Ketramid

  

Valge – kahekordne 100% peenvillalamba vill (Valge Ilus ja Ihana Inkeri 1) , ei ole valgendatud :), 126 g / 302 m

Pruun – kahekordne, soome maalamba tallevill, 190 g / 310 m

Helehall – kahekordne, gotlandi ristandlamba tallevill + 5 % angoora-meriino segu, 198 g / 375 m

Nipet-näpet

  

Esimesel pildil pruun peenvillalamba vill + 20% koera villa + 5% valget angoora-meriino segu. Kahekordne 270 m/165 g ja 203 m/119 g. Teisel pildil heledam hall lõng on soome maalamba vill + koera vill 20 % 151 m / 159 g. Tumedam on soome maalamba tallevill 250 m / 175 g. Keskaja päevadel õppisin kõlavööd tegema. Aitähh Kairile. Julge hundi rind on rasvane ja kui mina oleks leppinud hea meelega järjehoidja pikkuse jupiga, siis õpetaja arvas teisiti. Rakendus sai tõmmatud Kaarli kiriku ja laternaposti vahele ja läks punumiseks. Vööd tuli pea 3 m. Väheke vildakas a siiski oma. Vööl on ilusti näha kõik suitsupausid ja pissipausid ja muud vahepeatused väikeste jõnksukestena :). Sellegipoolest olen iseendaga rahul. Asi sai selgeks ning kodus uus rakendus juba üles seatud. A lillepeeraid ei taha lähemalt kui 10 m vaadata….paha hakkab

Aeg maha.

Sattusin hoogu aja maha võtmisega ja mediteerisin produktiivselt. Kummalist värvi soomlane. Välja nopitud heledamad osad helepruunidest villakutest. Sekka segatud punakaspruuni alpakat. Üks värv sööb teist ja pole enam ei beeži ega ka punakaspruuni. Mingi väga veider toon jäi alles. Seekord  skoor 230g / 970m.

 

Omamoodi rekord :)

Ammu alustatu sai täna lõpule. Pool sai pungil täis nagu jõulupõrsas. Oleks vist tiba veel mahtunud, aga ei hakanud punnitama, kuigi kraasvilla oli veel. Siiani on kõige rohkem poolil olnud 843 m. Väike rekord seekord – 1070 m. Kahel korral haspeldamisel kahjuks katkes kuna hästi peenike. Ausaltöelda, ajas vanduma. Sellest saab Kalli salli :) Kas koon ise või palun mõnd osavamat, praegu veel ei tea. Vill Monaliisa kevadine + natuke kreemikat alpakat värviks. Mitte rohkem kui 5 %. Grammidest saab rääkida siis kui tokk on kuivanud…..Khmmm, tokk kuivanud, skoor – 235g / 1070m

 

