Sponsored Post Learn from the experts: Create a successful blog with our brand new courseThe WordPress.com Blog

WordPress.com is excited to announce our newest offering: a course just for beginning bloggers where you’ll learn everything you need to know about blogging from the most trusted experts in the industry. We have helped millions of blogs get up and running, we know what works, and we want you to to know everything we know. This course provides all the fundamental skills and inspiration you need to get your blog started, an interactive community forum, and content updated annually.

Heledast tumedaks või vastupidi

Täpselt ühesugused, ainult erinevatpidi kerasse keritud. Soome maalammas + peenvillane + pikakarvaline malamuut 30%. Vasakpoolne kera 132g/193m, parempoolne kera 128g/ 208m. Paras kogus mütsi või torusalli kudumiseks. Olen ketruslainel kuna ooterežiimil praegu, a mine tea äkki võtan lähiajal vardad pihku ja teen ühe kera mütsiks. Praegu igatahes lähevad müügipoole üless :)

DSC_0916

Pikaleveninud tellimustöö

Ma teen vist elus teist või kolmandat, a võib olla ka neljandat tellimust. Pole neid tahtnud eriti teha. Kui siis aint tuttavatele. Miks? Mulle meeldib loominguline vabadus. Võtad kohustuse, siis ikka miskit vahel või nii ja süda valutab tegemata asjade pärast. Lõngad: malamuudi vill + must, helepruun, hall ja valge lammas. Umbes 50/50 suhtes. Suhe on silma järgi mahu/koguse pealt, mitte kaalu, sest koeravilla kaal on olematu võrreldes lambavillaga. Vill oli  ilus ja puhas, a kiud suht lühike mille tõttu kokku kraasimine lambaga osutus vaevaliseks ja lõng tuli selline natuke supsu-mupsuline. Peale kudumist muutub lõng/kudum kindlasti karvasemaks. Pehme – pehme :) Kogused: tumehall 281g/460m; beež 224g/373m; helehall 300g/492m; valge 341g/500m

DSC_0883Ps. Kell on pool kuus hommikul, väljas on 14 kraadi külma ja pakane paneb puud paukuma.

Minu ebameeldivad elamused Tele2 Kõu kliendina

Olen Kõu netti juba pikemat aega tarbinud. On selline – nii ja naa – käi kogu aeg restartimas, sest ühendus katkeb tihti. Suvel hakkas Kõu haldajaks Tele2 ja leping tuli ka üle minu nimele, mis enne ei olnud. Mingil põhjusel ei suuda Tele2 mulle arveid meili saata ja üks igavene jama sellega juba pool aastat. Ainuke arve tuli augustis kui helistasin ja küsisin. Peale seda jälle vaikus. Ometi lubati. See, et maksta vaja ilmub mu pangakontole kuhugi alla äärde nähtavale ja nii olen ka kuidagimoodu maksnud. Võlgnik pole veel olnud. Kui oled harjunud, et kõik arved meilile tulevad, siis paraku on nii, et need mis sinna ei tule kipuvad ununema.  Nüüd selline keiss siin aasta alguses :) Novembri lõpust alates olin kolm nädalat ära. Saabusin 16 detsembri hilisõhtul ja siis kohe pühad oma kiirega otsa. 2 jaanuaril kontrollisin igaks juhuks kontol üle, et mis makstud ja mis veel juhuslikult kahe silma vahele jäänud. Loomulikult olin kõik arved, mis meilitsi saabunud peale puhkuselt naasmist korralikult ära maksnud. Nu a selgus, et Kõu arve oli tasumata. Likvideerisin selle võla koheselt, st. et  2 jaanuari hommikul maksin ära. Aga oh üllatust, 24h hiljem, ehk 3 jaanuaril lülitati mind maksmata arve pärast interneedusest välja. Esiti tuli helesinine hoiatus ja siis kohe klõpsti väljas kahh. Helistasin teenindiusse ja küsisin, et kuda nii – peale maksmist lülite välja. Mille eest karistatakse? Kus on mu arved, mis meilile pidid tulema? Esiti vastati, et raha pole nendeni jõudnud ja arve ikka maksmata. Helistasin panka kuna netti ju polnud ning sealt vastati, et raha oli kohe Tele2 üle kantud, ehk siis eelmine päev juba. Nemad seal Tele2 aga väitsid endiselt, et pole midagi saanud. Dziises küll?!?! Lõpuks peale mitmendat helistamist ja erinevate klienditeenindajatega närvilisi kõnelusi leiti kuskilt arhiivist – nii mulle öeldi, et arhiivist –  arve üles. Tõesti oli makstud. Nende süsteemides polnud veel 24h hiljem jõudnud info maksmise kohta õigesse auku pärale. Mis süsteemid need sellised on? Et siis umbes nii, et pangast tehakse ülekanne läbi õhu või traati mööda, aga Tele2-es käib mingi vanake printeri ja arhiivi vahet paberarvetega, vahel puistab neid laiali ja segamini, korjab põrandalt pool päeva ja seetõttu lähevadki osad kaduma. Samas on neil hirmuäratav automaatika. Kuna arve nn maksmata lükatakse sind kohe automaatika lõugade vahele.  Kui juba sinna sisse oled sattunud, siis nii lihtsalt sealt välja ei saa. Nii mulle öeldi, et midagi pole teha, automaatika määrab kõik. Kahe tööpäeva jooksul lülitatakse sind ehk normaalsesse režiimi tagasi. Nii ma siin istun siis sellise netiga, mis vahel on ja vahel ei ole ja iga täistund lülib välja ning viskab ette taevakarva sinist värvi  teadet maksmata arve kohta. Täna juba 5 kuupäev ja arvat on, et enne esmaspäeva paremaks ei lähe. Kui siiski….. Olen siin mõtisklenud, et kujuta pilti kui teised elektri ja vee ja muud säärased firmad samamoodi teeks. Lähed rahulikult puhkusele ja kui tagasi tuled on maja pime – elekter välja lülitud, vett ka pole, televiisorid ja kõik kõik tarbitavad teenused on oma kraanid ette hoiatamata koheselt kinni keeranud. Tee otsekorraldus ütleb mõni – vot olen vana-aja inimene ja ma tahan teada mille eest ja kui palju ma maksan. Mulle meeldib nii….Selle helistamisega klienditeenindusse oli ka omaette teema. Esiteks kuula pikalt muusikat ja iga kord on ise tibi toru otsas kellele sa pead algusest peale kõik ausalt ära rääkima ja kuulama/vastama samadele tobedatele küsimustele enne kui omadele vastuse saad. Vestlus algab lausega – et teil ju arve maksmata. No saage aru – ei ole maksmata ja miks te mulle arveid ei saada jne jne. Suhteliselt mõtetu tegevus oli. Näiteks kui netti pole, siis küsida arve viitenumbrit ja muid sääraseid andmeid on natsa naljakas. Ja peale seda kui oli tuvastatud minu süütus, ei suutnud nende automaatika või misiganes süsteem mind võlgnike nimekirjast välja tõsta ja iga järgmine kord kui klienditeenindusse helistasin öleldi mulle, et ma pole arvet maksnud ning jant hakkas otsast peale. Ausalt ajas s…ta keema lõpuks. Ma ei usu eales, et mingit automaatikat ei saa käsitsi hallata. Nende automaatika, mõeldes arvete liikumisele asutuse siseselt, koosneb samuti mingi tädist või onust klikioperaatorist, kes kastiksestesse linnukesi teeb või neid sealt ära võtab. Mõtlen siin nii, et lähitulevikus vahetan  Tele2-he välja mõne asisema ja turvalisema ja viisakama vastu. Ei taha nende klient enam olla. Näete Rootsis kasutavad Tele2 teenust aint lambad ja siis värvatakse neid veel tööle ka, teab mis või kes  meil seal on …. :) Ja kui minu käest küdida, et kas tasub Tele2 valida, siis vastus ühene – EI, KINDLASTI MITTE!

