Kuuseriisikad omas mahlas

Sügis on korilasehingele imeline aeg. Puhkan paar nädalat mõnuga  ja võtan vananaiste suvest mis võtta annab. Võtta on ;)  Metsad on seeni täis. Tänavu korjan valikuliselt noori ja ilusaid kuuseriisikaid – saab priisata (oma maja tagant, metsa pole veel saanud). Kollariisikaid ei ole ühtegi näinud ja lehterkukeseeni samuti. Puhastan seened noa ja pintsliga kuivalt. Panen laiapõhjalisse potti seened keema ja lisan natuke umbes poole liitri jagu vett, et põhja ei hakkaks. Kui seened keevad tekib neile piisavalt vedelikku. Koorin tekkinud vahu, lisan soola silma järgi (umbes 4 sl), natuke näpu otsaga suhkrut (umbes 1 tl) ja pipraterad (umbes 20 tera). Jätan seened peale keetmist ja vahu koorimist seisma ja alustan järgmisel päeval uuesti. Miks? Lasen soolal senntesse imbuda, siis saab täpsemini maitsestatud, sest liigne sool rikub seened ära. Panen järgmisel hommikul seened uuesti keema, lisan soola kui tarvidus on ja supilusika täis kanget äädikat. Pott milles keedan on mul vist 8 liitrine :) Kupatatud seeni, kui panna pott seeni täis, jääb järgi alla poole. Ma ise seeni ei söö, aga eelistan siiski, et seentel oleks rohkem oma naturaalne maitse. Äädikas läheb säilivuse parandamiseks. Nii nad jäävad mul natuke soolased ja äädikat ei tunne üldse. Neid saab kasutada kus iganes – loputad läbi või ei loputa – ükstapuha – ja saab kastet või pitsale või pirukasse, niisamuti söömiseks on ka head.

Virsikutega kohupiimakook e. kook mis haihtub laualt märkamata

Põhi

  • 150 g võid
  • 1 dl suhkrut
  • 1 muna
  • 250 – 300 g jahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit

Või vahustan suhkruga. Kui on mingi Ramalaadne pehme karbivõi siis läheb jahu rohkem. Naturaalse või korral väiksem kogus. Lisan muna ja vahustan edasi. Lõpuks segan käega sisse eelnevalt segatud jahu ja küpsetuspulbri. Laotan suurele ahjuplaadile, alla küpsetuspaber.

Pealne

  • 250 g kohupiima
  • 15o g hapukoort
  • 3 muna
  • 4 sl sukrut

Munad vahustan suhkruga, lisan koore ja kohupiima ja vahustan miksriga edasi. Suur konserv virsikuid nõrutan siirupist ja hakin kuubikuteks ning lisan kohupiimasegule.

Põhja küpsetan kergelt, nii 5 minutit, siis lisan pealse ning edasi 175-180 kraadi juures 35 – 40 minutit küpseda lasta. Kook on parem kui on jahtunud.  Küsitav kas ta sinnamaani seisab kui majas umbes 4 inimest?

DSC_0165

Mojo Canario Picon

DSC_0138Aasta viimane päev ja teadagi millega ma tegelen. Kokkuvõtlikult võib öelda, et liha ja kapsad.  Täna oleme teist aastavahetust kalliga koos ja kahekesti ja ongi vahelduse mõttes tore, sest pühadeaeg on käidud nii ise külas kui ka külasid vastu võetud. Tegelt tahtsin ma siin köögis vaaritamise kõrvale hoopis muust rääkida. Vot sellest viimasest reisist sai kaasa toodud natuke kohalikke maitseainesegusid. Täpsemalt kolme sorti. Mulle ilgelt-õudsalt-kohutaval kombel (ohh meie eestikeelt küll) maitsesid kohalikust marketist ostetud ja valmis maitsestatud lihad/kanad. Super. Tunnen endiselt puudust nii päikesest, soojast kui ka Merkadonast – kohalikust maximarketist mis mõjus mu taljele ja kehakaalule halvasti, a see selleks. Need lihad olid sellised vähese soolaga, pehme siidise aroomi ja maitsega. Eriti hõrk oli kana kintsufilee, mida ma pea igapäev tegin ja rohke salatiga sõime. Loomulikult hakkasin ma dedektiivina ajama jälgi, millega nad oma lihasid maitsestavad ja kas ehk on võimalik midagi säärast kaasa osta või järele teha. Peale otsinguid, mis ei olnudki nii kerged, siiski õnnestus midagi leida. Maitseaineriiulid olid suht lagedad ja DSC_0141antud segud leidsin liha/vorsti riiuli alumiselt korruselt puht juhuslikult. Kui keegi teadjamees või naine satub siia lugema, siis südamest palun, suisa anun, et paljastataks saladus – mida täpselt sisaldab karbi sildilt loetav “and other spices”. Ühesõnaga oma ahjuprae valmistamisel kasutan natuke ideid mis pärinevad mõnest Fuerto restost ja siis kohalikku poest ostetud maitseainesegu ja oma koduses köögis teen nii: Panin sügavasse terasnõusse õli umbes 150 ml ja kuumutan peaaegu keemiseni. Hakin ohtralt küüslaaku väikesteks kuubikuteks, nii umbes kaks suurt pead ja viskan selle korraga õli sisse ning seejärel võtan kohe nõu pliidilt ära, et küüslaauk liiga ei kõrbeks. Siis lisasin supilusikatäie maitseainesegu Mojo Canario Picon ning lasin segul jahtuda. Liha maitsestasin selle seguga ning hea kui on aega lasta lihal seista umbes 24 h. Küpsetan ahjus ning kui liha küps, siis alles lisan näpuotsaga soola. Ma ütlen teile, et see segu juba ise lõhnab oivaliselt ning liha, mis ma Jõulude ajal tegin oli minu elu tipphetk köögis :) Täna üritan seda korrata. Muidugi siga ise ka erakordselt hea, sest pärit talumajapidamisest kus teda toideti kartuli ja piimaga mitte migi sünteetilise graanuliga. Röhh tegi ta ka viimati üsna hiljuti. Aitähh Peep – võrratu Ohukotsu notsu! Arvan, et  röstitud küüslaauguga maitseainete segu õlis võib ka suurema koguse valmis teha ja ta ei tohiks seistes mitte halvaks minna.  Kasutada võib seda ka mujalgi kui aint ahjuprae juures. Muideks, puljong/rasv, mis praest järele jäi läks osalt kartulitele ja natuke pinseldasin verivorste ka. Ta on nagu nii tagasihoidlik ja aroomikas, et sellega on raske liialdada. Ilmselt hakkan ma katsetama erinevate vürtside ja “and other spices”-itega Eesti varianti Mojo Picon-ist

