Sissejuhatuseks (...täieneb ja muutub aeg-ajalt nii pildi kui teksti osas…)
Vähe leidub Eestis neid inimesi kes kasvatavad lambaid villa saamise eesmärgil. Enamasti on tegu elulaaditalunikega kes väärindavad oma villa ise läbi käsitöö. Olgu selleks siis ketramine, viltimine või oma lammaste villast tehtud lõngast sokkide-kinnaste kudumine. Majanduslikult ei ole see tegevus eriti tasuv ja mõnel võib tekkida küsimus, et miks sellise vähetulusa ettevõtmisega üldse tegeletakse? Tunnistan ausalt, et kuulun nende kummaliste inimeste sekka, kes kasvatab lambaid just villa pärast, tegeleb ülaltoodud tegevustega ja ühe lausega enda esitatud küsimusele vastata ei oska. Ühelt poolt on armastus maaelu, loomade, kaduma kippuvate traditsioonide ja käsitöö vastu. Teisalt on siin veel „miski“, mida sõnadega edasi anda on keeruline ja mis tuleb sisimast.
Huvi villa ja lammaste vastu ning infomateriali raske kättesaadavus pani mind koguma erinevat teavet. Käisin läbi nii esimese Eesti Vabariigi ajal avaldatud raamatud ja ei põlanud ära ka Nõukogude aegset kirjandust. Kaasaegsem materjal on põhjanaabrite lambaraamatutest ja veebikülgedel avaldatust. Materjale kogunes piisavalt kuid info lambakasvatuse ja villa kohta oli laialivalguv. Sellest siis mõte koondada kokku olulisim. Loetu põhjal võin nentida, et vill oli vill Eesti Vabariigi ajal, oli seda Nõukogude ajal ning on ka praegu. Kõik mis puutub villakarvadesse, säbaratesse, säukudesse, villaku ühtlikusse on igasuguse riigikorra ajal püsinud muutumatu väärtusena. Mis puutub lambasse, siis sellega on asjad sootuks keerulisemad ja päris põnevad.
See üllitis ei pretendeeri materjaliõpetuse nimele. Seda võib võtta kui ühe linnast maale kolinud ja lambakasvatajaks hakanud villahuvilise-käsitöölise vabas vormis koostatud konspekti mida ilmestatud pildimateriali ja joonistustega. On siin ka palju isikliku arvamust, mis ei kandideeri lõpliku tõe staatusele. Ridade vahele püüdsin panna lamba ja villa pisiku, et nakatada võimalikult paljusi „lambagripi“ viirusega. See ei ole raske haigus. Vastupidi! Hea ja tervislik tõbi. Kergemal juhul muretsetakse vokk ja hakatakse ketrama, raskemal juhul minnakse maale elama ja võetakse lambad.
VILLAPISILANE
LAMBAPISILANE
Lambast
Lammas on üks hea loom. Temalt on võimalik saada liha, villa, nahka ja piima. Erinevad lambatõud on inimeste poolt aretatud aastakümnete-sadade jooksul. Kõike „väga palju ja väga head“ korraga ühelt lambalt saada kahjuks ei ole võimalik. Kui on lihakeha suur ja ümarate vormidega, siis on vill mitte kõige parem ja vastupidi. Kui vill on imehea on lihavormid väiksemad. Ilusa ja väärtusliku naha saab aga ainult selleks aretatud karusnahalambalt. Lambatõugusid on maailmas väga väga palju. Nad on välja kujunenud teadliku või kaudse aretuse teel ja kohanenud vastava piirkonna tingimustega. Soojast ja kuivast kliimast külma niiskesse toodud loom ei pruugi kohaneda ja kahtlemata ei ole lõpuks tema tõuomadused enam samad mis kodumaal. Peenevillaga meriino lambad toodi Eestisse juba alates 1824 aastast baltisaksa mõisnike eestvedamisel. Vajadus peene ja pehme villa järele oli suur ja tolle aegsed lambad Baltimaades olid väikese kasvu ja ebaühtliku villaga jämevillalambad. 