Villapesust veel

Kui pesemine pole probleemiks, siis villa kuivatamisega vist teisiti. Pole igaühel suurt katusealust pinda ja õues kuivatades võib tuul villa mööda hoovi laiali lennutada. Kuna mul villa kogused praegu suured, siis töö käigus mõtled kuidas asju lihtsamalt ja mugavamalt korraldada. Tunnelis on kuivatamine hea, kuid igavene jama on selle võrguga mässamine. Praegu kasutusel olev põõsavõrk on väga vilets, a see oli olemas ning paremat polnud võtta. Venib välja ja muudkui sõlmi teist. Kellel on mõni  tuttav kalur, siis vanad räimevõrgud on kindlalt etemad. Siin aga pakun välja väikese teemaarenduse. Kasutusele võtsin juurvilja jaoks mõeldud võrkkotid. Hind on neil suht olematu – 17 senti tükist. Iga tsentrifuugitud masinatäis läheb eraldi kotti. Lahendatud sai probleem kus tuul viib villa minema või mingi vihmapilveke villakuivatust segamas. Asi lihtne – kotid kaenla ja varjualla. Ka toas soojamüüri külge riputada või leso peale panna. Võimalus rohkem villa korraga kuivatada. Tänase päikeselise päevaga on kotid  reas kaevumaja katusel ning vahetevahel käin neid sopsutamas ja keeramas. Pärast on tunnelis järelkuivamisel. Samas võib villa neis säilitada ka kui leida tolmuvaba pleiss. Pesemisel kasutan ikka oma kastisüsteeme, sest mulle on see väga käepäraseks kujunenud. Reformvoodi jäi liivahunniku edasi roostetama, ei hakanud katsetama. Ühte kasti valan ligunenud villa nõrguma ja teises pesen/loputan. Sealt edasi korvi nõrguma kuni tsentrifuugitav kogus täis. Nagu pitsaküpsetamine, ainult et kui kõik tööd üksi teha, võtab ikka aega küll. Eriti sorteerimine enne pesu on aeganõudev. Nüüd olen üle 100 kg villa läbi sõrmede lasknud ja pesnud. Niipaljuke olen praeguseks aru saanud, et nanotehnoloogia see ei ole :)  Eelmine sügis oli ka 100 kg millest  1/3 pesin ja kuivatasin tubastes tingimustes ja mis edasi Jõgeval tumehalliks ja beežiks lõngaks kedrati. Selliste koguste villa jaoks peab loomi väga palju olema. Oma kümne lambaga ei jõua ligilähedalegi. Villa pesemisel on oluline silmas pidada seda, et kui viltimisel on vajalik vee temperatuuride erinevus, seep ja hõõrumine, siis villa pesemisel tuleb seda just vältida. Kindlam on pesta ja loputada külma veega, kui tegemist vabriku mineva villaga ja kogused suured. Villade vildistumine on küllalt erinev ning mõni vill vildistub kergemini kui teine. Külma veega suurema tõenäosusega vildistumist ei teki ka survepesuriga pesemisel ja tsentrifuugi kasutamisel. Selle pärast ma villa kauem kui tund ei leota, sest vesi võib liiga soojaks minna mille tõttu võib vill jällegi  vildistuda. Jahedama ilmaga võib jätta kauemaks likku. Hiljem saab lõnga põhjalikumalt pesta. Jäin mõtlema, ehk villa liiga puhtaks pesemine polegi hea, kui arvestada sellega, mida villavabrikud – nii suuremad kui väiksemad – enne töötlemist sellele selga pritsivad.

 Pikku Elmeri on leidnud endale sooja koha minu villahunnikus kus jalga puhata. Suured mammad on karjamaal, aga omasugustega kokku lasta ei saa, nii töllerdabki ta siin ja seal. Vahel tikub tuppagi. Õhtul grillib koos meiega, hommikul jookseb vastu tervitama nagu koer. Auh asemel ütleb mää. Vot selline on Pikku Elmeri. Lähed juurde, võtad sülle nagu mänguasja ja tõstad ilma igasuguse vastu rabelemiseta teise kohta :)

Mõista, mõista, kes on korvis?

Villapesu

 

 

Süsteem jooksupealt ja kiiruga tehtud, sest pesta vaja suurem kogus villa. Kastike oli tallede transportimiseks ja selle külge mahtusid täpselt kaks plastikust taimekasti. Enne kasutasin makaroni kurna köögist :) Panen SA8 vedela pesuainega sorteeritud villa likku. Orto oma on jätkuvalt otsas. Muidu on see ka hea. Leotan natuke nii 1h ja tõstan portsud sõelale ning loputan survepesuriga. Edasi pigistan suure vee välja ja  panen pesumasinasse tsentrifuugi võimsusega 1500 pööret ning siis tunneli võrgu peale kuivama. Tunnel on villa kuivatamiseks hea koht. Seal on soe, tuult pole ning tunniga on vill kuiv kui päike paistab. Muidugi natuke näpin ka villapatse lahti, et paremini kuivaks ja nopin suuremat sodi, mis veel sisse jäänud. Tehasevalmidus on ok. Ketruse villa lodistan ikka peotäite kaupa sooja veega kraanikausis hellalt :) Kuskil 5 tunniga jõudsin üksi sorteerida ja pesta umbes 13 – 14 kg  mustast villast. 54 kg veel :)