DSC_0152

Ps. sigahea :)

Võileivatort

Sain inspiratsiooni Galileo saatest, kus näidati maailma erilisemaid torte. Esimese koha vääriliseks peeti Rootsi suitsukalast ja krevettidest võileivatorti smörgåstårta. Meile pole see mitte võõras ja eriline, sai ju vanasti nõuka ajal seda ikka tehtud. Ometi on jäänud see hea  ja maitsev asjandus minu menüüst välja ja unustatud ta olemasolu päris ära. Tegin nii nagu mäletamistmööda vanasti tehti…. Suitsukala – heik ja suitsuräim segamini – puhastan ja tükeldan ning segan majoneesiga. Mmm, milline aroom kausist tõusis! Pole ammu suitsukala saanud ega söönud, võttis jalad nõrgaks. Majoneesidest eelistan Jaani provansaali – maitselt mahe ja mõnus. Mingi Kohtla-Järve toodang. Röstisaiad laon alla, katan seguga ja nii kolm kihti. Küljed määrin ka. Pealt kaunistasin rohelise-kollase-punase värskega  + muna ja soolalõhe või miks mitte ka krevetid. Parem kui seisab jahedas mõned tunnid enne söömist. Hea “paastu” toit kahe püha vahel! Minul tuli välja selline :)

DSC_0092.

Baklažaani tomati hoidis

Ma olen omateada juba korra baklažaani postituse teinud, kuid täna hommikul ei leidnud ise seda enam üles. Jube hea on endal siit vaadata retsepte ja sellepärast ma neid toidupostitusi teen ka. Täna hommikul üritasin pingsalt meenutada kuidas seda möginat kunagi sai tehtud.  Kahju, et algne retsept kaduma on läinud sellepärast  siis kasutasin fantaasiat. Vaaritasin ja maitsestasin ning saadud tulemus on mumeelest täitsa ok. Eriti mõnusa meki ja aroomi annab tüümian. Vanast retseptist niipalju, et seal sai paklažaanid tomatimahlas keedetud ja mahl pidi olema kindlasti ehe Venemaa või Ukraina päritolu. Lisaks käis seal tšilli kaun ja küüslaauku oli ka rohkem, a see selleks. Seekord tegi nii…

Baklažaan tomatiga purgis

  • 2 kg tomateid / tükeldada
  • 1,5 kg baklažaani / tükeldaada
  • 0,5 kg paprikat / tükeldada
  • 6 suurt küüslaauguküünt
  • 5 tl soola
  • 10 tl suhkrut
  • 1 tl musta purustatud pipart
  • 0,5 tl cayenne pipart
  • 1 tl kuivatatud tüümiani
  • 4 sl õli
  • 9 tl 30 % äädikat

Tomatid – baklažaanid – paprikad ja küüslaauk tükeldada ja panna keema. Lisada kõik maitseained peale äädika, mis läheb kõige lõpus. Keeta umbes tund kuni köögiviljad on pehmed, siis püreestada saumikseriga. Lasta veel keema, koorida vaht, lisada äädikas ja panna purki. Seda segu saab edasi kasutada sedasi – kas risoto sisse, või lambalihale selga või näiteks hakkida sisse mugulsibulat ja sirts hapukoort ning sellest saab üks mõnus salat prae kõrvale, või lihtsalt lihatoitude juurde kastmeks.