0

Virsikutega kohupiimakook e. kook mis haihtub laualt märkamata

Põhi

  • 150 g võid
  • 1 dl suhkrut
  • 1 muna
  • 250 – 300 g jahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit

Või vahustan suhkruga. Kui on mingi Ramalaadne pehme karbivõi siis läheb jahu rohkem. Naturaalse või korral väiksem kogus. Lisan muna ja vahustan edasi. Lõpuks segan käega sisse eelnevalt segatud jahu ja küpsetuspulbri. Laotan suurele ahjuplaadile, alla küpsetuspaber.

Pealne

  • 250 g kohupiima
  • 15o g hapukoort
  • 3 muna
  • 4 sl sukrut

Munad vahustan suhkruga, lisan koore ja kohupiima ja vahustan miksriga edasi. Suur konserv virsikuid nõrutan siirupist ja hakin kuubikuteks ning lisan kohupiimasegule.

Põhja küpsetan kergelt, nii 5 minutit, siis lisan pealse ning edasi 175-180 kraadi juures 35 – 40 minutit küpseda lasta. Kook on parem kui on jahtunud.  Küsitav kas ta sinnamaani seisab kui majas umbes 4 inimest?

DSC_0165

Mojo Canario Picon

DSC_0138Aasta viimane päev ja teadagi millega ma tegelen. Kokkuvõtlikult võib öelda, et liha ja kapsad.  Täna oleme teist aastavahetust kalliga koos ja kahekesti ja ongi vahelduse mõttes tore, sest pühadeaeg on käidud nii ise külas kui ka külasid vastu võetud. Tegelt tahtsin ma siin köögis vaaritamise kõrvale hoopis muust rääkida. Vot sellest viimasest reisist sai kaasa toodud natuke kohalikke maitseainesegusid. Täpsemalt kolme sorti. Mulle ilgelt-õudsalt-kohutaval kombel (ohh meie eestikeelt küll) maitsesid kohalikust marketist ostetud ja valmis maitsestatud lihad/kanad. Super. Tunnen endiselt puudust nii päikesest, soojast kui ka Merkadonast – kohalikust maximarketist mis mõjus mu taljele ja kehakaalule halvasti, a see selleks. Need lihad olid sellised vähese soolaga, pehme siidise aroomi ja maitsega. Eriti hõrk oli kana kintsufilee, mida ma pea igapäev tegin ja rohke salatiga sõime. Loomulikult hakkasin ma dedektiivina ajama jälgi, millega nad oma lihasid maitsestavad ja kas ehk on võimalik midagi säärast kaasa osta või järele teha. Peale otsinguid, mis ei olnudki nii kerged, siiski õnnestus midagi leida. Maitseaineriiulid olid suht lagedad ja DSC_0141antud segud leidsin liha/vorsti riiuli alumiselt korruselt puht juhuslikult. Kui keegi teadjamees või naine satub siia lugema, siis südamest palun, suisa anun, et paljastataks saladus – mida täpselt sisaldab karbi sildilt loetav “and other spices”. Ühesõnaga oma ahjuprae valmistamisel kasutan natuke ideid mis pärinevad mõnest Fuerto restost ja siis kohalikku poest ostetud maitseainesegu ja oma koduses köögis teen nii: Panin sügavasse terasnõusse õli umbes 150 ml ja kuumutan peaaegu keemiseni. Hakin ohtralt küüslaaku väikesteks kuubikuteks, nii umbes kaks suurt pead ja viskan selle korraga õli sisse ning seejärel võtan kohe nõu pliidilt ära, et küüslaauk liiga ei kõrbeks. Siis lisasin supilusikatäie maitseainesegu Mojo Canario Picon ning lasin segul jahtuda. Liha maitsestasin selle seguga ning hea kui on aega lasta lihal seista umbes 24 h. Küpsetan ahjus ning kui liha küps, siis alles lisan näpuotsaga soola. Ma ütlen teile, et see segu juba ise lõhnab oivaliselt ning liha, mis ma Jõulude ajal tegin oli minu elu tipphetk köögis :) Täna üritan seda korrata. Muidugi siga ise ka erakordselt hea, sest pärit talumajapidamisest kus teda toideti kartuli ja piimaga mitte migi sünteetilise graanuliga. Röhh tegi ta ka viimati üsna hiljuti. Aitähh Peep – võrratu Ohukotsu notsu! Arvan, et  röstitud küüslaauguga maitseainete segu õlis võib ka suurema koguse valmis teha ja ta ei tohiks seistes mitte halvaks minna.  Kasutada võib seda ka mujalgi kui aint ahjuprae juures. Muideks, puljong/rasv, mis praest järele jäi läks osalt kartulitele ja natuke pinseldasin verivorste ka. Ta on nagu nii tagasihoidlik ja aroomikas, et sellega on raske liialdada. Ilmselt hakkan ma katsetama erinevate vürtside ja “and other spices”-itega Eesti varianti Mojo Picon-ist

DSC_0152

Ps. sigahea :)