20 sajandi alguseks oli Eesti lammaste populatsioonis nii jämevillalisi maalambaid kui ka peenevillalisi kultuurtõuge. Enamjaolt siiski rohkearvuliselt nende ristandeid. 1937-ndal aastal loodi Lammaste Tõuaretuse Komisjon, kes leidis peale uuringuid, et Eestis on järele jäänud väga vähe tüüpilisi maalambaid. Komisjon otsustas, et maalammaste aretus ei tasu ennast ära vähese algmateriali ning talunike huvi puuduse tõttu ja seda ei toetata riiklikult. Komisjon määratles kaks aretuspiirkonda – šropširi ja ševioti rajoon. Maalambaid lubati registreerida tõuraamatusse kuid sissekanded jäid tulemata. Komisjoni aretuspiirkondade määratlemisega sai alguse eesti tumedapealise ja valgepealise lamba aretuslugu. Ametlikult tunnustatud lambatõugudeks Eestis ongi täna vaid need kaks – eesti tumedapealine (ET) ja eesti valgepealine (EV). Nende lammaste tõuühinguks on Eesti Lambakasvatajate Selts, neil on aretus ja tehakse jõudluskontrolli. ET ja EV lambad on täna erinevate aretuses lubatud lihatõugu lammastega parandatud tõud. Esimene Eesti Lammaste Tõuraamat avaldati 1942 a. Selle sissejuhatuses kirjutatakse: „Eesti Lammaste Tõuraamat on esimene lammaste tõuraamat, kuhu on kantud 10 aasta jooksul (1931 – 1941) Eestis aretatud või välismaalt imporditud šropširi ja ševioti tõugu lambad. Kahe tõu kõrval leidub veel eesti maalambaid ja suurel arvul segaverelisi lambaid. Eesti maalammas pole villalambana tunnustust leidnud ning seega ei ole eesti maalambaid villalammastena tõuraamatusse märgitud.„ Maalammast täna ametlikult tõuna ei ole. Kasvatajad taotlevad selle tunnustamist põlistõuna mis tähendab seda, et täna eksisteerivad lambad peaksid olema järjepidevas seoses 70 – 80 aastat tagasi eksisteerinud maalammastega. Kuna aga ei suudeta seda tõestada ja lihtsalt tõuna registreerida ei soovita, siis juriidiliselt pole neid olemas. Olemas on aga maalamba entusiastlikud kasvatajad, kes on oma lambad rühmitanud erinevateks liinideks – Kihnu, Ruhnu, Saaremaa ja Hiiumaa – ning on väideldud teema üle, milline liin on rohkem, milline vähem maalammas. Väga kirju seltskond ja populatsioon ning kõrvaltvaatajana küllaltki raske mõista. Vaadates maalammaste populatsiooni laiemalt, siis on nende välimiku mitmekesisus võhiku silmalegi hoomatav. Juba sabade pikkus, mis lühisabalistel lammastel peaks olema vahemikus 8 – 15 cm ei vasta paljudel loomadel maalamba tõu tunnustele. Sabad on pikad ja ulatuvad põlveliigesteni. Sama kirju pilt on villaga, mis kõigub äärmusest äärmusesse. Mõnel isendil on peene säbaraga pehme vill, teisel kahekihiline tugevakarvalise pealisvillaga kasukas. Samas kirjeldatakse põlist maalammast kui kahekihilise villaga jämevillalammast (Nõmmela/Jaama Lambavill 1943). Tutvudes asjaga lähemalt, siis võib mõista, miks neid täna põlise tõuna aktsepteeritud ei ole geeniuuringutest hoolimata. Samas on kasvatajad seisukohal, et maalammas on põline tõug mida tuleb säilitada, ehk siis teda ei aretata mingis suunas. Ei parandata villa ega välimikku vaid säilitatakse teda sellisena nagu ta on. Kas seda populatsiooni hakatakse kunagi tunnustama tõuna või mitte, näitab aeg. Et põlise tõuna ta tunnustust leiaks, on väga kaheldav.
