algus / beginning

Selles kohas oli midagi, mis paelus juba esmasel kohtumisel. Põlised kuused, paksu samblaga kaetud ja maasse vajunud kiviaiad, allikad ja järta, üle kümne meetri kõrgune sirelitesse mattunud paekividest korstnajalg koos lagunenud müüridega mille otsas kasvasid paari meetrised kuused. Metsik, ürgne, mahajäetud koht kus igal sammul oli näha –  kunagi käis siin elu. Selline ta oli Vana-Olevi ja aasta oli siis 2001.

Esimese viie aasta märksõnad – kivid, kännud, juurikad, võsa, reha ja labidas. Vaba aega ei olnud palju.  Minu oma võttis Päästeamet, Meditsiinikool ja lapsed. Andres oli 24/7 tööl ja teenis raha mida sõi ohjeldamatult Vana-Olev.  Aeg, mida oli vähe ja eelnevalt nimetasin hellitavalt vabaks, sai sisustatud  tuletõrjujatest kolleegide abiga võsa raiumise, kivide korjamise, kändude juurimise, juurikate sikutamise ja rämpsu põletamisega.

2002 mais saabus juppidena vana maja Räpina vallast Kassilaane külast milles praegu elame. Kui rekka pealt koorem maha tõsteti ei osanud ette kujutada, et sellest hunnikust kunagi elumaja saab.

Hilissügiseks, nii uskumatuna kui see ka ei tundunud,  oli maja valmis ja katuse all. Jätkus lõputu rämpsu põletamine, maapinna tasandamine ja loomulikult võsa – lepad, toomingad ja kukerpuud. Viimased olid eriti vastikud okkalised vinsked sellid. Hoovist sai kokku korjatud terve mägi vanarauda, konservikarpe, klaasikilde, rohupudeleid ja muud sodi.

Aeg läks ja pilt muutus.  Ruutmeeter ruutmeetri haaval sai tasandatud pinnast juurde, millele puistasin suure hoole ja armastusega muruseemet.  Kive polnud aia tarvis vaja kaugelt korjata. Ausalt öelda selle pärast need aiad kerkisidki, et  kivihunnikuid ja maa tasandamisel välja tulnud suuri munakive kuhugi panna. Milline rõõm kui kevadel roheliseks hakkas minema.

Üks väga väärtuslik paik on maja ees olev vana lagund rehielamu vundament koos reheahju jäänustega, mille otsas ilutseb magesõstra põõsas. Polegi väga palju fantaasiat vaja, et ette kujutada kuhu tekitada lillepeenrad. Ilma ei saa ju kuidagi.

Selline oli algus mille võib kokku võtta Tammsaare sõnadega – algas töö, algas eluaegne töö ja need teised sõnad, mis siin kohal täpselt meelde ei tule. Algas küll ja jätkub ka. Jätkub kindlasti tulevastele põlvedele kui nad sellest hoolivad.

Me talu on kodu ja talupidamine elulaad. Soovin väga, et ühel päeval  kunagi tulevikus me talumajapidamine ennast ära toidab ega jääks lõputult põhjatuks vanapagana kübaraks, et “Ülesoo” koht ei oleks nagu hundikurk. Tahaks, et ühel päeval toimiksid asjad nii, et Vana-Olevit võiks pidada korralikuks väiketaluks, mis elatub lambakasvatusest, käsitööst ja muudest ilusatest asjadest millest siinkohal veel ei  räägi. Ma südames loodan, kuigi vahel tundub utoopilisena, et nii saab ühel päeval olema.

Lugupidamisega

Ülle

Advertisements