Nipet-näpet näputööd

Olles ooterežiimil on soov normaalseks jääda ja seepärast lasen näppudel käia, et mitte langeda frustratsiooni. Ausalt öeldes hakkab vaikselt ootamisest ja mittemidagitehasaamisest villand saama. Olen muidugi kärsitu loomuga,tahaks kõike ja kohe, aga ei saa ju. Naaberriigi bürokraatiamasinad jahvatavad väga aeglaselt ja tuleb kannatlik olla…… Panin suve lõpus omale kõrvale igasugu villa, mille pesin ja enamuse ka kraasisin õues ära. No et talvel oleks hea võtta ja karvu vähem toas lendleks. Vot nüüd aga enam ei mäleta mis villaga tegu. Kotid on ilusti märgistatud millised segud ühesugused ja nii, aga enam täpselt ei mäleta mis on mis ja mida ma kokku segasin. Ühe kotitäie tegin lõngaks ja sellest sai selline. Sisaldab mingit beeži koerakarva mis kohati suht okkaline. Lõng tuli ühtlane peenike  ja ilus. Tokid  165g / 267m ja 160g / 289m. Kes mulle selle koerakarva tõi ja millise kutsuga tegu – ne pomnju.

lõng25

Siis üks sünnipäevalaps vajas hädasti kingitust ja käiku panin ühe väga pehme lõnga mis sisaldab natuke Tiibeti mastifit ja angoora-meriino segu.  Viimasest need valged tupsud lõngas. Müts sai ise selline. 120 silma ja 2,5 varras. Loodame, et kingitus sobib ja meeldib.

müts8

Käsi veel soe viimasest mütsist, harasin natuke suuremad vardad ja tegin otsa veel ühe. Lõngaks kirju navajo kolmekordne 130g/136m, mütsil 100 silma. Sellisest lõngast selline tore müts. Navajo kirjuga on selline  lugu, et kunagi ei tea milline kudum välja näeb. Igast lõngast joonistub välja ainulaadne ja kordumatu muster. Müts on suur, soe ja pehme ning läheb müügipoolele üles.

OLYMPUS DIGITAL CAMERADSC_0920

DSC_0916DSC_0927

Heledast tumedaks või vastupidi

Täpselt ühesugused, ainult erinevatpidi kerasse keritud. Soome maalammas + peenvillane + pikakarvaline malamuut 30%. Vasakpoolne kera 132g/193m, parempoolne kera 128g/ 208m. Paras kogus mütsi või torusalli kudumiseks. Olen ketruslainel kuna ooterežiimil praegu, a mine tea äkki võtan lähiajal vardad pihku ja teen ühe kera mütsiks. Praegu igatahes lähevad müügipoole üless :)

DSC_0916

Pikaleveninud tellimustöö

Ma teen vist elus teist või kolmandat, a võib olla ka neljandat tellimust. Pole neid tahtnud eriti teha. Kui siis aint tuttavatele. Miks? Mulle meeldib loominguline vabadus. Võtad kohustuse, siis ikka miskit vahel või nii ja süda valutab tegemata asjade pärast. Lõngad: malamuudi vill + must, helepruun, hall ja valge lammas. Umbes 50/50 suhtes. Suhe on silma järgi mahu/koguse pealt, mitte kaalu, sest koeravilla kaal on olematu võrreldes lambavillaga. Vill oli  ilus ja puhas, a kiud suht lühike mille tõttu kokku kraasimine lambaga osutus vaevaliseks ja lõng tuli selline natuke supsu-mupsuline. Peale kudumist muutub lõng/kudum kindlasti karvasemaks. Pehme – pehme :) Kogused: tumehall 281g/460m; beež 224g/373m; helehall 300g/492m; valge 341g/500m

DSC_0883Ps. Kell on pool kuus hommikul, väljas on 14 kraadi külma ja pakane paneb puud paukuma.

aruanne :)

