Iga lõpp on millegi uue algus …

….ja saigi läbi üks kena etapp minu elus. Võib öelda, et asi on lõpetatud. The end. Üleeile pakiti polütunnel kokku ja viidi minema. Lambad-kitsed ka läinud. Nüüd on alles vaid mingi kogus lõnga, mõned jäärapunnid lihaks, pakkimismasin ja kaarutaja, üksikud jänesepuurid ja triibuseelik. Ma ei ole kurb. Kui siis natukene vaid. Nii ilusat ja valutut loomapidamise lõpetamist ei tule vist tihti ette ja see soojendab südant. Näinud ka igasugust. Olen asjade käiguga rahul ja virisemine oleks kurjast. Hästi sai tehtud ja õigel ajal lõpetatud. Mulle on igasuguseid küsimusi esitatud, et miks? Kas pankrott? Naljaga pooleks esimesed kolm põhjust on – Ansip, Ligi ja Pevkur :) ……. Kevadel juba müüsin usinasti lambaid mõtted  lõpetamise suunas. Suvel sai toimetatud nii nagu ühes toimivas majapidamises ikka, aga no kaua sa pead vasta seina peksad. Kõige raskem ja stressi tekitavam oli otsus vastu võtta. Kahju – nii palju oli panustatud, tööd tehtud, ilusti oli välja kukkunud ja kuidas ma siis nüüd alla annan. Punnitaks ikka edasi….Väiketalu majandamine on EW-s nii lootusetu üritus. See vajab pidevat doteerimist või enese müümist või ilgelt head äriplaani. Lambateema pole ilgelt hea äriplaan kahjuks. See on elulaad või  väikest kasumit tootev lisandväärtus muu majandustegevuse kõrval. Muidugi on ettekujutused, vajadused ja nõudmised väiketalust persooniti erinevad, a mind hetkeseis ei rahuldanud ja tuleviku visioon samuti. Põhimõtteliselt ei meeldi mulle kogu süsteem, mis lõhnab lähitulevikus kollabeerumise järele. Pean silmas projektipõhist kultuurat ja toetuspõhist põllumajandust. Sa võid siin hektareid kartuleid maha panna või misiganes teha, see ei anna turvatunnet. See on enda petmine. Selleks, et toime tulla tuleks enese müümisega tegeleda – projektid, koolitused, väike langevarjuhüpe rahvariideseelikus või muu säärane. Vähemasti minu maailmanägemuse järele oleks igasugu koolituste ja tsirkuse tegemine raha saamise eesmärgil  enesemüümine. Viimane lause on ilma igasuguse pahameeleta või kriitikanooleta kellegi aadressil. Loomulikult tuleb kasutada ära võimalused ja võtta sealt kust antakse jne., a mina selle butafooriaga lihtsalt kaasa minna ei taha. Siis veel see pensioni teema. See on valus. Tulevik ei too miskit ilusat kui jätkaks samas vaimus. Usun, et muidu kuuluksin pikemas perspektiivis nende tuhandete hambutute maainimeste hulka. See pole eriti ahvatlev. Lastele koormaks jääda – tänan ei. Ja mis jääb siis minul üle. Kuus ja pool aastat meditsiinist eemal tähendab seda, et kaua mõtisklemiseks aega pole. Mis seals ikka. Saab hakkama ja jääb ellu. Vokk ja karvapallid kuuluvad endiselt minu ellu ja tuttavaid kes villalambaid peavad on ka mitmeid. Ladu on mul pikemaks ajaks täis varutud head ja paremat nii et vokk seisma ei jää. Kui ketrusvill otsas lähen müts näpus mõne tuttava lambakasvataja juurde villa lunima:) Lambakasvatamisega võib alati uuesti alustada kui muud asjad korda aetud ja turvatunne tagatud. Kindlasti ei teeks ma enam nii kui siiani tehtud vaid rohkem endale mõeldes, omatarbeks ja kindlasti väiksemas mahus. Mis saab registrist? Mitte kui midagi. Las ta olla seal üleval nagu ta on. Nagunii hakkas see sellisel kujul kokku jooksma ja vajaks väga uuendamist. Mingit programmi, mis haldaks kogu informatsiooni. Kui keegi võtaks ja hakkaks sellega edasi tegelema oleks mul ainult hea meel. Vana-Olevis läheb elu aga edasi omasoodu. Eile käis kõva teede remont. Kokku on nüüd (tänu lammastele) laotatud 7 koormat killustikku ja seda tuleb veel.  Igasugune vanaraud läheb ühte hunniku ja kõik mis põleb läheb teise hunniku. Rehaga hoov puhtaks. Minilammaste aia korjan kokku ja panen lakapeale. Lillepeenar korda, tänavakivid maha jne jne katuse ehitus ja muud pisiremondid ja tegemata asjad. Üks sitahunnik jääb laagerdama (väärt kraam ju), teise planeerin siledaks ja haljastan ära. Positiivseid asju on palju. Näiteks ei saada pria enam mulle kakapruunis ümbrikus kirju, mida ma lugeda ei oska. Lillepeenrad – ilupuud ja põõsad jäävad lambahammastest puutumata :) Otsin oma sõbrad üles ja hakkan neid tüütuseni külastama – ise nad virisesid koguaeg, et mul nende jaoks aega pole. Nüüd saavad ja täiega :) Jah, häid asju on. Ütleks nii, et olen fokusseerinud oma tulevikuvisiooni ja näen asju väga optimistlikult. Töötegemise isu, mis vahepeal oli kadunud, hakkab vaikselt tagasi tulema. Kui Mardilaat möödas pakime Toomasega kohvrid mis mõõtmetes 55 x 40 x 20 :)  ja läheme 18 päevaks väljateenitud puhkusele. Ära siit novembrist. (Öäkkk, homseks lubab lörtsi) Laotan kohe oma valutavad liigesed sooja piimvalge liiva  peale laiali – paak päikese poole, võtan vihmavarjuga kokteiliklaasi kätte, naudin türkiissinist ookeani  ja  niisama olemist ning unustan mõneks ajaks igasugused argipäevased mured……seesama koht jah…..olen seal olnud  :))) Fuerteventura here we come :)))

M3 staatus….

saavutatud ehk Maedi Visna uuringud kolmandat aastat teht ja kari viiruse vabaks tunnistatud :)

