Lõhesupp…

…jah, minu armastus suppide vastu on piiritu :)…..tegelt võiks öelda selle kohta, et kalarappe supp, sest just sellest toormest supp tehtud sai. Lõhe hind on häbematult kõrge viimasel ajal. Ei raatsi, nu ei raatsi kohe osta. Muidu oleme ikka vahel teist suitsukotiga ahju toppinud. Aga isu lõhesupi järgi oli vastupandamatu. Sai siis ostetud Maksimarketist kotike värske välimusega kalarappeid hinnaga 13 koma millegiga eeku kg. Kaks pead ja selgroogu + kõhuääred ja muud sodi. Supi tegin niimoodi. Keetsin puljongi. Kurnasin läbi sõela ja puhastasin lihanatukese kontidelt. Lisasin kaks riivitud porgandit, sibulat, porrulauku, kartuli, pakk Farmi toorjuustu ja puhastatud liha. Maitsestasin soola, aroomisoola ja pipraga. Pipart armastan panna piisavalt palju, et ikka tunda on.  Juustu panen lõpus, kui supp juba peaaegu valma. Kokku tuli kolm liitrit tõelist hõrgutist. Liitri hind kuskil 1 eur peast rehkendades :)

Lambaliha 1

Mõtlesin, et räägin ühest võimalusest kuidas meie lambaliha teeme. Ma ei ole – vähemalt ei mäleta et oleks – mingit konkreetset retsepti aluseks võtnud. Kuidagi loominguliselt on välja kujunenud.  Aga need kes lambalihast lugu peavad ja seda söönud on, on hea sõna lausunud. Võib olla on nad lihtsalt viisakad, mine tea :) Mu “loomingulisus” liha maitsestamisel põhineb sellele, et toore oleks võimalikult kvaliteetne ja maitseainetega  olen tagasihoidlik. See kehtib igasuguse liha kohta.  Seekord on aga tegemist küllalt terava suutäiega. Lambaliha tükeldan ja küpsetan eelnevalt savipotiga ahjus. Kohe ma ei maitsesta vaid alles siis kui liha pooleldi küpsend ja vajab natuke segamist. Maitsestan soola, pipra ja karriga ning lisan umbes 5-6 küüslaaugu küünt. Karri sobib lambale ülihästi. Liha on minu meelest pehme siis, kui tükid ei vaja poolitamiseks nuga. Edasi tõstan liha pannile. Maitsestan veel vajadusel eeltoodud maitseainetega. Nüüd võib igaüks ise kasutada oma lemmik segu kas letšot või mingit muud tomatil põhinevat. Poodides on valik suur. Mina lisasin  sügisel tehtud paklažaani hoidist mille retsepti leiate siit  ja letšot mis samuti oma tehtud. Serveerisin keedetud riisiga. Taustal olev läbipaistva vedelikuga pudel oli nihutatud meelega pildile. Nimelt olid vanad head ja armsad tuttavad  Soomest külas ja selle puhul väike naps söögi alla asjakohane. Kui rääkida lambalihast, siis parimaks pean  poole aasta vanust talle. Lihakehade suurus sõltub tõust, pidamisest ja muidugi aastast. Eelmine aasta oli üks hiigelsuur tall 3 kuuselt tapaküps – rümp ligi 20 kg . Tavaliselt lähevad lihaks kuskil alates viiendast-kuuendast kuust olenevalt talle suurusest kuid kindlasti enne 10-ndat kuud. Mu meelest on liha siis kõige parem. Liha värv on 6 kuusel hele, maitse õrn ja hõrk.

