Spinat

Jahh,  mingi eriline suhe on mul tekkinud spinatiga. Lisaks sellele, et ta mulle maitseb on temas veel miskit meeldivat. Krõbistan teda südamest hommikuste võikude kõrvale. Googeldasin ja otsisin erinevaid spinati säilitamise viise, kuid peale külmutamise leidnud suurt midagi. Külmutamisele eelneb aga kerge kuumutamine ja mulle tundub, et see pole ikka päris see. Kuidas ma nüüd ikka keedetud maltsa  sügavkülma panen (spinat nimelt maltsaliste sugukonnast) Sügavkülmas käib liha ja marjad ja muu säärane ning ruumi pole raisata. Keedetud spinat aga ei tekita minus tundeid. Ausalt öeldes pole siiani keedetuna seda proovinud ka. Kuna esimene peenar spinatit hakkas juba üle kasvama, siis lähenesin asjale loominguliselt. Lasin spinati (ka juba moodustunud noored õisikud) läbi hakklihamasina. Läbi hakklihamasina läks veel till, rukola ja küüslaauk. Segasin selle rohelise olluse külmpress oliivõli, sirts äädika, soola ja musta pipraga. Kõik komponendid läksid silma ja maitse järele. Kui nüüd seda rohelist ollust segasin lihtsalt hapukoore sisse, siis sai äraütlemata maitsava dipikastme. Nu ja eks teda või igale poole susada, näiteks makaroni või riisi roogadesse või piruka täidise sisse – kuhu iganes. Eks näis kaua see kögadimögadi külmutuskapis seisab, a peenra külvasin kohe uue seemne. Kaks nädalat tagasi külvatud spinat kõrval peenras juba tärkab. Teist aastat ma ei näe vajadust lehtsalatit kasvatada. Meil asendab seda spinat. Pildil praad ilma lihata nimega “Peale-Jaani-eri” :)

Lambatunnel kasvuhooneks

Kaua heietatud mõte sai lõpuks teoks. Pikalt seletamist ei vaja, eks pilt räägib ise. Lühidalt: sitt välja – taimed sisse. Eks suve edenedes ole näha mis ja kuidas kasvab. Kerge sõnnikukirme jätsin alla. Taimekastide vahele on põhk, et mõnusam liigelda. 28 tomatitaime + 18 veel kasvuhoones. Tagumisse boksi panen kurgid, suvekõrvitsad ja 2 arbuusi taime. Viinamarjad istutan väljapoole boksi kasvama. Kõik vabad anumad ja mannergud on samuti mulda täis ning seemned idanemas. Suur veepaak on samas kõrval sooja kastmisevee jaoks. Peaaegu ideaaltingimused. Loodan siiralt, et öökülma enam ei tule ja kogu seda ilu ära ei riku.

Vikat mis niidab…

Eelmisel suvel tellisin sellisest kohast siin omale vikati.  Loobusin katsetamast neid mis poes saadaval. Üks uhke kõvera alumiiniumist varrega roostetab siiani kuuri taga. Tuttav vana onu ütles seda vikatit nähes nii: ” kallis laps, see vikat pole mõeldud niitmiseks, see ei hakka kunagi niitma, terita palju tahad”. Ta ei luisanud :) Vikat millega kunagi sai niitmist õpitud jäi isa juurde Kiideva ja oma majapidamises see puudus. Hea vikat asendab minu meelest 100% trimmerit ja tal on palju eeliseid trimmeri ees. Esiteks – ei tarbi kütust, pole raske, pole vaja käima tõmmata ja kaela riputada, lihtne igal ajal kuuri seina najalt võtta, ei mürise ega plärise ning ei vaja igasugust lisavarustust kaitsevahendite näol ega remonti jne.  Mul juba vajalik kogus heina maas selle aja jooksul kui trimmeriga alles tööle saab. Teiseks – maha niidetud rohtu saab loomadele ette anda ( see ei ole ära purustatud ja sodine mis trimmeri puhul ikka juhtub kui maapind ebatasane ja ketas või tamiil mulda üles peksab) Ma ei tea mis saladus vikatite tegemises peitub, kuid üks niidab ja teine aga mitte. Igaljuhul Loomuliku Eluviisi Keskusest tellitud Austria päritolu käsitsi tehtud hirmkallis sepavikat õigustab ennast iga eurosendi eest. Täna sai esimest korda sellel hooajal käsi valgeks tehtud kui jäär Hansule ette niitsin. Nii lihtne ja meel rõõmus, et asi toimib. Vaid liigutad käsi paremale ja vasakule ning hein langeb iseenesest. See vikat niidab tõesti ise. Õppevideot kuidas vikatit pinnitakse saab vaadata siit –  https://www.youtube.com/watch?v=fEqAmrc4H3k&feature=related