Minilambad poeginud

Sel aastal on meid õnnistatud rohkelt ilusate minilamba talledega. Ja mis kõige toredam – kuus neist on uted. Noor must jäär kes sel aastal asjal käis, ei ole ise eriti suurem asi, kuid paremat polnud võtta. Clemenzit ja Mati-Juniori aga kasutada nende peal ei saanud. Eelmise aasta suured plaanid tuua Hollandist ports värsket verd juurde läks kahjuks, mitte minust olenevatel põhjustel, vett vedama. Tea kas ei osanud õigesti asju ajada. Ehk oleks pidanud eellepingu koos mingi sissemaksega tegema, ei tea. Ei küsitud ja ise ka pakkuda ei osanud. Pikk kirjavahetus oli juba aasta algusest ja loomad olid lahkelt lubatud. A kui sügisel kokkulepitud ajal tahtsin järgi minna, selgus, et lambaid  enam pole. Maha oli müüdud. Nojah, lihtsam ja turvalisem esimesele ettejuhtuval kes raha näpus tuleb elukad maha müüa, kui oodata mingit eestlast kuskilt kaugelt. See selleks. Pole ullu, elame edasi ja saame hakkama. Kogemuse võrra rikkam. Täna on hoopis teine olukord ja Hollandi  sõita enam ei kavatse.

Noore musta jäära järglased on aga kõik eranditult ilusad ja terved. Üldpilt on väga ühtlane. Talled ühesuurused ja mis peamine – väga elujõulised ja krapsakad. Minilammastega majandada on tõesti lihtne ja mõnus tegevus. Poegimisega pole mingeid probleeme. Siiani on saadud ise hakkama. Ega seal palju abistada olegi, sest sünnitustee on käe jaoks liiga pisike. Kui siis sõra otsast sikutada, aga seda pole ka eriti vaja olnud. Emaomaduselt on uted ülihoolitsevad. Talled ise on sellised sõnakuulmatud, lähevad hulkuma ja ei hooli emast ühti. Vahel seisan lihtsalt niisama ja vaatan üle aia toimuvat. Sinna aia najale võib kõõluma ja vahtima jäädagi. Seal võib siis näha näiteks sellist pilti, kus vast tallega maha saanud uted jagavad omavahel maid ja peksavad päid, kuna nende talled on omavahel sõbrustama hakanud. Aga emadele see ei meeldi ning nad üritavad oma talle kiivalt enda juures hoida. See aga ei õnnestu, sest talled uudistavad maailma ja kepsutavad ringi ning uted ajavad neid ninad maas torisedes taga, vahel teineteisele müksu andes. Kui jäädakse pikemalt päid kokku peksma võivad lapsed mõlemil kaotsi minna. Haleda määgimisega otsitakse neid siis taga, kuni lõpuks enda oma paljude seast üles leitakse ja trall võib jälle otsast pihta hakata. Vahel jääb mõni väike unimüts sõime alla magama ja siis on kõva hädakisa kui last ei leita. Sünnivad nad selliste kilostena, no nii natuke peale või ka alla. Nagu väikesed imeteod, aga ikkagi lambad. See pätakas siin all pildil on üleeilane, nabanöör kõhu all tilbendamas.

Kohe-kohe on vaja nemad ka välja lasta – suured lambad lähevad täna  –  kuid enne seda tuleb tuvastada kes kelle laps on ja ära märgistada. Mu meelest kõik täiskasvanud uted on  ühte nägu. Enam ei tee vahet kes on Clara kes Veera.  Jumala ühte nägu kõik nagu copi ja paste. Aga selleks puhuks on ka omad šnitid olemas kuidas selgust saada. Tuleb vaadata kes kelle tissi all lutsib või võtta tall ära ja vaadata milline mamma hädaldama hakkab. Umbes nii see käib. Kahju on, aga tuleb nendele väikestele liiga vara märgid kõrva panna muidu pärast on võimatu emadust tuvastada.Kõrvamärkidega aga sellised lood, et need ei taha mitte kõrvas püsida. Auk läheb suureks ja kõrvamärk kaob ära. Teist auku aga nii tillukesse kõrva enam ei tee. Kunagi kui ma neid kõrvamärgi asju ajasin, sai käidud ekstra Tartus selle pärast. Seletasin pikalt-laialt, et milline peaks märk olema. Tulid ju mul loomad ka erinevate kõrvamärkidega. Rääkisin, et võiks olla rõngas, mitte kahes osas, sest viimased kukuvad lihtsalt kõrvast ära. A nagu ikka, riigihange jne – ole õnnelik, et sellisedki said.

Tallehooaeg

Meil ka esimesed talled sündinud. Pühapäeval tulid peenvillased poiss ja tüdruk. Eile puhtatõulise   gotlandilamba talled, jäär Hansu järglased. Sündisid kõik ise, abi ei vajanud. Olid juba kenasti olemas kui mina lauta jõudsin. Viimased aastad on näidanud, et vaatamata kliimasoojenemisele on talv Eestis  ikkagi olemas. Tõesti hea kui poegimine nihutatud kevadesse ja ei ole tarvis lambaid omale kõva pakasega tuppa vedada nagu Maalehest lugeda võis. Kes võttis talled voodi, kes viis vannituppa. Nalja nabani! Ehh, eks ole kunagi isegi rumalusi tegehtud….. Meil siin aga kõik väga rahulik. Ei mingeid šõuelemente. Lambad on laudas ja ise toas ja elu kulgeb omasoodu nii kuis peab…. Kuniks veel päris kevad pole kätte jõudnud ja kus kõik lirtsub, sulab ja ootab tahenemist võib lugeda Čapeki “Aedniku aastat”. Tea kuidas teistel, a minu reha-labida käsi juba sügeleb…