Võileivatort

Sain inspiratsiooni Galileo saatest, kus näidati maailma erilisemaid torte. Esimese koha vääriliseks peeti Rootsi suitsukalast ja krevettidest võileivatorti smörgåstårta. Meile pole see mitte võõras ja eriline, sai ju vanasti nõuka ajal seda ikka tehtud. Ometi on jäänud see hea  ja maitsev asjandus minu menüüst välja ja unustatud ta olemasolu päris ära. Tegin nii nagu mäletamistmööda vanasti tehti…. Suitsukala – heik ja suitsuräim segamini – puhastan ja tükeldan ning segan majoneesiga. Mmm, milline aroom kausist tõusis! Pole ammu suitsukala saanud ega söönud, võttis jalad nõrgaks. Majoneesidest eelistan Jaani provansaali – maitselt mahe ja mõnus. Mingi Kohtla-Järve toodang. Röstisaiad laon alla, katan seguga ja nii kolm kihti. Küljed määrin ka. Pealt kaunistasin rohelise-kollase-punase värskega  + muna ja soolalõhe või miks mitte ka krevetid. Parem kui seisab jahedas mõned tunnid enne söömist. Hea “paastu” toit kahe püha vahel! Minul tuli välja selline :)

DSC_0092.

Fuerteventura

Puhkus sai läbi ja kuidagi tuleb kohaneda karmi reaalsusega, et on talv. Istun siin köögis kombe seljas ja müts peas ning ei taha neid seljast võtta. Sai veitsa lund küffeldatud :) Tuba peaks nagu soe olema, a aknast õue vaadates tekib vastupidine tunne. Tahan soojemat kliimat, nuuks……Et siis puhkust meenutades või nii … Lappan siin pilte ja üritan mingit ülevaadet teha. Üks mõnus puhkus Ryanairiga. Ku oleks kasutanud reisibüroode pakkumist, siis samalaadne reis oleks pea kolm korda kallim olnud. Parajaks Erna-retkeks see muidugi kujunes. Tallinnast bussiga Riiga, sealt lennukiga Milano Bergamo ja siis edasi Fuertoventurale. Sama radapidi ka tagasi. Ooteajad jne, a see selleks. Elasime üle. Olime kohal 16 päeva. Hotell oli normaalne, ei midagi erilist, aga kõik eluks vajalik olemas. Auto oli ette tellitud mille saime lennujaamast ja tagastasime samuti sinna puhkuse lõppedes. Sõitsime kogu saare risti-põiki läbi, üle 1200 km. Pilte on kokku pea 2000. Aga mis on üks pilt võrreldes sellega kui seisad silmitsi 5-6 meetriste või ehk veel suuremate lainetega ning kohati tekkis hirm, et kas ma olen ikka piisavalt kaugel. Ülev ja võimas! …… Corralejo rannad jäävad saare lääne külge ja on võrratud päevitamisek ning ujumiseks. Piimvalge liivarand mis on üle 10 km pikk ja suhteliselt inimtühi. Kuna seal on nii rahulik ja enamus puhkajatest on püksatud, siis ka meie loobusime pükstest. Nii on sellele rannale omane ja lubatud ja keegi ei vaata sind imelikult.  ….. Coffete – ahh ja ohh mis elamus – asub saare idakaldal lõunatipu lähedal. Tee sinna viib üle mägede. 10 km offrõudi oli päris jube elamus. Ei olnud see mõeldud väikse Škoda jaoks. Rand on inimtühi, sest vähesed viitsivad ilmselt seda reisi ette võtta, kuid see on vaatamist väärt. Vette minek on keelatud. Juba põlvini vees oli tunda ookeani tõmmet ja neid laineid ei tea kunagi kui kaugele välja tulevad. Äärepealt oleks oma kaamera ära uputanud. Pilte jäi väheseks kuna unustasin aku täis laadida.Külake ise on tilluke ja ilma elektrita. Sellegipoolest oli seal väike restoran mille tagahoovis tuksus kenekas…… Ajuy ning Aguas Verdes. Tea kumb võimsamate lainetega? Ajuis oli musta liivaga rand.  Huvitaval kombel must liiv jalgu ei määrigi. Ma kujutasin ette, et pärast on varbad tahmased. Vette minek mõlemis keelatud. Lained viivad minema. Need lained on tõeliselt suured. Ma ei tea kui suured, aga no ikka on. Seisad seal kuiva ja märja maa piiril ning vaatad merele. Nagu mingi hiigel suur loom hingaks. Umbes 200 või nii meetri kauguselt hakkab vee sein tõusma. Tõuseb ja läheneb ning murdub suure paugu ja mürina saatel, samas taamal kerkimas juba uus elukas. Seda lainete mängu võikski vaatama jääda. Natuke hirmus oli, seset kunagi ei tea, äkki tuleb järgmine suurem kui eelmine ja pühib su minema. Seisad küll kuiva ja märja piiril ning teoreetiliselt peaks turvatsoon olema, kuid nii mõnelgi korral sain valearvestuse tõttu püksid korralikult märjaks. Hiigelsuured lained käivad mingi intervalli tagant ja kui tagasi jooksev laine saabuvaga sobivalt ühtib saab viimane hoogu juurde ning sööstab võimsamalt ja kaugemale kui eelnevad….. Puhkus oli ilus ja ausalt öeldes peale maale elama tulemist ja lammaste-kitsede pidamist pole saanud lubada endale pikemat ära käimist. Viimased aastad on kuidagi väga tormilised ja keerulised olnud. Alates 2009 lõpust üks jant ja kamm pidevalt. Üks häda on ajanud teist taga, nagu mingi sitamagnet, olen tõmmanud endale igast jama ligi. Väga vajalik, suisa hädavajalik oli keskkonnast välja saada. Ei arvutit, ei telefoni ei Delfi uudiseid ega televiisorit. Nüüd peaks pea selge ja puhanud olema. Enne minekut sai paberid korda aetud ja tähituna Soome poole teele saadetud. Jääb vaid oodata vastust, mille menetlemine pidi max 3 kuud aega võtma, kas Soome tervishoiuamet paneb mind oma registrisse või ei. Peale positiivset tulemit jääb üle müts näpus tööd otsima hakata. Nu ja kui ei võeta registrisse, eks siis hakkan küprokit panema :)

Mumeelest kaks päris õnnestunud kaadrit siin eraldi välja tooduna.

