Muudatuste ootel

…tõesti, märkamatult peaaegu kolm aastat läinud. Vaadates peegli,  peab tõdema, et aastatele  lisaks on juurde tulnud kortse, kilosid, tselluliiti ja ehk veel midagi. Midagi ilusat ja head ehk. Silmavaade on endiselt selge ja unistusi nagu kahekümnesel. Mingi koduleht tiksub siin omaette pikemat aega kuhu keegi ei kirjuta midagi! Kustutada teda ei raatsi. Kunagi võib olla tore vaadata, siis kui vana.  Natuke fantaasiat rakendades võib silme ette manada pildi, kus tuleviku vanurid, kaasa arvatud mina nende hulgas,  juhtmevabalt võrku ühendatult tšativad – omaste, teineteise või teenindava personaliga. Olgu siis pealegi nii ja jätkame. On see omamoodi vaimne treening – see kirjutamine. Kuigi tundub, et kipun ennast kordama. Vabandan igatahes ette ja taha rohkete kirjavigade ja väära lauseehituse pärast. Emakeel oli koolis rahuldav ja ega see soome keeles kõnelemine/kirjutamine midagi head juurde pole andnud. 

Olen täna veel Säkyläs. Varsti vb enam mitte. Käin tööl ja vahel kalal. Kalal käin harvemini kui tööl. Ausalt öelda võtab töö nii palju energiat ära, et elu selle ümber viimasel ajal keerlebki. Töö on palvelutalos ja sisaldab kõike mis seotud vanade ja väetitega. Füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Tavaliselt kannan kaasas kõlarit millest vanadele Youtube kaudu lõunasaalis mussi lasen, no et väheke tunnelmat tekitada. Üks laul mis kõrva jäänud – ontuva eriksson – on irooniliselt kõnekas. Eriti õhtuti peale tööd tunnen end ise ontuva Erikssonina. Valutavad kannad, hüppeliigesed, põlved, puusad, õlad, käed jne. Nagu peksa saanud. Hommikused vahetused on jälle teistpidi rasked. Naiste kollektiiv ja hommikuti on meid palju rohkem. Plaplapla ja kui probleeme pole, siis tekitame. Sellises väikeses vallas (mitte Säkylä) kus 1800 inimhinge, on suhteliselt raske hingata. Sajandite jooksul välja kujunenud hierarhia, mis olemas ka töökollektiivis. Ei võeta lihtsalt omaks, kui pehmelt väljendada. Peale seda, kui teatasin, et hakkan varsti oma kohvreid pakkima ja koju minema, on õhkkond sõbralikumaks muutunud. Võta sa nüüd kinni, mida sellest arvata!

Natuken kahju on loobuda sellest, millele on palju energiat kulutatud. Kodu on meil ilusas kohas suure terassi ja aiaga rivitalo, kus isegi omad kurgid sai möödunud suvel kasvatatud. Remonditud teist hoole ja armastusega vastavalt võimalustele. Pühajärv kiviga visata. Laituri 200m ja esimene liivarand 500m, teine suurem 2 km. Eelmine suvi suure kuumusega läksime vahel pool paljalt, linad ümber laiturile ja supsti jahedasse vette. Üldse on Säkylä ja Rantatie  imeilus. Panen siia mõned pildid ka.

Pyhajärv on selge veega kalarikas järv, kus sügavaim koht on pea 30 m. Siin on rääbist ja kõike muud head ja paremat. Eelmine suvi oli imeilus. Kevadel kohe muretsesime paadi ja igal vabal hetkel sai järvel käidud. Spinning, ussiõng, dropshot – alati sai midagi, kusjuures ilma kajaloodita.