Eestis on veel palju erinevaid lambatõugusid, mida entusiastlikud kasvatajad on omal initsiatiivil sisse toonud. Nendest võib nimetada gotlandilammast, islandilammast, Rootsi peenvillalammast, Belgia piimalammast, Ouessant lammast, Soome maalammast ja palju lihalamba tõuge. Sisuliselt võib pidada sisse toodud puhtatõuliste lammaste puhtatõulisi järglasi „krantsideks“, kuna neil ei ole Eestis tõuühingut ja ametlik aretus puudub. Aretuse läbiviimiseks ja tõuraamatu pidamiseks on seadustega sätestatud nõuded. See eeldab vastavaid teadmisi ja rahalisi vahendeid ja ka antud tõu kasvatajate olemasolu kes oleksid valmis osalema jõudluskontrollis. Iga sissetoodud lambatõule ei ole võimalik aretust organiseerida. Sellepärast sõltub nende lammaste veresus ja tõupuhtus kasvatajast. Paljude tõugudega on juhtunud nii, et ajapikku on populatsioon vaikselt hääbunud. Nii on läinud näiteks Soome maalambaga. Teadaolevalt pole uusi tõuloomi juurde toodud ja nende järglastest on aastate möödudes saanud ristandite kari, kes on mööda Eestimaad laiali ning tihtipeale räägitakse neist ikka kui Soome maalammastest. Tegelikult pole ta seda enam ja lamba päritolu on kasvatajale ähmane. Tõu säilitamisel on probleemiks tavaliselt uue jäära muretsemine, mis on kulukas ja paratamatult tuleb aastatega sugulus populatsiooni sisse. Samas on tõulised lambad oma häid omadusi edasi andnud ristanditest järglastele ja see on hea. Eks näita lambakasvatajate poolne talle puhtatõulise esivanema äramärkimine seda, et 100 % veresusega tõulist looma väärtustatakse ka ristandite karjas. Selline pilt on Eesti lambamaastikul: segaverelised tõuloomad, puhtatõulised krantsid, emotsioone tekitavad maalambad ja rohkearvuliselt teadmata põlvnemisega ristandid.
Tänapäeval on suund sinnapoole, et enam ei ole mõistlik kasvatada lambaid ainult kui maastikuhooldajaid. Igal tõul on oma potensiaal ja läbimõeldud tegevuse kaudu on võimalik enam-vähem ära majandada ilma, et tegevus oleks pelgalt hobi. Õigem on võtta oma majapidamisse sobiva suunaga lambad, proovida võtta sellest maksimum ning kindlasti jälgida reeglit – soovid saada, siis tuleb ka anda, et kasu oleks kahepoolne. Õiglane on loomakasvatusega tegeledes loomade heaolu silmas pidada. Intensiivset tootmistalu majandades kaalub tulu, kohustused ja riskid tihti üle loomade heaolu. Lambakasvatus võiks olla väiketalus üheks lisandväärtuseks kuid tervet talu ära majandada lambakasvatusega ilma intensiivse tootmiseta on täna võimatu.
Villast
Öeldakse, et lambast läheb raisku vaid kisa, sest kõik on võimalik ära tarvitada. On see ikka nii? Tõenäoliselt suur osa Eesti lammaste villast ei jõua kunagi soojendama eestlase ihu ja hinge vaid leiab oma kurva lõpu kompostihunnikus või lõkkes. Paremal juhul kasutatakse seda soojustusena seina vahele toppides või laudalaele kuhjates. Lambakasvatajatele on vill tülikas kõrvalprodukt, mis tekitab lisatööd ja kulu. Villa müügist saadav tulu ei korva isegi pügamisele tehtavaid kulutusi. Vill on väheväärtuslik ja parem kui seda ei oleks – nii arvab enamus lambakasvatajaid, kelle karjad moodustuvad lihalammastest. Ometi leidub neid, kes nii ei arva. Need lambakasvatajad on kindlasti ise tihedalt käsitööga seotud ja nende lambad on karja valitud silmas pidades eelkõige villa omadusi. Villavabrikud kurdavad täna kvaliteetse tooraine puuduse üle ning villa ostetakse välismaalt sisse. Ainult kodumaisest villast tehtud lõng on liiga kare ja tarbijad sooviks on pehme lõng ja sellest tehtud tooted. Väikese lambakarja pidajatel on probleemiks oma villast lõnga tegemine. Suuremad villavabrikud nagu Jõgeva ja Raasiku töötlevad ainult suurtes koguseid villa. Raasiku miinimum pestud villa kogus on 100 kg, Jõgeval 50 kg. Lammast pügatakse küll kaks korda aastas, kuid 50 kg villa saamiseks peab kari olema väga suur. Üle aasta villa säilitada ei soovitata ja pikema aja jooksul kogutud ning seisnud villa vabrikud vastu võtta ei taha. Väikeseid villavabrikuid on viimasel ajal oma uksed sulgenud. Mõne villavabriku lõnga kvaliteet ei ole jällegi piisavalt hea et oma villa sinna raatsiks viia. Vaevaga kogutud villast tahab igaüks saada parimat võimalikku lõnga. Tihtipeale asuvad väikesed villavabrikud teises Eestimaa otsas ja siis juba lisandub edasi-tagasi sõitmiseks suured kulud mis tuleb korrutada kahega, sest valmis lõngale tuleb ka järele minna. Lõnga tegemise teenus plus transpordikulud tõstab lõnga omahinna väga kõrgeks. Nokk kinni ja saba lahti. Oma lamba villast lõnga saamine ei ole lihtne, on seotud paraja peavaluga, rohke tööga ja suurte kulutustega. Ja kõige selle juures tuleb konkureerida suurtootjatega mujalt maailmast. Tundub suhteliselt lootusetu. Aga ei. Eesti talupidaja on visa ja kangekaelne ning pigem tuleb viimasel ajal väiketalunikke – villalambakasvatajaid -käsitöölisi juurde.
