Kuuseriisikad omas mahlas

Sügis on korilasehingele imeline aeg. Puhkan paar nädalat mõnuga  ja võtan vananaiste suvest mis võtta annab. Võtta on ;)  Metsad on seeni täis. Tänavu korjan valikuliselt noori ja ilusaid kuuseriisikaid – saab priisata (oma maja tagant, metsa pole veel saanud). Kollariisikaid ei ole ühtegi näinud ja lehterkukeseeni samuti. Puhastan seened noa ja pintsliga kuivalt. Panen laiapõhjalisse potti seened keema ja lisan natuke umbes poole liitri jagu vett, et põhja ei hakkaks. Kui seened keevad tekib neile piisavalt vedelikku. Koorin tekkinud vahu, lisan soola silma järgi (umbes 4 sl), natuke näpu otsaga suhkrut (umbes 1 tl) ja pipraterad (umbes 20 tera). Jätan seened peale keetmist ja vahu koorimist seisma ja alustan järgmisel päeval uuesti. Miks? Lasen soolal senntesse imbuda, siis saab täpsemini maitsestatud, sest liigne sool rikub seened ära. Panen järgmisel hommikul seened uuesti keema, lisan soola kui tarvidus on ja supilusika täis kanget äädikat. Pott milles keedan on mul vist 8 liitrine :) Kupatatud seeni, kui panna pott seeni täis, jääb järgi alla poole. Ma ise seeni ei söö, aga eelistan siiski, et seentel oleks rohkem oma naturaalne maitse. Äädikas läheb säilivuse parandamiseks. Nii nad jäävad mul natuke soolased ja äädikat ei tunne üldse. Neid saab kasutada kus iganes – loputad läbi või ei loputa – ükstapuha – ja saab kastet või pitsale või pirukasse, niisamuti söömiseks on ka head.

Virsikutega kohupiimakook e. kook mis haihtub laualt märkamata

Põhi

  • 150 g võid
  • 1 dl suhkrut
  • 1 muna
  • 250 – 300 g jahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit

Või vahustan suhkruga. Kui on mingi Ramalaadne pehme karbivõi siis läheb jahu rohkem. Naturaalse või korral väiksem kogus. Lisan muna ja vahustan edasi. Lõpuks segan käega sisse eelnevalt segatud jahu ja küpsetuspulbri. Laotan suurele ahjuplaadile, alla küpsetuspaber.

Pealne

  • 250 g kohupiima
  • 15o g hapukoort
  • 3 muna
  • 4 sl sukrut

Munad vahustan suhkruga, lisan koore ja kohupiima ja vahustan miksriga edasi. Suur konserv virsikuid nõrutan siirupist ja hakin kuubikuteks ning lisan kohupiimasegule.

Põhja küpsetan kergelt, nii 5 minutit, siis lisan pealse ning edasi 175-180 kraadi juures 35 – 40 minutit küpseda lasta. Kook on parem kui on jahtunud.  Küsitav kas ta sinnamaani seisab kui majas umbes 4 inimest?