DSC_0072

DSC_0654

Looduse rüpes…

… on tore elada, a kui see loodus sügisel aktiivselt tuppa pressib, siis sellega ma nõus ei ole. See ei ole enam tore.  Ehk siis hiire probleem meil päevakorral. Siin metsas on hoopis erilised hiired.  Mitte mingid tavalised väikesed hallid majahiired vaid ilusate pruunide silmadega, suurte kõrvadega, helepruuni värvi, kõhu alt valged – Tikud ja Takud – ning eriliselt kõrge IQ-ga…. Aastaid tagasi, kui ma veel siin ei elanud ja käisime aint metsa raadamas, juhtus selline lugu. Ainuke katusealune oli vana tädi Roosi maja, kus hoidsime oma tööriideid, jalanõusid ja muud staffi. Üks töökaaslane andis mulle suure kotitäie põldubasid mis inimsöögiks ei kõlvanud, et ma need metsa sigadele viiks. Kott oli suur ja ube palju. Ühel korral kui hakkasin töökirsat jalga panema ei tahtnud kuidagi jalg kummikusse mahtuda. Kummik oli nimelt pooleldi ube täis. Meie lõbus töökas koristusbrigaad koosnes päästeametnikest (ma olin siis ise ka) ja nalja sai tehtud palju töö kõrvale. Vaatasin küsivalt vend Avole otsa ja arvasin miskipärast, et tema on mulle oad saapa sisse sokutanud. Valasin oad kotti tagasi, ise mõeldes, et milleks see? Järgmine kord, oli see siis kahe või kolme nädala pärast, jälle sama lugu. Ainukese erinevusega, et teine kirsa oli pooleldi täis oakoorikuid. Keegi oli kõvasti vaeva näinud. Täitnud ühe kummiku ubadega ja teises käis siis neid söömas. Tol korral mul rohkem kokkupuudet selle elukaga polnud, sest oad sai kõik kohe metsa viidud…..Mõned aastad hiljem jälle siuke lugu. Kaevasin suve hakul tulbi-, hüatsindi ja nartsissisibulad välja. Panin suure korvi sisse ja riputasin puukuuris laealla. Nii igaks juhuks, et hiired kallale ei läheks. Kollektsioon oli ilus ja mahukas. Eriti väärtuslikuks pidasin valget suureõielist tulbisorti Calgary. Sügisel kui tahtsin sibulaid mulda panema hakata, selgus, et mitte kui midagi pole enam alles. Ei ühte sibulat ka. Korvid olid tühjad. Materiaalne kahju kuskil 1000 krooni piires. Samal aastal oli puukuuri ümbrus täis kummalisi auke, mis oli nagu raudkangiga maasse löödud ning maja ümbrus meenutas golfiväljakut…. või siis see lugu, ei mäleta juhtus see nüüd samal aastal või natuke hiljem, igatahes ei ole ma seda välja mõelnud vaid see oligi täpselt nii. Tegin mingi algelise maitsetaimede peenra lillepeenrasse, mis oli paekivst väikese müüri ääres. Till juba tärkas ja teises peenra otsas oli istutatud astri taimed. Peenar oli väikese kallaku peal ning read suunaga ülevalt alla. Tulime mingi aeg maale jälle tööd tegema ja mina kohe oma peenart imetlema. Mingi veider asi toimus seal. Täiesti süstemaatiliselt oli keegi hakanud tillipealseid ära noppima. Peenrad olid sellised umbes meetri pikkused ja paar rida oli juba lagedaks tehtud. Alustatud oli vasakult poolt äärest suunaga ülalt alla ja siis mindud järgmise riviga alt üles.  Leidsin ühe vihti pandud tillituusti peenra vahes. Ikka karvad ühel pool ja varred teisel pool.  Ja teise tillituusti leidsin paekivimüüri praost. Tuust nii suur, et ei mahtunud august läbi ja tillikarvad turritasid kivide vahelt välja. Ma tõesti tol korral mõtlesin, et olen kas segaseks läinud või näen luulusid.  Asi lõppes sellega, et elukas tegeles korilusega nii kaua kuni astritaimed olid ka ära viidud. Peterselli põlgas ta ära. Tillid kasvasid tagasi, a astritest jäin ilma. Kahtlustasin neid samu elukaid, kes mu saapa ube täis tassisid ja lillesibulad ära varastasid….. Peale sibula vargust võtsin karmid meetmed kasutusele ja ostsin kõige suurema rotilõksu, sest nimelt arvasin rotiga tegu olevat. Nagu hiljem selgus olid need kaelushiired kes kahekesi korraga mul lõksu langesid. (pildistasin vana foto uuesti üles) Nemad on süüdi tulbisibulate varguses. Asi lõpetatud ja edasikaebamisele ei kuulu! Arvet pole kahjuks aga kellelegi esitada. A´la 10 a tagasi oli 1000 eeku hirmsuur raha. Nagu Tiku ja Taku endal vuntsid võised. Huvitav kuidas nad selleni jõudsin. “Kallis, ma viin su täna välja sööma”  ütles Taku Tikule – umbes midagi sellist :)   Kaelushiired on ühed lahedad tegelased. Jube armsad. Tegelikult on nad metsahiired ja peaksid teoreetiliselt ka metsas elama, a eks ma olen ise süüdi, et maja nende elualadele/metsa olen ehitanud. Mõeldes oma kogetule ei tundu Joosep Tootsi jutt sellest, et rotid viisid kapsaraua ära nii uskumatuna. Täitsa reaalne keiss… Nüüd üks toimetab pikemat aega mu magamistoa lae peal. Trambib nii kõvasti nagu oleks puukingad jalas ja häirib und.  Öösel kella kolme nelja ajal läheb intensiivseks töö tegemiseks. Jookseb tempokalt edasi-tagasi ja nagu ehitab midagi. Mingid imelikud hääled käivad veel sinna juurde. Panime ühel päeval mürki. Mingi teistsugune mürk oli ja nagu purgi peal kirjas, pidi tapma kolme-nelja päeva pärast. Et siis kui on suur koloonia hiiri ei tekiks paanikat vaid kõik saaksid söönuks. Ei midagi. Möödus päevi rohkem kui neli ja trampimine jätkus. Panime veel mürki, kuid ikka sama. Õhtul kuulasin voodis olles hääli ja tahes tahtmatult tekkis silme ette pilt sellest kuidas keegi laepeal trükimasinal kirjutab. Mingi intervall toksimist ja siis pikem sirrdi. Mõtlesin omaette, et ehk hakkab surema ja kirjutab hüvastijätukirja või testamenti. Oh ei, kõik jätkus vanaviisi….. Kui ma ühte asja hakkan unustama, siis muutub see krooniliseks. Nii ka lõksu muretsemisega. Ikka tuli see meelde ööse kolme-nelja ajal kui laepeal kolistama hakati. Ma juba mõtlesin ärevusega, et issand see elukas  tassib kogu soojustuse laiali! Kuna me järgmine nädal pikemaks ajaks ära sõidame, võtsin lõksu muretsemise oma pühakohuseks. Eile ostsin K-Rautast mingi erilise rotilõksu – SuperCat ja 100 % garantiid ka veel. Euro nõuetele vastav effektiivne ja hügieeniline nagu paki peal kirjas :))) Hihhh – hügieeniline lõks! Hügieeniline või  mitte, aga toimis. Elukas hommikul käes ja loodetavasti rahu majas.  Ja nagu ma arvasin – oligi kaelushiir. Piilusin lae peale (sinna paha ronida ja pime ka veel) mürk oli kadunud. Vill paistis alles olevat, a jalgpalli suurune eelmisest aastast pärit herilasepesa oli maas ning selle kallal toimetati….