Jäärad karja 2011

Töine päev oli täna. Vaheseinad boksidele ja lambad kõik sorditud. Jäärad karja toodud ja laudas suurpuhastus teht. Eile magasin terve päev palavikus ja täna higistasin selle välja :) Tamiflu aitas ka vist. Alltoodud teave rohkem iseendale, et see ära ei kaoks kuhugi või nii. Siis on ta siin kindlalt olemas. Läpakatega juhtub igasugu jama, nagu ma olen korduvalt kogenud. Eelmine aasta kevadel jooksis arvuti kokku. Pahandus missugune. Palju üle aasta nad  mul vastu ei pea. Mingeid erilisi saladusi mul siin ka pole, kõik on korras ja läbipaistev, ok …… Poegimine algab järgmisel kevadel aprilli alguses. Nihutasin meelega seda aega natuke edasi võrreldes eelnevate aastatega. Tunnel ikkagi külmlaut ja mine seda talve pikkust tea. Muretsemist omal vähem ja lihtsam ka kui ei pea lõpptiineid loomi edasi- tagasi tunneli ja lauda vahet tirima. Tortila, Monaliisa ja Kõverjala jäätan sel aastal tühjaks. Pole vaja mul nii palju tallesid. Las kasvatavad villa ja puhkavad jalga :))Selle hullu tembu ma tegin ka ära, et Clemenz von Fehmarn – pruun minilamba jäär – sai eksperimentaal korras omale noore peenvillase valge ute EE0002682655. Põnev, kas saab hakkama ja mis sealt küll tulla võib :))) 12 minilamba utte ootavad pikkisilmi veel omale uut jäära.  Küll ta tuleb ühel päeval. 26 utte kevadel poegimas on minule küll ja veel. Kevadisi tallesid võib arvestada nii: 10 peenvillasel utel 28 talle, 4 gotlandilammast 7 talle, 12 minilammast 10 talle …… Ettevalmistused extreemsex talveks on tehtud. Kõige võimsam lumefrees toodi majapidamisse. Vähendab natukenegi labidatööd. Viimane talv nutsin sõna otseses mõttes lumelabida najal. Igalpool pidi heinarulli laiune avaus olema punktist A punkti B ja C ja D. Traka ja ATV olid pidevalt töös, kuid labidat tuli sellegipoolest usinalt liigutada. Ega tali seegi kord taeva jää…..

EE0002521060 pruun 8055 liini jäära juurde:

• SE4191808010 must
• SE419186107 pruun
• SE419185023 valge
• EE0002228266 pruun
• EE0002228297 must

EE0002520964 musta 8002 liini jäära juurde:

• SE419186054 pruun
• SE419186138 valge
• SE419185007 valge
• EE0002228174 pruun
• EE0002228208 must

Gotlandi lamba jäär Hans EE0002600369

• DK660360199
• DK660360194
• DK660360191
• DK660360202

Saage tuttavaks….

 

…. uus gotlandi jäär Hans. Natuke uje ja häbelik veel, kuid küll kohaneb. Vanust on 1,5 aastat, kenad lokid ja ilus välimik. Täitsa ok poiss. Tuli ta Noarootsist. Isa on pärit Saaremaalt. Nüüd meil on hetkel 8 jäära. Mõtlesin, et ega vahet pole enam kas seitse või kaheksa – palju on palju :))) Villaka gotlandi ristandeid enam ei taha. Tallede vill vildistub seljas ja järgmine niide on karm karv ja kadunud gotlanidilamba villale omane läige. Ühesõnaga vill on niru. Ristanditega on elu muidugi lihtsam, selles suhtes ma saan aru küll miks ristandi toetajaid palju. Miks? Vot jääb ära peavalu, mis seotud uue jäära muretsemisega ja nuputamisega keda kellega paaritada ja minnakse kergema vastupanu teed. Noori uttesid karja uuenduseks jättes tekib kohe probleem, sest vaja uut jäära. Ristandjäära  muretsemine palju lihtsam. Võta või naabrimehe käest :) Olen siin nädalajagu pead vaevanud ja proovinud ette mõelda/arvestada, et keda kellega kokku panna. Pole see nii lihtne kui ressursid jäärade-uttede näol on piiratud, soovid arvestada teistega ka ning mõtled juba järgmise ja ülejärgmise aasta peale. Paras matemaatika ja kahjuks pole see minu tugevam pool. Ühesõnaga gotlandi tüdrukud saavad omale korraliku kosilase ja kui jumal annab peaks kevadel  gotlandi tallesid saama. Peenvillakatest lähevad tööd tegema 8002 ja 8055 liini jäärad ja 8047 liini esindajast ka vist üks Eivere poiss kelle ma ristisin Volliks, sest tal on imeilusad loomulikud lokid ja süda hell – nagu selles laulus :) Milline naeratus ja vesised suured silmad. Armu või ära. Iseloom on sama mis kunagi Tolvanil. Tea mida Isa seal Eiveres nendega tegi, et kõik jäärad tal sellised on… Mõne ute jätan võib olla sel sügisel paaritamata. Las puhkavad jalga kevadeni, siis vaatab mis edasi. Ei ole kohe üldse kirjutamise lainel. Pea muid mõtteid täis. Mardilaat läheneb kiirelt ja ikka sama seis kui eelmine aasta, et oleks vaja veel seda ja toda ja nagu vähe jõudnud või nii. Tea kuhu see aeg kaob….puhata ja mängida tahaks….

No villa krussitan ma vokiga ikka edasi, see sama loomulik kui söömine või magamine…..

Lamba pügamise video

Mammaradzi uus üllitis :)

Lamba pügamine e. minu palgapäev

 

 

 

 

Kivihall ja viimane Eivere poiss uude koju

 

Soome maalamba vill + 30 % Alaska malamuudi villa + 5 % angoora-meriino segu. Pehme pehme kergelt udukarvuline kivihall salli-mütsi lõng. Mõlemad tokid 231 m kaalud 152g ja 155 g.

Viimane ilus peenvillane jäär päritoluga Eiverest läheb uude koju. Saagu neid pehmevillaseid – karvaseid palju palju nagu kihulasi  :) Mul on ülihea meel, sest nende näol oli tegemist tasakaalukate rahulike pehmevillaliste härradega. Nagu näha demonstreerib ta kui puudlike näitusel paelakese otsas. 90 ja + kilogrammine puudlike. Twelve point to Sweden!!!  Tema asemele tuleb puhas gotlandi jäär, nii et järmine hooaeg on tõulised gotlandi talled. Nende kahe ristamine annab ilusa välimiku, talledele kiire kasvu ja normaalse lihakeha  kuid vill minu hinnangul ei ole hea. Gotlandlase nahk on  kordades parem kui ristandil ja villaka vill kordades parem kui ristandil. Gotlandilambad on üldiselt väiksemad ja kasvukiiruses jäävad talled villakale alla, nii et selles osas andis peenvillakaga ristamine plussi. Minu katsetused nende ristamisel said selleks korraks läbi.  Sosinal saladuskatte all võin öelda, et vaikselt küpseb minus soov mini ja peenvillane kokku panna. Ma ei tea kuidas see tehniliselt peaks toimuma, kas jäärale tuleb taburet anda või kuidas?

