Tuli meelde ja ajas naerma e koostöö “eesti moodi”

Tegin kopi-paste oma kirjast  kunagise minu jaoks kuuma ja väga valusa teema kohta ehk siis põhjused miks mind minu enda loodud MTÜ-st välja visati ja minu vastused nendele. Vastust ma sellele kirjale ei saanudki. Visati välja ühehäälselt, sest olin kahjulik element ja paha paha. Ausõna enam haiget ei tee – vana asi, aga vastik on  mõelda ja naljakas lugeda. Minu esimesd katsetused ettevõtluses (täitsa idioot).  Nii armas teema ju – lambad ja vill – selline pehme pehme, aga tegelikult….. Aasta oli siis 2010 ja veebruar ja MTÜ vaid pool aastat tegutsenud …. Miks  ma nüüd – aga lugesin just FB-st , et jälle keegi oli lihtsameelne ja sai karistada selle eest. Keegi küüniline ja keegi pahatahtlik jne – nagu ikka tublid ja tõsised eestlased.  Kes viitsib – loeb, kes ei viitsi – ärgu lugegu…. ja põhikirja koostasin ma ka ise …voi jumal olid ajad……….

Ilusat reedeõhtut teile kõigile!

Liis Luhamaa esitas juhatuse põhjendused Ülle Saare väljaarvamiseks HVSist:

Põhikirja punkti nr. 25 (“Ühingu majandamist ja eelarvet puudutavaid küsimusi otsustavad  juhatuse liikmed koos”) mittetäitmine: – Ülle Saar saatis MTÜ-le Maavillased 27.11.2009 HVSi nimel hinnapakkumise

 Olivia Till helistas mulle ja palus, et ma teeksin hinnapakkumise  millega oli väidetavalt väga kiire. Hinnapakkumine oli vaja esitada esmaspäeval koos projektitaotlusega lambateemalise kodulehe loomiseks. Helistas ta reedel. Projektitaotlus oli Olivia poolt koostatud ja hinnad olid tema poolt paika pandud. Mina parandasin natuke sõnastust, mis talle sobis. Tulin Maavillastele vastu  tegin seda heast tahtest ja soovist kaaskondlasi aidata.  Tegin hinnapakkumisest foto Olivia soovil ja saatsin meilitsi kuna oli kiire ning originaali panin posti. Kui projekt läbi peaks minema (millega ma praegu ei ole kursis) , oleks arve ja ka tasu tulnud seltsile. Muidugi olid summad vaid numbrid ja suusõnaliselt oli Oliviaga jutuks, et mingi kompensatsioon tuleb, kui nad üldse abi vajavad. Nad vajasid  hinnapakkumist projekti taotlemiseks.   Viitan põhikirja punktidelele 6.2. ……….. Lambakasvatajate ning villatöötlejate omavahelise  koostöö edendamine.  7.5. Koostöö ………. ühiskondlike organisatsioonide ning üksikisikutega. Kuna teil on olemas tõestusmaterialina hinnapakkumine, siis olete vast teadlikud ka ülaltoodust.

  Sellega võeti seltsile kohustusi, millest teised juhatuse liikmed polnud teadlikud, hinnapakkumise esitamiseks puudus juhatuse otsus.

 Põhikirja punkt 24 ütleb, et juhatuse liikmel on allkirjaõigus.  Ei tea , et oleks olemas selline seadus mis lubab  hinnapakkumisi esitada ainult juhatuse otsusel. Pole seda ka HVS-i põhikirjas sätestatud, ega suuliselt kokku lepitud. Sellisel juhul oli ka kurjast osaleda villanäitusel ja  kiuseminaril, sest mäletamistmööda ei olnud juhatuse otsust ka nende ürituste kohta ja seal esindasin ma omast arust HVS-i.  Kirjutasin ka arve Liisa Tomasbergile villakärajatel osalemise kohta kuna Riina ei leidnud selleks aega.  

 Samuti küsis Liis detsembris kirjavahetuses korduvalt- tsiteerin: millised on olnud tegevused, mida sina ei ole saanud seltsi jaoks teha, kuna sul oli vaja teiste juhatuse liikmete allkirjasid.

Kuidas sellest aru saada? Mis ajast alates ja millistel juhtudel on vaja allkirju?  Kes ja milla otsustas? Mina ei ole nendest asjadest teadlik. Kuni eelmise pühapäevani olen olnud ka juhatuse liige.