Agoora pügamine

Mina ei palunud sellel tokerjal elukal salaja autosse ronida. Mul kasse niigi palju. Aga täpselt nii ta tegi. Kui tõsteti asju piruka kongi, vupsas tema vaikselt sisse ja poolel teel hüppas kabiini ja kongi vahelise võre külge ning tegi mäu. Tagasi oli siis juba hilja sõita. Vaatasin pikalt ja mõtlesin, et mis sellise elukaga peale hakata. Ausalt öelda ei teadnudki millisest otsast alata. Täielik asotsiaal. Käitumiselt samuti nagu asotsiaal. Ronib õues suurde prügikasti. Äärmiselt osavalt poeb kaane vahelt sisse ja närib 250 l prügikoti auklikuks. Ei maksa arvata, et teda paastu peal hoitakse. Ükskord ronis õue tõstetud hartšo potti, keeras kaane tagurpidi ja kukkus supi sisse. Pott muideks oli ettenägelikult pandud koti sisse ja riputatud üles ampli konksu külge. A näe, tema sai kätte! Enne potist lahkumist sõi kass supi seest ära liha. Pärast käis nädal aega oranžide jalgadega ringi. Ega muidu poleks aru saanudki kes poti kallal asjatas. Aga ise selline rahulik ja sõbralik loom. Väljanägemiselt … sõnu ei ole…. täna siis lõpuks sai villand ning kääride ja koerakammi abiga tegime puhta töö. Ühtegi sisselõiget ei teinud, aga aega läks kolm tundi. Peale karvadest vabastamist pesime ta ilusti-kenasti puhtaks ka. Kass vaenekene narveeris ning arvatavasti sellepärast peeretas pidevalt. Mis seal salata, oli üks lõbus päev. Kass Pulst elab praegu toas on oma eluga üpris rahul ning kasvatab uut kasukat.

This slideshow requires JavaScript.

Mustikakook

Rabarber on jälle moes, aga mul on sügavkülmas veel natuke mustikaid. Siit üks hea koogi retsept. Võib kasutada ka külmutatud punaseid või musti sõstraid või misiganes marju. Ega rabarberiga pole ka keelatud teha. Kogus on mugandatud minu ahjuplaadi suurusele vasatavaks.

Põhjaks läheb vaja: 150g võid, 250 g nisujahu, 1 muna, 100 g suhkrut, 1 tl küpsetuspulbrit

Või vahustada suhkruga, lisada muna ja vahustada edasi. Lõpuks jahu ja küpsetuspulber. Tainas vajutada eelnevalt võiga määritud vormi.

Kate: 1/2 l külmutatud marju, 250 g hapukoort, 3 muna, 4 sl suhkrut, vanill 

Muna ja suhkur vahustada, lisada hapukoor. Külmutatud marjad lisada segule ja valada tainale. Küpsetada ahjus 180° juures umbes 40 minutit.Tainast võib ka eelnevalt natuke küpsetada. Mustikaid läks seekord liiga palju, aga maitseomadused seeläbi kannatada ei saanud.

 

Tipp ja Täpp

Saagem tuttavaks meie uute elanikega. Tätsa sead mis sead. Emis Täpp ja kult Tipp. Esivanemate seas figureerivad nii metssiga kui minisiga.  Kasvult peaksid nad teoreetiliselt väikeseks jääma. Aga ainult teoreetiliselt. Jumal seda teab! Loodetavasti saab neid rõngassabasi ühel päeval palju-palju nagu kihulasi. Maitseomadustelt väidetavalt head. Oma on kindlasti parem kui külmutatud poolakas, lätlane või mõni muu suurtootmise produkt. Julm nii arutleda – nummid loomad –  aga kui inimesed teaksid mismoodi veedavad oma elupäevi need kes lõpuks kaupluse lihalettidel esteetilisel kujul vaakumis lebavad, siis….. noh jah….mina tean, olen näinud, ei meeldi. Arvan, et ühes väiketalus on loomadel palju parem elu kui suurtootmises. Aga lammas elab lamba elu ja siga sea elu. Ühel päeval saab see otsa. Siis öeldakse vabandust ja aitähh ning prodeiin läheb loodusringlusesse. Plaanis on nad sügisel tööle ka panna. Kapsamaad näiteks kaevama. Meil lobisemise eest palka ei maksta ja igaüks peab oma leiva välja teenima.