Jäärad müügis

Viimased noored peenvillased  jäärad 8 tk, viimaseid nädalaid müügis 250 € , üks valge teised pruunid / mustad, kaal umbes 35 – 45 kg vahemikus.

Kaks kahe ja poole aastast peenvillast jäära, sündinud 2009 a kevad,  350 € , must ja pruun, väga sõbralikud, kaal umbes 90 kg. Must natuke suurem.

Kaasa põlvnemine. Loomad on terved, 2 x aastas parasiiditõrje, Maedi Visna 2.

This slideshow requires JavaScript.

Kommi asemel

Kulla Airi. Lugesin su postituse läbi ja kuna mingil põhjusel mu kommentaar sellele läbi ei lähe, siis lootuses, et ehk satud siia lugema, ütlen mis öelda tahtsin. Kuna see võib ehk huvi pakkuda teistelegi ja mulle südamelähedane teema, siis teen seda siin. Esiteks on mul hea meel, et muretsed peenvillalammaste aretuse pärast. Süda läks soojaks. Ühte võin öelda, et pole vaja hellitada lootust, et Lambakasvatajate Selts kunagi peenvillakate aretust tegema hakkaks. Lambakasvatajate Selts on tõuühing ET-le ja EV-le ja lisakohustusi nad vaevalt võtavad. Selleks, et peenvillalammastele jõudluskontrolli teha ja tõupabereid väljastada peaks olema loodud tõuühing. Sellega seoses tuleks importida Rootsist aretusprogramm koos spetsialistidega või neid seal välja koolitada ning tegutseda vastavalt programmis ettekirjutatule. Mis see maksaks! Kui ise aretusprogramm luua ja tõuühing, siis ei ole ta enam Rootsi peenvillalammas vaid tuleks teise nimega nimetada. Mis see maksaks! Teiseks peaks olema piisavalt peenvillalammaste kasvatajaid, kes oleksid huvitatud aretusest ja jõudluses osalemisest. See maksaks ka jõudluse tegijale ehk lambakasvatajale :) Kes igatseb omale kulutusi juurde kui saab ka ilma. Kuna meil Eestis ei ole vastava teadmistega spetsialiste (pean silmas villa), huvi villalambakasvatuse vastu suht jahe, siis hetkel on üheks võimaluseks peenvillaste register, millest  on abi neile kasvatajatele, kes soovivad puhasaretust teha.  Ma ei väida, et see on ainuke võimalus ja parim, a mina paremini hetkel ei oska.  Selle tegemine ei maksa aga midagi. Asi mida sina täna puhasaretuse jaoks teha saad on oma puhtatõulised peenvillased registri arvele võtta ja sellega suuresti abiks olla puhasaretusele tänaste väheste võimaluste piires. Praegu on registris pea kogu populatsioon va sinu ja Jaani talu peenvillased. Mõlemitel väärt loomad. Ja kui sa oled registris olemas, siis palun väga –  võimalus alati oma sõna sekka öelda ja midagi peenvillakate jaoks konkreetset teha. Lao oma head mõtted ja ideed letti, kuidas asju paremini ajada. Kuluaarides torisemisest pole kasu … Hämamisest – hmmm …. ma ei kritiseeriks kaude neid, kes jagavad omast heast tahtest ja “vabast” ajast kogemusi teistega. Hämamiseks nimetada on seda natuke liiast. Eks jagad sa ka oma teadmisi kui küsitakse.  Mu meelest on see tänuväärt ja vahetutel kogemustel tuginevad  teadmised on vägagi olulised. Jagan ise alati nii kuis oskan. Ei suuda „ei“ öelda, kui helistatakse ning soovitakse külla tulla lambaid kaema. Sai ju kunagi samamoodi  ringi käidud näpp suus vaatamas, et mis ja kuidas. Mul siiani meeles ja meenutan hea sõnaga Pihlaka talu perenaist kes oma kallist aega mu peale raiskas, seletas  pikalt ja kohvigi pakkus. Tulin sealt jänesepraad kaenlas koju. See oli väga väga ammu ja Katrin seda enam ei mäletanud kui sellest juttu. Raja talu peremehe väärt nõuanded mu loomapidamise algaastatel on rohkemat väärt kui pelgalt aitähh. Päris tihti sai talle helistatud. Anu Koorem oli kitsekasvatuses nõuandja. Ja eks neid oli teisigi kes siinkohal meelde ei tule ja mainimata jäid. Minu vabandus nende ees. Paljukest selliseid lahkeid eestlasi on kes oma koduuksi võõrastele valla hoiavad ja oma tegemistest avameelselt räägivad. Pole vaja nahutada neid kellel head kavatsused. Aga, ehk sa päris nii ei mõelnudki, sest räägid ka eeskujust ja muust.  Mis lammaste nimedesse puutub, siis meie Kõverjalal – kes ei ole kole lammas, temal oli jah lapsepõlves jalatrauma ja esijalg jäi natuke vildakaks. Sellegipoolest on tal kena välimik, imeilus gobelään vill ja siiani toonud ilusaid tallesid. Tema aretusväärtus on kõverast jalast hoolimata suur. Trauma ei ole pärilik. Tänaseks pole see kõver jalg ka enam nii kõver, aga nimi on külges. Sinu valge jäär (kui ta veel olemas), on tema tall ning meie 8055 liini esindaja jäär  samuti. Nad on täisvennad. Ühe ema-isa lapsed ühest ja samast pesakonnast. Eeldan, et oled/olid jäära villaga väga rahul, sest venna oma on super. Meie lammaste nimed tulevad juhuslikult töö käigus. Ei hakka neile nimesid välja mõtlema, sest selliselt pandud nimed ei jääks mulle meeldegi. Kontratenori hääl on tõesti võimas, kuid kõrvaklappe pole tema pärast vaja muretseda. Ta on hea utt ja vaatamata kõvale häälele aretusväärtusega. Toonud igal aastal kolmiktallesid ning need alati ise üles kasvatanud. Monaliisa jälle naeratab meil ja tema talled samuti. Ei sellest miskit halba, pigem vastupidi. Asi selgem. Meil veel palju veidraid nimesi ja pooltel nime polegi. Üldiselt on aretusega nii, et valikuid tuleb teha niiehknaa. Omale jätta SE numbriga loomi lihtsalt selle pärast, et nad on Rootsist, ei näe mõtet. Valikuid tuleb teha ja karja uuendada nooremate uttede näol igal aastal. See ongi aretus. Keegi läheb müüki, keegi „pilvelambaks“ ja keegi jääb omale põhikarja. Kuna minule läheb korda väga, mis toimub peenvillakate populatsiooniga Eestis, siis seda pattu ei tee, et mõne minu meelest aretuseks mittekõlbuliku või