 Ülle Saar väljastas 10.12.2009 Herdis Elmendile arve HVSi nimel (lisa 6). Vastavalt põhikirja  punktile 25 olnuks vaja eelnevat juhatuse otsust HVSi poolt arve esitamiseks.

 Müüsin oma isiklikku villa Herdis Elmendile ja seltsile  teenisin sellega lisa 337 krooni.  Põhikirjas  8.1.4 on kirjas, et  HVS-i vara moodustub liikmete loomingu müügist.  Tsiteerin Liisi : millised on olnud tegevused, mida sina ei ole saanud seltsi jaoks teha, kuna sul oli vaja teiste juhatuse liikmete allkirjasid.

Samad küsimused. Kuidas sellest aru saada? Mis ajast alates ja millistel juhtudel on vaja allkirju?  Kes ja milla otsustas? Mina ei ole nendest asjadest teadlik.

 Ülle Saar uuris välja HVSi juhatuse liikme Julika Roosi poolt väljatöötatud villaparkimise teenuse  toimimise põhimõtte ning pakkus seejärel ise teistele lambakasvatajatele madalama hinnaga täpselt  sama teenust HVSi nimel.

 Mida siin  uurida on? Ma uurisin juba siis, kui mul lambaid veel ei olnud. Teadsin juba siis – neli aastat tagasi –  kus asuvad Soomes parimad lambakasvatajad, villatööstused ja ka nahaparkimistööstused. Lambad jäid Soomest toomata põhjusel, et nende Scrapiese resistentsuse tase on väga madal ja aretuskarjades ei saa sellise tasemega jäärsaid kasutada. Villaparkimisest ma muidugi ei tea midagi ja sellist teenust ei ole kellelegi kunagi pakkunud. Mis asi on nahaparkimise teenuse toimimise põhimõte? Teadaolevalt on parkimistöökodasid igas riigis, kus on võimalik igal ühel saada nahaparkimise teenust. Mis puutub, aga nahaparkimise teenuse pakkumisse Julika Roosi poolt, siis sellega ei olnud mina  rahul, kuna ei saanud selle teenuse eest õigeaegselt  aksepteeritavat arvet ja arve saamise  nimel pidi meili teel sõnasõda pidama. Pean seda siiani tema poolt katseks mind tüssata. Samuti osutus hinnatase madalamaks ise nahad Soome parkimistöökotta viia kui kasutada Julika Roosi teenust.  Selle pärast pidasin paremaks ise oma nahkadega tegeleda ja pakkusin seda võimalust ka teistele, põhimõttel transpordikulud jagatakse võrdselt. Mina kui endine juhatuse liige pidasin väga oluliseks edendada põhimõtet mille pärast sai selts loodud –  läbi koostöö vähendada kulutusi ja avardada võimalusi kõigi jaoks.

 Ülle Saar saatis korduvalt teisi juhatuse liikmeid ründavaid e-kirju, kasutades solvavat  väljendusviisi ja esitades alusetuid süüdistusi.

 Lugesin uuesti detsembri  kirjavahetust ja ei leidnud  rünnakuid ega solvavaid väljendusi.  Probleemid püstitati ausalt ja avameelselt vaatega kaugemasse tulevikku ja sooviga alustada diskussiooni. Teha asju õigesti ja olla jätkusuutlik.

Üldse ei saa ma aru, et mille pärast te võitlete? Julikal on kodus oma isiklik MTÜ Vanad Oskused. Miks sa Julika ei panusta sellesse? Võimalused ju samad. Tee ja aja omi asju nagu soovid. Te võite kõik ühineda  MTÜ Vanade Oskustega.

Eve ja Riina – Sipa Naiste Käsitööseltsis. Sama jutt.  No palun väga – nähke vaeva  ja tegutseks edukalt. Milleks teile HVS?  Kas on üldse eetiline osaleda mitmes MTÜ juhatuses, mis tegelevad sama tegevusega? Leaderi projekti taotlemisel on välistatud isegi teises MTÜ-s lihtliikmena olemist.