Ahh minu rahutu hing ei püsi paigal. Olen õnnelik ja peaaegu rahul. Tänulik igatahes. Olen olnud hoitud ja peopesal kantud. Elu lihtsalt toob ette igasuguseid väljakutseid, mis on nii ahvatlevad ja millele ei saa vastu panna…

…aasta alguses käis sotsiaalmeediast läbi huvitav tööpakkumine, mis Toomasel silma jälle särama lõi. Ei ole eriti pinget pakkuv kodus istuda, koeraga jalutamas käia ja remonti teha. Tema ju ka neitsi tähtkujus. Peale põhjaliku läbi arutamist kandideeris ta Piirissaare saarevahi kohale.  Tähendas see seda, et uuteks muudatusteks peab valmis olema. Aprillist on uus saarevaht ametis ja mina olen üksi siin ning ootan millal keegi me kodu ära ostab, et siis järgi minna. Ma ei ole kunagi seal käinud. Elu saarel ei ole lihtne, aga kindlasti on eriline ja huvitav. Õeke on nii traumeeritud sellest, et lubas mulle saarele külla mitte tulla. Üks osa minust on alati igatsenud kuhugi peitu pugeda ja ise majandada. Kogu Vana-Olevi idee oli sellele rajatud. Olla võimalikult vähe sõltuvuses ja kasvatada ise omale puhast toitu. Eks paistab mis elu toob. Igatahes siia enam kauaks ei taha jääda, sest üksiolemine on nõme. Naabrinaine vaatab ka imelikult, et mees maha jätnud tai miten ?!

Tänase päeva lõpetuseks – mina nüüd ka ei oska öelda, et miks viimased aastad nii sinna-tänna olnud. Sügav kummardus nende ees, kes kunagi oma juurika ühte kohta maha istutanud – eluks ajaks ja teadsid täpselt 18 aastaselt mida nad elult tahavad. Ma ei tea siiani :)

Advertisements

Tahan koju

11 veebruar sai kaks aastat sellest kui siia tulin. Millegipärast on täna selline koduigatsus, et vee võtab silmist. Põhimõtteliselt on ju hästi. Töö on meeldiv, ülemus on hea, töökaaslased toredad ja patsiendid omanäolised vanur-lapsed. Elamine on töökoha lähedal, selline vaikne ja rahulik ja mitte eriti kallis. Kõik on väga tore nagu, aga….. see siin ei ole kodu. Ja üksindus tapab. Vaba päevaga pole mittemidagi peale hakata kui hulluks minna……… Varsti tuleb kevad. Lõhna ja tihaste laulu järgi on aimata, et tuleb. Sellepärast siis võimendunud koduigatsus. Imelik, igasuguseid faase on selle kahe aasta jooksul üle elatud. Alguses oli nördimus ja viha, et “kurat küll ma ei tule enam kunagi tagasi”! Miks ma nii rumal olin ja varem ei tulnud. Siis tundsin vahepeal rõõmu, et nii hästi on läinud. Nurmijärvi kunta on mulle tööandjaks, mõnusad töötingimused ja hea palk. Nautisin seda, kuidas suhtutakse töötajasse jne. Kehityspäivät, koolitused ja tööl käimise suhtes saad soovi avaldada, mis ka iseenesest mõista arvesse võetakse. Teed on aukudeta, tänavad valgustatud ja puhtad jne. Igasugused pisiasjad. Mõtlesin sellele ja tundsin rõõmu, et millise tiigrihüppe ma siiski tegin. Laudast hüppasin valgesse kitlisse :) Kuus aastat olin ju eemal. Aga see pole selline elu mida ma tahan. Nagu ei olekski kodu. Pidevalt sõelu edasi-tagasi. Loksu selle paganama laevaga. Raba kolm nädalat jutti, et nädala vaba olla. Ületunde ka kui on võimalik. Ühtupoole ja siis hommikupoole, vahel pikki päev ja jälle hommiku. Viimane tööpäev algab hommiku 5.20 äratusega ja lõppeb ööse kuskil poole kahe aeg  koju jõuan –  poolsurnuna. Järgmisel päeval vedeled voodis ja jõllitad lage, sarikate puidumuster on juba peas ja mõtled, et mis on elumõte….Vaatasin õhel päeval kuldsest börsist müügis olevaid kitsesid. Ega neid eriti palju ei olnudki. Selline igatsus tuli peale. Lähed lauta ämbrikene näpu otsas, leivaviilud taskus. Mõnus sõbralik kits, pehmed tissid ja soe piim….Leidsin ühe vahva kodulehe kui googeldasin kitsekasvatajaid – http://www.andri-peedo.eu/. Seal on Thyringerid.  Nii igatsus tuli peale. Teeks oma hoovi korda, toksis natuke siit ja sealt. Kapsamaa võtaks uuesti kasutusele ja tunneks rõõmu, et oled perega koos jälle……..Täna tegin sellise triki, et helistasin Rapla haigla ja kui koju tulen lähen töökohta vaatama, südame rahustuseks – 5 euri tunnist. Talendid koju! Ha ha ha!

