Iga lõpp on millegi uue algus …

….ja saigi läbi üks kena etapp minu elus. Võib öelda, et asi on lõpetatud. The end. Üleeile pakiti polütunnel kokku ja viidi minema. Lambad-kitsed ka läinud. Nüüd on alles vaid mingi kogus lõnga, mõned jäärapunnid lihaks, pakkimismasin ja kaarutaja, üksikud jänesepuurid ja triibuseelik. Ma ei ole kurb. Kui siis natukene vaid. Nii ilusat ja valutut loomapidamise lõpetamist ei tule vist tihti ette ja see soojendab südant. Näinud ka igasugust. Olen asjade käiguga rahul ja virisemine oleks kurjast. Hästi sai tehtud ja õigel ajal lõpetatud. Mulle on igasuguseid küsimusi esitatud, et miks? Kas pankrott? Naljaga pooleks esimesed kolm põhjust on – Ansip, Ligi ja Pevkur :) ……. Kevadel juba müüsin usinasti lambaid mõtted  lõpetamise suunas. Suvel sai toimetatud nii nagu ühes toimivas majapidamises ikka, aga no kaua sa pead vasta seina peksad. Kõige raskem ja stressi tekitavam oli otsus vastu võtta. Kahju – nii palju oli panustatud, tööd tehtud, ilusti oli välja kukkunud ja kuidas ma siis nüüd alla annan. Punnitaks ikka edasi….Väiketalu majandamine on EW-s nii lootusetu üritus. See vajab pidevat doteerimist või enese müümist või ilgelt head äriplaani. Lambateema pole ilgelt hea äriplaan kahjuks. See on elulaad või  väikest kasumit tootev lisandväärtus muu majandustegevuse kõrval. Muidugi on ettekujutused, vajadused ja nõudmised väiketalust persooniti erinevad, a mind hetkeseis ei rahuldanud ja tuleviku visioon samuti. Põhimõtteliselt ei meeldi mulle kogu süsteem, mis lõhnab lähitulevikus kollabeerumise järele. Pean silmas projektipõhist kultuurat ja toetuspõhist põllumajandust. Sa võid siin hektareid kartuleid maha panna või misiganes teha, see ei anna turvatunnet. See on enda petmine. Selleks, et toime tulla tuleks enese müümisega tegeleda – projektid, koolitused, väike langevarjuhüpe rahvariideseelikus või muu säärane. Vähemasti minu maailmanägemuse järele oleks igasugu koolituste ja tsirkuse tegemine raha saamise eesmärgil  enesemüümine. Viimane lause on ilma igasuguse pahameeleta või kriitikanooleta kellegi aadressil. Loomulikult tuleb kasutada ära võimalused ja võtta sealt kust antakse jne., a mina selle butafooriaga lihtsalt kaasa minna ei taha. Siis veel see pensioni teema. See on valus. Tulevik ei too miskit ilusat kui jätkaks samas vaimus. Usun, et muidu kuuluksin pikemas perspektiivis nende tuhandete hambutute maainimeste hulka. See pole eriti ahvatlev. Lastele koormaks jääda – tänan ei. Ja mis jääb siis minul üle. Kuus ja pool aastat meditsiinist eemal tähendab seda, et kaua mõtisklemiseks aega pole. Mis seals ikka. Saab hakkama ja jääb ellu. Vokk ja karvapallid kuuluvad endiselt minu ellu ja tuttavaid kes villalambaid peavad on ka mitmeid. Ladu on mul pikemaks ajaks täis varutud head ja paremat nii et vokk seisma ei jää. Kui ketrusvill otsas lähen müts näpus mõne tuttava lambakasvataja juurde villa lunima:) Lambakasvatamisega võib alati uuesti alustada kui muud asjad korda aetud ja turvatunne tagatud. Kindlasti ei teeks ma enam nii kui siiani tehtud vaid rohkem endale mõeldes, omatarbeks ja kindlasti väiksemas mahus. Mis saab registrist? Mitte kui midagi. Las ta olla seal üleval nagu ta on. Nagunii hakkas see sellisel kujul kokku jooksma ja vajaks väga uuendamist. Mingit programmi, mis haldaks kogu informatsiooni. Kui keegi võtaks ja hakkaks sellega edasi tegelema oleks mul ainult hea meel. Vana-Olevis läheb elu aga edasi omasoodu. Eile käis kõva teede remont. Kokku on nüüd (tänu lammastele) laotatud 7 koormat killustikku ja seda tuleb veel.  Igasugune vanaraud läheb ühte hunniku ja kõik mis põleb läheb teise hunniku. Rehaga hoov puhtaks. Minilammaste aia korjan kokku ja panen lakapeale. Lillepeenar korda, tänavakivid maha jne jne katuse ehitus ja muud pisiremondid ja tegemata asjad. Üks sitahunnik jääb laagerdama (väärt kraam ju), teise planeerin siledaks ja haljastan ära. Positiivseid asju on palju. Näiteks ei saada pria enam mulle kakapruunis ümbrikus kirju, mida ma lugeda ei oska. Lillepeenrad – ilupuud ja põõsad jäävad lambahammastest puutumata :) Otsin oma sõbrad üles ja hakkan neid tüütuseni külastama – ise nad virisesid koguaeg, et mul nende jaoks aega pole. Nüüd saavad ja täiega :) Jah, häid asju on. Ütleks nii, et olen fokusseerinud oma tulevikuvisiooni ja näen asju väga optimistlikult. Töötegemise isu, mis vahepeal oli kadunud, hakkab vaikselt tagasi tulema. Kui Mardilaat möödas pakime Toomasega kohvrid mis mõõtmetes 55 x 40 x 20 :)  ja läheme 18 päevaks väljateenitud puhkusele. Ära siit novembrist. (Öäkkk, homseks lubab lörtsi) Laotan kohe oma valutavad liigesed sooja piimvalge liiva  peale laiali – paak päikese poole, võtan vihmavarjuga kokteiliklaasi kätte, naudin türkiissinist ookeani  ja  niisama olemist ning unustan mõneks ajaks igasugused argipäevased mured……seesama koht jah…..olen seal olnud  :))) Fuerteventura here we come :)))