Kelle ideel ja algatusel sai loodud HVS? Kes töötas  välja selle  toimimise põhimõtte mille järgi HVS põhimõtteliselt toimis kuni käesoleva ajani?  Kuni aastalõpuni oli kõik väga edukas.  Olite ju kõik väga rahul.  Villanäituseks ketrasin oma näpud villi, et mitte kuritarvitada meile pandud lootusi-ootusi. Pügasin oma talled 3-4 kuuselt , et oleks Hea villa näitusel head villa mida näidata. Kiuseminari minu sõnavõtu tagasiside oli rohkem kui positiivne. HVS-i logo on jäänud inimestele silma ja tagasiside samuti positiivne.  Läbi seltsi ongi avanenud meile võimalused.  Ma ei mäleta, et keegi teist oleks aitähh öelnud. Flaierid sai soodsama hinnaga jne. jne.

Tuletan veelkord meelde majandusaasta aruannet mida näitas Riina jaanuari alguses Esna mõisas – 17 500.- käive ja 5000.- arveldusarvel + 500.- sulas .  Mille pärast te võitlete? Teie poolt ei ole seltsile kuni aasta lõpuni olnud muud panust käibe tekitamisel, kui aastamaks+liitumismaks ja osalustasu Villakärajatel.  Ja kas te kullakesed teate millises ulatuses on olnud veel kulutusi mis ei kajastu käibes?  Kas te mäletate mille pärast sai üldse loodud HVS? Kas te mäletate mida ma rääkisin ja mille pärast te soovisite liituda? Kui ei siis lugege põhikirjast tegevusi ja eesmärke. Põhikiri oli  minu koostatud millele Liis tegi mõned lauseehituse parandused. Sisulise poolega olite rahul. Kuhu on kadunud see ilus mõttealge 2009a. kevadest – vähendame kulusid ja avardame võimalusi läbi ühistegevuse. Sama sõnumit olen püüdnud järgida. Minu tegevus on olnud seltsi huvisid ja kõigi seltsi liikmete huvisid esiplaanile sedes. Asjad tuleb läbi rääkida ja läbi vaielda ja vahest tuleb oma isiklikud huvid ja emotsioonid kõrvale jätta  mõistliku lahenduse leidmise nimel.  Järgmine aasta plaanite sõita nagu taidlejad mööda Eestit  ja kulutada rohkelt  raha kütusele. Laatadel saab ka ilma MTÜ-ta koos  käia. Selleks ei ole vaja ennast  siduda mingi seltsiga ja tekitada muresid ja probleeme juurde. Selleks pole vaja lugeda sedusandlusi ja määrida paberit protokollide tegemiseks ja pidada raamatupidamist ja esitada aastaaruandeid.  Või jumal temaga, tehke omale uus MTÜ. Registreerimine ju nii lihtne. Kui teile mittemidagi enam ei meeldi  mis algselt  selles oli. Nimesoovituseks pakun välja –  MTÜ Lahked Laadalised. No teil võiks piinlik olla. Minul igatahes teie pärast on. Ma ei loonud MTÜ HVS-i selleks, et oma vaba aega sisustada. Märksa suuremad eesmärgid olid.   Praegusel juhul on  tegemist   ärapanemisega.  Miks?  Sellele küsimusele peab iga üks teist ise vastuse leidma. Milleks teile HVS praegu vajalik oskan ma vastata küll – see oli paganama hea idee ja see toimis eelnenud poolel aastal.   Mul on siiralt kahju, et te ei oska täna näha, mis oleks edasi saanud kui teie kummaline töölisklaasi solidaarsus ja isiklikud  solvumised poleks asja ära rikkunud. Peab ikka küll väga vihane olema, et isegi  logo enam ei kõlba mille te ise olete heaks kiitnud.  Viskame põlled ja sildid põõsa! Jube lihtne on kulutada raha mille teenimisel ise osalenud ei ole. Võtame aga kuntsnikud ja luuletajad palgale ja teeme uued.

Olen õppinud sellest niipalju, et ei piisa ühistest huvidest ja heast tahtest. Selleks, et koostööd teha peab olema ühised arusaamad ja lähtepositsioonid.

 

Tervitades

Ülle

……….  ja väike Grinch minu sees  :)

images[1]

Lõpetuseks.