probleemse looma välja müüks. Siiani on mõned noored puhastverd uted lihaks tehtud ka ja ristandeid ei hakka isegi mitte välja hüüdma. Muideks selle aasta ristanduted on realiseeritud lihaks. Rümpade kaal 16,5 – 18,5 kg. Praegu keedan maksapasteeti ….. Muidugi oleks tore, kui meil Eestis oleks mõni eriharidusega spetsialist võtta, kuid sellist eriharidust, mis vaja villa määramiseks jõudluses, pole olemas ja olemasolevad proffid Rootsis on ilmselt  tekkinud ajapikku. Ma siiralt kahtlen, kas üldse Euroopas on olemas mõni ülikool kus villaspetsialiste koolitatakse ja diplomeid jagatakse, a mine sa tea :) Rootsis tehakse villahindaja koolitust, mis on kahepäevane ja tõuspetsiifiline. Gotlanilambale oma ja peenvillakale oma. Ilmselgelt ei vajagi see teema enamat. Kahe päevaga peaks asja selgeks saama. Oli kunagi selline mõte, läbi HVS-i mingi projekti raames võimalusel osaleda sellel koolitusel ja oluline inf sealt kaasa tuua, kuid asja ei võetud tõsiselt, vaata et naerdi välja. Täna pole mul selle mtü-ga pistmist ja sellist entusiasmi ka pole, et läheks kangelaslikult ja teeks oma kulu/kirjadega. Masu ka siin ning kulutusi on niigi. Koolituse maksumus mäletatavasti oli 2000 seki. Selleks, et meil siin asjad ilusti-kenasti kulgeksid on praegu hea säilitada peenvillakate populatsiooni võimalikult kaua puhtana. Korjata töö käigus omale kogemusi, seedida natuke ja loota ehk mõne aasta pärast tulevad helgemad mõtted, ideed ja võimalused. Ja kui need ühel päeval tulevad, siis registrist oleks kindlasti abi, et edasi minna. Siinkohal on hea meenutada kunagi välja käidud mõtet oma Eesti villalambast – tõuaretus on ju kokkuleppe küsimus, muud midagi :) Aga ära sa seda viga küll tee, et nüüd segaverelist või mõnest muust tõust jäära puhaste peenvillakate peal kasutama hakkad. Selline mõte nagu kumas jutust läbi. Praegu on leida küll ja veel sobivaid jäära kandidaate ja kui kõik ästi läheb, siis ehk uut verdki juurde tulemas. Näiteks on Männiku talus palju ilusaid väikseid pruune Bubkasi. Minult leiaksid samuti oma karja sobiva uue jäära. Üks valge gobeläänvillaga ilus poiss on veel alles, mis peast arvates peaks sulle sobima. Hoidku selle eest, egas uttede sigivus kuhugi kao kui teist tõugu jäära kasutad. Ükskõik kes seemne külvab, kui utt on sigiv võib nelikuid-viisikuid ikka oodata. Kui jääraks lihalamba taustaga loom võib eeldada, et talled suure kasvuga või suure peaga, siis häda ja viletsus käes. Sama jäära aga teist aastat järjest kasutada ei soovita. Väiksele populatsioonile sugulust sisse pole vaja tekitada kui muud võimalused olemas. Uue jäära ja uttede toomine aga igati väärt mõte sul. Mäletan, et kolm aastat tagasi oli minu pirukas + hobutreila ülevedu Tallinkis 8800.- ja BSL 5500.- Eesti raha üks ots. Just nii – ühe otsa pilet. Vaevalt et see odavamaks on läinud. Ühe päevaga ära ei käi ja km maksab tänapäeval palju. Lamba hinnad on mõistlikud kuid sissevedu teeb selle kergemeelsuse vääga kalliks. Miks mitte kasutada siis Eestis leiduvaid võimalusi. Mis on seal juures 200 – 300 euri. Maalambaidki sama hinnaga müügis. Ahjaa, vet teenuse eest kirjutati ligi 2000 sekine arve. Lisaks vedaja koolitus, veoluba jne. Alates aastast 2009 jaanuar on loomaveole erinõuded. Üle 8 h vedu peetakse ülipikaks ning transpordivahendil peab olema gps seadmed, et vetamet su liikumist jälgida saaks muidu ei anta veolubagi välja. Ventilatsioonid, jooturid ja muu säärane, võib olla ka diivan ja televiisor lammastele, mine tea. Kohalik piirkondlik ametnik võib veel EU seadustest imeasju välja lugeda ja sind tühjalt tagasi saata. Käisin minagi teist korda jäära pärast Rootsis ja jõudsin veel enne uute seaduste rakendumist. Tuttav soomlane rääkis, et käis Taanis kuuel minilambal rekkaga järgi kuna kohalik vet ei andnud muule transpordile luba. Mõtle selle peale, nad pole kergelt siia tulnud ja uute toomine paras peavalu. Ega ma siis muidu. Paarituse teel siia tulnud jääraliinidel on minu jaoks hindamatu väärtus. Juba see, et Rita Cannert oli nõus erinevate jääradega uttesid paaritama on suur asi. Igaüks nii vastutulelik ei ole. Sealjuures jäi ute hind samaks. Villa headusest ma ei räägigi, pole siia kõrvale miskit panna. Ise ju tead. Kahekihiline vill on ja jääb kahekihiliseks ning ristandlammas on ristandlammas. Muideks vaatasin järele, et maalamba jäärad ka 200 euriga müügis ning egas lihalamba jäärad aretuskarjast ka odavamad ole, pigem vastupidi. Niipalju siis rehnutist ja muust. Selle paberi ja templi pärast ei maksa aga üleliia pead vaevata, sest ega paber ei määra midagi, kui vaid ise tead ja teised kah, et hästi tehtud. Register aususele ja teineteise usaldusele rajatud ongi, sest muudele alustele seda täna teha pole võimalik.  Ei hakka siin keegi karju inspekteerima ja muu säherdusega tegelema. Aga looma põlvnemist on väga vajalik teada. Tõutunnistust anda pole võimalik, anna siiski põlvnemine kaasa. Kes on puhas peenvillakas ilma põlvnemiseta? Aretuses kaduma läinud hing. Pärast aastaid hiljem tagantjärele sugupuud kindlaks teha pole usutav. Anna ka sel juhul põlvnemine kaasa kui sugulus sisse jooksnud, ristandiga tegu või ehk uus talle omanik seda küsida ei mõista või oluliseks ei pea. Tee endast olenev, et hästi oleks. Niipalju saad peenvillakate jaoks teha ja ei pea enam südant valutama tuleviku pärast. See on see hea eeskuju millest juttu tegid. Mõtleme siis positiivselt edasi ja võta seda juttu kui terekäe ulatamist!