Sügis on villalambakasvataja saagikoristuse periood ja õnneaeg. Imeline tunne on torgata käed puhta vast pügatud pehme veel lambasooja villa sisse. Vill on atuke rasvane ja lõhnab mõnusalt lamba järele. See on villalambakasvataja palgapäev. Palun nüüd mitte valesti aru saada. See vill, millesse käed torgata tahaks, ei ole mitte selle lamba seljast, kes mööda kartulipõldu ringi jookseb ja tugevate seedehäirete alla kannatab. Ei-ei, kindlasti mitte! Seelammas ei jookse vabalt mööda võpsikut ega „hoolda maastikku“ vaid on kindlasti pärit kaunilt karjamaalt, mis on aiaga piiratud ja tema niigi puhas kasukas on veel puhtamaks pestud mitmete soojade sügisvihmade poolt. Kui lammast peetakse maastikuhooldajana, siis suurema tõenäosusega puhast villa temalt ei saa. Takjaid, nupud, seemned ja muud sodi on peaaegu võimatu villast hiljem kätte saada. Selleks, et prügi ei satuks villa sisse peab karjamaa olema aiaga piiratud ning seda tuleb vähemalt korra suvel niita. Maha niidetud taimeid, mis enne olid lamba poolt põlatud, krõbistatakse peale kuivamist ilmselge naudinguga ära. Kui juhtub nii, et lambad pääsevad karjamaalt välja võpsiku, siis piisab vaid korrast ja vill võib saada rikutud. Villa sodist puhtaks noppimine on väga aeganõudev ja tüütu tegevus. Puhta kvaliteetse villa saamine lambalt ei ole lihtne. See sõltub paljudest erinevatest asjaoludest. Villa kvaliteeti mõjutab kõik: karjatamine, ilmastik, taimestik karjamaal, mineraalide-vitamiinide osa söödas ja veel palju-palju muud. Samuti lamba tõug ning kasvataja enda suhtumine villa ja lambasse. Sama tõugu lammastel võib vill olla vägagi erinev sõltuvalt eelpool mainitud faktoritest. Kuid lammast pügatakse tavaliselt kaks korda aastas. Kui sügisese villa saab puhtalt kätte, siis kevadise villaga on teised lood. Talvel on lambad laudas, söödaks on hein ja hoolimata kõigist pingutustest satub rohkemal või vähemal määral sodi ikkagi villa sisse. Talvine vill on kvaliteedilthalvem ka muudel põhjustel. Lisaks talve kesisemale ninaesisele mõjutab villa kvaliteeti uttede tiinus ja kevadine poegimine. Ometi võib talvise villa peale suuremast sodist puhastamist ja pesemist villavabriku viia, kus villahunt selle peenemast sodist puhtaks katkub ja muud masinad edasi lõngaks teevad.