Minilambad poeginud

Sel aastal on meid õnnistatud rohkelt ilusate minilamba talledega. Ja mis kõige toredam – kuus neist on uted. Noor must jäär kes sel aastal asjal käis, ei ole ise eriti suurem asi, kuid paremat polnud võtta. Clemenzit ja Mati-Juniori aga kasutada nende peal ei saanud. Eelmise aasta suured plaanid tuua Hollandist ports värsket verd juurde läks kahjuks, mitte minust olenevatel põhjustel, vett vedama. Tea kas ei osanud õigesti asju ajada. Ehk oleks pidanud eellepingu koos mingi sissemaksega tegema, ei tea. Ei küsitud ja ise ka pakkuda ei osanud. Pikk kirjavahetus oli juba aasta algusest ja loomad olid lahkelt lubatud. A kui sügisel kokkulepitud ajal tahtsin järgi minna, selgus, et lambaid  enam pole. Maha oli müüdud. Nojah, lihtsam ja turvalisem esimesele ettejuhtuval kes raha näpus tuleb elukad maha müüa, kui oodata mingit eestlast kuskilt kaugelt. See selleks. Pole ullu, elame edasi ja saame hakkama. Kogemuse võrra rikkam. Täna on hoopis teine olukord ja Hollandi  sõita enam ei kavatse.

Noore musta jäära järglased on aga kõik eranditult ilusad ja terved. Üldpilt on väga ühtlane. Talled ühesuurused ja mis peamine – väga elujõulised ja krapsakad. Minilammastega majandada on tõesti lihtne ja mõnus tegevus. Poegimisega pole mingeid probleeme. Siiani on saadud ise hakkama. Ega seal palju abistada olegi, sest sünnitustee on käe jaoks liiga pisike. Kui siis sõra otsast sikutada, aga seda pole ka eriti vaja olnud. Emaomaduselt on uted ülihoolitsevad. Talled ise on sellised sõnakuulmatud, lähevad hulkuma ja ei hooli emast ühti. Vahel seisan lihtsalt niisama ja vaatan üle aia toimuvat. Sinna aia najale võib kõõluma ja vahtima jäädagi. Seal võib siis näha näiteks sellist pilti, kus vast tallega maha saanud uted jagavad omavahel maid ja peksavad päid, kuna nende talled on omavahel sõbrustama hakanud. Aga emadele see ei meeldi ning nad üritavad oma talle kiivalt enda juures hoida. See aga ei õnnestu, sest talled uudistavad maailma ja kepsutavad ringi ning uted ajavad neid ninad maas torisedes taga, vahel teineteisele müksu andes. Kui jäädakse pikemalt päid kokku peksma võivad lapsed mõlemil kaotsi minna. Haleda määgimisega otsitakse neid siis taga, kuni lõpuks enda oma paljude seast üles leitakse ja trall võib jälle otsast pihta hakata. Vahel jääb mõni väike unimüts sõime alla magama ja siis on kõva hädakisa kui last ei leita. Sünnivad nad selliste kilostena, no nii natuke peale või ka alla. Nagu väikesed imeteod, aga ikkagi lambad. See pätakas siin all pildil on üleeilane, nabanöör kõhu all tilbendamas.