Olid suured plaanid…

…. kaaluda tallesid 100 päeva vanustena nagu jõudluses tehakse, aga plaanidega on nagu ikka. Ei lähe alati kõik plaanipäraselt. Esiteks, kui jääru välja võtsime ja parasiiditõrjet tegime juuni lõpus, selgus, et talled on kasvanud suuremaks kui olemasoleva kaalu näit. Uue muretsemisega läks aega. Teiseks – ei hakka keegi niisama minu käsu peale suvalisel ajal lambaid kokku ajama kui muid töid on küll ja veel. Üksi kaalumist ka ei tee jne, jne. Küll liiga palav või pole abilisi, ühesõnaga 100 põhjust…. Täna oli põhjust lambad kokku ajada, kaal oli olemas ning kaalutud sai utetalled kes veel kodus. Jääratalled võtsin sel aastal kaks nädalat varem välja. Karjas olid meil mõned paaritamata uted kellede tõttu noored jäärad käisid juba ninad rullis ringi. Võrreldes eelmise aastaga on jäärade lihakehad natuke väiksemad. Kõige suurem oli 17 kg poolteist nädalat tagasi. Eks ilmselt selle sama asja pärast, et varem karjast välja läksid. A virisemiseks pole põhjust, kõik on ilus. Utetallekesed on meil siin:

• EE2549 / s. 22.03; sk 2,45 kg; kolmik; 31 kg
• EE2327 / s. 23.03; sk 2,2 kg; viisik, lutitall; 32,5 kg
• EE2310 / s. 24.03; sk 2,6 kg; nelik, lutitall; 35,5 kg
• EE2655 / s. 24.03; sk 2,8 kg; nelik; 37 kg
• EE2464 / s.06.04; 3,5 kg; kolmik; 41,0 kg
• EE2471 / s. 06.04; 3,3 kg; kolmik; 30,0 kg

Kaalusime sama kaaluga millega lihakehasid kaalume. Koormarihmadest tegime traksid ja sai kenasti hakkama…. Inkerid oleks nagu kaksikud, samas täiesti eri põlvnemistega. Inkeri 1 ja veel mõned uted kes meile mais tulid peaks eeldatavalt oktoobri lõpupoole poegima. Kuna nad aga olid ja on parajad rasvarullid, siis eks näis kuidas läheb.

…piinlik lugu…

http://finull.wordpress.com/2011/07/20/edgar/

Tähtis teadaanne!

Sel kevadel kui tallesid e-prias registreerima hakkasin jäi nagu silma, et palju on erinevaid tõugusid registrisse juurde lisatud. Tekkis küsimus, et miks siis pole peenvillakaid kes juba pea kolm aastat Eestis ja gotlandilambaid ning minikaid kes veel kauem, seal kirjas. Sai asi üles võetud ning Vet-ameti pikk kiri saadetud. Peale kirja saatmist külastas meid vastava asutuse inspektor, kes uuris ja puuris nii pabereid kui lambaid. Kummalised lood nende tõugudega. Selleks, et Prias lamba tõug registrisse saada on Veterinaar- ja Toiduameti poolsed karmid nõuded. Vet-amet peab enne tunnistama antud tõu olemasolu Eestis ja määrama tõutähise. Templite ja allkirjadega tõutunnistused on ainukesed aktsepteeritavad dokumendid ühe tõu tunnustamisel Eestis. Samas kui talle e-prias registreerida, siis edaspidi ei huvita enam kedagi millise tõu all nad arvele võtakse. See jääb igaühe enda vastutada. Teisalt, sai nad maale toodud sertifikaadi alusel millele on alla kirjutanud Rootsi riigi ametnik ja mille on välja andnud sealne pädev asutus, kes on loomad tõulistena dokumenti üles märkinud. Seda ei arvestatud, kuna selle paberiga seaduste järgi tõulisust ei tunnustata. Ühesõnaga seadused ja määrused ja proovi neist sotti saada. Miks neid aga varem pole registrisse lisatud ma ei tea. Kolme aasta taguseid jutuajamisi ei mäleta, kuid tõutunnistustega sai Prias käidud ning sama inf oli seal kohe olemas. Samuti jõudis sertifikaat enne minu ja lammaste saabumist  veebi vahenduselVet-ameti. Nüüd peale mõningaid kirjavahetusi ja telefonikõnesid ja tuliseid arutlusi antud teemal on Pria registris võimalik arvele võtta gotlandilammast (GOT), rootsi peenvillalammast (FNL) ja ka minilammast (OU). Looma tõulisuse teema on aga minu jaoks jätkuvalt üleval. Ütleme nii, et kui kaks lätlast elavad Eestis ja neil sünnib laps, siis kahtlemata on see laps lätlane, mitte eestlane ega “ristand”. Lammastega see nii ametnike arvates ja seaduste järgi ei ole ja tegelikult ei tohiks neid Eestis sündinud loomi tõulistena Prias arvele võttagi. Tõuline loom on ainult tõuühingu paberite alusel (millel on kindlasti tempel, loetav nimi ja allkiri) läbi aretuse ja jõudluskontrolli. Veider, et mingi 93 a määrus veel töötab kuigi on 21 sajand oma interneeduse, andmebaaside ja muu säärasega ning info, kas mingi loom on tõuühingus arvel või mitte, ei tohiks olla väga keeruline saada. Vot sellised lood ja head uudised.