Pügamise juures on väga oluline see, et ei tehtaks topeltlõikeid. Topeltlõige tähendab seda, et esimese korraga pöetakse liiga kõrgelt ja siis lastakse samalt kohalt teist korda üle. Kui prahti on võimalik välja noppida, siis topeltlõikeid, mis tulevad pügaja oskamatusest või liigsest kiirustamisest jäävad villa sees märkamatuks. Välja noppida on neid peaaegu võimatu. Heleda villa seest veel kuidagimoodi, aga musta värvi villas on need täiesti märkamatud. Lühikesed villaotsad risustavad villa sedavõrd, et lõng jääb tupsuline. Osaliselt jäävad tupsud küll trummelkraasi väikse ketta külge pidama kuid enamus jääb siiski kraasvilla. Teiseks võimaluseks neid kätte saada on tupsud ketruse ajal ükshaaval välja noppida. No ei – pigem mitte. Parem siiski pügada puhtalt ilma topeltlõigeteta. Kui lammas on puhta villaga sügisel karjamaalt koju tulnud, siis on hea kiiremas korras ta villast vabastada. Mõned päevad laudas hullamist ja vill on jälle sodine.Minule meeldib pügada lammast pannes ta pikali ja kasutada selle juures abilisi. Esialgu enne lamba pügamisplatsile toomist puhastan põranda. Seejärel panen lamba istuma ja pügan kõhualuse. See vill on ebakvaliteetne – lühike ja pulstunud ning kasutamiskõlbmatu. Siis teen lambale väikse harakiri ja panen ta pikali. Üks abiline hoiab eest ja teine tagant. Juba pügamise käigus sorteerin villa erinevatesse kastidesse. Puhtamad ja paremad palad lähevad kohe masina tera alt eraldi. Määrdunud kohad, kintsuvill ja ebamäärane sorteerimist vajav vill läheb teise kasti. Enne järgmise lamba toomist puhastan põranda ja sorteerin villa veelkord. Parimad lokid pakin kõik värvide kaupa eraldi käsitöö tarbeks. Selle tegevuse käigus saab mõnusalt selja järgmiseks põgamiseks välja puhata. Kõik peaks olema võimalikult ergonoomiline. Nii lihtne see ongi! See viimane lause on muidugi nali, sest otsaesine on märg, nägu on suurest pingutusest sini-lilla-kreemikas ja selg jääb pügamisest ning lambaga maadlemisest päris valusaks. Pügamismasin kaalub ka umbes 1,5 kg ning väike käsi väsib ka ruttu.
Teatavalt on kombeks kõiki asju mõõta ja kaaluda. Sama tehakse ka villaga. Raamatuid uurides võib leida igasuguseid numbreid villa koguste kohta. Mina ei ole alati villa peale pügamist kaalunud. Kaalun siis kui vill peastud ja kuiv ning aeg villavabriku viia. Mõnel üksikul korral olen seda siiski teinud. Kuna praagin mulle sobimatu villa julmalt välja, siis ei ole selle kogus eriti suur. Valitud, sorteeritud pesemata villa tuleb ühel lamba umbes kilo pügamisega. Siinjuures peab lisama, et mida peenem on vill seda aeglasemalt ta kasvab ning „villalammas“ ei tähenda alati seda, et tema seljast saab hiigelsuuri villakoguseid. Kartulipõllulambad annavad kindlasti rohkem villa, kui kaaluda villak kõige sellega mis sinna agade jooksul kogunenud on. Kaasa arvatud ka sabaalused sõnnikupurikad, mis iseenesest võivad juba kilo välja anda. Nagu elus ikka, on kõik väga suhteline.
See lammas ei ole kartuleid võtmas käinud
Villa klassifitseerimine
Lambaid võib eristada nende villatüüpide järgi mida on neli:
- Alusvilla tootvad lambad: Vill koosneb ainult alusvillast. Vill on peene kiuline ja peene säbaraga. Villakarval puudub säsikanal. Siia kuuluvad Meriino tüüpi lambad. Selle villa on käsitsi töötlemine vajab kogemusi. Eestis esindatud tõuna Rootsi peenvillalammas. Sellest villast tehtud lõng on väga pehme. Sobib ideaalselt laste rõivaste ning mütside, sallide ja kampsunite kudumiseks.
- Pealisvilla tootvad lambad: Vill koosneb ainult pealisvillast. Siia kuuluvad Gotlandi-, Leicester-, Cheviotlambad. Vill kasvab neil lambatõugudel pikaks on läikiv, jämeda kiuga. Kraasvilla saamiseks tuleb neid pügada kolm korda aastas. Enamus sellesse villatüüpi kuuluvatelt lammastelt saab imeilusaid nahkasid. Gotlandilammast nimetataksegi karusnaha või kasukalambaks.
- Ülaltoodud lammaste ristand: Alus- ja pealisvilla tootvate lammaste ristandit nimetatakse krossbredlammasteks. Lamba vill on alus ja pealisvilla vahepealne variant. Vill on pikk ja sobib mitmeks otstarbeks.
- Alus- ja pealisvilla tootvad lambad: Vill sisaldab nii alusvilla kui ka pealisvilla. Pealisvill on kareda pika kiuga ja alusvill pehme säbarata vatjas. Siia kuuluvad Islandilammas ja arhailist tüüpi maalambad ka Eesti maalammas.