…väga palju aega ketruseks siin ei jää. Kui sisemist sundi poleks, ega siis vist ei teeks kahh. Minule on sellest kujunenud puhkamise viis. Vahel puhkan rohkem, vahel vähem – sõltub tujust. Nüüd natuke jälle puhkasin, mille tulemusena valmis mustast soome maalamba villast lõnga kaks tokki ja mustast soome-rootsi segust ka, millel hetkel vardad sees. Siis on veel kaks pungil kotikest kraasitud helehalli soomlase – rootslase segu millest valminud üks pooli täis kahekordset. Tuli natsa liiga peen 193g / 394m. Ilus toon ja läige on sellel lõngal ja pehmust ka parasjagu. Seda peaks oma kampsiku jagu tulema küll, mingi aja pärast muidugi. Ja siis tokike pruuni rootslast angoora-meriino segu lisandiga. Panin mõned müügi poole üles. Nu ja katsetasin navajo kirjut kolmekordset üle pika aja, et kuidas ja mis värve jooksma panna. Hunnik kirjuid villatuuste ootamas lõngaks keerutamist. Tea millest see, aga mulle pakub ühevärvilise peene lõnga tegemine rohkem lusti kui kirju. See vist seotud kinda  kudumise   armastuse   või vanusega, mine tea.  Korrektsus ja korrapärasus on meeldima hakanud. Mõni asi tundub omalegi vahel imelik. Näiteks müüb kirju jämedam lõng paremini, aga mina trein peenikest ühevärvilist nagu segane ja vildakas kiviaed käis ka närvidele nii kaua kui sai ühel heal päeval ära teisaldatud, a see selleks… Ja siis kogu selle puhkamise vahele on jäänud ka natukene töisemaid aegu. Tunnelis tomatid kasvavad, aga suht sitast. Vähe on peal. Eks on jahe olnud ka. Kasvuhoones on kordades paremad. Ühes kobaras on kokku 12 tomatit.  Esimesed värsked kartulid ja porgandid leidsid tee supi sisse. Kõik väga lopsakas ja kena. Lillepeenra müüri lammutasin laiali ja nüüd vähehaaval mässan seguga, et teist uuesti üles laduda. Käed on täitsa hukas hoolimata kinnastest. Kena maniküür haihtus esimesel päeval ja nüüd linnas käies peida jälle käsi tasku. Näevad välja nagu oleks mingi nahahaigus, sest tsement on söövitav ja nahk narmendab. Valus on ka. Midagi pole teha, kui tahta, et müür veel püsti seisab, tuleb teha. Talved ja sügisvihmad on loputanud olemasoleva savi kivide vahelt välja ja ühel korral on juba üks külg ümber kukkunud. Tegemist ju vana reheahju jäänukiga. Nüüd võtsin segase peaga asja käsile ja proovin täiesti ümber laduda. Aleks on mulle segu tegemisel abiks. Muus osas täitsa ise. Paras väljakutse. Üritan säilitada magesõstra põõsast müüri otsas ja teha kogu kupatus võimalikult vähenõudlikuks lillepeenraks-puhkenurgaks-väliköögiks – või midagi säärast sellest tulema peaks. Olen loomu poolest laisk ja rohimine on see tegevus millega kohe mitte ei taha aega sisustada. Mis sellest projektist täpselt saab ja kuidas edasi, selgub töö käigus nagu minu puhul ikka – läheneme loominguliselt.  Et amps on hiigelsuur selgus kohe peale ühe külje lammutamist.  Nagu päkapikk kirkaga kaeva pinnast ka veel  lahti :) Juba sõnajalgade ja hostade välja kaevamine oli paras tegu. Aga ega iseenesest ei juhtu ju midagi. Olen proovinud, võibki ootama jääda – no ei juhtu. Nii me siin elame vaikselt “kunstnikerdusega esmaabikarpide ja puulusikatega” tegeledes…

Ketramid

Tõmbasin voki käima. Vahepeal seisis teine niisama nurgas ja kogus tolmu. Päris mitu kuud. Mina ei seisnud nurgas.  Ka tolmu ei kogunud.  Lihtsalt niisama tiksusin. Mida öelda – elu on lill :)

Tume valgete säpsudega lõng on tehtud soomlase tallevillast + natuke Tiibeti mastifi värskeid karvu + näpuotsaga Pilvelamba angoora-meriino segu värvi värskenduseks, 2x 267m/150g ja 278m/165g . Seda tuleb veel juurde, nii et kampsiku jagu täis saab. Eks näis.

Helebeež on 100% on Rootsi peenvillane 2x 388m/180g ja 357m/145g

Valge on 100% Alaska malamuut 2x 103g/223m

Minijäärde pügamine. Peale kasuka eemaldamist jäi järele neist vaid suured sarved ja suured kotikud. Villaga pole miskit peale hakata vaid läheb lõkke roaks. Kahekihiline rasvane takutuust.

Ladu tühjaks!!!

Viimased ühekordsed Äksi lõngad saadaval kevadiselt soodsa hinnaga : must, pruun ja helehall 22 € /kg, tumehall 20 /€  kg. Lähemalt kae siit.

Lisaks müügis kaks pruuni vanemat paaritamata peenvillalamba utte (Rootsi tõutunnistuse ja SE numbriga) karja uuendamise eesmärgil. Uted terved kui purikad. Hind hea – nii inimsõbralik kui ka lambasõbralik :) Uted koos 450 €.

Sall ja mütsid

Ikka käsitsi kedratud lõngadest kõik teht. Musta mütsi lõng peenvillalamba tallevillast 2x, 120 silma, nr 2 sukavarrastega kootud. Iriseja ja perfektsionist nagu ma kohati olen, aga selle mütsiga olen ise ülirahul. 100% garantii, et ei veni kunagi välja ja hoiab ilusti vormi. Loodetavasti Normanile meeldib ja sobib pähe sama hästi kui minule, a kui ei sobi siis pole ka ullu – teeme uue ja veel parema. Sellise mis sobib :) Hall müts sai tehtud niisama käesoojenduseks enne musta, et meelde tuletada kuidas asjad käivad. Lõng 50 % malamuudi vill ja Soome maalamba vill, 120 silma ja nr 2 sukavarrastega, pehme-pehme ja soe. Sall oli mõeldud Margusele, aga tuli täitsa tüdruku sall :) Mütsi kudumise tuurid peal, juba uus varrastel….eee, üks mõttekäik mis nõude pesemise juures pähe kargas… et mu meelest pole oluline, et üks kudum peab kuue meetri pealt välja paistma, et lõng käsitsi kedratud ja miski tavapäratuga tegu …. see nagu kunagi täheldasin ERKI maalikunzti õppurite juures kauges nooruses kui nii mõnigi tuttav sellelaadne oli, et siis kui pintsli jälg perse peal, siis nagu päris kunstnikuna end tundis, muidu mitte…pean seda ebaoluliseks, välja ei pea midagi paistma, asi iseenesest on oluline…ok peseme nõusaid edasi :)