Tomatipüree retsept ja muud aiajuttu

Kuna kasutan oma köögis stabiilselt tomatipüreed või purustatud tomateid, nii suppide kui muu sellise valmistamisel, siis juba kevadel tomatitaimi maha pannes mõtlesin sellele, et peaks ise midagi sarnast purki panema. Meil läheb seda aasta lõikes ikka päris hulga. Kuulda on, et happelised konservid, eriti tomatikonservid mis plekkpurkides, on tervisele kahjulikud. Konservid olla seest vooderdatud mingi ainega mille nimeks bisfenool-A/ BPA ja mis on sünteetiline östrogeen. Ühesõnaga võib selle aine pahade asjade nimekirja panna. Nu ja oma tehtud  ikka oma tehtud. Kasvuhoones on tomati saak ilus (vaade vasakule) Tunneli tomatitega läheb veel aega. Nemad on sellised suht kidurad võrreldes kasvuhoones kasvavatega. Hommikul tegin esimese katsetuse. Sooviks oli teha selline võimalikult neutraalne ollus, mida võib kasutada hartšo või seljanka või mõne muu tomatise risoto valmistamisel. Küüslaauku-sibulat-tšillit-misiganes maitselisandit saab alati juurde panna toidu tegemise käigus. Mulle see katsetus on mokkamööda ja teen seda kindlasti veel ja veel kuniks tomateid.

Retsept siis selline:

  • 2,5 kg küpseid tomateid
  • 4 tl soola
  • 6 tl suhkrut
  • 2 sl õli
  • 4 tl 30% äädikat
  • 1 lt musta purustatud pipart

Lõikasin küpsenud tomatid tükkideks nii et koore osa jäi umbes 1,5 x 1,5 cm mitte suurem. Panin keema, koorisin vahu ja kui tomatid olid mõnda aega keenud lasin nad saumikseriga püreeks. Siis lisasin ülejäänud komponendid ning keetsin veel umbes pool tundi ja purki. 2,5 kg tomatitest saab 1 l püreed. Ei midagi erilist, aga ikkagi oma ja hää.

Siin on tomatid tunnelis. Kuna tegemist ikkagi “lamba kasvuhoonega” siis kile on seda sorti, et ei lase osaliselt UV kiirgust läbi ning seetõttu on taimed heledad ja kasvult väikesed. Samuti oli juuni selline jahe kus öine temperatuur oli +2 +5 . Siiski ei saa miskit paha veel lausuda, sest  tomatid on küljes, kasvamise aega on ja vähe neid pole mitte. Tunnelis kasvatamine on aga suht lihtne. Ainult kastmise mure. Kuna kastid on parajalt väikesed, siis rohimist peaaegu polegi ja kõik mis kastist välja rohitud jääb sinna samasse maha põhu peale. Kastmine on korraldatud selliselt, et kuupmeetrine veepaak on nurgas soojenemas ja selle täitmine käib voolikuga.  Kurgid kasvavad ka päris ilusti ja varsti hakkavad saaki andma. Sel aastal panin ka kartuli maha – täiesti ise ja labidaga. Praegu juba sööme. Meie maa on savine ja kivine ning minu pisikene kapsamaa muld on saadud suure vaevaga viie aasta jooksul sinna taritud sõnniku ja turba näol. Savi sööb ära kõik mis sinna kantud ja kive kasvab maa seest juurde. Ühes otsas lõpetad kui teine ots vajab jälle manti lisaks muidu on pinnas nagu petoon. Aga suur rõõm on tarbida oma.

Spinat

Jahh,  mingi eriline suhe on mul tekkinud spinatiga. Lisaks sellele, et ta mulle maitseb on temas veel miskit meeldivat. Krõbistan teda südamest hommikuste võikude kõrvale. Googeldasin ja otsisin erinevaid spinati säilitamise viise, kuid peale külmutamise leidnud suurt midagi. Külmutamisele eelneb aga kerge kuumutamine ja mulle tundub, et see pole ikka päris see. Kuidas ma nüüd ikka keedetud maltsa  sügavkülma panen (spinat nimelt maltsaliste sugukonnast) Sügavkülmas käib liha ja marjad ja muu säärane ning ruumi pole raisata. Keedetud spinat aga ei tekita minus tundeid. Ausalt öeldes pole siiani keedetuna seda proovinud ka. Kuna esimene peenar spinatit hakkas juba üle kasvama, siis lähenesin asjale loominguliselt. Lasin spinati (ka juba moodustunud noored õisikud) läbi hakklihamasina. Läbi hakklihamasina läks veel till, rukola ja küüslaauk. Segasin selle rohelise olluse külmpress oliivõli, sirts äädika, soola ja musta pipraga. Kõik komponendid läksid silma ja maitse järele. Kui nüüd seda rohelist ollust segasin lihtsalt hapukoore sisse, siis sai äraütlemata maitsava dipikastme. Nu ja eks teda või igale poole susada, näiteks makaroni või riisi roogadesse või piruka täidise sisse – kuhu iganes. Eks näis kaua see kögadimögadi külmutuskapis seisab, a peenra külvasin kohe uue seemne. Kaks nädalat tagasi külvatud spinat kõrval peenras juba tärkab. Teist aastat ma ei näe vajadust lehtsalatit kasvatada. Meil asendab seda spinat. Pildil praad ilma lihata nimega “Peale-Jaani-eri” :)

Mustikakook

Rabarber on jälle moes, aga mul on sügavkülmas veel natuke mustikaid. Siit üks hea koogi retsept. Võib kasutada ka külmutatud punaseid või musti sõstraid või misiganes marju. Ega rabarberiga pole ka keelatud teha. Kogus on mugandatud minu ahjuplaadi suurusele vasatavaks.

Põhjaks läheb vaja: 150g võid, 250 g nisujahu, 1 muna, 100 g suhkrut, 1 tl küpsetuspulbrit

Või vahustada suhkruga, lisada muna ja vahustada edasi. Lõpuks jahu ja küpsetuspulber. Tainas vajutada eelnevalt võiga määritud vormi.