Kitsepiimajuust

Kits Pille hakkas ka rohkem piima andma peale seda, kui viljale rapsikook sekka läks. Lüpsin teda vahepeal üle päeva, kuid tänane piima kogus näitas, et peab tihedamini lüpsma hakkama. Peale kolme kräunuva kassi tassi sisse valatud “lonksust” jäi mulle üle kahe liitri. Tuli juustu tegema hakata. Paljastan siin kohal saladuse, kuidas ma seda teen. Ühesõnaga see juust on a`la Vana-Olevi Pille juust ja ma teen seda just niimoodi. Kasutan Tupperware 2l kaanega jooginõud. Kurnan sinna piima ja lisan kohe veel lüpsisoojale piimale 2 ml laapi. Seda on palju, kuid nii saab mu meelest kiiresti ja hea juustu. Segan kergelt läbi ja panen segu sooja veega ämbri mõneks ajaks seisma. Umbes tunni pärast on paras kogus vadakut tõusnud pinnale. Valan selle ära, lõikan noaga kalgendunud juustuhakatisele triibud risti-rästi, et vadak paremini eralduks  ja vahetan vee, mis vahepeal jahtunud uuesti sooja vastu välja. Ma ei mõõda temperatuure, mul see juba välja kujunenud “tunde-silma järgi”. Ühesõnaga jätan jälle mõneks ajaks sooja vette seisma. Aja mõõde – mõneks ajaks tähendab seda, et selle aja sees käin väljas lammastele vett viimas või miskit muud toimetamas. Vahel jääb paariks tunniks seisma, ei juhtu ka midagi. Ajaline faktor ei oma eriti suurt tähendust. Ja kui ma siis saabun mõne aja pärast tuppa toimetan edasi järgnevalt. Mul on üks väike plastmassis sõel, mis on selleks otstarbeks imehea. Valan peale kogunenud vadaku ära ja siis ettevaatlikult vadaku – juustukalgendi sõelale. Vahepeal natuke lusikaga tõstan (mitte ei sega) kalgendi segu sõelal, et vadak paremini välja jookseks. Niimoodi toimetades mahutan kogu kalgendi sõelale. Edasi teen sedasi. Kui enamus vadakut on välja voolanud keeran juustu sõelalt välja spetsiaalsele ühekordsele kurnalapile ja asetan ta tagasi nii, et lapipool jääb sõela põhja. Seda on vaja selle pärast, et kui juustule panna raskus peale ei tuleks juust läbi sõela välja. Siis asetan peale samasuguse kurnalapi, paraja suurusega taldrikukese ja veega täidetud anuma raskuseks peale. Nüüd lasen juustul mõnda aega seista, nii umbes tund ja valmis ta ongi.  Peale sõelalt välja võtmist näeb ta välja selline kakuke. Kokku saab kahest liitrist piimast kuskil 330-350 värsket niisket toorjuustu. Kui lasta tal seista kauem ja raskust lisada, siis juust läheb väiksemaks, kergemaks ja kuivemaks. Mida niiskem juust, seda rohkem on ta sees vadakut ja seda rutem tuleb ta nahka pista. Sellega pole üldiselt probleeme olnud :) Kui selline juust jääb seisma, siis tuleb talle õudne kitsemaitse juurde ja mu meelest muutub söögikõlbmatuks. Edasi võib juustuga talitada kahel viisil. Tähendab, et meie armastame süüa teda kahel erineval moel. Esimene mood on – juustu võib kahvliga purustada, lisada hapukoort ja soola ning eriti mõnus on lisada värsket sibulat, tilli või murulauku võimalusel oma kapsamaalt. Teine mood on selline – lõigata juustu kangid, maitsestada soola ja Santa Maria pasta rossa maitseainega, torgata sisse tikud koos kirsstomatitega ja voala – valmis serveerimiseks. Pole veel kohanud inimest kes oleks öelnud, et talle see ei maitse. Värske kitsejuust on maitse poolest parem kui kodujuust. Hõrk ja õrn ning ilma igasuguse kitse lõhna ja maitseta. Nagu öeldud lisandub see hiljem kui juust seisma jääb. See on loodud kohe söömiseks. Mida värskem – seda parem. Aitähh Pille!

Hartšo-supp ja vana kokaraamat

Palun mitte ekslikult arvata, et ma peale supi köögis muud teha oskagi. Oskan küll. Ausõna. Aga tuli jälle supipostitus. Esiteks peremees isiklikult andis sellele tellimuse sisse ja teiseks kaevasin riiulilt vanaema vana kokaraamatu välja mille sirvimine oli väga lõbus. Raamat aastast 1955 ja kannab nime – RAAMAT MAITSVAST JA TERVISLIKUST TOIDUST. Tore raamat on. Esimesel kolmel lehel on sissejuhatav peatükk – “Külluse loomiseks”. Väga huvitav. Sain teada sotsialismi ja kapitalismi põhilistest majandusseadustest mille vastandlikkus kajastub tarbimisprobleemi diametraalselt vastupidises lahendamises…. ja et toiduainetööstuse igakülgne arendamine on vajalik eriti meie naiste täielikuks vabastamiseks raskest ja ebaproduktiivsest tööst koduses majapidamises (mis mulle eriti meeldis)…. või siis et sotsialism vabastas meie rahva kapitalismi kiskjalikest seadustest, näljast, viletsusest, kestvast alatoitlusest, vajadusest kohandada oma tarvidusi ja maitset kõige primitiivsema sortimendiga…. jne jne. Aga lisaks tummisele eessõnale on raamatus ka väga palju muud huvitavat.

