ja aamen selle peale. Ja pole ta siiani helistanud. Vabanduse oleks võinud siiski edastada misiganes kujul. F… ja kui ma nüüd neljapäevaks pabereid ei saa, siis hävin 100 eurot bronni raha ja reede peaks ostma sadamast pileti täishinnaga 50 eurot üks ots  – eksole. Pikk jutt sai. Sitt jutt ka …….. Muidu on meil siin kõik ilusti-kenasti. Töökohaga harjume tasapisi. Minu asiakaat harjuvad minuga. Saame omavahel läbi ja hakkama. Ravimikapp ja muu paberimajandus hakkab selgeks ja korda saama. Tore, aint kevadet tahaks. Üks hommik oli 23 kraadi miinust. Täitsa jube. Sulaks see lumi juba rutem ja tuleks kevad…… Aijaaa. Pangaga olid asjad nii, et püsikorraldust teha ei õnnestunud. Ma ei tea miks. Ei hakanud küsima ega närve rikkuma. Olgu siis päälegi nii ja elame selle kolm kuud kuidagi tesisti üle. Täna sain oma pangakaardi kätte ja tegin esimese sisseostu sellega – käisin apteegis ja ostsin Postafeeni (südamepahaduse vastu mis laeval mul tekib :)) tegin ka pangas leti taga ülekande Eesti arvele – aega läks ei rohkem ega vähem kui pool tundi. Tehti jälle igaks juhuks koopia ID kaardist. Neid on seal juba mitu…….

Soome tööle – teine (2) part :)

….et kuidas mul pangas läks? Käisin eelmine nädal siis pangas kaarti tegemas. Aega selleks ei kulunud rohkem ega vähem kui tund ja 15 minutit. Pidi olema nii ID kui ka pass millest mõlemist tehti koopia, samuti maistraadi paberid ja tööleping. Pangatädi oli veits pikkade juhtmetega. Vähemaslt mulle tundus nii. Punetas ja roosatas kui küsimusi riburadamööda esitasin. Peab ju ometi teadma, et mis ja kuidas. Ma natuke kiusasin ka – pigem tegin nalja mis kohale ei jõudnud. Kui ta mulle tsirka 20 lk lepingut välja printis millele ma alla pidin kirjutama, siis ma ütlesin, et ma ei saa seda enne teha kui olen kõik läbi lugenud. Hihh! Pangas selgus ka üks kurb tõsiasi, et ma ei saa kolme kuu jooksul teha netipangas mingisuguseid liigutusi. Ei ülekandeid ega miskit. Esiti öeldi, et kuueks kuuks, kuid torisemise peale pandi kolme kuu pärast – ehk siis mai lõpuks –  uus aeg kinni.  Lootus on. Meeldetuletust meilile, et  oma aega sisse ei magaks, ei olnud võimalik saada. Vaid sms ja see tuli kohe :) Loodetavasti saan mai lõpus veel ühe sms-i. Miks on asjad nii, et ülekandeid ei saa teha, sellele tuli vastus Swedpangast kui muu asja pärast sinna helistasin. Olen siin tulnukas e. nn. resident ja eks ole meil Eestis sama lugu tulnukatega. Ehk õnnestub mingi püsikorraldus teha sel nädalal. Aga sellest kõigest oleks võinud pangatädi ometi rääkida….Maksuametiga läks asi lihtsamini kui arvasin. Halleluuja! Kuna läbi panga ei saa verokortit taodelda samadel põhjustel millest jutt oli, siis printisin lomakeen Verovirastoon kodulehelt välja. Nimelt 7 lk segast, millest mammugi aru ei saa. Helistasin siis maksuameti ja jumal tänatud – piisas oma Soome isikukoodi ja palganumbri ütlemisest ning verokortti pidi kahe-kolme päeva jooksul postkasti tulema. Ja ongi asjaajamine ühel pool. Ehk :) Muidugi on küsimuse all kuidas saada siin telefonileping. Samuti tahaks omas toas netti pääseda,  sinna kahjuks maja vifi ei ulatu jne jne palju pisiasju……….Auto mure lahenes samuti eelmise nädalaga. Otsustasin, et mõistlikum on vahetada oma Eesti numbritega  BMW diisli kohaliku pensukast Fiat Punto vastu. Kõige valutum protseduur. Tegelt läheb pemu tagasi Eestisse ja kahjuks sama raha eest saab siin  vaid just sellise auto, ei enamat. Eks ma olin selle BMW-ga siin hädas ka. Soola teedele ei panda, mul lamellid ja tagasillavedu. Esimene nädal sadas taevast jäidet ja mina lasin muudku liugu. Hea, et ellu jäin – päris tõsiselt. Auto ostmine kujunes iseenesest suht naljakaks. Tegin kaubad telefonitsii, ilma et oleks Puntot näinud või sõitnud. Ajapuudus oli ja niisama Helsingis ringi ei tuia ka kui gepsi pole. Eelistasin osta automüügifirmast ja siin on asjad nii, et kuueks kuuks on müüja garantii kui miskit peaks lagunema. Suuremad kulud tehakse pooleks, väiksemad makstakse kinni. Hooldusraamat tip-top korras, kõik hooldused tehtud korrapäraselt. 2000 km tagasi vahetatud mootoririhm. Läbisõit 108 tuhat. 2005 a mudel. Asjaajamine oli hinna sees müüja poolt (numbrimärgid, ümbervormistamine ja kindlustus), tutt-uued Nokia naelad ja tankki melkein täynnä.  On need viimased asjad väga olulised ja maksavad omajagu. Kaubapeale kaks karpi juhtmeid, sise ja välissoojenduse tarvis. Suvekummid ja ongi vist kõik. Eks ma püüan mõelda positiivselt :) Täna kukkus sõidu ajal päikesesirm alla. Oli teine haaknõelaga laes kinni :) Muidu peale mõnede täkete kapotil on igati vinks-vonks puhas ja korralik. Reede enne koju sõitu käisin Espoos kaupa vormistamas ja pühapäeval tagasi tulles võtsin oma Punto sealt ära. Tallinnast ostsin kaasa GPS-i ja nüüd on ringisõitmine muretu. Toksi aadress sisse ja mine.  Ma siiralt loodan, et rohkem enam miskit ära ei kuku ja olulisemad asjad on kinni kas kruvide või poltidega mitte aga haaknõelaga :))))…. Kas teate kui ilus loodus siin on. Vaid 45 km Helsinkist ja selline maakoht. Selle maja lähedal kus ma elan/ööbin läheb mööda jõgi mis pidi olema Soome paremuselt kolmas lõhejõgi. Ei jõua ära oodata kevadet. Kui juba praegu on siin nii ilus, mis siis veel kevadel-suvel. Tuleb ehk oma kalapüügivarustus ka üle käija ja kaasa võtta. Soome on ilus maa…..