Ma vist ei viitsi enam midagi kirjutada. See aeg sai läbi. Ei vaata enam televiisorit ka eriti ja netis surfamine tundub suht nüri tegevusena. Like like FB-s ……. parem on inimesele helistada ja öelda mis öelda on. Näiteks sõbrale  – “tore, et olemas oled just sellisena nagu oled” Või saada kokku…. Helistada emale ja isale ning küsid kuidas neil läheb. Või lähed külla hoopis, koogitükk näpus….. Dziises, ma vahel mõtlen, et kus ma need 7a elasin ja mispärast nii ja mille jaoks see hea oli? Mis kuradi ideed ja visioonid ja lambajura? Eks peab vahepeal kuskil “ära” käima, et midagi kohale jõuaks. Tagasi meditsiini integreerumine on aga paganama raske. Elukestev õpe ja mina olen 7 a lambaid süganud. Vaata peegli ja süüdista vaid iseennast – LOL. Miskipärast tunnen end sama kohtlase kujuna nagu selles unetute filmis, kui keegi mäletab, kus Ervin Abel ja Lia Laats kurameerisid puisniidul ja Abelil oli võilillepärg peas ning karjase kepp käes…..hiuliii hiulihooo…..Tulen siin nädalalõpus koju ja – no ei ole meeldivaid emotsioone. Kohustused karjuvad igalt poolt vastu. See talu omistab mind mitte mina teda. Mu kapsamaa vajab muruniidukit. Milleks need kartulid ja porgandid. Isa tõi eile tomatitaimed. 10 tk.  Ma ei tea mida ma nendega pihta hakkan. Ei taha, võib olla kunagi hiljem jälle. Tahaks panna varbad külma läbipaistvasse voolavasse vette …. Eile käisime Toomasega Märjamaal Maximas. Üks müüja sebis seal lettide vahel – nii umbes 35 a naisinimene – ja vaatas imelikult pikalt meid. Siis tuli ta meie juurde ja ütles umbes nii “Ma nägin kohe kui te poodi sisenesite. Selline meeldiv aura tuli koos teiega. Ruut ja ruut on igaviku sümbolid (meil mõlemil ruudulised) Nii armas on teid vaadata. Armastus kiirgab välja … Olge terved ja mingu teil hästi….Ma vist jäin kohtlase näoga vaatama ja pobisesin midagi säärast et – aitähh heade sõnade eest…. Süda läks soojaks….. Toomas naeris. Tema alati naerab…… Inimesed on tähtsad. Need kes su lähedal ja ümber on. Kiire kiire ja kiire. Milleks ja kuhu kiirustada? Minu pea 80 aastane isa räägib ka et tal on kiire :) Kuhu?….. Minul ei ole kiire. Ma vaatan elu suurisilmi. Mõtlen kaasa. Tunnen kaasa. Elan kaasa. Olen olemas ja päriselt. Olen õnnelik ja päriselt. Imetlen ja imestan. Elan, hingan, armastan. Lihtsalt olen olemas ……..

Vaikseks jäänud…

…mitte seda, et mul midagi öelda ei oleks, a päeval kui tööl, siis ei pääse arvuti ja õhtul peale tööd on nii väsinud olemine, et ei jaksa. Kodus muudki teha. Muidu on kõik hästi. Rutiin on tekkind – meeldiv selline. Esmaspäevast neljapäevani üle lahe ja edasi “viikonloppu risteily takaisin Tallinnaan” – karaoke ja muu säärane bailaamine :) Väsitav on muidugi edasi-tagasi sõitmine. Vana-Olevist Nukari expressi ei käi. Öösel poole kahe paiku jõuan alles päris koju peale 7 h seiklemist. Iga hommik on äratus kell viis. Reede on suurest väsimusest pool päeva pohmelli tunne….Lugema olen hakanud. Jälle, sest vahepeal jäi õppimise ja lammaste tõttu ilukirjandus tahaplaanile. Nüüd nii laevas kui ka õhtul “kodus kapi taga” raamat ees ja prill ninal :) Eestikeelsed vahetasin soomekeelsete vastu. Praegu lõpetan keelekümblust Coelho Alkeemikuga…Siis hakkasin järjekordselt maadlema iseendaga, et suitsetamisest lahti saada. Suitsetamine on minule olnud selline meeldiv tegevus nagu kitsepiimakoff ja kevadpäike ja linnulaul ja väike sigarett sinna kõrvale või nii, aga siin – AGA SIIN – dziises – seistakse kõrval ja oodatakse millal mu koni lõpuni kimuda. Lootusetu midagi muuta, lihtsam on lõpetada hoopis….Lugemine on aga mõnus. Viib mõtted kuhugi eemale või paneb enda sisse vaatama. Leiab mõnele küsimusele vastuse või tekitab uusi juurde. Hallide ajurakkude seas toimub igatahes positiivne intensiivne liikumine…..ahjaa, ma siin mõtlesin, et miks ainult pooled eestlased on läinud ja teine pool ikka veel kodus vaevleb. Vastus – see on nii saatana kallis :) Ühel päeval teen lõpliku kalkulatsiooni mis see lõik kokku maksma on läinud :)
OLYMPUS DIGITAL CAMERA

piip, piip ja piiiiip….