Kate: 1/2 l külmutatud marju, 250 g hapukoort, 3 muna, 4 sl suhkrut, vanill 

Muna ja suhkur vahustada, lisada hapukoor. Külmutatud marjad lisada segule ja valada tainale. Küpsetada ahjus 180° juures umbes 40 minutit.Tainast võib ka eelnevalt natuke küpsetada. Mustikaid läks seekord liiga palju, aga maitseomadused seeläbi kannatada ei saanud.

 

Banaanikook

Lubasin, et niipea postitusi ei tule :) hehhhh….olgu pääle, blogimine on haigus :) …. et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas kapi äärel lebasid nukralt kolm närtsinud banaani. Kits teatavasti banaane ei söö, samuti pole mina mingi eriline küpsetaja kuid olukord nõudis ja tuli ennast pisut ületada :) Antud kook on sõnulseletamatult suussasulavaa ning olen seda alati võimalusel palunud õe lapsel eritellimusel teha kui mingi pereüritus tulemas on :) Retsept ise järgmine. Vaja läheb –

3 muna

2 dl suhkrut

3-4 banaani

75 g võid

1,5 dl piima

3 2/3 dl nisujahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

vanillisukrut

Munad vahustada suhkruga. Banaanid purustada kahvliga. Banaanid peavadki olema sellised üleküpsenud. Sulatada rasv. Muna-suhkru segule lisada purustatud banaanid, sulavõi ja piim. Segada kokku jahu, küpsetuspulber ja vanillisuhkur. Lisada jahusegu taignale. Vorm määrida võiga ja valada taigen vormi. Küpsetada ahjus 50-60 minutit. Edasi kook vormist välja, puistada üle tuhksuhkruga ja voalaa……siin ta on….

Lõhe-kartulivorm

Vaja läheb värsket lõhet, kartulit, sibulat, juustu  ja Valio Ruoka 5% toidukoort. Tavaliselt eelistan ikka naturaalset, kuid selle koorega jäävad kartulivormid alati nii eriliselt mõnusad, vastupandamatult kooresed/kastmesed ……. Savivormi katan küpsetuspaberiga. Kartuli ja lõhe tükeldan parajateks paladeks, sibula natuke väiksemateks tükkideks. Segan läbi ja maitsestan soolaga – või maitsestan soolaga ja segan läbi. Vahet pole :) Seejärel katan vormi juustu viiludega ja valan paki Valio Ruoka 5% koore selga ning ahju küpsema. Kuna mul on ainult puuküttega ahi, siis jään vastuse võlgu millisel temperatuuril küpsetamine käib, a sellega saab igaüks ise hakkama. Muidugi saab sinna lisada tilli või porrot, kuid seekord ma jätsin need panemata. Sama vormi võib teha ka singi, hakkliha, kana, seente või misiganes lisanditega. Lihtne ja maitsev……… Puuküttega ahjus on üldse mõnus süüa teha. Unustad näiteks toidu ahju – mitte kui midagi ei juhtu, kuna tuli kustub ka pliiti all ära :) Lambaliha ma nii teengi. Mingi pruunistusastmeni valvan juures ja siis panen siibrid kinni ja unustan savipoti ahju. A´la 3 tunni pärast on praad valmis. Liha on nii pehme, et kondid kukuvad ise ära. Mis ma siin ikka lobisen, toit jahtub……

Kõrvitsamehu (püree)

Sel aastal kasvatasin muskaatkõrvitsat. Ma ei tea mis suhtes ta parem või erilisem on, a seemnepakil oli ilusa oranži kõrvitsaga pilt ja mulle see meeldis. Kasvatasin taimed ette kuid rumala peaga istutasin hiljem kapsamaale. Taimed hakkasid poolest suvest hullult laiutama ning oma lehti ja võsusid igas suunas ajama. Nagu õudusfilmis mingi tapja-lihasööja taimelukas. Lõpuks oli teda kõik kohad täis ja pidin matšeetega teed rajama, et kasvuhoonesse pääseda. Poolest suvest aga ei ühtegi kõrvitsat. Ainult isased õied. Augusti alguses hakkasid alles kõrvitsamammud tulema. Oma rohelise värvi tõttu ei olnud neid lehtede vahelt üldse näha, kuid ku üleeile korda maija hakkasin looma ja  platsi puhtaks rappima selgus, et neid on palju. Korjasin kõrvitsad ühte hunniku, teise panin kõrvitsa lehed-varred. Viimane  tuli tunduvalt suurem. Täitsa ullike ikka. Omale tööd juurde tekitan.  Järgmine aasta panen nii kõrvitsa kui ka maapirni sõnnikuhunniku. Laiutagu siis seal. Niipalju siis potipõllumajandusest. Seda, et kõrvitsast võib maitsvat püreed teha sain teada Miie käest. Sealt tuli veel paar head retsepti/nippi millest kunagi hiljem, kui komponendid olemas. Kõrvitsaga aga talitatakse järgmiselt….