Soome tööle part 1

Teine nädal hakkab ümber saama ja teen väikese kokkuvõtte, et kudamoodu siin asjad kulgevad. Ütleks nii, et väga rahulikult ja harjumatult aeglaselt. Kõik võtavad iisisti ja ei mitään stressiä :). Minu asjaajamine algas juba novembri keskel kui saatsin Soome Tervishoiuametile e. Valvirale portsu pabereid, et nad mu õdede registrisse lisaksid. Teisiti ma seal tööd poleks saanud. Ilma rahata see kahjuks ei õnnestu ja eelarve jäi kuskil 700-800 € vahel. Sellest umbes pool jäi Eestisse. Kui selgus veebruari alguses, et olen registris sees, hakkasin usinasti tööpakkumisi uurima (näiteks mol  portaalis) Juba nädalapärast läksin esimesele vestlusele ja siin ma nüüd olengi. Jagan järgnevalt oma isiklikult läbielatut-kogetut, ehk kellelegi on sellest kasu….. Esmalt tuleb hankida töökoht ja muidugi tööleping. Hea kui see tehakse pikema aja peale, sest nagu kuulukse võib lühemaajalisema lepingu puhul olla nn kohaliku haigekassa kindlustuse e. Kela korttit saamisega probleeme. Kui leping olemas tuleb minna Maistraati, täita avaldus ja taotleda henkilötunnusta e meie ID-le vastavat numbrit. Vastus saadetakse posti teel. Elukoht peab olemas olema. Järgmiseks tuleb teha pangakaart, millega on siin naljakad lood mumeelest. Selleks et sind pangas jutule võetaks arve avamiseks (tegemist Osuspankki pangaga) tuleb panna aeg kinni nagu meil arsti juurde minnes. Mina olengi siin kahe nädala jooksul jõudnud niikaugele, et homme lähen pidulikult pangakaarti tegema, sest tänaseks jõudis minuni postitsi dok Maistraatist. Olen nüüd nummerdatud! Pannka helistades ja numbrit kinni pannes paluti kaasa võtta pass, tööleping ja maistraadi dokument :) Maeitea, et kui ma oleksin tulnud diplomaatkohvriga milles miljon eurot või tugrikut – misiganes, mis siis oleks saanud? Pikalt saadetud kuna pole töölepingut? Kas tõesti ei saa arvet avada ilma? Pangakaarti tehakse paar nädalat, aga öeldi et ehk saab ka kiiremini. Kas ja kui palju see maksma läheb ja kui kiiresti on siin kiiresti, sellele saab vastuse vast homme. Järgmiseks tuleb ette võtta maksuametiga asjaajamine e. verokortti taotlemine. Väidetavalt kui kuu lõpuks palgapäevaks ei ole verokorttit saanud, on neil õigus võtta tulumaksu 60 % mis kindlasti hiljem tasaarveldusega heastatakse, aga esimesest palgast nii suurt numbrit ära anda oleks valus. Kuna siin aga kõik võtavad hirmus rahulikult, siis asjaajamine muudkui venib ja venib. Mina otan muudkui iisisti ja ei mikään stressiä. Maksuametiga saab õnneks neti teel infot vahetada ja verokortti tuleb postitsi. Ilma eelnevalt nummerdamata ja pangakaardita sinna asja ei ole.