Teine minemine…

……siin ma siis nüüd jälle – uuel üritusel. Istun oma ajutises pisikeses toas kummimadratsil, arvuti põlvedel ja veeretan vaba päeva õhtusse. Kolisin möödunud pühapäeval ja paljukest trääni ühte Fiat Puntosse mahub :) Peaks olema rõõmus, aga ei ole. Fb seinast jooksis alla pilt, mis tegi hingele valu. Kallid istuvad praegu ema sünnipäeval Kiideval, a mina olen siin. Vanem tütar tuli ka paariks nädalaks teiselt poolt maakera käima ja paraku me ei kohtu. Sitt tunne on…. Peaksin olema rõõmus, aga ei ole mitte. Suur samm sai ju edasi tehtud – mul on nüüd valged riided ja olen päris haiglas päris õede. Korralik munitsipaaltöökoht mitte mingi kakapott ja oü. On küll pikaraviosakond Altzheimerite ja Parkinsonidega, aga siiski haigla. Puhas, ilus, korralik – koos viimasepeal töötingimustega. Töö ise emotsionaalselt raske ja masendav. Esimeste tööpäevade järgselt võin öelda, et saan hakkama ja päris hästi. Osalt sellepärast, et mingi kogemus on olemas ja osalt selle pärast, et selles asutuses pühendatakse kohanemisele piisavalt tähelepanu ja osalt töö iseloomust tingituna. On see selline kolmanda järgu meditsiin, rohkem nagu hooldushaigla. Siis on see hea asi, et ei ela enam ülemuste armust kapi taga vaid pisike ajutine ühetoaline – oma köögi ja vannitoaga. Aga olen üksi ja kõik uus ja võõras ja koju pääseb pärast järgmist palgapäeva alles, ehk siis oktoobri lõpupoole. Pole ju enam 20-nene ka, et võtad kõike kergelt. Peab midagi välja mõtlema mis vabade päevadega pihta hakata, muidu võib ulluks minna. Vokk ei mahtunud peale, vaid vardad ja lõngakerad, aga tuju selleks ei ole. Stressi maandan koffi – suitsu ja võileibadega :(  Kui oskaks sõnu seada ja sisemust jagada, siis saaks ühe nutujutu. Keegi peab ju ees minema ja üksiolek on ajutine, aga nuuks…nuuks selle mineku päras ja nuuks selle kõige pärast mis mind Eestist ära ajas. Minul ei ole seal kohta, ma ei tule seal toime nagu tahaks ja mind ei ole seal kellelegi tarvis ka. Mida erilist siis mulle vaja on? Tahan ravida oma hambaid. Tahan seda, et mul oleks võimalus aidata ema ja isa kes seda täna vajavad – nemad aitasid kunagi mind. Tahan oma lastele sünnipäevaks kingitusi teha ja neid aidata. Tahaks, et peale maksude maksmist ja muid eluks vajalikke igapäeva kulutusi jääks midagigi alles mustadeks päevadeks. Iseennast ka unustada ei tahaks. Tahan turvatunnet, et kui minuga midagi juhtub ja ma enam füüsiliselt toime ei tule, siis riik ei jäta mind üksi. Aga paraku ei lähe sellele riigile tema kodanikud korda. Uppuja pääsemine on tema enda asi ja nii ma siis üle lahe ujusingi, et mitte uppuda. Vahel olen mõelnud, et oleks võinud seda juba ammu teha. Selleks oli võimalus olemas – 90-nendate alguses. Tööluba ja elamisluba oli piiramatu, aga siis oli usk ja lootus paremasse ja mäletamist mööda sai vaid kord või paar seal tuttavatel külas käidud. Ajasime siin Eesti asja kui nii võib öelda. Ka see taluvärk ja lambamajandus oli viimane pingutus ja lootus saada “maalt õnnistust” , aga maailmakorraldus ja  pilt on muutunud. Mis läind enam tagasi ei tule ja ellu jäämise nimel tuleb loobuda nii mõnestki kallist asjast. Mu nina ütleb, et veel ullemad ajad on ees. …. Nagu ma olen ennegi lausunud – mul ei ole aega ega ka tahtmist enam teist kahtekümmet aastat oodata ja loota. Ei jaksa enam rabada nagu enne ja kui mõelda pensioni peale – no teate, see on  lootusetu. Ära ei sure, aga elu see ka poleks.  