….kasutades nuga kõrvits puhastada, tükeldada ja panna potti vähese veega keema. Kui kõrvits on pehme ja laguneb, püreestaga saumikseriga. Edasi saab igaüks ise oma maitse järgi talitada. Mina lisasin 8 l kõrvitspüreele  3 l eelmise aasta õunamahla, 0,5 l arooniamahla ja 0,5 kg suhkrut. Arooniat panin värviks, kuid poleks pidanud seda tegema, sest muskaatkõrvitsapüree värv oli enne palju ilusam – tibu-tibukollane. See selleks. Lasin segu natuke podisema, koorisin vahu ja kuumalt purki. Üks võimalus mida kõrvitsaga teha ja kuidas säilitada. Nämma on :) Kui teha värskete õuntega, siis jääb ta ilmselt natsa paksem kuid arvata on et parem. Hapususe tõstmiseks võib panna sidrunit või laimit. Miks mitte nelgitera või muskaati….

Ps. peale jahtumist ei tule läbi kõrre enam midagi :)

Õuna-kohupiimavorm õunakisselliga e. nr 3

…kui keegi veel mäletab….pervoje, ftaroje ja tretije… töölissöökla ja kaheksakümnendad…  Olgu kuidas on selle nõukaajaga aga ega kõik asjad ka sitasti olnud. Näituseks toit oli ehedam ja maitsemeeled rikkumata. Polnud igasuguseid maitsetugevdajaid, emulgaatoreid ja muid koledaid sünteetilisi E-aineid. Ja mis veel väga positiivne – ei toodetud nii palju rämpsu kui nüüdsel ajal. Mina Mustamäe magalas lapsepõlve veetnuna mäletan väga hästi kui raske oli “sikreedi”jaoks materiali leida. Mis on sikreet? Seletan lahti. Selle jaoks oli tarvis järgmisi materiale – üks veinipudeli põhi (eelistatavalt roheline), erinevaid pudelikorke mis sellisest paksemast fooliumilaadsest materialist (kuldseid) ja krõbisevaid läikivaid kommipabereid. Ühesõnaga kõik läikiv ja sätendav ja värviline, mis maast ja prügikasti ümbert võis leida ja mida suured inimesed olid minema visanud. Siis tuli minna “salaja” ja leida selline varjuline koht, kaevata auk maasse ja pudelipõhja alune kaunistada leitud värviliste osistega. Lõpuks tuli muld peale kraapida ja “sikreet” oligi valmis. Salajane pidi ta parasjagu olema, sest põnevust tekitaski see luuramise ja otsimise pool. Olid ajad ja millega me endid lõbustasime! ….. Ja minnes tagasi sööklate manu, siis kes ei mäletaks nurgelist teeklaasi ja hapukoort või rosinakisselli selle sees, keedetud munade poolikud üle valatud majoneesiga…hõhh…sinised ja jubedad ….  Sinna aega jääb ka kohupiimavorm kisselliga mida ema või vanaema kodus ikka aegajalt tegid ja mille maitset siin meenutada proovin. Paar päeva tagasi kui sikupoisile Thüringeni Timmule järgi tuldi tõi Miie külakostiks oma õite ehedat kodutehtud kohupiima. Miie on parim kodukokk keda ma tean. Suure talu perenaisena saab ta kõikide töödeda hakkama. Kõige parem leib mis saanud olen on Miie tehtud. Kanepiseemnetega. Miie kohupiim oli sõmer, pehme, maitsev ja värske, samal hommikul tehtud. Sellisest suurepärasest kohupiimast tegin siis Nami-Nami ja  vana retseptiraamatu abiga ning osalt mälu järgi sellise õuntega kohupiimavormi mis tuli kohutavalt kohev :) Ja kõrvale õunakisselli.

Õuna-kohupiimavorm

  • 500 g kohupiima (teralist mitte pastat)
  • 0,75 dl mannat
  • 150 g hapukoort
  • 3 muna
  • 1 dl suhkrut
  • natuke soola
  • 5-6 õuna tükid

Kõik komponendid kaussi ( v.a. õunad) ja saumiksriga segamini vahustada. Lõpuks lisan õunad. Vormi määrin seestpoolt :)  võiga.  Küpsetan kuskil 180 -200 kraadi juures 45 minutit ahjus. Peale  ahjust välja võtmist puistan  pealt kaneeliga.

Õunakissell siis sedasi. Kuskil 8 keskmist õuna puhastada ja tükeldada ning panna 2 l veega keema. Lisada suhkrut 5 sl, poole sidruni mahl ja üks nelk. Keedan umbes 10 minutit ja võtan nelgi välja. Siis lasen saumiksriga õunatükid puruks ning panen uuesti keema. Kartulijahu 1,5 sl segan külma veega ning lisan pidevalt segades. Lasen veel natuke sooja pliidi ääres tõmmata ja ongi valmis. Selle sama kohupiima-õuna vormiga väga maitsev.

Kalli lihapallid e. lihapallid Soome moodi

Üks lõpmata hea lihapalli retsept. Karlsonile katuselt maitseksid need kindlapeale.Võib teha ka pikapoisina ühes tükis. Sibulasupiga on väike probleem, sest sellist meie poes ei ole näinud, kuid jätkan otsimist ja ehk leiab mõne asenduse. Seekord toodud sibulasupp Soomest ja on firma Rainbow tootesarjast.