Reklaamipaus

Nali naljaks, a talled hakkavad võõrutusikka jõudma. Mõned poisid on juba nii suured, et saja päeva kaalu ei saa ära oodata vaid lähevad enne lihaks. Sel aastal on totaalne jäärade uputus. Selles suhtes, kui keegi veel mõtleb miskit soetada, siis palun kiirustada. 8049 üksik jääratall on nii suur, et kaua teda tüdrukutega koos pidada ei saa. Ja eks need praegu suuremad oleks ka homme suuremad kuid väiksemad elavad meie karjas kauem. Tänavu kedagi alles ei jäta ja septembriks pole enam ühtegi noort jäära. Eivere uted on ka nüüd meie karjas ja kuna nemad on ilma talledeta, siis soovimatut paaritust pole vaja. Osad tüdrukud veetsid paar nädalat jääraga mesinädalaid enne karjamaale minekut ja kui nad nüüd paarusid, siis on oktoobriks tallesid oodata. Mõned uted on aasta vahele jätnud tallede osas ja liialt rammusad. Muidu on kõik ok. Talled kenasti kosunud. Kõverjala üks uteke on teistest kasvult maha jäänud ja huvitaval kombel suurema sünnikaaluga tallega tegemist. Lutikad keda oli viis on kõik sama suured kui teised lambalapsed. Käivad kui koerakutsikad kannul. Lutitamise lõpetasin enam kui nädal tagasi.  Kui ma siin peast arvutan, milles ma küll eriti osav pole, siis väikeses karjas on sigivus väga oluline. NB! Näiteks, sel aastal oli elule jäänud tallede arv  peenvillakatel 2,77 ühe ute kohta. Oluline vahe, kas ma pean kümme utte üle talve ja kevadel on neilt 27 talle karjamaale minemas või tavaliselt uttede keskmine 1,6  talle, siis 27 talle jaoks tarvis üle talve pidada 16 utte. Mis siin mõnest piimapulbrikotist ja jõusöödalisast rääkida. Lisaks 16 utte toodab paraja hunniku sõnnikut. Kindlasti rohkem kui 10. Tööd on nendega piisavalt ning ületalve pidamine maksab ka. Julm on kohati see loomapidaja elu ja mõningal juhul ebameeldiv. Samas on see naturaalne loomulik elu. Kaks minijääratalle läksid pilve peale. Lihakehad 3,5 kg. Pidin otsuse vastu võtma. Aretusväärtust neil ei ole ja suvalisse kohta neid minema ka ei saada. Nagunii kui ühel päeval kari suurem tuleb sellega leppida. Lammas on lammas. Mis siin ikka nutta ja naiivitseda. Nahkade pärast võtsin selle otsuse vastu, hiljem poleks nahast nahka ka saanud. Elu on julm, aga maks maitses hästi ja homme teeme praadi. Kusjuures lihakeha on nagu suurel lambal ainult miniatuurne.  Väike rasvatriip peal ja kintsutükk ka suht normis. Suitsuahju sobiks küll. Mehed lõõpisid:” ah käisin eile saunas, rüüpasin paar õlut ja sõin pool lammast peale” Halb nali, aga mu meelest on julmem intensiivne loomapidamine ja oma loomade tapamaja järjekorda saatmine. Mu meelest on tähtis see, et loomad elavad oma elu maximum hästi ja lõpp oleks neile arusaamatult kiire ja valutu. Uimastuspüstoliga kaeraämber ninaall omas kodus see nii on. Loodan, et ei šokeerinud neid, kellele loomapidamine kauge ja kes liha näevad vaid Selveris vaakumpakendatud kujul.

Et mitte negatiivselt lõpetada, siis siin üks retsept – savipotis küpsetatud minilammas maitsestatud kurkumi ja küüslaauguga. Laduda liha savinõusse, mis eelnevalt pergamendiga vooderdatud. Liha vahele panna porgandi tükikesed  ja ühe küüslaaugu küüned. Määrin liha õliga ja maitsestan soola, pipra, kurkumi ja karriga. Fooliumist kate peale ja ahju küpsema. Soovitan täiendada oma maitseainete riiulit kurkumiga kui seda veel pole. Nii lambale kui kanale täiesti super. Kanale andis sellise pähklise maitse, aga mitte pealetükkiva. Lambaliha samuti – mmmmm. Karrit lisan natukene, rohkem aroomiks, enamuse panen kurkumit. Tänu Maroko köögi blogile avastasin selle maitseaine enda jaoks.  Sai kunagi kümmekond aastat tagasi ise ka Marokos käidud ja sealne köök on siiani meeles.  Savipotis sütel küpsetatud erinevad liharoad olid lihtsalt võrratud.   Proteiinilaul – täna väga teemakohane.