Näiteks see doktorivorsti kirjeldus, mis teeb iseenesest kurvaks kui tekitada võrdlusmoment praegusega :) Aga lisaks igasugusele pahnale on selles raamatus palju erinevaid huvitavaid retsepte ja ka vennasrahvaste köökidest. Näitek sellised hõrgutised nagu tšanahhi, horovu tšabanski, tšahhohbili kanast, tšihhirtma lambalihast, bozbaš supp ja muidugi hartšo supp. Hartšo retsept on raamatu järgi selline –  Hartšo-suppi valmistatakse peamiselt veiserinnast, mida võib asendada ka lambarinnaga. Liha pesta, lõigata väiksemateks tükkideks, arvestades 3-4 lihatükki ühte portsionisse, panna need keedunõusse, valada peale külm vesi ja asetada keema. Keetmisel pinnale kogunenud vaht eemaldada vahukulbiga. 1,5 – 2 tunni pärast lisada peeneks lõigutud sibul, peeneks tambitud küüslaauk, riis, hapud ploomid, soola ning pipart ja keeta veel 30 min. Tomatid või tomatibüree kuumutada kergelt võiga või puljongilt kogutud rasvaga ja lisada supile 5 – 10 min enne keetmise lõpetamist. Laualeandmisel puistada supile peeneks lõigatud rohelisi kinza- või petersellipealseid või tilli. 500g liha kohta tuleb arvestada 2 sibulat, 2-3 küüslaaugusibula osa, 2 spl. tomatibüreed või 100g värskeid tomateid, 1/2 klaasi riisi, 1/2 klaasi hapusid ploome.

Mina tegin nii. Panin keema lambakaela lõigud (mu meelest parim supimaterial). Koorisin vahu. Lisasin natsa soola. Keetsin kuni pehme. Tõstsin kaela välja, kurnasin puljongi ja lisasin sinna riisi, hakitud sibula, riivitud küüslaugu, riivitud porgandit, purustatud tomatid ja ketšupit, näpuotsaga rosinaid (kuna ploome pold) ja maitsestasin soola, pipra, heleda soiakastmega (soiakaste teravates suppides asendamatu). Lõpuks lisasin kontidelt puhastatud liha. Tuli hea, peremees jäi rahule, ise ka. Roheline sibul oli kahjuks puudu.

Hapukapsasuppi…

..saab teha mitut moodi. Ilmselt valmistab iga perenaine oma retsepti järgi. Nii ka mina. Mõni aeg tagasi hakkas suu vett jooksma lugedes Männiku talu perenaise isuäratavat kirjeldust supi tegemisest. Sain sealt inspiratsiooni. Täna podiseb minul supipott pliidil, kuusehalud praksuvad rõõmsalt pliidi all ja toas on levimas “ilgelt – mõnusat” vaid hapukapsasupile omast lõhna, millest küllastub varsti kogu maja.  Mina teen seda suppi ka natuke omamoodi ja see retsept on  aastate jooksul välja kujunenud. Ütleme nii – süüakse kahe suupoolega ja ei nuriseta mittekunagi. Isegi vahel antakse supile tellimus sisse. Ma teen sedasi. Panen keema hapukapsad ja kruubid. Kruubid on eelnevalt pestud ja väga palju ma neid ei pane. Porgandit riivin tavaliselt ohtralt, kuna minu arvates pole kunagi üheski hapukapsas porgandit piisavalt palju. Porgand on aga mõnus ja seda peab palju olema. Kui kogu kupatus korralikult keeb, lisan seahakkliha. Liha panen toorelt pruunistamata. Sestap on hea kasutada jahutatud hakkliha, mis ilusti sõmer ja supis klimpi ei jää. Kui võtan hakkliha sügavkülmast, siis lasen korra panni pealt läbi. Üldiselt mulle nii eriti ei meeldi, sest praetud hakkliha annab supile sellise spetsiifilise meki juurde ja mind natsa see häirib. Supi maitsestan lihtsalt soola, suhkru ja pipraga ning kindlasti lisan tomatipastat või ketšupit. Tomatipasta annab supile ilusa värvi ja meeldiva maitsevarjundi. Kui hapukapsas on vähe köömneid, siis panen neidki näpuotsaga juurde. Lõpptulemus sõltub tegelt paljuski sellest kui maitsev on hapukapsas. Lihtne söök, lihtne teha, odav ja hea ning sobib ideaalselt kui väljas on pakast -20. Ja supp rändab peale söömist õue, kus ta läbi külmub ja oma järgmist soojenduskorda ootab. Kusjuures õigus on neil kes ütlevad, et hapukapsas (nii supina kui ka hautatud peast) peabki läbi külmuma ja mida rohkem soojendad seda paremaks ta läheb.