  • 1 kg sega hakkliha
  • 200g hapukoort
  • 1 dl riivsaia
  • 1 pakk sibulasuppi
  • 2 muna

Segada komponendid kokku ja lasta seista 10 minutit. Käevahel veeretada pallid ja küpsetada 200˚C juures 20 min. Tõeliselt mõnus suutäis. Peab ikka  Soome reisu ette võtma. Lisaks suhkru, tuunikalakonservidele ja muule staffile mis odavam ka sibulasuppi ostma minema. Ahh – väga hea – tuli meelde – pandi mind seekord Tallinna maratonile kirja. Pooleldi sunniviisiliselt. Kõik maratoni läbinud saavad oma valikul prii pileti kas Rootsi või Soome kahele. Peale maratoni otse Helsinki kaubareisile. Tea muidugist, kas ma oma valutavate põlvedega ikka jõuan kella neljaks finiši või mitte. Kell neli finiš suletakse :) Põlved hakkasid valutama kohe, nii kui maratonil osalemine kindlaks osutus. Mitte iial varem pole põlved valutanud……..võistleja nr 14366,teid oodatakse starti :)

Salat “Tervise mix” Vormsilt

Vormsi saar on üks kena koht Eestimaa peal ja seal elavad inimesed samuti kenad. Jagas Eha Vormsist telefonitsi oma salati retsepti, mida ta parasjagu tegi. Mina kiitsin jälle oma tšllimoosi mille olin ka just purki saanud. Nii me siis kiitsimegi üksteist ja teineteist. Eha retsepti muutsin niipaljukest, et kapsa kogusest näpsasin 0,5 kg peedi jaoks. Kui peenramaal nii ilusad suured peedid, siis tuleb ju neid kasutada. Mulle peet meeldib ka. Peale peedi lisamise on kõik nii nagu algne retsept ette nägi.

07.09.11 retsepti parandatud oma maitse järele ja vastavalt poti suurusele :)

  • 2 kg kapsast
  • 1 kg peeti
  • 1 kg porgandit
  • 1 kg sibulat
  • 1 kg tomatit
  • 6  sl jämesoola / triiki mitte kuhjaga
  • 9 sl suhkrut / triiki mitte kuhjaga
  • 8 sl äädikat 30%
  • 400 g õli

Kapsas, porgand, peet  riivida ja sibul lõigata õhukesteks viiludeks. Õli panna poti põhja koos suhkru ja soolaga. Lisada sibularõngad ning kuumutada. Mina lasin tomati miksrist läbi ja lisasin sellisel kujul kohe õli hulka. Kui sibul on muutunud klaasjaks lisada muud riivitud komponendid. Kuumutada pidevalt segades umbes 15 min. Siis lisada äädikas ja kuumutada veel 10 min. Kuumalt purki ja kaan peale. Salat selline neutraalse maitsega, vähese äädikaga ja maitsev. Hea kui kapsas jääb krõmps ja kui vaja lisada vett juurde.

Tšillimoos

Retsepti idee pärineb Kaja käest. Tema tõi mulle kunagi purgikese seda hõrgutist. Oh neid purgikesi oli mitmeid, kuid see oli parim. Uurisin ka retsepte nami-nami portaalist, a tegin ikka väikeste nüanssidega omamoodi. Sellise koguse juures nagu ma retsepti jagan tuleb 6 pooleliitrist purki ja natukene peale.

  • 2 kg tomateid (väga küpsenud)
  • 8 suuremat küüslaaugu küünt
  • 6 tšilli kauna
  • 2 jalapeno kauna
  • 1 laim
  • 2 keskmist baklažaani
  • 50 g puhastatud ingverit
  • 250g Demerara pruuni suhkrut
  • 250g tavalist suhkrut
  • 100 ml Balsamic äädikat
  • kalakastet silma/ maitse järele
  • 2 sl äädikat

Tomatid, küüslaaugu, ingveri, tšilli ja jalapeno purustan mikseris ja panen keema. Lisan sinna tükeldatud baklažaani ja kõik muud komponendid. Laimist pigistan mahla. Baklsžaan teeb massi vähe paksemaks mis muidu mu meelest liialt vedel. Keedan kuni baklažaan on pehme. Purustan nuimikseriga ühtlaseks massiks. Keedan veel natuke. Kuumalt purki ja kaan peale. Sobib ülihästi lambaprae kõrvale. Juba järele proovitud. Kindlasti saab selle kuuma suutäiega maitsestada pajaroogasid ja dipikastmeid või näiteks kas või šašlõki marinaadi. Meenutab maitselt poes olevaid magusaid Hiina/India kastmeid, kuid see ikka parem. Ilma E-deta ja naturaalne.

Kiire suvine seljanka

Suvel ei taha köögis aega raisata, liiati kui väljas on ilus. Ma ei mäleta millal ma niimoodi hakkasin seljankat tegema ja kust kokaraamatust alge pärit, aga noh süüakse meil hea meelega. Lihtne ja maitsev.  Hakitud singi ja sibula pruunistan pannil. Alla natuke õli ja võid. Kui sibul ja sink on meeldivalt rusked lisan konservi purustatud tomateid. Lasen natuke podiseda. Lisan keeva vett ja valan kogu kupatuse pannilt potti. Edasi lisan supi sisse riivitud porgandit, musti oliive, hapukurki ja kartuli kuubikuid. Maitsestan sojakastme, aroomisoola ja musta pipraga. Kui kartul-porgand pehme on supp valmis ning kõige lõpus panen viineri viilud, rohkelt rohelist sibulat ja tilli. Sööme hapukoorega. Millegipärat meeldib mulle suvel vedel supp rohkem ja kui tavaliselt tehakse seljanka jahuga natuke paksemaks , siis ma jätan selle osa meelega välja. Pole stopperiga aega võtnud, kuid poole tunniga peaks asi ühelpool olema