Kohe-kohe on vaja nemad ka välja lasta – suured lambad lähevad täna  –  kuid enne seda tuleb tuvastada kes kelle laps on ja ära märgistada. Mu meelest kõik täiskasvanud uted on  ühte nägu. Enam ei tee vahet kes on Clara kes Veera.  Jumala ühte nägu kõik nagu copi ja paste. Aga selleks puhuks on ka omad šnitid olemas kuidas selgust saada. Tuleb vaadata kes kelle tissi all lutsib või võtta tall ära ja vaadata milline mamma hädaldama hakkab. Umbes nii see käib. Kahju on, aga tuleb nendele väikestele liiga vara märgid kõrva panna muidu pärast on võimatu emadust tuvastada.Kõrvamärkidega aga sellised lood, et need ei taha mitte kõrvas püsida. Auk läheb suureks ja kõrvamärk kaob ära. Teist auku aga nii tillukesse kõrva enam ei tee. Kunagi kui ma neid kõrvamärgi asju ajasin, sai käidud ekstra Tartus selle pärast. Seletasin pikalt-laialt, et milline peaks märk olema. Tulid ju mul loomad ka erinevate kõrvamärkidega. Rääkisin, et võiks olla rõngas, mitte kahes osas, sest viimased kukuvad lihtsalt kõrvast ära. A nagu ikka, riigihange jne – ole õnnelik, et sellisedki said.

Tallehooaeg

Meil ka esimesed talled sündinud. Pühapäeval tulid peenvillased poiss ja tüdruk. Eile puhtatõulise   gotlandilamba talled, jäär Hansu järglased. Sündisid kõik ise, abi ei vajanud. Olid juba kenasti olemas kui mina lauta jõudsin. Viimased aastad on näidanud, et vaatamata kliimasoojenemisele on talv Eestis  ikkagi olemas. Tõesti hea kui poegimine nihutatud kevadesse ja ei ole tarvis lambaid omale kõva pakasega tuppa vedada nagu Maalehest lugeda võis. Kes võttis talled voodi, kes viis vannituppa. Nalja nabani! Ehh, eks ole kunagi isegi rumalusi tegehtud….. Meil siin aga kõik väga rahulik. Ei mingeid šõuelemente. Lambad on laudas ja ise toas ja elu kulgeb omasoodu nii kuis peab…. Kuniks veel päris kevad pole kätte jõudnud ja kus kõik lirtsub, sulab ja ootab tahenemist võib lugeda Čapeki “Aedniku aastat”. Tea kuidas teistel, a minu reha-labida käsi juba sügeleb…

Jäärad karja 2011

Töine päev oli täna. Vaheseinad boksidele ja lambad kõik sorditud. Jäärad karja toodud ja laudas suurpuhastus teht. Eile magasin terve päev palavikus ja täna higistasin selle välja :) Tamiflu aitas ka vist. Alltoodud teave rohkem iseendale, et see ära ei kaoks kuhugi või nii. Siis on ta siin kindlalt olemas. Läpakatega juhtub igasugu jama, nagu ma olen korduvalt kogenud. Eelmine aasta kevadel jooksis arvuti kokku. Pahandus missugune. Palju üle aasta nad  mul vastu ei pea. Mingeid erilisi saladusi mul siin ka pole, kõik on korras ja läbipaistev, ok …… Poegimine algab järgmisel kevadel aprilli alguses. Nihutasin meelega seda aega natuke edasi võrreldes eelnevate aastatega. Tunnel ikkagi külmlaut ja mine seda talve pikkust tea. Muretsemist omal vähem ja lihtsam ka kui ei pea lõpptiineid loomi edasi- tagasi tunneli ja lauda vahet tirima. Tortila, Monaliisa ja Kõverjala jäätan sel aastal tühjaks. Pole vaja mul nii palju tallesid. Las kasvatavad villa ja puhkavad jalga :))Selle hullu tembu ma tegin ka ära, et Clemenz von Fehmarn – pruun minilamba jäär – sai eksperimentaal korras omale noore peenvillase valge ute EE0002682655. Põnev, kas saab hakkama ja mis sealt küll tulla võib :))) 12 minilamba utte ootavad pikkisilmi veel omale uut jäära.  Küll ta tuleb ühel päeval. 26 utte kevadel poegimas on minule küll ja veel. Kevadisi tallesid võib arvestada nii: 10 peenvillasel utel 28 talle, 4 gotlandilammast 7 talle, 12 minilammast 10 talle …… Ettevalmistused extreemsex talveks on tehtud. Kõige võimsam lumefrees toodi majapidamisse. Vähendab natukenegi labidatööd. Viimane talv nutsin sõna otseses mõttes lumelabida najal. Igalpool pidi heinarulli laiune avaus olema punktist A punkti B ja C ja D. Traka ja ATV olid pidevalt töös, kuid labidat tuli sellegipoolest usinalt liigutada. Ega tali seegi kord taeva jää…..