Üks väga kreftine segu!

Lisaks muudele häädele mõtetele Palupõhjal sai ka kõrvataha pandud see imehää retsept millega kokad meid  iga jumala päev  kostitasid ja mille järgi tekkis koju tulles kohe füüsiline vajadus :) Retsepti koostisosad on umbes silma ja maitse järgi. Mina tegin sedasi.

Üks osa puhastatud küüslaauku
Üks osa puhastatud mädarõika juurikaid
Kolm osa lõigutud tomateid

Mikserdada puruks ja segada kokku. Lisada sool ja suhkur.
See segu sobib külmade kastmete maitsestamiseks. Tegelikult sobib ta igale poole, võib ka niisama lusikaotsaga suhu panna.  Vitamiinipomm. Võtab silma ja nina märjaks ning hingamisteed selgeks :) Väidetavalt seisab segu purgiga kümikus rahulikult kevadeni kui teda vahepeal ära ei sööda.

Seenekurgid :))))

Veider, väga veider. Ma ei söö seeni, aga ma olen nende järgi hull. Kui minu kohta ei saa öelda, et olen kade või ahne  inimene, siis seenemetsas löövad need loomuomadused kahekordselt välja. Ma korjaks nad kõik ära, tassiks koju ja topiks purki. Siis imetleks ja vahiks neid mõnda aega. Kaunistaks nende imepäraste purkidega oma riiuleid. Ilusamat vaatepilti pole kui marineeritud pisikesed kuuseriisikad porgandi ja sibularõngastega.  Milline  suurepärane värvidemäng. Tavaliselt juhtub mu seenehoidistega nii, et need saab kõik hiljem seenegurmaanidest tuttavatele laiali jagatud.  Need imelikud seenekurgid sai tehtud tuttava soovitatud retsepti järgi. Pidid hirmus head olema. Kaldusin retseptist natsa kõrvale ja marinaadi äädika-soola-suhkru tasakaal on tehtud ämmakurkide järgi. Seened on kollariisikad mis eelnevalt kupatatud kaks korda. Aga väljanägemine on neil ju suurepäraselt kahtlane, eemaletõukavalt ahvatlev, imelik ja isuäratav.  Ja millised värvid :))) Hakka või maalima. Eks paari nädala pärast katkub mõne purgi lahti ja proovib järele nende maitseomadused. Aga tuttavad on siiani kõik nahka pannud, nii et ma ei muretse :)

Täna oli üldse hullumeelne päev. Kraanikausi  ja pliiti vahet sai läbitud edasi-tagasi kindlalt Vikerraadios soovitatud 10 000 sammu.  Kurgid ja seened, seened ja  kurgid + kaks lammast sügavkülma lõikuda ja pakkida. Terve päev sai sisustatud. Väsinud olen täiega.

Ämma kurgid

Minu ämm teeb maailma parimaid kurke. Olin hädas, sest retseptimajanduses on korralagedus. Pika otsimise peale leidsin siiski üles.
Kurgid pesta ja lasta kuivada. Laduda purki mustsõstralehed ja till. Need valan keeva veega eelnevalt üle. Küüslaaugu küün, mädarõika lõik, 4 pipratera, loorberi leht. Laduda kurgid purki. Seejärel keedan marinaadi. 1l vee kohta – 3 sl äädikat, 2 sl soola, 1 sl suhkrut. Marinaad valatakse kuumalt peale. Suletakse kaan ja pannakse sooja kohta vatiteki sisse seisma. Kaaned peavad olema väga head ja purgid ilusti sulgema. Kurgid jäävad väga krõmpsud.