Iga lõpp on millegi uue algus …

….ja saigi läbi üks kena etapp minu elus. Võib öelda, et asi on lõpetatud. The end. Üleeile pakiti polütunnel kokku ja viidi minema. Lambad-kitsed ka läinud. Nüüd on alles vaid mingi kogus lõnga, mõned jäärapunnid lihaks, pakkimismasin ja kaarutaja, üksikud jänesepuurid ja triibuseelik. Ma ei ole kurb. Kui siis natukene vaid. Nii ilusat ja valutut loomapidamise lõpetamist ei tule vist tihti ette ja see soojendab südant. Näinud ka igasugust. Olen asjade käiguga rahul ja virisemine oleks kurjast. Hästi sai tehtud ja õigel ajal lõpetatud. Mulle on igasuguseid küsimusi esitatud, et miks? Kas pankrott? Naljaga pooleks esimesed kolm põhjust on – Ansip, Ligi ja Pevkur :) ……. Kevadel juba müüsin usinasti lambaid mõtted  lõpetamise suunas. Suvel sai toimetatud nii nagu ühes toimivas majapidamises ikka, aga no kaua sa pead vasta seina peksad. Kõige raskem ja stressi tekitavam oli otsus vastu võtta. Kahju – nii palju oli panustatud, tööd tehtud, ilusti oli välja kukkunud ja kuidas ma siis nüüd alla annan. Punnitaks ikka edasi….Väiketalu majandamine on EW-s nii lootusetu üritus. See vajab pidevat doteerimist või enese müümist või ilgelt head äriplaani. Lambateema pole ilgelt hea äriplaan kahjuks. See on elulaad või  väikest kasumit tootev lisandväärtus muu majandustegevuse kõrval. Muidugi on ettekujutused, vajadused ja nõudmised väiketalust persooniti erinevad, a mind hetkeseis ei rahuldanud ja tuleviku visioon samuti. Põhimõtteliselt ei meeldi mulle kogu süsteem, mis lõhnab lähitulevikus kollabeerumise järele. Pean silmas projektipõhist kultuurat ja toetuspõhist põllumajandust. Sa võid siin hektareid kartuleid maha panna või misiganes teha, see ei anna turvatunnet. See on enda petmine. Selleks, et toime tulla tuleks enese müümisega tegeleda – projektid, koolitused, väike langevarjuhüpe rahvariideseelikus või muu säärane. Vähemasti minu maailmanägemuse järele oleks igasugu koolituste ja tsirkuse tegemine raha saamise eesmärgil  enesemüümine. Viimane lause on ilma igasuguse pahameeleta või kriitikanooleta kellegi aadressil. Loomulikult tuleb kasutada ära võimalused ja võtta sealt kust antakse jne., a mina selle butafooriaga lihtsalt kaasa minna ei taha. Siis veel see pensioni teema. See on valus. Tulevik ei too miskit ilusat kui jätkaks samas vaimus. Usun, et muidu kuuluksin pikemas perspektiivis nende tuhandete hambutute maainimeste hulka. See pole eriti ahvatlev. Lastele koormaks jääda – tänan ei. Ja mis jääb siis minul üle. Kuus ja pool aastat meditsiinist eemal tähendab seda, et kaua mõtisklemiseks aega pole. Mis seals ikka. Saab hakkama ja jääb ellu. Vokk ja karvapallid kuuluvad endiselt minu ellu ja tuttavaid kes villalambaid peavad on ka mitmeid. Ladu on mul pikemaks ajaks täis varutud head ja paremat nii et vokk seisma ei jää. Kui ketrusvill otsas lähen müts näpus mõne tuttava lambakasvataja juurde villa lunima:) Lambakasvatamisega võib alati uuesti alustada kui muud asjad korda aetud ja turvatunne tagatud. Kindlasti ei teeks ma enam nii kui siiani tehtud vaid rohkem endale mõeldes, omatarbeks ja kindlasti väiksemas mahus. Mis saab registrist? Mitte kui midagi. Las ta olla seal üleval nagu ta on. Nagunii hakkas see sellisel kujul kokku jooksma ja vajaks väga uuendamist. Mingit programmi, mis haldaks kogu informatsiooni. Kui keegi võtaks ja hakkaks sellega edasi tegelema oleks mul ainult hea meel. Vana-Olevis läheb elu aga edasi omasoodu. Eile käis kõva teede remont. Kokku on nüüd (tänu lammastele) laotatud 7 koormat killustikku ja seda tuleb veel.  Igasugune vanaraud läheb ühte hunniku ja kõik mis põleb läheb teise hunniku. Rehaga hoov puhtaks. Minilammaste aia korjan kokku ja panen lakapeale. Lillepeenar korda, tänavakivid maha jne jne katuse ehitus ja muud pisiremondid ja tegemata asjad. Üks sitahunnik jääb laagerdama (väärt kraam ju), teise planeerin siledaks ja haljastan ära. Positiivseid asju on palju. Näiteks ei saada pria enam mulle kakapruunis ümbrikus kirju, mida ma lugeda ei oska. Lillepeenrad – ilupuud ja põõsad jäävad lambahammastest puutumata :) Otsin oma sõbrad üles ja hakkan neid tüütuseni külastama – ise nad virisesid koguaeg, et mul nende jaoks aega pole. Nüüd saavad ja täiega :) Jah, häid asju on. Ütleks nii, et olen fokusseerinud oma tulevikuvisiooni ja näen asju väga optimistlikult. Töötegemise isu, mis vahepeal oli kadunud, hakkab vaikselt tagasi tulema. Kui Mardilaat möödas pakime Toomasega kohvrid mis mõõtmetes 55 x 40 x 20 :)  ja läheme 18 päevaks väljateenitud puhkusele. Ära siit novembrist. (Öäkkk, homseks lubab lörtsi) Laotan kohe oma valutavad liigesed sooja piimvalge liiva  peale laiali – paak päikese poole, võtan vihmavarjuga kokteiliklaasi kätte, naudin türkiissinist ookeani  ja  niisama olemist ning unustan mõneks ajaks igasugused argipäevased mured……seesama koht jah…..olen seal olnud  :))) Fuerteventura here we come :)))