Targutan natuke jälle

Esimene tall läks Tapale. Oli teine oma esijalga hullult vigastanud ja paraku ei olnud muud temaga teha kui “pussi” peale panna ja igatahes Tapale. Kus ja kuidas see õnnetus juhtus on arusaamatu. Kurb. Miks ma sellest räägin. Eks seetõttu, et on siin pikalt laialt seda teemat keerutatud, et miks ja kuidas utekesi sööta enne ja peale poegimist jne. Pole seda juttu ajanud targutamise pärast vaid ikka sellepärast, et info on meil kuskil kinni ja eriti ei liigu. Aja neid teadmisi noaotsaga taga nagu Joosep Toots oma saia seest rosinaid. Pole meil ka ühtegi korralikku lambaraamatut siiani suudetud välja anda. Loenguid ja koolitusi ka viimasel ajal vähe. Või ei jõua inf minuni, ma ei tea. Niisiis olengi püüdnud jagada oma saia seest kougitud teadmisterosinaid. Või avastan maailma, kuidas parem öelda. Ühesõnaga, tegu oli gotlandi-villaka ristandiga, ema 202 utt ja isa Timmu, sündinud kaksiktallena, sünnikaal 3900g ja lihakeha alla kahe kuu vanuselt  7,5 kg. Kahe kuuseks oleks saanud 01.06. ehk siis nädala pärast.  Ühtepidi kurb sündmus, kuid teisipidi tunnen rõõmu. Täiesti korralik lihakeha. (Peab ülemusega rääkima, ehk saab preemiat) Jõusööda andmine lõppes karjamaale minekuga ära. Talled ka eraldi lisa ei saanud, kuna eelmine aasta nad selle vastu erilist huvi ei tundnudnudki. Karjamaal käisin vist kahel korral kaeraämbriga. Ei mäleta enam, a see pole ka määrav. Oluline on see, et kõik talled on kenad ja prisked ning tapatalle näol ei olnud tegemist kõige suuremaga, on suuremaid :) Ma ikkagi seda meelt, et tasub kulutusi jõusöödale teha. Selle rehkenduse teen ma varsti ja tallede kaalumise ka. Juuni keskpaiku arvatavasti, mitte enne. Eks lisaks söötmisele laudas poegimise aegu, on oluline ka karjamaad – nende olukord ja suurus. Kui loomad elavad aastast aastasse väikesel territooriumil ja söövad otse oma sita pealt – vabandust väljenduse pärast, siis pole  head loota. Lõppeks on kogu kari parasiitide poolt vaevatud, topi seda ussirohtu sisse palju tahes, sest uuesti essu peale sööma minnes ka kohe uued ussid saab. Parasiiditõrje preparaadid on aga üks paras mürk, egas muidu lihale söögikeeldu peal pole….Njah, eks üldjuhul on ristandtalled veits suuremad. Gotlandi uted üle kahe talle tavaliselt ei too ja juba sünnikaalud seetõttu suuremad kui kolmikutel-nelikutel. Mäletamistmööda oli gotlandlaste keskmine sündivus 1,6 talle ute kohta.  Aga super mu meelest. Pole kumbki tõug lihalammas ja saab ka villalambalt korralikud singid, kui natsa pingutad ja asjad enda jaoks läbi mõelda. Kui nii edasi, siis korraliku lihakeha saab kindlalt juba 5 kuu vanuselt loomalt. Ja mida varem nad karjamaalt minema saab, seda parem. Mida vähem loomi karjamaal kakab, seda tervislikum kõigile. Dziises kuidas kõik asjad on omavahel seotud :)

Suured singid :)

Gotlandilamba utt DK660360199 koos oma talledega kes sündisid 23.03. Tegemist peenvillalamba ristandtalledega, kes pole veel kahe kuu vanused. Eelmine aasta oli tal üks talleke, kes Jaanipäevaks meid oma 19 kg lihakehaga rõõmustas olles ise vaid kolme kuune. See kord on kaksikud – tüdruk ja poiss – ning kasvult suurt alla ei jää. Tubli ema, pole miskit öelda. Järgmine kord kui vaja kari kokku ajada teen huvi pärast väikese vahekaalumise. Üks üksik puhas finulli tall on ka paras purikas. Kõik on suht ilusti kasvanud, ühtegi alamõõdulist pole. Ikka väga, väga oluline on uttesid enne ja peale poegimist õigesti sööta. Tulemus on siin. Vahe suur, kas saad sama kaaluga lihakeha 10 kuuselt või 4 kuuselt. Maitsevahe kus juures ka ja liha pehmus – oioi. Lahja vähese toidu peal kasvanud “supikana” on ja jääb vinskeks. Nagu see  Poola part mis kunagi ammu Stocmanist ostsin. Kolm tundi oli savipotiga ahjus, aga pehmeks ei läinud mitte. Tahtmine oli see part esimese bussiga Poola tagasi saata. Aga see selleks….. umbes paar nädalat tagasi sai kari välja viidud ja alates sellest pole nad enam lisa sööta juurde saanud.

 

Üritada tohib ikka…

…ja proovida võib, kuigi mustlasel läks natuke pahasti. Tühja kah,  siin – http://finull.wordpress.com/  – peenvillalammaste registrihakatis.

Minilambad muudkui poegivad…

… eile tuli kohe kaks tükki juurde. Kuna oli õhtu ja valgus suurepärane, siis ei saanud teisiti :) istusin jälle laudas nagu külahull fotokas põlvedel ja jälgisin mängu. See poegimine käis küll imelihtsalt. Kükitas korraks maha ja ise kukkus välja. Üks pisitilluke utetalleke sündis. Meil nüüd kokku neid kuus – neli poissi ja kaks tüdrukut. Aga tulemas on veel. On alles emad! Talled mängivad ja kepsutavad rõõmsalt ringi ja emmed käivad pead maas neil pidevalt kannul. Vahetevahel tekib segadus, kus ja kes ja kelle oma ning siis on tüli majas. Peksavad kaelu kokku nagu kaelkirjakud. Ja kui mõni lapsuke juhtub kuskil nurgas sügavalt magama, siis emme karjub nagu rattale tõmmatud. Seda ka öösel. Teine poegija tegi enne sünnitamist paar tundi tagurpidikäiku. Esimene poegimine oli ja ilmselt ei saanud aru mis toimub. Käiski mööda boksi ringi tagurpidi nii kaua kui oma tallekesega maha sai .

Turbo Muna…

Jäärad, jäärad, ainult jäärad :) Öösel oli sündinud üks pruun minijäär ja selle tegelase (ka jäär) sünni jäädvustasin täna päeval fotokaga. Kui minikate poegimist esimest korda nägin, ajas see natuke hirmu nahka. Kuid neil käibki see kõva ähkimise-puhkimise ja punnitamisega. Nii kui tall jalad alla sai, oli kohe minek nagu üles keeratud mänguasi. Kahjuks oli suund pidevalt vale ja ema peab teist taga ajama. Vahepeal kasutas paar päeva tagasi sündinud tall segadust ära ja käis ternesit varastamas. Eriline nahhaalsus! Selline näeb välja punase geeni kandev “valget värvi” minilamba tall Turbo Muna.