F… – ma olen väga vaenulikult meelestatud praegu. Roniks kuhugi kõrgele ja röögiks ennast tühjaks. Ütleks kõik mis öelda ja sõnu ei valiks. Sellest tuleks üks ebatsensuurne kihutuskõne….Ja siis loed nagu masohhist neid Delfi artikleid ja kommentaariume minejate ja minekute kohta nagu otsiks kaaskannatajaid. Kuum teema ja neid artikleid tuleb söögi alla ja peale. Mõni sajatab seal minejaid – lollid ja reeturid jne. Kes maksab siin makse ja peab pensionäre üleval ja et sellepärast meil sitt ongi. Leffitatakse sinimustvalget verbaalselt.  Mõni süüdimatu majandusgeenius jälle arvab, et on võimalik küll 300 euroga ära elada! Jah, on võimalik – kui ema-isa aitavad ja üüri ei pea maksma ja külmkappi täitma või siis elad kaerahelvestest ja muust rehust või oled lihtsalt ullike ja silmanägemine keffa ja ei näe mis ümber toimub. Ökomees Anatoli Sügis sõi näiteks muru ja rämpsu tootis kõigest ühe kilukarbi täie aastas. Kõik on võimalik. Auschwitzist tuldi ka eluga välja. Hundinuia juured ja kalmus ja viidikad tulevad varsti moodi. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on juba juttu olnud sellest, et milline kogus proteiini leidub mikromaailmas. Ritsikad, sipelgad, vihmaussid….miks mitte mutid ja siilid. Jumala hea kui saaks talve üle elada näiteks rulli silo ja paari rulli heinaga. Eesti võiks pretendeerida viie esimese putuktoidulise riigi hulka maailmas ku valitsus kõvasti pingutab……. Mina olen oma kohustuse EW ees kolme korraliku kodaniku üles kasvatamise näol täitnud ja rohkem mul anda pole. Aga sellegi poolest on paha tunne minna ja olla siin. Tahaks nagu vabandada, et sorri või nii. Üks eestlane juures jälle. Eks seda viltu vaatamist on nähtud ka natuke. Mitte küll kollektiivis, aga töövestlustel küll. Ega nüüdki kõik imeline ole. Käid kõrvad lahti ja kuulad mis ümber toimub. Mingi hull hõõrumine olla enne minu saabumist old, mis lõppes kellegi minema saatmisega…..saab näha. Praegu tunnen, et tegin vale otsuse ja oleks pidanud valima Virrati, et see siin ei ole päris see. Oleks istunud praegu Toriseva rotkojärve kaldal ja naudisklenud vaadet…. Tea kas elu on mind hellitanud, milles ma kahtlen, aga praegu on taluvuspiir küll väga madal. Lõug väriseb paar korda päevas ja silm on vesine. Nagu veel vähe oleks, jäin haigeks ka. Nohu ja köha milleks ei olnud valmistunud ja apteek on siin hirmkallis. Esimene palgapäev on alles järgmise kuu keskel ja arvele pole suurt midagi jäänud. Oli siin vaja mõningaid asju mis kohalikust kirbukast sai muretsetud jne. Netileping koos pulgaga ilma milleta ei saaks kodustega suhelda ega ka arveid maksta ja bronne teha……..Olen jõudnud käia siin kohalikes marketites ja mulle tundub ostukorv sama või isegi kohati odavam olevat, sõltuvalt sellest mida sinna panna ja kus poes. Lidli pole veel jõudnud. Näiteks ei ole ma Eestis näinud kanakoibi hinnaga 1,95 kg ja koffi kolm poolekilost pakki hinnaga 5.00. Elame veel – halleluuuja! Peab kannatlikkust õppima. Kõike korraga ei saagi saama, aga siin on vähemalt usk ja lootus olemas paremasse homsesse. Siin hinnatakse minu haridust ja tööd – töö ja hariduse vääriliselt…lähen ja teen ühe võiku…..
Mõned mobla pildid, fotokas jäi Eestisse, Klaukkala ujumisrannas. Seal ründas üle järve parv laglesid, ehk lootsid nad minult midagi head saada. Ilus oli…