Veider vahepala

Viimasel ajal on seltskonnaelu väga aktiivne olnud. Igasuguseid sündmusi ja rohkelt külalisi. Viimane neist armas inimene Alma-Atast – Tanja. Sõitsime temaga eile natuke ringi ja tänane päev sai veedetud Tallinnas kaubanduskeskustes. Jalutasime mööda poode kuni kõht tühjaks läks. Ma kohutavalt armastan šušit ja mõtlesin, et miks mitte minna Narva mnt. Zebrasse. Asub see ju mõne sammu kaugusel Viru keskusest ja šušid on seal head. Selgus, et koht on reserveeritud. Jalad väsinud astusime kohe järgmisest uksest sisse. Tellisime mingi prae valge kala kollase Rootsi kastmega. Kõlas ju uhkelt. Pole kunagi kuulnud kollasest Rootsi kastmest, aga kala armastan igas asendis – igal ajal. Ootasime pool tundi nälg kõhtu näppimas ning siis läks asi huvitavaks. Saabus üks tikk-kontsadel näitsik kes viskas arvekaaned lauale ise lausus:” meil on vahetus, kassa pannakse kinni ning makske arve” Ei tere, vabandust ega palun, lihtsalt kerge randmeliigutusega lennutas kaaned tühjale lauale. Kuna polnud oma kala kollases kastmes veel näinud, pidasin õigemaks enne kala ära oodata. Tekkis väike trots sellise ebasõbraliku käitumise peale. Rahulik sõnavahetus viis selleni, et tikk-kontsadel ettekandja läks mänedžerile kaebama. Vähemasti nii ta ennast väljendas. Ta ei suutnud uskuda, et ettemaksmine meile ei meeldi. Ootasime edasi. Mänedžeri ei saabunud, tuli hoopis esimene ettekandja kes meilt enne tellimuse võttis ning küsis samuti raha. Praadi polnud ikka veel. Väidetavalt on sealses toitlustusasutuses selline maksmisviis kombeks kui neil vahetuse aeg ja mina neil esimene  klient kel sellega seoses probleem. Üldjuhul räägitakse, et klient olla kuningas – mina nimelt tahan olla klient – kuningas :) Ei käi väga tihti väljas söömas, kuid kus on käidud, seal on teenindus olnud viisaks ning söögid maitsvad. Praad saabus umbes 45 minutit hiljem ja mida see siis sisaldas? Tükike praetud kala oli asetatud hakitud hiinakapsa, tomati ja kurgi peale. Siis oli sellele valatud mingit kollast ollust mille maitse oli jube ja mis ilmselt oli pärit kuskilt purgist ja meenutas titetoitu. Kaunistuseks oli peale piserdatud paksu sojakastme moodi asjaga, mis ei olnud mitte sojakaste ega ka palsamiäädikas. Umbes nii nagu kaunistatakse magustoite šokolaadiga. Pikad pruunid triibud üle hiinakapsa ja praekala – hihhh :) Maitsetu söök mis poldki eriti odav ja kohutav kohutav teenindus ja see kõik Tallinna kesklinnas. Imestama pani seegi, et nii lihtsalt valmiva toidu tegemine võttis aega 45 minutit. Koht oli Island Cafe Narva mnt 7 ja ei soovita mittekellelgi mittekunagi sinna minna. Isegi pissile mitte. Ja muideks, oksendas Tanja selle toidu õhtul välja. Minu tervis on siiani korras. Aga kui keegi tahab šušit proovida ja pole seda veel teinud, siis Järve Selveri teisel korrusel saab mu meelest Tallinna linna parimat. Soovitan Philadelfiat. Tegelt maitseb kodune toit kõige paremini. Eriti kui ema tehtud. Ise tegin hommikul kolme talle maksast suure koguse pasteeti, mis maitses hea ja praegu – 12.55 ööse keedan metsmaasikatest moosi :) Metsaalune (loe raiesmik) on maasikatest punane ning marjad on tänavu suured ja mahlased.

 

Mõtlesin, et lisan siia lõppu kuidas ma metsmaasikatest moosi teen. 2 kg maasikate kohta võtan 1,3 – 1,4 kg suhkrut. Panen maasikad potti ja madalal kuumusel keema. Kui marjad on piisavalt mahlased, pole vaja vett lisada. Kuivade marjade puhul panen umbes 100 g vett potipõhja. Lasen neil kergelt podiseda ja koorin vahu. Kui vahtu enam ei tule panen suhkru. Purgid kuumutan pliidi äärel peale pesu kuivaks, sama ka kaantega. Edasi pole muud kui moos purki ja kaan peale. Suhrkut hakkasin lisama hiljem siis kui kunagi pohlamoosi keetmisel selgus, et suhkur oli otsa saanud. Keetsin pohlasid kuni Andres linnast suhkruga tuli. Moos jäi ilusama värviga ja kuidagi selgem. Olen sellest ajast alates teinudki nii. Ema pani mul vastupidiselt maasikad (aedmaasikad) suhkruga seisma ja keetis järgmisel päeval. Tea, kas sel suurt vahet, aga no ma jängi sedasi moosi keetma.