Villa klassifitseerimiseks on maailmas mitmeid erinevaid variante. Seda tehakse villa peenuse järgi: peenvilla-, poolpeenvilla- või jämevillalambad. Ingliskeelsetes riikides on kasutusel meriino-, krossbred- ja vaibavill. Samuti on ka Rootsis: finull, pälsull ja ryaull. Täpseid piire villa peenuse osas kindlaks määratud ei ole, kuid kuni 26 µm jämedusega villa peetakse meriino-, 26…41 µm krossbred- ja villakut mille keskmine villkarvade diameeter on üle 41 µm vaibavillaks. Täiesti uus villa iseloomustav näitaja on villa mahtuvus mida kasutatakse Uus Meremaal aastast 1994. Villa mahutavus on sõltuv villa säbarusest ja villkarva diameetrist. Säbaram vill võtab enda alla rohkem mahtu. See omadus antakse edasi villalt heidele, lõngale ja kudumine. Suurema mahutavusega villast saab ketramisel suurema mahutavusega lõnga. Lõng on õhulisem ja elastsem
.
Villast täpsemalt
Villakarvade liigitus.
Alusvillakarvad: kõige peenemad karvad, asuvad pealisvillakarvade all on, lühemad ja lainjad. Peenvillalammastel moodustub villakasukas üksnes alusvillakarvadest. Alusvillakarvad erinevad pealisvillakarvadest selle poolest, et neil puudub seesmine säsikiht.
Pealisvillakarvad: pikad, tugeva säsikanaliga karvad. Alusvillakarvadest pikemad. Maalammastel katavad pealisvillakarvad kogu keha. Kultuurtõugu lammastel on pealisvillakarvad peenemad ja erinevad vaevalt alusvillakarvadest. Pealisvillakarvu kasvab lammastel rohkeml karmimas kliimas.
Ohekarvad : lühikesed, tugevad, karedad, säsikanalitega karvad. Kasvavad peal, kõrvadel ja jalgadel
Villakarvade asetus nahas ja tihedus
Villakarvade asetus nahas oleneb karvanääpsude asetusest. Naha ristlõikel võib näha üksikuid jämedamaid villakarvu ja nende ümber gruppidena peenemaid. Villakarvade rohkus grupis kõigub 3 – 12 villakarvani. Nahapinnal moodustavad alusvillakarvad salgakesi, salgakesed villasäugukesi ja villasäugukesed säuke. Kui karvanääpsul on loogeline kuju, siis villakarv omab lainelise, vedrusarnase või lokkiva kuju. Peenvillalammaste villakarvadel pole märgata erilisi kasvusuundi. Jämevillalistel lammastel on villa kasvusuund pisut tahapoole pöörduv ja allapoole langev. Mida peenemad on villakarvad, seda tihedamalt nad kasvavad.
Jämevillalistel lammastel langevad villakarvad selja pealt kahele poole. Iseloomustavaks on villakarvade juures säugu vahede moodustumine. Villakarvade tihedus oleneb lamba tõust, lamba soost, vanusest, söötmisest ja aastaaegadest. Karedamas kliimas kasvab lambavillakus rohkem säsikanalitega villakarvu. Säsikanalitega villakarvad hoiavad eneses rohkem õhku ja reguleerivad kehatemperatuuri tunduvalt paremini kui peened villakarvad. Lamba vanusega väheneb villakarvade tihedus. Samuti kehval söötmisel, eriti, kui söödetakse valguvaese söödaga, mis tõttu osa villa võib välja langeda. Kevadel kui uttedel on talled toita ja piimatootmisel vajalik suuremal hulgal valku kannatab vill sagedasti valgupuuduse tõttu.
Villakarvade vahetus
Villakarvade vahetust on kahte liiki. Sünnijärgne mis toimub noortel loomadel sõltumata astaajast. Kevadine talvekarva ajamine, mis sõltub ilmastikust ja aastaajast. Maalammastel arenevad alusvillakarvad talvel märgatavalt kuid suvel langevad need suuremalt jaolt maha. Tõulammastel pole märgata aastaaegade järele korrapärast villakarvade vahetust, kuid ka neil areneb talvel tihedam villakate.
Villa füüsilised omadused.