WP_000116

WP_000114

Lõpetuseks.

Ma vist ei viitsi enam midagi kirjutada. See aeg sai läbi. Ei vaata enam televiisorit ka eriti ja netis surfamine tundub suht nüri tegevusena. Like like FB-s ……. parem on inimesele helistada ja öelda mis öelda on. Näiteks sõbrale  – “tore, et olemas oled just sellisena nagu oled” Või saada kokku…. Helistada emale ja isale ning küsid kuidas neil läheb. Või lähed külla hoopis, koogitükk näpus….. Dziises, ma vahel mõtlen, et kus ma need 7a elasin ja mispärast nii ja mille jaoks see hea oli? Mis kuradi ideed ja visioonid ja lambajura? Eks peab vahepeal kuskil “ära” käima, et midagi kohale jõuaks. Tagasi meditsiini integreerumine on aga paganama raske. Elukestev õpe ja mina olen 7 a lambaid süganud. Vaata peegli ja süüdista vaid iseennast – LOL. Miskipärast tunnen end sama kohtlase kujuna nagu selles unetute filmis, kui keegi mäletab, kus Ervin Abel ja Lia Laats kurameerisid puisniidul ja Abelil oli võilillepärg peas ning karjase kepp käes…..hiuliii hiulihooo…..Tulen siin nädalalõpus koju ja – no ei ole meeldivaid emotsioone. Kohustused karjuvad igalt poolt vastu. See talu omistab mind mitte mina teda. Mu kapsamaa vajab muruniidukit. Milleks need kartulid ja porgandid. Isa tõi eile tomatitaimed. 10 tk.  Ma ei tea mida ma nendega pihta hakkan. Ei taha, võib olla kunagi hiljem jälle. Tahaks panna varbad külma läbipaistvasse voolavasse vette …. Eile käisime Toomasega Märjamaal Maximas. Üks müüja sebis seal lettide vahel – nii umbes 35 a naisinimene – ja vaatas imelikult pikalt meid. Siis tuli ta meie juurde ja ütles umbes nii “Ma nägin kohe kui te poodi sisenesite. Selline meeldiv aura tuli koos teiega. Ruut ja ruut on igaviku sümbolid (meil mõlemil ruudulised) Nii armas on teid vaadata. Armastus kiirgab välja … Olge terved ja mingu teil hästi….Ma vist jäin kohtlase näoga vaatama ja pobisesin midagi säärast et – aitähh heade sõnade eest…. Süda läks soojaks….. Toomas naeris. Tema alati naerab…… Inimesed on tähtsad. Need kes su lähedal ja ümber on. Kiire kiire ja kiire. Milleks ja kuhu kiirustada? Minu pea 80 aastane isa räägib ka et tal on kiire :) Kuhu?….. Minul ei ole kiire. Ma vaatan elu suurisilmi. Mõtlen kaasa. Tunnen kaasa. Elan kaasa. Olen olemas ja päriselt. Olen õnnelik ja päriselt. Imetlen ja imestan. Elan, hingan, armastan. Lihtsalt olen olemas ……..