Säbarad ja säugud

Mõned lambad vajasid veel pügamist ja villa tuli väike kuhjake juurde. Nii kena kuhjake et vajas fotojäädvustust. Sellised pruunid värvivariatsioonid. Suurema säbaraga heledam vill üleval paremal nurgas kuulub 228 jäärale ja on samalaadne kui Monaliisal – juuspeen, siidine ja läikiv. Värvitoonilt ka sarnane, pruun hallika alatooniga võrreldes teiste pruunidega. Mina vaatan voki vaatevinklist ja hindan täna seda tüüpi villa kõige enam. Praegugi on töö pooleli kus puhas Monaliisa segatuna vähekese kreemika alpakaga pitssalli tarvis. Vill on muidugi talvine ja talviselt sodine kuid vabriku valmiduse saab pesuga kätte ning kindlasti ka mõned paremad palad ketruseks. Vaja ju iga isendi kasukas eraldi sõrmede vahelt läbi lasta. Vaatan seda pilti siin all ja tahaks ise sinna sukelduda jäägitult. Pehme, soe, mõnus Ku kellelgi veel mu kallitest kaimudest on küsimus, et Ülle, miks ometi jahmerdad sa sellise asjaga, siis palun vaadake ometi ise …. selle pärast see kõik ongi :)

Lõnga

Gotlandiristandi hall tallevill Diana juurest + valge peenvill oma lamba seljast + natukene Pilvelamba angoora-meriino segu ( mitte rohkem kui 5% kui sedagi)= 685m/220g

Kirju ühekordne

Must ja pruun peenvill, nüüd värskelt pügatud villast, 715m/181g. Üks ilusamaid värvikombinatsioone. Pildil edasi anda on seda suht võimatu. Mõlemad villad gobeläänid ja lõng tuli sellise kergelt mõnusa läikega. Minu armastus on peenikese lõnga juures. Aga ketramine on heaks vahelduseks kui käed vässanud.

Ütsmüts

Saanud peale lammaste pügamist oma villakuhjadest inspiratsiooni, sai natuke vokki tallatud. Selle asemel oleks võind ilusat ilma ära kasutada ja  väljas riisuda näiteks. No aga kus sa saad kui vaim peale tuleb. Lõng on  kolmekordne ja moodustub kuue erineva lamba villast. Must, kaks erinevat pruuni ja valge on peenvillad. Hallid on gotlandiristandlamba tallevillad eelmisest aastast ja kreemikas on minijäära vill.

Personaalne lähenemine Mati Juniorile…

Eile oli lambapügamine. Nii kaua kui isand Clemenzit pügati oli teine minijäär Mati Junior oma sarvedega minu jalgade taga kinni ja kitkusin ta seljast ajaviiteks villa. Minikatel lööb kevadel villa lahti ja mõni loom viskab kogu villa ise maha. Mati oma tundus näpu vahel selline “soojalt otse vokki” vill olevat ja siis nii ta läks – soojalt ja otse. Mõnda villa on peale pügamist ilma töötlemata kohe ketrama võimalik hakata. Seda saab teha nii kaua kui vill veel “elus” on. Peale mõnda aega seismist sureb ta ära ja pole enam hoopis selline. Ma ei leia teist väljendust kui elus ja surnud, sest täpselt sellisena ta näpude vahel tundub. Väga palju ei raatsinud aega selle takutuusti peale raisata, aga uudishimu tekkis, et mis sellest küll võiks saada… sai lõng mis on tõeliselt karm värk. Minikatel on kahekihiline vill, kuid kahekihilisus ei ole nii väljendunud kui Islandilambal. Pealisvillakarvu ei ole võimalik välja võtta. Jääradel ja ka vanematel uttedel kasvab isegi lakk mille karvad on kõvad nagu hobusejõhvid. Meie Mati Junior on sellise imeliku “peaksolemavalge” värviga. Kuna tal on punast andev geen, siis selle tõttu villakus palju punaseid karvu. Sellised loomad soovitatakse aretusest välja praakida, kuid meil siin pole nendega priisata.  Aga päris lahe, võtad tuusti villakust ja otse vokki :) Pildid lähevad klikkides suuremaks ja siis veel natuke suuremaks kui veel klikkida ja okas kenasti näha:) Ülemine lõng on kahekordne, alumine kolmekordne. Kui punasekarvalised kohad enam-vähem välja rookida, siis väga ullu polegi.