Villa peenuse all mõistetakse villakarva ristlõigu läbimõõtu, mida märgitakse mikronites (1µ = 0,001mm). Villakarva peenuse kõikumine on erakordselt suur, olenedes lammaste tõust, soost, vanusest, toitumisest, pidamisest jne. Lambavilla peenuse kõikumine 10 – 160 ja enam mikronit. Kõige peenemad villakarvad esinevad alusvillas ja meriinovillas. Üksiku villakarva peenus võib kõikuda 10 – 20 %. Villakarva ebaühtluse on tingitud füsioloogilisest olukorrast. Ebaühtlast villa hinnatakse madalamalt kuna selle füüsikalised omadused on nõrgemad. Mida peenem ja ühtlasem on vill, seda paremad on tema füüsikalised omadused ning seda kõrgemalt teda hinnatakse. Villa peenuse määramine on suure tähtsusega ja olulisim tegur villase lõnga omaduste määramisel.
Lainjus ehk säbarus
Villa säbaruse all mõistetakse villakarva loogelisust ehk lainjust. Villakarva lainjus on tingitud karvatupe kõverusest ja kujust. Kuna villakarva sarvestumine toimub karvasibula peal asetsevas karvatupes, siis villakarvale jääbki edaspidiseks kuju, mille ta saab oma tekkeperioodil karvatupes.
Eristatakse kolme lainjuse põhikuju.
Lamelainjus – iseloomustatakse sellega, et siin on lainjuse looke kõrgus väiksem selle alusest. See lainjuse vorm on omane meriino pikale kammvillale. Väljavenitatud lamelainjas kuju esineb karmivillaliste parandamata maalammaste villal.
Normaallainjust – iseloomustab see, kui looke kõrgus on suurem selle alusest. Siin esinevad mitmed alavormid. Siia kuulub ka ülisäbar, kus villakarva looked omavad juba silmusja kuju. Ülisäbarust loetakse villa veaks, kuna see iseloomustab villa sassis olekut, villa nõrka kandejõudu, samasugust elastsust ja vormitavust, mitteküllaldast villa tihedust ja säärast villa kasvatava lamba nõrka konditsiooni.
Villakarva lainjust mõõdetakse loogete arvu järgi teatava pikkuse mõõtühiku cm või tolli kohta. Näiteks väga peenel elektoraal-meriino-villakarval esineb ühel tollil keskmiselt 32 looget, rambujee külje villal 11-17 looget, sauddaunil 9-10 looget, hämpŝiril 8 looget. Seega migda lainjam vill, seda peenem see on. Lainjust vaadeldakse normaalkujul st. lambalt pügatud töötlemata ja pesemata.
Villa säbaruse praktiline väärtus seisneb selles, et see tingib villa ja sellest valmistatud toote iseloomu. Kui villakarv kogu oma pikkuses omab ühtlase peenuse ja ühesugused teised omadused , siis selline villakarv on kogu oma ulatuses ühtlaselt lainjas. Villa ühtlane lainjus-säbarus tagab hea villa.
Villa ühtlikus
Tähtsamaks villa omaduseks on villa ühtlikus. Selle omaduse all tuleb mõista, et villa karv on kogu oma pikkuses ühtlase peenusega, samuti villa üksik säuk ja kogu villak. Villakarv on hea ühtlikusega kui ta kogu ulatuses või suuremas osas on ühtlase peenusega. Võrdsete omaduste juures keskmise peenusega vill, milles esineb vähem erineva peenusega villakarvu on kõrgemalt hinnatud kui vill, mis on küll peen või ülipeen, kuid milles leidub üksikuid jämedamaid villakarvu, st. on ebaühtlane. Meie parandamata maalamba villasäugus esineb kahesuguse peenusega villakarvu, pealis- ja alusvillakarvu. Pealisvillakarvad on jämedamad, alusvillakarvad on peenemad. Meie maalammaste vill on seega ebaühtlase peenusega. Kultuurtõugu lammaste vill koosneb peamiselt alusvillakarvadest ja on palju ühtlasem primitiivtõugu lammaste villast. Kehaosade järgi on kintsu vill üldiselt ebaühtlasem aba ja külje villast, mis on maksev meriino- kui ka maalammaste kohta. Ka villaku ühtlikusel on praktiliselt suur tähendus ja väärtus. Mida suurem on villa ühtlikus, seda kõrgem on selle väärtus. Laiemas mõttes villa ühtlikuse hindamisel tuleb peale peenuse arvestada ka villa teisi omadusi, nagu pikkust, värvust, läiget ja kandejõudu. Villa peenuse ja lainjuse vahel on reeglipärane side. Mida jämedam vill, seda harvemad on lainjuse looked ja seda vähem mahub neid vastavale pikkuse mõõtühikule. Mida peenem vill, seda tihedamad on looked ja seda rohkem mahub neid pikkuseühikule.Seda aluseks võttes määrataksegi villa peenust säbaruse loogete arvu järgi.