Minilambad poeginud

Sel aastal on meid õnnistatud rohkelt ilusate minilamba talledega. Ja mis kõige toredam – kuus neist on uted. Noor must jäär kes sel aastal asjal käis, ei ole ise eriti suurem asi, kuid paremat polnud võtta. Clemenzit ja Mati-Juniori aga kasutada nende peal ei saanud. Eelmise aasta suured plaanid tuua Hollandist ports värsket verd juurde läks kahjuks, mitte minust olenevatel põhjustel, vett vedama. Tea kas ei osanud õigesti asju ajada. Ehk oleks pidanud eellepingu koos mingi sissemaksega tegema, ei tea. Ei küsitud ja ise ka pakkuda ei osanud. Pikk kirjavahetus oli juba aasta algusest ja loomad olid lahkelt lubatud. A kui sügisel kokkulepitud ajal tahtsin järgi minna, selgus, et lambaid  enam pole. Maha oli müüdud. Nojah, lihtsam ja turvalisem esimesele ettejuhtuval kes raha näpus tuleb elukad maha müüa, kui oodata mingit eestlast kuskilt kaugelt. See selleks. Pole ullu, elame edasi ja saame hakkama. Kogemuse võrra rikkam. Täna on hoopis teine olukord ja Hollandi  sõita enam ei kavatse.

Noore musta jäära järglased on aga kõik eranditult ilusad ja terved. Üldpilt on väga ühtlane. Talled ühesuurused ja mis peamine – väga elujõulised ja krapsakad. Minilammastega majandada on tõesti lihtne ja mõnus tegevus. Poegimisega pole mingeid probleeme. Siiani on saadud ise hakkama. Ega seal palju abistada olegi, sest sünnitustee on käe jaoks liiga pisike. Kui siis sõra otsast sikutada, aga seda pole ka eriti vaja olnud. Emaomaduselt on uted ülihoolitsevad. Talled ise on sellised sõnakuulmatud, lähevad hulkuma ja ei hooli emast ühti. Vahel seisan lihtsalt niisama ja vaatan üle aia toimuvat. Sinna aia najale võib kõõluma ja vahtima jäädagi. Seal võib siis näha näiteks sellist pilti, kus vast tallega maha saanud uted jagavad omavahel maid ja peksavad päid, kuna nende talled on omavahel sõbrustama hakanud. Aga emadele see ei meeldi ning nad üritavad oma talle kiivalt enda juures hoida. See aga ei õnnestu, sest talled uudistavad maailma ja kepsutavad ringi ning uted ajavad neid ninad maas torisedes taga, vahel teineteisele müksu andes. Kui jäädakse pikemalt päid kokku peksma võivad lapsed mõlemil kaotsi minna. Haleda määgimisega otsitakse neid siis taga, kuni lõpuks enda oma paljude seast üles leitakse ja trall võib jälle otsast pihta hakata. Vahel jääb mõni väike unimüts sõime alla magama ja siis on kõva hädakisa kui last ei leita. Sünnivad nad selliste kilostena, no nii natuke peale või ka alla. Nagu väikesed imeteod, aga ikkagi lambad. See pätakas siin all pildil on üleeilane, nabanöör kõhu all tilbendamas.

Kohe-kohe on vaja nemad ka välja lasta – suured lambad lähevad täna  –  kuid enne seda tuleb tuvastada kes kelle laps on ja ära märgistada. Mu meelest kõik täiskasvanud uted on  ühte nägu. Enam ei tee vahet kes on Clara kes Veera.  Jumala ühte nägu kõik nagu copi ja paste. Aga selleks puhuks on ka omad šnitid olemas kuidas selgust saada. Tuleb vaadata kes kelle tissi all lutsib või võtta tall ära ja vaadata milline mamma hädaldama hakkab. Umbes nii see käib. Kahju on, aga tuleb nendele väikestele liiga vara märgid kõrva panna muidu pärast on võimatu emadust tuvastada.Kõrvamärkidega aga sellised lood, et need ei taha mitte kõrvas püsida. Auk läheb suureks ja kõrvamärk kaob ära. Teist auku aga nii tillukesse kõrva enam ei tee. Kunagi kui ma neid kõrvamärgi asju ajasin, sai käidud ekstra Tartus selle pärast. Seletasin pikalt-laialt, et milline peaks märk olema. Tulid ju mul loomad ka erinevate kõrvamärkidega. Rääkisin, et võiks olla rõngas, mitte kahes osas, sest viimased kukuvad lihtsalt kõrvast ära. A nagu ikka, riigihange jne – ole õnnelik, et sellisedki said.