Halliste pessutulbakiri ja Irboska

 

Halliste pessutulbakiri pidi eriti kurjatõrjuvate omadustega olema nagu Praakli raamatus juttu ja kust ka muster võetud. Helehall lõng on 8/2 ja ostetud Sangastest kunagi ammu enne veel kui ta suleti. Tumehall on oma villade segu –  gotland, tiba peenvilla, natuke koera ja ristandid.  Alustatud  77 silmaga ja randmes loodud 11 silma juurde. Vardad 1,5 . Mulle see muster väga väga meeldib ja kindlasti teen veel, aga parema lõngaga, sest kinnas on tuim ja kare. Teine – pruun beežiga on Irboska  muster, ka Praakli raamatust. Loodud sealse õpetuse järgi 64 silmaga. Vars kootud 1,5 vardaga, randme osas kasvatatud 6 silma juurde ja jätkatud 1,75 vardaga. Lõng peenvillane pruun ja segu beež Sangastest 8/2. Mustrit oli paha paha kududa, ei mingit loogikat ja mitu korda harutasin. Aga harutamine pidi meistriks tegema nagu fb-st lugesin või oli see Puhja vanasõna.

Müts, lõng, kesikud ja huulepalsam

Ei istu ma niisama käed ripakil vaid ikka midagi nokerdan teha, nii  jõudumööda. Katsetused viltimisel on ajutiselt peatunud peale mõningaid ebaõnnestumisi. Urrrrurr selle peale… Aga vahelduseks võtsin vardad ja ühe sügisel tehtud kirju kolmekordse lõnga ning kudusin ühe ütsmütsi. Kogu müts on ühest lõngast ja triibud jooksevad nii kuis lõng tehtud sai. Ka üks ühekordne lõngake valmis hiljuti. 50 % koeravillane (pool korvi kraasitud karvu ootab veel oma aega ) . Seda siin 160g ja 722m

A varsti-varsti algavad põnevad ajad, sest nädala lõpus hakkan esimesi tallesid ootama. Olen mina alles tainapea! Kirjutasin kalendrisse täpselt üles millal jäära karja panin, kuid kuna aasta 2010 oli tõeliselt vastik, lennutasin kalendri 2011 a alguses mõnuga ahju. Emotsionaalne eestlane ku Maire Aunaste. Andku ta mulle andeks võrdluse pärast. Nüüd ma täpset päeva ei teagi.  Mäletan, et nagu oli 24 oktoober, aga mine sa võta kinni!  Seekord sedamoodi :) Tüdrukud ei ole enam ümargused vaid suisa lopergused, taaruvad ku vaadid. Laudas on kord majas ja boksid ootamas esimesi poegijaid/mitmikuid. Sai eile veel viimane sõnnik välja  ja uued puhtad “linad” alla pandud. Selle libedaga on muidugi lust sõnnikukäruga žongleerida. Ahjaaa, kui liiva pole, siis võib heina ka jääle puistada, teeb sama töö ära.

Paar päeva tagasi nägin metsavahel sellist pilti. Neli eelmise aasta kesikut seisid teel puntras. Nagu kodutud lapsed  ja lahjad kui hurdad. Ime et üldse püsti seisid. Lasid autoga kuskil 10m kaugusele ja nii me siis vaikselt liikusime kiirusega 100m/15 min enne kui nad üle lumevalli tee pealt eest ära läksid. Tõeliselt hale vaatepilt. Nii nii kahju. Panin neile pärast paari kohta süüa. Ühe portsu Magasimaale ja teise oma sõnnikuhunniku kõrvale, sest olid nad enne ka seal sortimas käinud. Eile siis tulid, kuid vaid kahekesti. Šarlote magas tunnelis ja notsud maiustasid samas kõrval kartuli-kaera-maisi kallal. Ma usun, et ta teadis mis sünnib, sest pole ta neid enne ka ära ajanud. Eks iga heategu saab üks päev karistatud ja küllap nad varsti mu hoovi üles tuhnivad tänutäheks. Mind ennast eile ei olnud ja kahjuks issi tehtud pildid on udused. Siilid udus. Mina käisin eile õhtul nimelt linnas ühel väikesel koolitusel. Millisel, saab täpsemalt lugeda siit. Sain meeldiva  “ahaaa” elamuse osaliseks ja nüüdsest kulutan ilmselt vähem raha kosmeetika peale ning nii mõnegi asja “keedan” edaspidi kodus ise kokku. Palsam, mis eile tegin on oi-va-li-ne. Sisaldab kookoserasva, kakaovõid, mesilasvaha, jaanalinnurasva, mustsõstraseemneõli, kibuvitsaseemneõli ja E-vitamiini. Ei mingeid eeterlikke õlisid lisaks. Võib ka silmaümbruse kortsukestele määrida. Soovitan soojalt kasutada võimalust kursusel osalemiseks kui neid veel tuleb. Tore oli ka silmast silma kohtuda Leinaga. Kaasa anti asine material ja lisaks mailile kasulikke linke. Kallid sõbrad ja sugulased jällegi üks ise tehtud asi, mis jõuab suurema tõenäosusega kingipakki :)