Villa pikkus
Villa pikkusel on suur praktiline tähtsus, kuna sellest oleneb lõnga tugevus ja siledus. Pikal villal esineb vähem villakarva otsi, järelikult on selline lõng siledam. Kammvilla pikkuseks on 7 – 14 cm. Villa pikkus esineb tõu omadusena, kuid olenedes mitmesugustest teguritest, ilmnevad selles osas ühe tõu piires suured kõikumised. Kõige lühemat villa annavad meriinolambad, kusjuures eri tüüpide vill on eri pikkusega. Keha mitmesugustel osadel esineb erineva pikkusega villa. Kõhul kasvab lühem vill kui küljel. Turjal ja seljal kasvab tavaliselt pikem kui küljel. Villa pikkuse erinevus tõu piires on tingitud lamba individuaalsusest, east, soost, toitumisest, pügamise sagedusest jne. Kahekordsest pügamisest saadakse villa veidi rohkem kui ühekordsel. Meriinolambaid pöetakse korra aastas, jämedavillalisi tõuge ja samuti inglise pikavillalisi lihalambaid pöetakse kaks, mõnikord isegi kolm korda aastas. Et pikkuselt toota kõrgemasordilist villa ei tohi meie oludes lambaid pügada üle kahe korra aastas. Kui vill nõrga toitmise või mõnel muul põhjusel poole aasta jooksul ei anna nõutavat pikkust, siis tuleks villa kasvuaega veelgi pikendada, kuid ühtlasi jälgida ka põhjusi, miks villa kasv on aeglane. Rahuldavates oludes peetud terved lambad peaksid andma poole aastase pöega nõuetekohase pikkusega villa. Peale pügamist kasvab vill kiiremini, hiljem veidi aeglasemalt. Kui lamba toitmine on kogu aasta lõikes ühtlane, siis villa kasv areneb kuude lõikes ühtlaseks, jäädes siiski aeglasemaks mida kaugemale pügamisajast.
Villkarva värvus ja läige
Värvus võib olla valge, must, hall või pruun. Kõige rohkem saadakse lammastelt valget villa. Valge värvus on domineeriv pruuni ja musta ees. Valge villa puhul mõistetakse värvuse all eelkõige villa tooni, mis jääb villale peale pesemist. Seda näitajat nimetatakse kolletumise asteks ja see sõltub rasuhigi värvist. Hinnatud on valge ja valgele võimalikult lähedased toonid nagu helekreem ja kreem. Kollane rasuhigi soodustab villa kolletumist. Kolletunud vill on võrreldes valgega väikese tugevusega, värvub halvasti ning on väiksema värvikindlusega. Villakarva läigeon oluliseks näitajaks just käsitöölõnga puhul. Villa läige ehk lüstrilisus iseloomustab villkarva omadust temale langenud valguskiiri suuremal või vähemal määral tagasi peegeldada. On teada konkreetsed lambatõud, kelle villakuid tuntakse just nende ilusa läike poolest (leister, linkoln, border leister). Villa läiget tuleb hinnata pestud villal, sest rasuhigi suurendab villa läiget.
………………………………………………
………………………………………..jätkub ku vaim pääle tuleb ja kutsu ei haugu
Kasutatud kirjandus:
Agr. E. Nõmmera ja agr. K. Jaama Lambavill Põllumajanduslik Kirjastusühistu „Agronoom“ kirjastus Tallinn 1943
Loomakasvatus II Lambakasvatus E.Liik mag.agr.
Greta Stenberg Elämä lampaiden kanssa- lampaiden puolesta Typopress OÜ Turu 1998
Maarit Äärilä Taina Harmonen Lampaankasvattajan käsikirja WS Bookwell OÜ Porvoo 2007
Johanna Rautiainen, Ulla Savonlainen jpt. Hyvä tapa toimia lammasketjussa Libris Oy, 2006
K. Jaama Lambakasvataja käsiraamat Kirjastus Valgus 1984
H. Viinalass, S. Värv, P. Piirsalu,O. Saveli “Teadmata päritoluga lammastest” Tõuloomakasvatus nr 4 dets 2006
http://www.kaspaikka.fi/materiaali-ja-kuluttajatieto/index.html
http://www.edu.vlk.fi/koulut/tyry/rile/villat_.htm
ja palju muud
Vana-Olevi 