DSC_0165

Mojo Canario Picon

DSC_0138Aasta viimane päev ja teadagi millega ma tegelen. Kokkuvõtlikult võib öelda, et liha ja kapsad.  Täna oleme teist aastavahetust kalliga koos ja kahekesti ja ongi vahelduse mõttes tore, sest pühadeaeg on käidud nii ise külas kui ka külasid vastu võetud. Tegelt tahtsin ma siin köögis vaaritamise kõrvale hoopis muust rääkida. Vot sellest viimasest reisist sai kaasa toodud natuke kohalikke maitseainesegusid. Täpsemalt kolme sorti. Mulle ilgelt-õudsalt-kohutaval kombel (ohh meie eestikeelt küll) maitsesid kohalikust marketist ostetud ja valmis maitsestatud lihad/kanad. Super. Tunnen endiselt puudust nii päikesest, soojast kui ka Merkadonast – kohalikust maximarketist mis mõjus mu taljele ja kehakaalule halvasti, a see selleks. Need lihad olid sellised vähese soolaga, pehme siidise aroomi ja maitsega. Eriti hõrk oli kana kintsufilee, mida ma pea igapäev tegin ja rohke salatiga sõime. Loomulikult hakkasin ma dedektiivina ajama jälgi, millega nad oma lihasid maitsestavad ja kas ehk on võimalik midagi säärast kaasa osta või järele teha. Peale otsinguid, mis ei olnudki nii kerged, siiski õnnestus midagi leida. Maitseaineriiulid olid suht lagedad ja DSC_0141antud segud leidsin liha/vorsti riiuli alumiselt korruselt puht juhuslikult. Kui keegi teadjamees või naine satub siia lugema, siis südamest palun, suisa anun, et paljastataks saladus – mida täpselt sisaldab karbi sildilt loetav “and other spices”. Ühesõnaga oma ahjuprae valmistamisel kasutan natuke ideid mis pärinevad mõnest Fuerto restost ja siis kohalikku poest ostetud maitseainesegu ja oma koduses köögis teen nii: Panin sügavasse terasnõusse õli umbes 150 ml ja kuumutan peaaegu keemiseni. Hakin ohtralt küüslaaku väikesteks kuubikuteks, nii umbes kaks suurt pead ja viskan selle korraga õli sisse ning seejärel võtan kohe nõu pliidilt ära, et küüslaauk liiga ei kõrbeks. Siis lisasin supilusikatäie maitseainesegu Mojo Canario Picon ning lasin segul jahtuda. Liha maitsestasin selle seguga ning hea kui on aega lasta lihal seista umbes 24 h. Küpsetan ahjus ning kui liha küps, siis alles lisan näpuotsaga soola. Ma ütlen teile, et see segu juba ise lõhnab oivaliselt ning liha, mis ma Jõulude ajal tegin oli minu elu tipphetk köögis :) Täna üritan seda korrata. Muidugi siga ise ka erakordselt hea, sest pärit talumajapidamisest kus teda toideti kartuli ja piimaga mitte migi sünteetilise graanuliga. Röhh tegi ta ka viimati üsna hiljuti. Aitähh Peep – võrratu Ohukotsu notsu! Arvan, et  röstitud küüslaauguga maitseainete segu õlis võib ka suurema koguse valmis teha ja ta ei tohiks seistes mitte halvaks minna.  Kasutada võib seda ka mujalgi kui aint ahjuprae juures. Muideks, puljong/rasv, mis praest järele jäi läks osalt kartulitele ja natuke pinseldasin verivorste ka. Ta on nagu nii tagasihoidlik ja aroomikas, et sellega on raske liialdada. Ilmselt hakkan ma katsetama erinevate vürtside ja “and other spices”-itega Eesti varianti Mojo Picon-ist

DSC_0152

Ps. sigahea :)

Võileivatort

Sain inspiratsiooni Galileo saatest, kus näidati maailma erilisemaid torte. Esimese koha vääriliseks peeti Rootsi suitsukalast ja krevettidest võileivatorti smörgåstårta. Meile pole see mitte võõras ja eriline, sai ju vanasti nõuka ajal seda ikka tehtud. Ometi on jäänud see hea  ja maitsev asjandus minu menüüst välja ja unustatud ta olemasolu päris ära. Tegin nii nagu mäletamistmööda vanasti tehti…. Suitsukala – heik ja suitsuräim segamini – puhastan ja tükeldan ning segan majoneesiga. Mmm, milline aroom kausist tõusis! Pole ammu suitsukala saanud ega söönud, võttis jalad nõrgaks. Majoneesidest eelistan Jaani provansaali – maitselt mahe ja mõnus. Mingi Kohtla-Järve toodang. Röstisaiad laon alla, katan seguga ja nii kolm kihti. Küljed määrin ka. Pealt kaunistasin rohelise-kollase-punase värskega  + muna ja soolalõhe või miks mitte ka krevetid. Parem kui seisab jahedas mõned tunnid enne söömist. Hea “paastu” toit kahe püha vahel! Minul tuli välja selline :)

DSC_0092.