Baklažaani tomati hoidis

Ma olen omateada juba korra baklažaani postituse teinud, kuid täna hommikul ei leidnud ise seda enam üles. Jube hea on endal siit vaadata retsepte ja sellepärast ma neid toidupostitusi teen ka. Täna hommikul üritasin pingsalt meenutada kuidas seda möginat kunagi sai tehtud.  Kahju, et algne retsept kaduma on läinud sellepärast  siis kasutasin fantaasiat. Vaaritasin ja maitsestasin ning saadud tulemus on mumeelest täitsa ok. Eriti mõnusa meki ja aroomi annab tüümian. Vanast retseptist niipalju, et seal sai paklažaanid tomatimahlas keedetud ja mahl pidi olema kindlasti ehe Venemaa või Ukraina päritolu. Lisaks käis seal tšilli kaun ja küüslaauku oli ka rohkem, a see selleks. Seekord tegi nii…

Baklažaan tomatiga purgis

  • 2 kg tomateid / tükeldada
  • 1,5 kg baklažaani / tükeldaada
  • 0,5 kg paprikat / tükeldada
  • 6 suurt küüslaauguküünt
  • 5 tl soola
  • 10 tl suhkrut
  • 1 tl musta purustatud pipart
  • 0,5 tl cayenne pipart
  • 1 tl kuivatatud tüümiani
  • 4 sl õli
  • 9 tl 30 % äädikat

Tomatid – baklažaanid – paprikad ja küüslaauk tükeldada ja panna keema. Lisada kõik maitseained peale äädika, mis läheb kõige lõpus. Keeta umbes tund kuni köögiviljad on pehmed, siis püreestada saumikseriga. Lasta veel keema, koorida vaht, lisada äädikas ja panna purki. Seda segu saab edasi kasutada sedasi – kas risoto sisse, või lambalihale selga või näiteks hakkida sisse mugulsibulat ja sirts hapukoort ning sellest saab üks mõnus salat prae kõrvale, või lihtsalt lihatoitude juurde kastmeks.

Lillepeenra lugu

Mitu aastat on juba plaanitud teha ümberkorraldusi lillepeenras kuid ei ole selleni jõudnud. Taimed vajasid ümber istutamist ja muld uuendamist. Ülekäte oli kõik läinud ning parajaks  džungliks muutunud. Lisaks müüri halb seisukord. Mu lillepeenar on rajatud reheahju jäänukile ja vana rehetare vundamendile.  Raheahju otsas ilutseb üks sammaldunud magesõstar, mis mu meelest on lahe ja millest ilma jääda oleks kahju.  Kummaline mõelda, et kas ka minu ahju otsas kunagi põõsas kasvab ja palju aastaid selleks kulub? Ahi on laotud mingi saviseguga nagu 100 aastat tagasi kombeks. Vihm ja lumi on loputanud viimaste aastate jooksul segu kivide vahelt välja ning ühel kenal päeval kukkus üks külg lihtsalt kokku.  Olude sunnil pidi midagi ette võtma, et seda kremplit säilitada. Nüüd ma mässan pool suve peaaegu ülejõu käiva projektiga ning mõnel lootusetul momendil tahaks hirmsasti puldooseri tellida. Kuus kotti tsementi on kulunud ja käed on kohutavas seisukorras. Vaevaliselt, aga ometi hakkab asi jumet võtma. Täna istutasin sõnajala ringi ja olen tehtud tööga päris rahul. Võib vist öelda, et 50%  on valma kui see loomuinguliselt asjadele lähenemine uusi suundi ei võta.

This slideshow requires JavaScript.

Muretsemine

… istun siin laua taga käsi põsakil, ootan kuniks sigakartulid keevad ja mõtisklen ….  valutan südant, muretsen tuleviku pärast. Muretsen selliste isiklikku laadi pisimuresid nagu näiteks, et kas ma jõuan oma lilleaiamüüri sellel aastal valmis või ei, ja kas katuse paneku ajal hoiab ilma kuiva või mitte, või näiteks ka selle pärast, et kuidas ma toime tulen ja hakkama saan – FIE nagu ma olen,  ja kas tunnelis tuleb piisavalt kurke mis kataks talvevajadused ja kuidas muretseda killustikku ning millal saab tee remondiga pihta hakata ja siis veel mõnede segaste suhete ja haavade  pärast mida plaasterdab ainult aeg – muretsemiseks on ühel eestlasel alati põhjust …. muid muresid on ka, a need on suured ja globaalsed. Mu maailmapilt on suht skeptiliseks läind ja sisemine tunne ütleb, et rasked ajad tulemas. Viide näiteks  ESM-ile. Ei meeldi mulle see. Mida rohkem kuuled ja loed (  vihje Nigel Faragei artiklile), seda vähem meeldib.  Ja maeisaaaru miks kliima ümberringi nii ükskõikne ja rahulik on. Ainuke asi mida hetkel teha oskan ja saan on laiendada kapsamaad ja varuda küttepuid ja hoida madalat profiili – nii igaks juhuks :). ….. Võib olla peaks muretsema päikesepaneelid või tuulegeneraatori või üldse loobuma elektri tarvitamisest. Hea, et korralik vikat on olemas :) …. tikud, sool ja kruubid lähevad varsti moodi  ….. tavakodanik protestib meil ainult siis kui valima vaja minna ja protestiavalduseks on valima mitte minna.  Pärast hea sõimata, et “mina neid põrsaid sinna Toompeale valinud pole”. Aga tegelt on paljudel valimisele minemata jätmise taga vaid lihtlabane laiskus ja ükskõiksus…. Hoolimist ja hoolivust ja kaasa mõtlemist on vaja. Ülal kõrgel on riigimehelikkuse kriis, sest nad ei tea enam mis see on – see riigimehelikkus. Küsigu vanaema käest, vanaemad teavad …..Eile oli toimekas päev kus võis endaga rahule jääda. Sattusin jälle villavaimustusse. Sukeldusin oma isiklikku väikesesse ja turvalisse maailma – jäägitult. Sortisin ja pesin villasid, mis eelmisest aastast oma aega ootasid. Sügis hakkab juba kukla hingama ning häbi on, et need tööd olen viimasele minutile jätnud. Tühja sellest pesemisest, aga kuivamine võtab oma aja. Mardilaadaks aga tahaks pruunist ja mustast villast kokku ühe portsu lõnga lasta teha.  Nagu omal karvu veel vähe oleks, ostan ma neid ikka vahest juurde :) Ju siis on vähe ja on puudu. Enamus on mul Soome maalamba villad – need mis ostetud, aga sai ka vahepeal Saaremaal käidud lokke lunimas. Sortimisega läheb tavaliselt nii, et ikka ja jälle satub näpuvahele midagi sellist, mis vokivillaks sobib jätta. Leidsin ühe tõesti huvitava värviga villaku – kreemikas-kollaka alatooniga soome maalamba vill. Imelik värv selline, ei saa aru kas on ilus või kole….. Pesemise vahepeal kui loputusvesi jooksis, asusun usinalt kraasima. Ikka lammast ja koera segamini ja natuke angoora-meriinot lisaks. Sellise retsepti järgi tehtud lõng maitseb mulle endale kõige enam. Ühevärvilist on kuidagi igav järjepanu teha….Vokilt on varsti ka kolmevärviline kirju tulemas. Katsetan ja otsin õiget sammu ja värvi valikut.  Tahaks osata nii, et juba ette tead milline lõpptulemus saab olema. Vill aga mängib minuga. Muudab oma nägu igas faasis ning mis nägu ta lõpuks kudumis näitab – never nõu…..