….õppisin soome keeles vanduma. Saatana ja perkele, et ühe telefoni ja lepingu saamine võib osutuda nii keeruliseks. Nu oli palgapäev, mis naeratuse näole tõi. Maksin kohe pangas oma 500 eurise tagatismaksu ja muud arved. Sõitsin peale tööd Hyvinkääle oma Sonera lepingu ja telefoni järele. Üllatus – üllatus, ei tulnud selgi korral asjast asja. Selgus et just täna olid töötajad hakanud streikima. Naeratus näol pakkus teenindav personal mulle mingeid pabereid lohutuseks kaasa. Juba teist korda. Mitä mä niillä teen? Hakkan Jaapani pabervoltimise kunzti harrastama? Tuleb veel kolmaski kord sinna sõita :) Mina juba lootsin, et laevas saab aega parajaks teha ja netis surfata ……. Auto suvekumme pole ka siiani näinud.  Täna vist juba 14-kümnes nädal jooksmas, aga asi pidi lahendatud olema 9-ndal nädalal. Ikka vahel helistan neile ja vastus küsimusele, et mikä ja missä, on stiilis – jaa jaa ja just just heti hommataan. Pika kirja kirjutasin paar nädalat tagasi sinna kuhugi kõrgemale mille tagajärjel  sain autopaberid korda ning vahetus minuga tegelev  isik. Stiil jäi küll endiselt samaks – ikka jaa jaa ja hommataan. Ilmselgelt arvavad nemad minust sama halvasti kui mina nendest. Teineteisele me sellest veel teada andnud pole………..Häid asju on ka. Siin on esmaspäev vaba ja kinni makstud vaba päev kuulukse. Puhkan südamest.

Nädal möödas…

….jälle nigu sipsniuhti. Kalender näitab kevadet, aga hommikuste temperatuuride järgi seda ei ütleks. Õudusega mõtlen kui oleks lambad ja need peaksid poegima praegu, sellise pakasega. Hea et enam elukaid pole. Ilus aeg oli. Ideed ja visioonid ja igasugu hullud mõtted. Tänaseks on härra Maslow vajaduste määratluste järgi olulised minu jaoks kaks alumist astet püramiidis :) Üritan seal korda luua. …….. Tervelt kuu aega juba uues kohas 400px-MaslowiInimvajadusteHierarhia[1]olnud. Olen rahul ja tegelikult peaks väga väga rahul olema, aga koduigatsus on see mis ilusa asja ära rikub. Koduigatsus on iseenesest tegelikult igatsus kalli küljeluu järele ja muud midagi. Mingi koht või paik või miski muu maine asine asi minus koduigatsuse tundeid praegu ei tekita. Mis möödas see möödas. Elus tuleb ette olukordi kus on mõistlikum loobuda. Keerata uus lehekülg ja minna edasi. Käed liiguvad, jalad kannavad ja ülemine korrus peaks ka nagu enam vähem normaalselt funktsioneerima. Ma ise arvan nii  ….. Minu hoolealused kellele ma olen nagu pooleldi ema on minuga harjunud ja mulle tundub, et on tekkimas mingi usalduse moodi asjandus. Mina ise olen ka kohanenud ja ausalt natuke meeldib ka. Kui pisut süveneda iga isiksuse tausta ja muresse ei saa olla mitte hoolimata. Eks see kumab välja ja on aluseks usalduse tekkimisse ja heasse läbisaamisesse. Paras pähkel läbi närimiseks, sest kõik nad on absoluudselt erinevad. Ma ühel õhtul mõtlesin enne uinumist, et kes ma siis praegu olen või nii? Nagu orkestri juht – kelle punt koosneb seitsmest pillimehest ja neist ükski ei oska mängida ning mina pean üritama neist välja pigistada vähemalt kassi- või koerapolka. Ja seda selle pärast, et näiteks kui nad kõik koos on ei tekiks mingit riidu või sõnelemist, mis muidu on väga kerge tulema. Hommikune tavaline intsident köögis on selline – üks 4 a lapse mõtlemisega täiskasvanud naine armastab peale hommikust võileiba ja kohvi pabersalfrätikusse nina nuusata. Samas rollatoriga liikuv tasakaaluhäiretega endisele töödejuhatajale-rallikuskile see ei meeldi. Ja kui siis hakkavad sealt laua otsast sajatused tulema – ei saatana niistä nenääää keitiössääää jne kõik muud sarvilised ja karvased sinna otsa. Samas väikenegi kõrvalekaldumine igapäevasest võib muutuda traagikaks ja olla paanika põhjuseks. Ära murdunud vannitoa nagi või muu säärane. Tööpäevad on pikad ja vaimselt väsitavad. Lisaks emaks olemisele olen pooleldi sotsiaaltöötaja ja ajan nende igapäeva asju. Mingi taksokaardi uuendamine on siiani aega võtnud neli nädalat ja millal selle probleemiga ühelepoole saab ei ole ette teada. Sealne süsteem on üles ehitatud väga töötajasõbralikult. Sotsiaaltöötaja võtab telefoni tööpäeviti mingist kellaajast teatava kellaajani ja väljaspool seda ei ole võimalik teda kätte saada. Nu ja kui helistasin  järgmine nädal, siis vastas automaatvastaja, et sorri olen puhkusel ja tulen sellel ja sellel nädalal. Kui ta siis lõpuks kätte sain peale puhkust, selgus, et see pole tema probleem ning andis mulle uued numbrid kuhu helistada ja jälle hakkas peale sama, et kõnetunnid vaid mingil ajahetkedel ja päevadel. Nii seal on. Olen ise ka hakanud rahulikumalt asjadesse suhtuma ja mitte rabistama. Ka homme on päev – küll jõuab :) …..

