Rootsi peenvillalammas e. Finull kuulub põhjamaade lühisabaliste maalammaste hulka. Aastatel 1700 – 1800 imporditi Rootsi meriino lambaid kohalike lammaste villa parandamiseks, et toota peenemaid ja pehmemaid kangaid. 1930 aastal tunnustati kolme erinevat lammaste populatsiooni tõuna – Ryaull, Pälsull ja Finull.
Finull on neist kolmest kõige peenema ja pehmema villaga. Samal ajal loodi ka tõuühing ning hakati teadlikult villalamba aretusega tegelema. Praegu on Rootsis tõupuhtaid uttesid 2006 a kontrolli andmetel 3577 ja aretusjäärasid 319. Tõug on levinud üle Rootsi, kuid peamiselt siiski Lõuna- ja Kesk-Rootsis. Tänapäevane Rootsi peenvillalammas on kaheksakümne aasta aretuse tulemus. Täiskasvanud uttede kehakaal on 70 – 80 kg, jääradel 80 – 100 kg. Sellele tõule on iseloomulik väga kõrge viljakus. Tihti sünnivad kolmikud ja isegi viisikud talled. (2010a.viisikud siin ja 2011 a. viisikud siin ) Palju kasutatakse Rootsis Finull jäära just sigivuse parandamiseks. Liha on neil suurepärane ja vähese rasvasisaldusega. Uted on heade emaomadustega ja kõrge piimakusega. Finull lambaid on kolme värvi. Värvi jaotus 2006 a Rootsis sündinud tallede põhjal oli: 63% valged, 26% mustad, 10% pruunid. Värv peab olema ühtlane. Vill on meriino tüüpi ja moodustub alusvillast, 5-12 cm pikkune, peene kiuline ja peene säbaraga, läikiv ja pehme – suurepärane käsitöö tegemiseks. Sellest villast tehtud lõngast on hea kududa kampsuneid, mütse ja salle, sest kudumid jäävad pehmed. Pruun värv suhteliselt haruldane. Pruuni värvi kandev geen on retsessiivne. 
Kui valgel või mustal peenvillalamba utel, kes on paaritatud pruuni jääraga sünnib pruuni värvi tall, siis ute esivanemate seas esineb pruuni värvust. Kasutades pruuni jäära mingi muu tõu valge ute peal on pruunide järglaste sündimine suht ebatõenäoline ja pigem haruldane juhus. Ka pruunid vanemad võivad anda musti või valgeid järglasi kui nende esiemad-isad ei ole pruunid või esineb seda värvust sugupuus vähe. Rootsi peenvillalammastel eristatakse kahte tüüpi villa. Peene säbaraga peenvill ja suurema säbaraga gobelään. Gobeläänvill ei ole nii pehme kui peenvill, aga töödelda on teda lihtsam ja läiget on rohkem kui peenel villal. Oma praktikast võin öelda, et igal isendil on vill seljas natuke erinev ja omamoodi. Sellest saab väga hästi aru just käsitsi töötlemisel. Tallevill võrreldes täiskasvanud lamba villaga ei ole nii hea. Kui muude lambatõugude tallevilla kohta võib öelda, et see on neil parim, siis peenvillalamba puhul on lugu vastupidi. Tallevill on liiga peen, seda on raske töödelda. 
Suvised ilmastikuolud ja päike kahjustavad ülipeeneid villaotsi, mis kraasimisel katkevad ja jäävad kraasitud villa sisse nupsudena. Mida tumedam ja peenem vill, seda kergemini ja rohkem ta kahjustub ja mida päikeselisem suvi seda nupsulisem vill. Selle põhjal on isegi võimalik määrata millisel tallel on peenem ja millisel jämedam vill. Kuna tegemist on aretatud villalambaga, siis nende villak on ühtlane nii värvi kui ka villakarvade-säbarate-säukude osas. Kui oluline on villaku ühtlikus teab see, kes villa – lamba – käsitööga lähemalt seotud on.
Meie tallu jõudsid esimesed finullid 21.08.08. Stokholmi lähedalt Rita Cannerti aretusfarmist. Kõigil lammastel on head näitajad jõudluskontrollis mis sisaldab ka villanäitajaid, läbinud riikliku hindamise, tunnistatud aretusloomadeks ja omavad tõupabereid. Sama aasta detsembris käisin veel kord Rootsis ja siis sai toodud jäärTimmu ja 10 tiinet utte. Sellest siis on Eesti peenvillalammaste populatsioonis olemas neli erinevat jäära liini. 8047 Timmu kes on SE kõrvamärgiga ja sündinud Rootsis ning Rootsis enne toomist paaritatud uttede järglastest -kolm erinevat liini.