Otsin uusi naabreid, müügis Magasimaa kinnistu!

Müügis on naaberkinnistu. Tegemist vana talukohaga mille nimi Magasimaa. Kadastritunnus 50401:006:0139. Pindala 6,3 h sellest 3,3h  metsamaa. Elektriga liitumine olemas, uued liinid, kolm faasi. Rahulik privaatne koht.  Krunt paikneb metskonna tee ääres. Talvised lume lükkamised ja teede parandused on valla hooldada. Suur asi, sest Vana-Olevini viib 900 m erateed, mis vajab pidevalt  korrastamist ja väljaminekud kruusa-killu näol on suured. Ümberringi on riigimetsad, mis täis kuuseriisikaid ja metsmaasikaid. Lähedal Vardi loometsa kaitseala. Metsised pole väga harv nähtus. Väga hea joogivesi on.  Millise väärtusega on hea vesi selle tähendust teab see, kes on pidanud kanistritega omale joogivett kohale tarima. 3km on Pärnu maanteeni. Tallinna 50 km. Märjamaale 10km. Varbola asub 7 km kaugusel, kus on kaks poodi, lasteaed ja algkool. Talu peamaja on maha põlenud ja sodi ära koristatud ning kopaga planeeritud siledaks. Krundil suur korralik laudahoone millel uus katus (asbestivaba tsementkiudplaat e. eterniit) ja petoonpõrand. Kõrvalhoone silikaattellistest, mis on põlengus mingil määral kannatada saanud kuid soovi korral saab sellest ka asja. Hoone alumisel korrusel garaaž, ülemine on olnud suvine elamine. Sisehoov piiritletud viimase omaniku tehtud plankaiaga. Hind on 45 000 € tingimisvõimalusega. Kaart siin!  Kunagi kirjutasin sellest blogis ja seda võib lugeda siit. Lähemat teavet saab telefonil 56680556 või vanaolevi@gmail.com

This slideshow requires JavaScript.

Ketramid

Tõmbasin voki käima. Vahepeal seisis teine niisama nurgas ja kogus tolmu. Päris mitu kuud. Mina ei seisnud nurgas.  Ka tolmu ei kogunud.  Lihtsalt niisama tiksusin. Mida öelda – elu on lill :)

Tume valgete säpsudega lõng on tehtud soomlase tallevillast + natuke Tiibeti mastifi värskeid karvu + näpuotsaga Pilvelamba angoora-meriino segu värvi värskenduseks, 2x 267m/150g ja 278m/165g . Seda tuleb veel juurde, nii et kampsiku jagu täis saab. Eks näis.

Helebeež on 100% on Rootsi peenvillane 2x 388m/180g ja 357m/145g

Valge on 100% Alaska malamuut 2x 103g/223m

Minijäärde pügamine. Peale kasuka eemaldamist jäi järele neist vaid suured sarved ja suured kotikud. Villaga pole miskit peale hakata vaid läheb lõkke roaks. Kahekihiline rasvane takutuust.

Tallehooaeg

Meil ka esimesed talled sündinud. Pühapäeval tulid peenvillased poiss ja tüdruk. Eile puhtatõulise   gotlandilamba talled, jäär Hansu järglased. Sündisid kõik ise, abi ei vajanud. Olid juba kenasti olemas kui mina lauta jõudsin. Viimased aastad on näidanud, et vaatamata kliimasoojenemisele on talv Eestis  ikkagi olemas. Tõesti hea kui poegimine nihutatud kevadesse ja ei ole tarvis lambaid omale kõva pakasega tuppa vedada nagu Maalehest lugeda võis. Kes võttis talled voodi, kes viis vannituppa. Nalja nabani! Ehh, eks ole kunagi isegi rumalusi tegehtud….. Meil siin aga kõik väga rahulik. Ei mingeid šõuelemente. Lambad on laudas ja ise toas ja elu kulgeb omasoodu nii kuis peab…. Kuniks veel päris kevad pole kätte jõudnud ja kus kõik lirtsub, sulab ja ootab tahenemist võib lugeda Čapeki “Aedniku aastat”. Tea kuidas teistel, a minu reha-labida käsi juba sügeleb…

Ladu tühjaks!!!

