Alustasin oma lambakasvatusega aastal 2006. Kuna taust ja teadmised talupidamise ja loomakasvatuse vallas oli suht olematu, siis läksin 2004 a Olustvere Põllu- ja Maamajanduse kooli kaugõppesse ennast täiendama. Kooli lõpetasin 2006 sügisel natuke targemana ja põllumajanduse II katekooria omanikuna. Ei saa ju võtta endale loomi ja minna naabrimehe käest küsima, mis nendega peale hakata. Ma arvan vähemalt nii. Ühesõnaga esimesed lambad tulidki peaaegu naabrimehe käest, kuid nendest ei ole enam ühtegi alles. Sama aasta sügisel vahetasin viis noort teadmata päritoluga utte puhast tõugu gotlandi jäära vastu. 2007 a. suvel tulid müüki Saaremaa Ökoküla Gotlandi uted. Jõudsin mäletamist mööda esimesena kohale ja sain üliõnnelikuks viie ilusa ute omanikuks. Vahepeal olid karjas ka paar piimalammast kelle ristandtall gotlandijääraga andis pahmakas helehalli ketrusvilla.
Aega läks, kuid hinges kripeldas soov millegi parema järele. Puht juhuslikult tuli tuttavaga jutuks, kes mainis, et Rootsis on selline tõug olemas nagu Finull. Uurisin tausta ja selgus, et antud tõul on 80 aastat villaaretust seljataga – see pidi väärt loom olema. Just see, mis vaja. Tänaseks on meil mitu-mitu-palju uttesid. Mustad, pruunid, valged – peene ja gobeläänvillaga. Tagasi vaadates ei usu ise ka, et sellega hakkama saime, sest asi osutus palju keerulisemaks kui esialgu tundus. Ühesõnaga – nad on olemas, ja minu väärtushinnangute põhjal on see hobi lambakasvataja – käsitöölise unistuste paradiis. Nad on kindlasti parima villaga lambad Eestis, võttes aluseks villa peenuse, pehmuse, värvide puhtuse ja villaku ühtlikuse. Vahepeal on katsetatud igasuguste ristandite tegemist lihtsalt huvi pärast, et teada saada millist villa näiteks annab gotlandi- peenvilla ristand või islandi – peenvilla ristand jne. Tänaseks on katsetused läbi ja alles vaid puhast verd loomad. Katsetuste põhjal võin öelda, et arhailine kahekihiline vill “sööb” aretatud peene ära ja et gotlandi – peenvilla ristanditel domineerib gotlandi lokk ja peenvilla-gotlandi ristandid valmistasid villa suhtes pettumise. Käsitööks on puhast tõugu peenvill kordades parem ja ristandite tegemine ei tundunud enam mõistlik olevat. Põnev oli sellegi poolest.
Kuna mu karja oli lõpuks jäänud ainult puhtatõulised ja puhta taustaga loomad pidasin vajalikuks teha Maedi-Visna uuringud. Aasta 2010 jaanuaris sai see tehtud ja kari tunnistati analüüside alusel esimest aastat viiruse vabaks ja sai MV 1 statuse. 2011 sai kari M2 statuse ja tänaseks (2012 juuli) on olemas M3 staatus. Tulevikuvisioonis on igatsuseks villajõudluse võimalikus ka meil Eestis. Utoopia valdkond muidugi, a unistada võib. Muidu me jäämegi kiitma igaüks oma lambaid ja nende villa teadmata selle tegelikku väärtust. Kiruma konkurendi elukaid ja upitama enda omi. No nii nagu see eestlastel ikka kombeks – Vestmani ja Piibelehe sündroom. Tore oleks kui jõutakse kunagi mingile kokkuleppele ja saaks aluse panna oma Eesti villalambale.
Pidamistingimuste kohta nii palju, et kaks korda aastas pügan, teen parasiiditõrje ning lõikan sõrad. Karjamaal on lammastel vaba võimalus minna varju alla. Talvel elavad süvaallapanuga tunnellaudas. 2008/09 a aasta talv oli esimene selles laudas ja peab ütlema, et tingimused on ideaalilähedased. Loomad tunnevad ennast seal hästi ja toimetada on ka mõnus. Tunnelis on nii loomad kui ka hein. Jäära panen tavaliselt karja oktoobri lõpus või novembri alguses ja talled sünnivad kevadel. Meie suurte lammaste põhikari ei saa olema suurem kui 10 – 15 utte. Metsade vehel on karjamaade suurus piiratud ja laieneda pole nagu kuhugi ning intensiivselt ma loomi pidama ei hakka. 10 h heinamaad on maksimum 15 põhikarja utele kui arvestada, et kevadel tuleb see number korrutada peaaegu neljaga. Selline arv loomi on täiesti paras kogus ühele parimais aastais naisinimesele väikeses talus majandamiseks. Müügiks lähevad ainult parimatest parimad loomad, kaasas sugupuu. Hinnad kujunevad hetkel turul olevate puhtatõuliste loomade hindadest.
NII NÄEVAD VÄLJA ÜHED HEA VILLGA ÕNNELIKUD LAMBAD :)
Vana-Olevi 