Teine teema on auto. Siin on mitmeid makse autole ja lähemalt olen tuttavaks saanud mõnega neist. Asjad on nii, et kui tuled Soome tööle, siis oled sa automaatselt alates töölepingu sõlmimisest  “muutaja” ehk ütleme otse tõlgituna kolija. Mulle väga meeldib see sõna. Mina olen kolija – jess :) Nummerdatud kolija. Maistraadi planketil on pealkirjaks muutoilmoitus ja sinna läheb ka kirja töölepingu kuupäev, nii et sellega on kõik öeldud. Kui mina olen kolija staatuses, siis minul on õigus tolli seaduste järgi kaasa võtta üks auto per nuppi. Samas on seadustes konks sees. Sinu auto, mille sa kaasa võid võtta ja mis ei lähe tollimaksu alla peab olema sinu omistuses olnud 6 kuud enne muutaja e. kolija staatusesse astumist. Lähemalt võib lugeda tollli seadustest risti-rästi Soome tolli kodulehelt. Mina ausa Eesti kodanikuna lugesin juba enne natuke seadusi, kuid ütleme nii – ega eestikeelsena on Eesti seadusi lugedes kohati raske aru saada mida öelda tahetakse, mis siis veel soomekeelest rääkida…… Et siis sõites laevaga üle lahe suundusin otse tolli aru pärima. Soome tolli töötajad vastasid minule Länsisadamas nii – sõida edasi, sa pole seaduseid rikkunud ja edasise kohta tee järelpärimine tolli sellest osakonnast kes täpsemalt autodega tegeleb. Meie siin anname aint pabereid välja autodele kes muutavad Soome :) Ei ühtegi vastust ühelegi küsimusele. Nii ma siis helistasingi järgmine päev tolli auto asjatundjale. Minu esimene küsimus oli  – millal täpselt ma pean auto ümber registreerima? Vastus – no kun sä oot muutanut Suomeen. Mida ütleb seadus, et millal ma olen täpselt muutaja? Mis ajast alates? Vastus – no kun sa olet muutanut Suomeen. Ja niin edelleen :) Mul 4 kuud katseaega tööl, võib-olla ma saan suusad???? Kuna minu auto jäi nibin-nabin sellest 6 kuust välja ja asjad olid ebaselged, siis omas iga päev ja tund minule tähendust. Lootsin, et ehk venitab 6 kuud täis ja pääseb tollimaksust. No vastust sealt, mis oleks olnud arusaadav jäi tulemata kahjuks ja võib olla oligi see küsija viga. Mine sa võta kinni! Lugesin siis õhtuti tolli seadusi alt üles ja ülevalt alla ning üritasin selgust saada. Aru olen saanud järgmist. Alates töölepingu sõlmimisest 6 kuud ja enam tagasi ostetud auto võib võtta Soome kaasa tollimaksuvabalt. Need autod, mis on ostetud vähem kui 6 kuud tagasi, neid autosid peetakse kõiki uuteks autodeks ja need lähevad tollimaksu alla ja punkt. Millistele autodele kui suur tollimaks selga lajatab, saab samuti vaadata tolli kodulehelt eelmisel aastal Soome toodud sõidukite pealt. Minu diisli – johhaidiaidaa -tollimaks on 1300 – 1600 € orienteeruvalt. Loomulikult on mul mõistlikum oma autot mitte uuesti endale ostma hakata. Lisaks muule on siin diisli pidamine kulukas. Bensiini- ja diiselkütuse hinna vahe on suht olematu, aga diiselautodele on aastas 400 € diislimaksu. Kui läbisõit on väike on kasulikum sõita bensukaga. Lisaks on tavaline auto aastamaks. Mida väiksem auto seda väiksem on maks. Praegu ma rohkem ei tea ja selleks korraks ehk piisab ka. Muidu on meil siin tore. Olen nagu uues Vana-Olevis. Looduslikult kaunis koht. Ikka väga kohe. Mitte kaugel Helsinkist. Rongid ja bussid sõidavad. Töökoha ja elukoha vahe on 3 km. Palk on üle ootuste hea. Töökaaslased noored ja abivalmis. Minu patsiendid on omamoodi kummalised isiksused ja päev on sisustatud erinevate toimingutega alates põlvele peale puhumisest ja tablettide jagamisest lõpetades telefoni otsas rippumisega ja igasugu sotsiaaltöö tegemisega ning probleemide lahendamisega, retseptide uuendamised ja rohtude välja ostmised ja muud kodumajapidamisega seotud asjad. Vahel antakse suur MB buss kui vaja, millega sõidame kohalikku külakeskusesse, kus siis mu patsiendid  kribinal-krabinal laiali valguvad, et käia poes, apteegis ja nii edasi (mõni koperdab kiirelt oma rollaatoriga sinna poodi ka kuhu ei või minna :)  Ja nii need päevad mööduvad. Vahel saab nalja ja korra on saadetud ….piip piip… sinna ka :) Mõnikord võetakse pikemaid otsi ette kuhugi niisama reisule või bowlingu nagu olen kuulnud, a nende asjade orgunn sõltub juba tulevikus minust. Muidu saame ilusti-kenasti hakkama…..