Baklažaani tomati hoidis

Ma olen omateada juba korra baklažaani postituse teinud, kuid täna hommikul ei leidnud ise seda enam üles. Jube hea on endal siit vaadata retsepte ja sellepärast ma neid toidupostitusi teen ka. Täna hommikul üritasin pingsalt meenutada kuidas seda möginat kunagi sai tehtud.  Kahju, et algne retsept kaduma on läinud sellepärast  siis kasutasin fantaasiat. Vaaritasin ja maitsestasin ning saadud tulemus on mumeelest täitsa ok. Eriti mõnusa meki ja aroomi annab tüümian. Vanast retseptist niipalju, et seal sai paklažaanid tomatimahlas keedetud ja mahl pidi olema kindlasti ehe Venemaa või Ukraina päritolu. Lisaks käis seal tšilli kaun ja küüslaauku oli ka rohkem, a see selleks. Seekord tegi nii…

Baklažaan tomatiga purgis

  • 2 kg tomateid / tükeldada
  • 1,5 kg baklažaani / tükeldaada
  • 0,5 kg paprikat / tükeldada
  • 6 suurt küüslaauguküünt
  • 5 tl soola
  • 10 tl suhkrut
  • 1 tl musta purustatud pipart
  • 0,5 tl cayenne pipart
  • 1 tl kuivatatud tüümiani
  • 4 sl õli
  • 9 tl 30 % äädikat

Tomatid – baklažaanid – paprikad ja küüslaauk tükeldada ja panna keema. Lisada kõik maitseained peale äädika, mis läheb kõige lõpus. Keeta umbes tund kuni köögiviljad on pehmed, siis püreestada saumikseriga. Lasta veel keema, koorida vaht, lisada äädikas ja panna purki. Seda segu saab edasi kasutada sedasi – kas risoto sisse, või lambalihale selga või näiteks hakkida sisse mugulsibulat ja sirts hapukoort ning sellest saab üks mõnus salat prae kõrvale, või lihtsalt lihatoitude juurde kastmeks.

Tomatipüree retsept ja muud aiajuttu

Kuna kasutan oma köögis stabiilselt tomatipüreed või purustatud tomateid, nii suppide kui muu sellise valmistamisel, siis juba kevadel tomatitaimi maha pannes mõtlesin sellele, et peaks ise midagi sarnast purki panema. Meil läheb seda aasta lõikes ikka päris hulga. Kuulda on, et happelised konservid, eriti tomatikonservid mis plekkpurkides, on tervisele kahjulikud. Konservid olla seest vooderdatud mingi ainega mille nimeks bisfenool-A/ BPA ja mis on sünteetiline östrogeen. Ühesõnaga võib selle aine pahade asjade nimekirja panna. Nu ja oma tehtud  ikka oma tehtud. Kasvuhoones on tomati saak ilus (vaade vasakule) Tunneli tomatitega läheb veel aega. Nemad on sellised suht kidurad võrreldes kasvuhoones kasvavatega. Hommikul tegin esimese katsetuse. Sooviks oli teha selline võimalikult neutraalne ollus, mida võib kasutada hartšo või seljanka või mõne muu tomatise risoto valmistamisel. Küüslaauku-sibulat-tšillit-misiganes maitselisandit saab alati juurde panna toidu tegemise käigus. Mulle see katsetus on mokkamööda ja teen seda kindlasti veel ja veel kuniks tomateid.