Tomatipüree retsept ja muud aiajuttu

Kuna kasutan oma köögis stabiilselt tomatipüreed või purustatud tomateid, nii suppide kui muu sellise valmistamisel, siis juba kevadel tomatitaimi maha pannes mõtlesin sellele, et peaks ise midagi sarnast purki panema. Meil läheb seda aasta lõikes ikka päris hulga. Kuulda on, et happelised konservid, eriti tomatikonservid mis plekkpurkides, on tervisele kahjulikud. Konservid olla seest vooderdatud mingi ainega mille nimeks bisfenool-A/ BPA ja mis on sünteetiline östrogeen. Ühesõnaga võib selle aine pahade asjade nimekirja panna. Nu ja oma tehtud  ikka oma tehtud. Kasvuhoones on tomati saak ilus (vaade vasakule) Tunneli tomatitega läheb veel aega. Nemad on sellised suht kidurad võrreldes kasvuhoones kasvavatega. Hommikul tegin esimese katsetuse. Sooviks oli teha selline võimalikult neutraalne ollus, mida võib kasutada hartšo või seljanka või mõne muu tomatise risoto valmistamisel. Küüslaauku-sibulat-tšillit-misiganes maitselisandit saab alati juurde panna toidu tegemise käigus. Mulle see katsetus on mokkamööda ja teen seda kindlasti veel ja veel kuniks tomateid.

Retsept siis selline:

  • 2,5 kg küpseid tomateid
  • 4 tl soola
  • 6 tl suhkrut
  • 2 sl õli
  • 4 tl 30% äädikat
  • 1 lt musta purustatud pipart

Lõikasin küpsenud tomatid tükkideks nii et koore osa jäi umbes 1,5 x 1,5 cm mitte suurem. Panin keema, koorisin vahu ja kui tomatid olid mõnda aega keenud lasin nad saumikseriga püreeks. Siis lisasin ülejäänud komponendid ning keetsin veel umbes pool tundi ja purki. 2,5 kg tomatitest saab 1 l püreed. Ei midagi erilist, aga ikkagi oma ja hää.

Siin on tomatid tunnelis. Kuna tegemist ikkagi “lamba kasvuhoonega” siis kile on seda sorti, et ei lase osaliselt UV kiirgust läbi ning seetõttu on taimed heledad ja kasvult väikesed. Samuti oli juuni selline jahe kus öine temperatuur oli +2 +5 . Siiski ei saa miskit paha veel lausuda, sest  tomatid on küljes, kasvamise aega on ja vähe neid pole mitte. Tunnelis kasvatamine on aga suht lihtne. Ainult kastmise mure. Kuna kastid on parajalt väikesed, siis rohimist peaaegu polegi ja kõik mis kastist välja rohitud jääb sinna samasse maha põhu peale. Kastmine on korraldatud selliselt, et kuupmeetrine veepaak on nurgas soojenemas ja selle täitmine käib voolikuga.  Kurgid kasvavad ka päris ilusti ja varsti hakkavad saaki andma. Sel aastal panin ka kartuli maha – täiesti ise ja labidaga. Praegu juba sööme. Meie maa on savine ja kivine ning minu pisikene kapsamaa muld on saadud suure vaevaga viie aasta jooksul sinna taritud sõnniku ja turba näol. Savi sööb ära kõik mis sinna kantud ja kive kasvab maa seest juurde. Ühes otsas lõpetad kui teine ots vajab jälle manti lisaks muidu on pinnas nagu petoon. Aga suur rõõm on tarbida oma.

Tahan loobuda gotlandi lammastes….

…seoses sellega kogu kamp müügis. Neli utte ja neile sobiv jäär Hans. Uted Taanlased, jäär Eestis sündinud. Uted ilusad ja terved. Poeginud igal aastal ja võimelised veel 3-4 aastal tooma ilusaid järglasi, ehk kauemgi. Ma lihtsalt ei taha enam majandada kolme erineva tõuga, sest see on parajalt keeruline. Jätan peenvillased ja minikad ning pühendun neile. Jäärade pidamine on teadagi paras peavalu kui neid palju on. Tahan lihtsustada oma elu. Töid ja tegemisi niigi. Utede hind on 150.00 €/tk ja jäär 200.00 €. Ostes kogu kupatuse koos on hinna võit 200 ööri, sest siis on hinnaks 600.00 €. Küsida võib lisa, sest mine tea, ehk tuleb südamelaienemise hoog peale ja annan mõne kevadel sündinud jääratalle päälekauba. Hiljuti sai tehtud Maedi Visna analüüsid kogu kambale ja juba kolmandat korda ning kari on puhtaks tunnistatud. Mingi uuringu raames tehti ka Brutselloos ära ja seda ka netu, nii et puhas kogu kari koledatest tõbedest. Ja siis veel on välja pakkuda valge peenvillane utt, eelmisel aastal sündinu, keda ma kevadel ei müünud kuna arvasin, et on tühi. Üllatus tuli Jaanipäeval – üks valge utetall, nii et tema ka on saadaval koos lapsega. Hind koos tallega  300.00 €

aruanne :)