Maitsev baklazaani hoidis

Kunagi ammu sain  ühe vene rahvusest vanahärra käest retsepti. Olen selle kuhugi ära kaotanud, kuid tegin täna  mälu järgi ja ütleme nii –  pole paha :)

4 suurt baklazaani
6 suurt punast paprikat
2 tsilli piprakauna (hakin väga peeneks)
2 küüslaauku (mitte küünt vaid mugulat)
1 l tomatimahla – parem kui on selline õige – nagu vanasti – klaaspurgis
2 pakki purustatud tomateid
2 sl soola
4 sl suhkrut
1/2 klaasi õli
3 sl  30 % äädikat

Asi on väga  lihtne – kõik lõigun tükkideks, segan kokku ja keedan. ( Mina lisasin veel oma kasvuhoonest üleküpsenud või lõhkiseid tomateid )  Hiljem sau mikseriga purustan  natuke, et tekiks selline mõnus mass. Siis keedan  veel ning  soovi korral võib maitsestada kas suhkrut, soola või äädikat lisades. Maitsestamisel tuleb arvestada sellega, et alguses väga magus-hapu tunduv segu hiljem oma teravuses tugevalt tagasi tõmbab. Kokku podises segu pliidi peal umbes tund.  Edasi rõõmsalt purki, kaan peale  ja ongi valmis. Täiesti kindlat võin öelda, et see on hea. Kes muidugi armastab selliseid kreftiseid asju :) Sellest kogusest sai kuus kolmveerandliitrist purki ja natuke peale. Sobib ülihästi lihatoitude juurde.  Samuti võib seda segada  hakitud mugulsibula ja hapukoorega – väga hea salatina muu toidu kõrvale. Kõige rohkem olen kasutanud makaroniroogade maitsestamisel. Näiteks lihtne hakkliha-makaroni panniroog on selle kreftise lisandiga imehea.  Ja mis kõige olulisem – ise tehtud on alati parem kui poest ostetud :)

Ps. Kindlasti tutvuda selle retseptiga ka siin –   http://airiangoora.blogspot.com/2010/07/uhe-imehea-kurgihoidise-retsept.html 

Uus Actimel!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et pean ennast Actimeli sõltlaseks. Reklaamiohvrina ostsin lihtsalt prooviks. Ja nii on iga sõltuvusega, et algul proovitakse ja nii edasi… Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida ja Actimelile tasuta reklaami teha (kuigi ta on ülihea, just naturaalse maitsega ja teeb kõhule pai). Lihtsalt tulin sellisele mõttele, et kui äkki need L.Casei Defensised – uhke nimega bakterid on tõesti elus ja lähevad kitsepiima sees näiteks kasvama. Sellisel juhul teen ise kodus oma Actimeli. Panin eile hommikul ühe purgi naturaalset 1,4 l kitsepiima sisse ja nagu juustu tegemiselgi – kogu kupatus sooja vette laagerdama. Vaatasin tunni, vaatasin kahe tunni pärast, kuid võta näpust, ei miskit. Õhtul loobusin laagerduse soojas vees hoidmisest ja jätsin lihtsalt köögikapi peale. Olin kaotanud lootuse. Olen kuulnud, kuid ise ei ole katsetanud, et paljud poes müüdavad jogurtid ei pane naturaalset piima käima. On üksikud tooted, mis selleks sobivad. Mõtlesin, et kui 12 h käima ei lähe, siis ilmselt ei lähegi. Unustasin selle piimalaagerduse ja alles täna õhtul – st. 36h hiljem – tuli jälle meelde. Uskuge või mitte, aga kitsepiim oli hapuks läinud ja sellest oli saanud täiesti joodav – keefiri laadne – Actimeli maitseline kuid kerge kitsemaitse varjundiga jook. Proovige järgi ja veendute ise, et väärt jook tuleb.
Lugupidamisega Perili Sokk Imekokk

Lambahõrgutis

Mõtlesin ise retsepti välja. Kindlasti on asi uudne, tal on leiutustase ja tehniliselt teostatav. Praegu olen veel kahe-vahel kas võtta kasulik mudel sellele Patendiametist või mitte ;D Lasin lambaliha läbi hakklihamasina. Umbes kahele kilole lambahakklihale lisasin kolm suurt sibulat ja ühe suure küüslaaugu mille lasin ka läbi hakklihamasina. Maitseainetest: sool, pipar, aroomisool ja karri. Voolisin käevahel väikesed kotletid (jahu ega riivsaia ei kasutanud) ning õliga kuumale pannile. Ou shitt kui hea. Edasi võib veel fantaseerida – tomati – sibula – paprika terav kaste lihapallidele peale………