Retsept siis selline:

  • 2,5 kg küpseid tomateid
  • 4 tl soola
  • 6 tl suhkrut
  • 2 sl õli
  • 4 tl 30% äädikat
  • 1 lt musta purustatud pipart

Lõikasin küpsenud tomatid tükkideks nii et koore osa jäi umbes 1,5 x 1,5 cm mitte suurem. Panin keema, koorisin vahu ja kui tomatid olid mõnda aega keenud lasin nad saumikseriga püreeks. Siis lisasin ülejäänud komponendid ning keetsin veel umbes pool tundi ja purki. 2,5 kg tomatitest saab 1 l püreed. Ei midagi erilist, aga ikkagi oma ja hää.

Siin on tomatid tunnelis. Kuna tegemist ikkagi “lamba kasvuhoonega” siis kile on seda sorti, et ei lase osaliselt UV kiirgust läbi ning seetõttu on taimed heledad ja kasvult väikesed. Samuti oli juuni selline jahe kus öine temperatuur oli +2 +5 . Siiski ei saa miskit paha veel lausuda, sest  tomatid on küljes, kasvamise aega on ja vähe neid pole mitte. Tunnelis kasvatamine on aga suht lihtne. Ainult kastmise mure. Kuna kastid on parajalt väikesed, siis rohimist peaaegu polegi ja kõik mis kastist välja rohitud jääb sinna samasse maha põhu peale. Kastmine on korraldatud selliselt, et kuupmeetrine veepaak on nurgas soojenemas ja selle täitmine käib voolikuga.  Kurgid kasvavad ka päris ilusti ja varsti hakkavad saaki andma. Sel aastal panin ka kartuli maha – täiesti ise ja labidaga. Praegu juba sööme. Meie maa on savine ja kivine ning minu pisikene kapsamaa muld on saadud suure vaevaga viie aasta jooksul sinna taritud sõnniku ja turba näol. Savi sööb ära kõik mis sinna kantud ja kive kasvab maa seest juurde. Ühes otsas lõpetad kui teine ots vajab jälle manti lisaks muidu on pinnas nagu petoon. Aga suur rõõm on tarbida oma.

Spinat

Jahh,  mingi eriline suhe on mul tekkinud spinatiga. Lisaks sellele, et ta mulle maitseb on temas veel miskit meeldivat. Krõbistan teda südamest hommikuste võikude kõrvale. Googeldasin ja otsisin erinevaid spinati säilitamise viise, kuid peale külmutamise leidnud suurt midagi. Külmutamisele eelneb aga kerge kuumutamine ja mulle tundub, et see pole ikka päris see. Kuidas ma nüüd ikka keedetud maltsa  sügavkülma panen (spinat nimelt maltsaliste sugukonnast) Sügavkülmas käib liha ja marjad ja muu säärane ning ruumi pole raisata. Keedetud spinat aga ei tekita minus tundeid. Ausalt öeldes pole siiani keedetuna seda proovinud ka. Kuna esimene peenar spinatit hakkas juba üle kasvama, siis lähenesin asjale loominguliselt. Lasin spinati (ka juba moodustunud noored õisikud) läbi hakklihamasina. Läbi hakklihamasina läks veel till, rukola ja küüslaauk. Segasin selle rohelise olluse külmpress oliivõli, sirts äädika, soola ja musta pipraga. Kõik komponendid läksid silma ja maitse järele. Kui nüüd seda rohelist ollust segasin lihtsalt hapukoore sisse, siis sai äraütlemata maitsava dipikastme. Nu ja eks teda või igale poole susada, näiteks makaroni või riisi roogadesse või piruka täidise sisse – kuhu iganes. Eks näis kaua see kögadimögadi külmutuskapis seisab, a peenra külvasin kohe uue seemne. Kaks nädalat tagasi külvatud spinat kõrval peenras juba tärkab. Teist aastat ma ei näe vajadust lehtsalatit kasvatada. Meil asendab seda spinat. Pildil praad ilma lihata nimega “Peale-Jaani-eri” :)