segadus

…pilt umbes selline, liialdamata….lõngakerad elutoa diivanil laiali, neid on palju. Tassin neid pidevalt juurde, tõstan ku kass poegi ja moodustan erinevaid värvijadasid.   Koon ja harutan, vahetan vardaid, sekka joonistan ka miskit paberile, jälle koon ja harutan. Kuid see, pole see, pole see. Edasi köök -villakotid maas, laual trummelkraas koos kraasvillarullidega, mullikile ja taignarull, kammkraas ja lambaloki säbarad/säugud … mööda maad lendlevad vabalt villatordid, karvad juba otsapidi toidus. Kõik peab olema käeulatuses ja silmaga haaratav. Teine nädal on sedasi, aga ikka pole see…Õnneks keegi ei kurjusta, keegi ei pahanda ega nurise. Hea seegi. Mõttetegevuse intensiivistumisel langeb pöördvõrdeliselt produktiivsus mis on muret tekitav. Mul on jalgratast vaja, täiesti oma ja erilist… kas või kolmerattalist, tõukekas käiks kah. Vähemalt esialgu. Material on ju olemas ja parim selline. Vaja ainult anda õige vorm. Lihtne ometi. Vorm mis oleks teistsugune, isemoodi, funktsionaalne, eriline, ilus, mugav, püsiv, kannataks kandmist ja  kasutamist e. vastupidav…. ja olulisim – säbarad ja säugud sees erinevates värvides…..misiganes tehnikas…segatehnikas, segases tehnikas, segase tehnikas….olen valmis kas või keevitama…

hmmm….Kaja pakub täna “Hullukooki” – tea kas tagamõttega :)

Kindad

Esimesed kindad käsitsi kedratud lõngast 100%. Must ja pruun on peenvill, beež on otse loomulikult berhardiin. Kallis kadund vanaema Haapsalust kudus mulle ka säherdused kindad kunagi ammu ammu. Pole selle mustriga rohkem kokku puutunud. Lihtne on teha ja väga soojad jäävad tänu lõngajooksule ja ripsireale. Varre tegin sellise kuna mõeldud avatud varrukaga mantli või jope peale kust kõle tuul vastikult sisse puhub. Alustatud 64 silmaga ja  nr. 1,5 vardaga, koeralõnga triip kootud  nr. 2 vardaga, vahepeal kahandatud kaks korda neli silma, laba osa 58 silma ja nr 2 vardaga, pöial (26 silma) ja ülemine kahandus nr. 1,5 vardaga. Ausalt öeldes märjad veel :), aga sai valmis kribatud – jesss,  ja postitus ka ning nüüd sünnipäevale.