Eraldi tuleks rääkida selle tõu puhul sigivusest. Öeldakse, et ideaalis võiks utel olla kaks talle. Kui on vähem – on halb ja kui on rohkem – on ka halb. See kehtib kindlasti suurte karjade puhul kus põhikarjas 100 ja rohkem looma. Väikeses majapidamises, kus üle 25 ute põhikarjas ei ole, on iga tall kingitus ja puhas tulu. 2010 aastal oli peenvillalammaste keskmine sündinud tallede arv ühe ute kohta 2,9 ja 2011 aastal 3,0 . Nagu näitas 2010a ja 2011a, saab õige söötmise korral utt kolme talle toitmisega ise hakkama. Lisasöötmist vajasid ainult nelikute ja viisikute talled. Kolmiktallede emade udarad olid terved, piima oli palju, talled söönud ja sügisene lihakehade kaal oli kekmiselt 6 kuu vanustel jäärastel 17 kg. Suurim lihakeha oli 24 kg ja väikseim 14 kg. Kindlasti ei saa pidada selliseid lambaid stiilis a`la – kevadel kannaga tagumikku maastikku hooldama ning sügisel “leitud liha” – vaid uted vajavad hoolt, nii tiinuse lõpus, kui ka peale poegimist. Kuidas meie talus toimitakse võib lugeda siit. Õiges tasakaalus mineraalid ja kindlasti valgurikas lisasöötmine tiinuse viimasel kuul ja imetamise algusperioodil on oluline. Seda selleks, et sünnikaalud oleksid mitmikute puhul normaalsed, et talled kasvaksid jõudsalt ja et emadel oleks piima ning säilitaksid seal juures ka ise normaalse 
konditsiooni. Tahaks nendelt ju sügisel veel korralikku villagi saada. Pisiasju millega arvestada ja mille järgi toimetada on palju. Finulli sigivuse juures, kus suure tõenäosusega võib ühel utel olla tallesid rohkem kui kaks, on parem sättida poegimine kogu karjal ühele ajale ja varakevad on selleks sobivaim. Jäär tuleks sel juhul panna karja sügisel, hoida seal paar kolm nädalat. Nii toimides on teada orienteeruv poegimise algus. Neli – kuus nädalat enne seda tuleb uttedel vähendada koresööda kogust ja lisada juurde jõusööt. Tall kasvab viimasel kuuel tiinusnädalal 2/3 kehamassist. Energia ja proteiini vajadus kasvab. Reguleerimata paarituse puhul on suht võimatu selliselt söötmist korraldala. Ainult heina peal elanud uttede talled, eriti kui neid rohkem kui kaks, on väiksema sünnikaaluga ja nõrgad. Lisaks kurnab see utte, mis mõjutab piimakust. Talled, kes ei saa piisavalt emapiima on kasvult teistest väiksemad ja hiljem seda tagasi teha ei saa. Erinevat tõugu lambad vajavad kasvatamisel eripäradega arvestamist. Nii ka peenvillalambad. Kui madala viljakusega lihalammastel võib olla probleemiks tallede liiga suur sünnikaal ja poegimisraskused, siis peenvillalammastega sellist probleemi ei esine. Jama on siis kui uted on lahja toidu peal ja tegemist mitmiktalledega. Lähtudes lamba vajadustest ja toimides seda arvestades on see lambatõug väikemajapidamises ideaalne. Lihtne ja oluline arvestus – ET ja EV keskmine poegimine on 1,5 – 1,6 talle ute kohta. Kui üle talve peetakse 10 utte, läheb kevadel karjamaale uttedega koos 16 talle. Peenvillalamastel on kümne üle talve peetud utedel karjamaale minemas ligi 30 talle. Kui arvestada tagurpidi, siis et EV ja ET lammastelt saada 30 talle tuleb üle talve pidada 20 utte. Minu arvestuste kohaselt on odavam pidada 10 utte ja võtta 30 talle sealjuures pingutades kevadel jõusööda ja lutipudelitega kui pidada 20 utte sama arvu talledega olgu nad või ainult heina peal. Sõnnikumajandus käib ka lambakasvatuse juurde :) Lisaks on peenvillakate lihakehad õigel pidamisel piisavalt prisked juba 4 – 5 kuu vanustel talledel, hoolimata mitmikutest ja ei jää väga palju alla lihalamba omadele ning villa ei anna võrreldagi ühegi teise Eestis oleva lambatõu villaga. See on täna parim.
Vana-Olevi 