Reklaamipaus

Nali naljaks, a talled hakkavad võõrutusikka jõudma. Mõned poisid on juba nii suured, et saja päeva kaalu ei saa ära oodata vaid lähevad enne lihaks. Sel aastal on totaalne jäärade uputus. Selles suhtes, kui keegi veel mõtleb miskit soetada, siis palun kiirustada. 8049 üksik jääratall on nii suur, et kaua teda tüdrukutega koos pidada ei saa. Ja eks need praegu suuremad oleks ka homme suuremad kuid väiksemad elavad meie karjas kauem. Tänavu kedagi alles ei jäta ja septembriks pole enam ühtegi noort jäära. Eivere uted on ka nüüd meie karjas ja kuna nemad on ilma talledeta, siis soovimatut paaritust pole vaja. Osad tüdrukud veetsid paar nädalat jääraga mesinädalaid enne karjamaale minekut ja kui nad nüüd paarusid, siis on oktoobriks tallesid oodata. Mõned uted on aasta vahele jätnud tallede osas ja liialt rammusad. Muidu on kõik ok. Talled kenasti kosunud. Kõverjala üks uteke on teistest kasvult maha jäänud ja huvitaval kombel suurema sünnikaaluga tallega tegemist. Lutikad keda oli viis on kõik sama suured kui teised lambalapsed. Käivad kui koerakutsikad kannul. Lutitamise lõpetasin enam kui nädal tagasi.  Kui ma siin peast arvutan, milles ma küll eriti osav pole, siis väikeses karjas on sigivus väga oluline. NB! Näiteks, sel aastal oli elule jäänud tallede arv  peenvillakatel 2,77 ühe ute kohta. Oluline vahe, kas ma pean kümme utte üle talve ja kevadel on neilt 27 talle karjamaale minemas või tavaliselt uttede keskmine 1,6  talle, siis 27 talle jaoks tarvis üle talve pidada 16 utte. Mis siin mõnest piimapulbrikotist ja jõusöödalisast rääkida. Lisaks 16 utte toodab paraja hunniku sõnnikut. Kindlasti rohkem kui 10. Tööd on nendega piisavalt ning ületalve pidamine maksab ka. Julm on kohati see loomapidaja elu ja mõningal juhul ebameeldiv. Samas on see naturaalne loomulik elu. Kaks minijääratalle läksid pilve peale. Lihakehad 3,5 kg. Pidin otsuse vastu võtma. Aretusväärtust neil ei ole ja suvalisse kohta neid minema ka ei saada. Nagunii kui ühel päeval kari suurem tuleb sellega leppida. Lammas on lammas. Mis siin ikka nutta ja naiivitseda. Nahkade pärast võtsin selle otsuse vastu, hiljem poleks nahast nahka ka saanud. Elu on julm, aga maks maitses hästi ja homme teeme praadi. Kusjuures lihakeha on nagu suurel lambal ainult miniatuurne.  Väike rasvatriip peal ja kintsutükk ka suht normis. Suitsuahju sobiks küll. Mehed lõõpisid:” ah käisin eile saunas, rüüpasin paar õlut ja sõin pool lammast peale” Halb nali, aga mu meelest on julmem intensiivne loomapidamine ja oma loomade tapamaja järjekorda saatmine. Mu meelest on tähtis see, et loomad elavad oma elu maximum hästi ja lõpp oleks neile arusaamatult kiire ja valutu. Uimastuspüstoliga kaeraämber ninaall omas kodus see nii on. Loodan, et ei šokeerinud neid, kellele loomapidamine kauge ja kes liha näevad vaid Selveris vaakumpakendatud kujul.

Et mitte negatiivselt lõpetada, siis siin üks retsept – savipotis küpsetatud minilammas maitsestatud kurkumi ja küüslaauguga. Laduda liha savinõusse, mis eelnevalt pergamendiga vooderdatud. Liha vahele panna porgandi tükikesed  ja ühe küüslaaugu küüned. Määrin liha õliga ja maitsestan soola, pipra, kurkumi ja karriga. Fooliumist kate peale ja ahju küpsema. Soovitan täiendada oma maitseainete riiulit kurkumiga kui seda veel pole. Nii lambale kui kanale täiesti super. Kanale andis sellise pähklise maitse, aga mitte pealetükkiva. Lambaliha samuti – mmmmm. Karrit lisan natukene, rohkem aroomiks, enamuse panen kurkumit. Tänu Maroko köögi blogile avastasin selle maitseaine enda jaoks.  Sai kunagi kümmekond aastat tagasi ise ka Marokos käidud ja sealne köök on siiani meeles.  Savipotis sütel küpsetatud erinevad liharoad olid lihtsalt võrratud.   Proteiinilaul – täna väga teemakohane.

Lihtne, ilus ja hea

Brokkoli õisikud panen pannile, pruunistan/küpsetan natuke – nii umbes 4-5 min. Munad löön peale ja maitsestan aroomisoolaga. Ühele suuremale brokkolile läheb kuskil 6 muna. Brokkoli peab natuke krõmpsuks jääma. Kõrvale sobib klaas külma kitsepiima. Ohhh, tütred on toredad! Kõik hea ja ilus tuleb neilt. Nii seegi. Varsti on Munapühad ja värvigamma on väga teemakohane – kevadine. Nämma!