Uus üllatus

…..päeva lõpetuse teemaks võtsin telefoni ja kohaliku numbri muretsemise. Toksisin sisse Hyvinkää kaubakeskuse aadressi ja suundusin sinnapoole. Ma ei jaksa pikalt täna jahuda. Olen lihtsalt väsinud, roputl väsinud….. Ühesõnaga lugu selline. Firma Sonera – selleks et saada nendega lepingut ja osta telefon, võtavad tagatiseks 500 eurot mille poole aasta pärast lubavad tagasi maksta kui korralik arvetasuja oled. Ikka kõik selle pärast, et olen tulnukas. Ma ei hakka kirjeldama emotsioone, mis mind valdasid. Muidu on Sonera Sopiva selline minule sobiva ja hädavajalik kuna koju vaja ju helistada. Sopiva paketiga saab põhjamaades, seal hulgas ka Eestis helistada ühe ja sama hinnaga. 19.90 sisaldab 10 tundi kõneaega ja piiramatut neti kasutust. Arvele lisandub veel nutitelefoni järelmaks, mis on  hinnalt sama kui kohe välja ostes. 500 eurot tagatiseks on aga mumeelest palju. Sitaks palju. Telefon ei olnud kallis. Ja arved saadetakse jälle postiga. Muud varianti ei olnud. Minu arvete maksmine siin tähendab sõitu pangakontori ja teenustasu maksmist igalt arvelt kuulukse 5 või 7 euri. Telefon ja number ootavad poes kuniks 500 makstud. Seega tuleb veelkord Hyvinkääle sõita. Konstanteerime fakti – muud ei midagi….. Auto paberid pole tänase päevaga minuni jõudnud. Lükkasin bronni edasi. Õnneks oli ülekanne mille tegin eile pangakontoris mu Eesti arvele üle tulnud (see viimane pole mul ammu nii tühi olnud :)) ja ma sain uued piletid õhtusele praamile osta (viide –  Osuspankki ei lase mul netipanka kasutada c 3 kuud, kõik maksed ja ülekanded vaid kontoris). Seekord siis jälle kotiralli ilma autota. Kusjuures hinna vahe on suht väike. Võrdluseks – 90 euri autoga edasi-tagasi, rongide-trammide ja jalaga 77.20 (sel korral)……… Homme saab koju, hurraaaaa !

Ps. Tea kas jaksan koduni või võtan laeval juba väiksed švipsid :)