Viimased ühekordsed Äksi lõngad saadaval kevadiselt soodsa hinnaga : must, pruun ja helehall 22 € /kg, tumehall 20 /€  kg. Lähemalt kae siit.

Lisaks müügis kaks pruuni vanemat paaritamata peenvillalamba utte (Rootsi tõutunnistuse ja SE numbriga) karja uuendamise eesmärgil. Uted terved kui purikad. Hind hea – nii inimsõbralik kui ka lambasõbralik :) Uted koos 450 €.

Palju pilte…

….kogunenud ja tehtud vahepeal igasugust – võideldud lume ja pakasega, käidud Vormsil külas, müüdud lambaid ja söödud jäärasid, suusad all üle mitme aasta, pereheitmine pooleli, leerilapseks hakatud, valge kittel kapist välja võetud, remonti tehtud – mis veel – kitsel sündisid talled ja hinges on juba suur kevade ootus… elu on lill :)

mõtisklus – ma ei teadnudki enne, et -15 on soe

This slideshow requires JavaScript.

 

Banaanikook

Lubasin, et niipea postitusi ei tule :) hehhhh….olgu pääle, blogimine on haigus :) …. et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas kapi äärel lebasid nukralt kolm närtsinud banaani. Kits teatavasti banaane ei söö, samuti pole mina mingi eriline küpsetaja kuid olukord nõudis ja tuli ennast pisut ületada :) Antud kook on sõnulseletamatult suussasulavaa ning olen seda alati võimalusel palunud õe lapsel eritellimusel teha kui mingi pereüritus tulemas on :) Retsept ise järgmine. Vaja läheb –

3 muna

2 dl suhkrut

3-4 banaani

75 g võid

1,5 dl piima

3 2/3 dl nisujahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

vanillisukrut

Munad vahustada suhkruga. Banaanid purustada kahvliga. Banaanid peavadki olema sellised üleküpsenud. Sulatada rasv. Muna-suhkru segule lisada purustatud banaanid, sulavõi ja piim. Segada kokku jahu, küpsetuspulber ja vanillisuhkur. Lisada jahusegu taignale. Vorm määrida võiga ja valada taigen vormi. Küpsetada ahjus 50-60 minutit. Edasi kook vormist välja, puistada üle tuhksuhkruga ja voalaa……siin ta on….

Nii……

…….nüüd on asjad sellised, et suurema tõenäosusega niipea postitusi ei tule. Mitte, et ma vokki ei tallaks ja karvapallidega ei mängiks – ikka sama teema edasi ja enamgi veel. See ju armastus kogu eluks :) Lihtsalt on hetke seis ja need teised tuhanded seletavad sõnad. Rahulikke Jõule ja kena Uut Aastat. Olen kindel, et aasta 2012 toob uue hingamise…..

Sall ja mütsid

Ikka käsitsi kedratud lõngadest kõik teht. Musta mütsi lõng peenvillalamba tallevillast 2x, 120 silma, nr 2 sukavarrastega kootud. Iriseja ja perfektsionist nagu ma kohati olen, aga selle mütsiga olen ise ülirahul. 100% garantii, et ei veni kunagi välja ja hoiab ilusti vormi. Loodetavasti Normanile meeldib ja sobib pähe sama hästi kui minule, a kui ei sobi siis pole ka ullu – teeme uue ja veel parema. Sellise mis sobib :) Hall müts sai tehtud niisama käesoojenduseks enne musta, et meelde tuletada kuidas asjad käivad. Lõng 50 % malamuudi vill ja Soome maalamba vill, 120 silma ja nr 2 sukavarrastega, pehme-pehme ja soe. Sall oli mõeldud Margusele, aga tuli täitsa tüdruku sall :) Mütsi kudumise tuurid peal, juba uus varrastel….eee, üks mõttekäik mis nõude pesemise juures pähe kargas… et mu meelest pole oluline, et üks kudum peab kuue meetri pealt välja paistma, et lõng käsitsi kedratud ja miski tavapäratuga tegu …. see nagu kunagi täheldasin ERKI maalikunzti õppurite juures kauges nooruses kui nii mõnigi tuttav sellelaadne oli, et siis kui pintsli jälg perse peal, siis nagu päris kunstnikuna end tundis, muidu mitte…pean seda ebaoluliseks, välja ei pea midagi paistma, asi iseenesest on oluline…ok peseme nõusaid edasi :)