…väga palju aega ketruseks siin ei jää. Kui sisemist sundi poleks, ega siis vist ei teeks kahh. Minule on sellest kujunenud puhkamise viis. Vahel puhkan rohkem, vahel vähem – sõltub tujust. Nüüd natuke jälle puhkasin, mille tulemusena valmis mustast soome maalamba villast lõnga kaks tokki ja mustast soome-rootsi segust ka, millel hetkel vardad sees. Siis on veel kaks pungil kotikest kraasitud helehalli soomlase – rootslase segu millest valminud üks pooli täis kahekordset. Tuli natsa liiga peen 193g / 394m. Ilus toon ja läige on sellel lõngal ja pehmust ka parasjagu. Seda peaks oma kampsiku jagu tulema küll, mingi aja pärast muidugi. Ja siis tokike pruuni rootslast angoora-meriino segu lisandiga. Panin mõned müügi poole üles. Nu ja katsetasin navajo kirjut kolmekordset üle pika aja, et kuidas ja mis värve jooksma panna. Hunnik kirjuid villatuuste ootamas lõngaks keerutamist. Tea millest see, aga mulle pakub ühevärvilise peene lõnga tegemine rohkem lusti kui kirju. See vist seotud kinda  kudumise   armastuse   või vanusega, mine tea.  Korrektsus ja korrapärasus on meeldima hakanud. Mõni asi tundub omalegi vahel imelik. Näiteks müüb kirju jämedam lõng paremini, aga mina trein peenikest ühevärvilist nagu segane ja vildakas kiviaed käis ka närvidele nii kaua kui sai ühel heal päeval ära teisaldatud, a see selleks… Ja siis kogu selle puhkamise vahele on jäänud ka natukene töisemaid aegu. Tunnelis tomatid kasvavad, aga suht sitast. Vähe on peal. Eks on jahe olnud ka. Kasvuhoones on kordades paremad. Ühes kobaras on kokku 12 tomatit.  Esimesed värsked kartulid ja porgandid leidsid tee supi sisse. Kõik väga lopsakas ja kena. Lillepeenra müüri lammutasin laiali ja nüüd vähehaaval mässan seguga, et teist uuesti üles laduda. Käed on täitsa hukas hoolimata kinnastest. Kena maniküür haihtus esimesel päeval ja nüüd linnas käies peida jälle käsi tasku. Näevad välja nagu oleks mingi nahahaigus, sest tsement on söövitav ja nahk narmendab. Valus on ka. Midagi pole teha, kui tahta, et müür veel püsti seisab, tuleb teha. Talved ja sügisvihmad on loputanud olemasoleva savi kivide vahelt välja ja ühel korral on juba üks külg ümber kukkunud. Tegemist ju vana reheahju jäänukiga. Nüüd võtsin segase peaga asja käsile ja proovin täiesti ümber laduda. Aleks on mulle segu tegemisel abiks. Muus osas täitsa ise. Paras väljakutse. Üritan säilitada magesõstra põõsast müüri otsas ja teha kogu kupatus võimalikult vähenõudlikuks lillepeenraks-puhkenurgaks-väliköögiks – või midagi säärast sellest tulema peaks. Olen loomu poolest laisk ja rohimine on see tegevus millega kohe mitte ei taha aega sisustada. Mis sellest projektist täpselt saab ja kuidas edasi, selgub töö käigus nagu minu puhul ikka – läheneme loominguliselt.  Et amps on hiigelsuur selgus kohe peale ühe külje lammutamist.  Nagu päkapikk kirkaga kaeva pinnast ka veel  lahti :) Juba sõnajalgade ja hostade välja kaevamine oli paras tegu. Aga ega iseenesest ei juhtu ju midagi. Olen proovinud, võibki ootama jääda – no ei juhtu. Nii me siin elame vaikselt “kunstnikerdusega esmaabikarpide ja puulusikatega” tegeledes…

Heinategu

Igati korda läinud päev täna. Hommik algas sellega, et pidin oma T 40 seljas kaarutama hakkama. Head inimesed pole veel ilmast kadunud ja tullakse appi küll kui ilusasti paluda. Niisiis lubati õhtul parema tehnikaga hein kokku rullida kuid soovitati oma kaarutajaga hommikul vaalud ära sasida, et hein paremini läbi kuivaks. Ma siis kaarutasin. Maa on meil ebatasane ja sigade poolt üles tuhnitud nagu kuumaastik. Vahepeal tekkis tunne, et viskab traktori rooli tagant minema või tuleb koju kiivri järele minna, sest muidu peksab pea paiste. Teist suve on see maa meil kasutuses ja pole veel jõudnud parandada. Korra on tasandusniiduk üle käinud ja lambad peal nosinud. Sellegi poolest oli õnnis tunne, ikkagi esimene kord ja ikkagi ise ja ikkagi oma heinamaa jne. Üks toonekurg oli mulle seltsiks ja noppis traktori kõrval konnakomme. Soe tuuleõhk koos parmudega heljumas ja lämmatavalt magus heinalõhn. Maal on hea elada ……Päris lõpuni ma teha ei saanudki, sest polt kadus aisa seest ära ja kogu krempel lagunes koost. Nii jätsingi traktori põllule ja läksin jala koju. Kuna nädalavahetus koos keskajapäevadega oli väsitav ja kolm tundi traktoris rappumist võttis viimase energia, mõtlesin, et teen väikese siesta ning panen silma korraks kinni. Ei saanud kaua tukkuda kui telefon helises. Läksin põllale tagasi raske uni silmas ja nii ma sinna suure traktori rooli sattusingi pool juhuslikult. Lihtsalt aja kokkuhoiu mõttes pandi rooli. Enne tehti paar tiiru koos, näidati nuppe ja kange ja ise mindi rullimasinale järele. Ma jäin täitsa üksi. Ei anna muidugi võrrelda T 40 – nega. Natukese ajaga oli heinamaa üle käidud. Oli ikka vägev tunne küll sellise tehnika seljas sõita ja vaalud tulid ka täitsa ilusad…..Kuna kell oli seal maal, siis saabus mu kallis mees, kes kohe pikemalt mõtlemata fotoka järele haaras. Ei sellist pilti iga päev näe. Ütles, et on väga erutav näha mind traktori roolis, eriti koos kaarutajaga. Hommikused pildid T 40-nega oleksid veel erutavamad olnud, aga polnud pildistajat. Õhtul lugesin heinarullid kokku ja neid oli 39 tk. Suured ja kõvasti kokku rullitud. Olen õnnelik! Talvehein on olemas! Osa heinamaast vajab veel niitmist kuna enne ei jõudnud ja ongi hea, sest saab oma pakkimismasina järele proovida ja töökorda seada. Kui Jumal head ilma annab ja tehnika vastu peab saab pakiheina ka.