Muki lõng

Bernhardiini vill 100%, kokku 280g / 428m

Hakkasin just kokku korjama fotokat ja juhtmeid ku silma hakkas järjekordselt üks kahtlane sarviline elukas. Maal elamisega on see asi, et läbi talve lendleb nii uniseid kärbseid kui  muid satikaid. See talv on eriti palju kiilastiivalisi näiteks, a nemad on kasulikud. Aga see sarviline elukas on kahtlane, sarnaneb puusikuga ja ei ole esimene sellelaadne leid.Viimasel ajal on kuulda, et kamina kõrval küttepuuriiulis keegi toimetab. Mingi krõbin ja prõksumine. Jumalaloomade nimekirjas teda igatahes ei old…..järelikult – ta on saatanast…

Vokilõngast pits-sall

Lõngast sellest postitusest siin sai pits-sall. Kahjuks ei saa öelda, et ise kudusin. Tõesti väga kahju. Aga küll jõuab selleni ka ühel kenal päeval (üsna varsti). Palusin  salli kududa Maie Klimil Haapsalust. Tuhanded tänud talle. Imeilus töö. Ise pusima ei raatsinud hakata. Eks käeharjutamine tuleb vabrikulõngaga teha :) A sall tuli ilus. Lõngal eeltööna  kraasisin pruuni peenvilla korralikult läbi ja alles siis lisasin natuke valget angoora-meriino segu. Sallis moodustuvad ebaühtlaselt sisse kraasitud valge ilusaid triipe ja täppe. Ah, missugused muutused teeb läbi vill kui ta lamba seljast üks kord meie selga saab. Ja milline nauding on kogu seda protsessi ise hallata………….Lõng oli mul Mardilaadal kaasas, aga ei raatsinud müüa vaid jätsin kadekopslikult omale, sest tegemist oli eriti peene ja pehme üllitisega. Salli suurus 144 x 55. Lõnga oli 803 m /145g ja järgi jäi ainult paari meetrine jupp. Milline meistriklass kudumisel! Eile käisime Haapsalus ja sain kalli-salli, mis juba ammu valmis, kätte. Modelliks kasutasin jälle seda karvast looma, kes linnast ruumi puudusel minema saadeti . 

Haapsalus sai käidud aga põhjusel, et seal kogunesid “kiiksu-käsitöölised” (vihje eelmise postituse kommentaariumile ja ilma irooniata) Teemasid oli mitmeid ja töö toimus sektsioonides. Sai toksitud kirvega (näpud jäid alles :P) ja lõigutud noaga kingaliistu toorest haavapakust. Mõttes tulevikus ehk oma villast vildikesed viltida millega hea laudavahet sebida. Siis õppisin hr.Rebase juhendamisel kiiruga paberist korvikest punuma ja oligi päev otsas. Me pidime leppima see kord ühe päevaga ja kiirustasime koju.

Jälle kindad

 

 

 

 

 

 

 

 

Kassikäpa muster Hallistest. A.Praakli raamatu 31lk. Lõngaks  Jõgeval teha lastud beež ja tumehall 8/2 . Teine muster teadmata. Seda kudus mu Haapsalu vanaema kunagi nõuka-ajal Ukule. Kudus mullegi. See on üks mu lemmikmustritest mida ikka ja jälle saab kootud. Peenvillalõng Sangastes tehtud, oma lambukeste villast, 8/2. Üks küsis, et miks ma seda teen :)? Nu vastuse variantidest võib omale sobiva leida. Võib ka mitu valida :)

* selle pärast, et on igav ja muud targemat pole lihtsalt teha.

* selle pärast, et tahan avada oma käsitööpoe kuuse all a kindariiul on vaja millegiga täita ju

* selle pärast, et närvid jummala läbi ja kinda kudumine on mediteeriv ning rahustav tegevus

*selle pärast, et valmistun kindakudumise Euroopa meistrivõistluseks ja loodan pääseda Eesti koondisesse koos Kihnu memmedega

Kindad / Heimtali muster

Möödunud kevadel, kui ma tubli olin ja veel koolis käisin (praegu olen ainult tubli), sai kursusega Heimtali muuseumis käidud. Meile anti luba vaadata, katsuda ja pildistada nii palju kui tahtsime. Tore päev ja pilte sai palju. Siin mu lemmik kindamuster. Ehk selle tõttu, et lambavärvidega – kes teab. Pildil ei paista teksti ja mäletamist mööda seda poldki. Ühesõnaga, ma ei tea mis muster see on ja kus kohast pärit. Tundub selline arhailine olevat, teistsugune kui teised Eesti kindamustrid. Lõng ikka sama, oma lamba peenvillane. Sangastest 8/2 , vardad 1,5 , mustrijooks 72 silma. Hästi tugevalt kootud – paksud ja pehmed.