EE0002521060 pruun 8055 liini jäära juurde:

  • SE4191808010 must
  • SE419186107 pruun
  • SE419185023 valge
  • EE0002228266 pruun
  • EE0002228297 must

EE0002520964 musta 8002 liini jäära juurde:

    • SE419186054 pruun
    • SE419186138 valge
    • SE419185007 valge
    • EE0002228174 pruun
    • EE0002228208 must

Gotlandi lamba jäär Hans EE0002600369

  • DK660360199
  • DK660360194
  • DK660360191
  • DK660360202

Saage tuttavaks….

 

…. uus gotlandi jäär Hans. Natuke uje ja häbelik veel, kuid küll kohaneb. Vanust on 1,5 aastat, kenad lokid ja ilus välimik. Täitsa ok poiss. Tuli ta Noarootsist. Isa on pärit Saaremaalt. Nüüd meil on hetkel 8 jäära. Mõtlesin, et ega vahet pole enam kas seitse või kaheksa – palju on palju :))) Villaka gotlandi ristandeid enam ei taha. Tallede vill vildistub seljas ja järgmine niide on karm karv ja kadunud gotlanidilamba villale omane läige. Ühesõnaga vill on niru. Ristanditega on elu muidugi lihtsam, selles suhtes ma saan aru küll miks ristandi toetajaid palju. Miks? Vot jääb ära peavalu, mis seotud uue jäära muretsemisega ja nuputamisega keda kellega paaritada ja minnakse kergema vastupanu teed. Noori uttesid karja uuenduseks jättes tekib kohe probleem, sest vaja uut jäära. Ristandjäära  muretsemine palju lihtsam. Võta või naabrimehe käest :) Olen siin nädalajagu pead vaevanud ja proovinud ette mõelda/arvestada, et keda kellega kokku panna. Pole see nii lihtne kui ressursid jäärade-uttede näol on piiratud, soovid arvestada teistega ka ning mõtled juba järgmise ja ülejärgmise aasta peale. Paras matemaatika ja kahjuks pole see minu tugevam pool. Ühesõnaga gotlandi tüdrukud saavad omale korraliku kosilase ja kui jumal annab peaks kevadel  gotlandi tallesid saama. Peenvillakatest lähevad tööd tegema 8002 ja 8055 liini jäärad ja 8047 liini esindajast ka vist üks Eivere poiss kelle ma ristisin Volliks, sest tal on imeilusad loomulikud lokid ja süda hell – nagu selles laulus :) Milline naeratus ja vesised suured silmad. Armu või ära. Iseloom on sama mis kunagi Tolvanil. Tea mida Isa seal Eiveres nendega tegi, et kõik jäärad tal sellised on… Mõne ute jätan võib olla sel sügisel paaritamata. Las puhkavad jalga kevadeni, siis vaatab mis edasi. Ei ole kohe üldse kirjutamise lainel. Pea muid mõtteid täis. Mardilaat läheneb kiirelt ja ikka sama seis kui eelmine aasta, et oleks vaja veel seda ja toda ja nagu vähe jõudnud või nii. Tea kuhu see aeg kaob….puhata ja mängida tahaks….

No villa krussitan ma vokiga ikka edasi, see sama loomulik kui söömine või magamine…..