Kroonika

… aeg annab arutust – ütleb Puhja vanasõna. Arutust selle otseses tähenduses on olnud palju  ja tundub, et jätkuvalt tulemas. Rahu ja tasakaalu tahaks. Suurtest pingutustest hoolimata ei saa rööbastele ja üks pendeldamine sinna – tänna käib. Eile alles jooksin ummisjalu tagasi Nurmijärvist. Jätsin oma põgenevad vanurid ja vakituise töö kus seda ja teist. Käärisin käised üles ja käisin endist stsenaariumi korrates kõik uuesti läbi. Ilmselgelt on mul vaja endale ikka uuesti ja uuesti tõestada: ei kannata mängida põllumeest-talupidajat kui unistused on suuremad võimalustest ja aju kapatsiteet ei ole suuteline looma töötavat äriplaani, mis suudaks kanda kas või ainult jooksvaid väljaminekuid mis on seotud eluga metsas. Unusta ära Ülle! U-nu-sta…

Ühesõnaga, oli see siis suur koduigatsus või üle töötamine, aga mineva aasta mais leidsin end maakonna haiglas, mis oli hiljuti pealinna gigandi poolt alla neelatud ja sisuliselt suure haigla hinge vaakuv filiaal. Vanemõde saatis mind alla mingi “tädi” juurde kes jagas riideid ja garderoobikappe.  Tähtis tädi punase peaga teavitas koheselt peale koffitasside pesemist, olles ise veel seljaga  ja ilma  teretuseta, et: “Mul ei ole sulle midagi anda (riideid ta mõtles) ja ausalt öelda kappe ka pole”. Kohe sain aru, et olen Eestis tagasi. Nii kodune tunne.

Kapi sain ja väsinud haiglariided ka ning suure tänutundega südames punaste juustega tähtsa tädi vastu sukeldusin haigla ellu.  Kuna oli suvine aeg ja puhkused tulemas selgus, et tuleb arvestada vabatahtliku/sunniviisilise ületunnitööga, mida kohe kindlasti ei tasustata 1,5 kordselt nagu seadus ette näeb, sest raha ei ole. Saage aru – raha ei ole! Ja parem kui vabatahtlikult, sest sunniviisiliselt on nagunii. Tõmbasin ka suu kriipsuks pähe nagu teistel väsinud haiglariietega töötajatel. Torisesin ainult koffinurgas ja kirusin valitsust. Ja kes on selles hädas süüdi? Ise tegi, ise tegi! Omad valikud.

Nautisin suve ja kodu niipalju kui sai. Niitsin muru, panin labidaga kartuleid, sügasin koera ja remontisin elamist. Käisin mitmeid kilomeetreid koeraga, klapid peas ja kuulasin mussi. Peale 24h tööpäeva olin horisontaalselt ja vaatasin pingsalt lage.

Kui sügis hakkas tulema, tekkis hinge kahjatsus. Tegelikult tekkis ta juba varem, nii öelda peale esimese palgalipiku nägemist. See oli kurb hetk. Selles oli natuke äratundmisrõõmu. Arvuta niipidi või naapidi, täpselt 3 x vähem. Mõtled kulutustele ja vajadustele. Murutraktor annab kohe otsad, puulõhkumisemasinat oleks vaja. Igast asju on kogu aeg vaja. Tahaks veel puhata ja mängida ka. Tänapäeva maailm on selline, et ilma rahata puhata ja mängida ei saa. Kui siis ainult murumänge, aga kaua saa neid…

Kuna olin ettenägelik ja kokkuhoidlik (ma tean, et see on naerukoht, aga siiski) ja maksin tulumaksu vabatahtlikult rohkem, tuli aasta lõpus rõõmusõnum Soome maksuametist. See aitas talve üleelada. IRW. Kevadeks oli pangaarve peaaegu tühi. Lootused, et õpin nii kokkuhoidlikuks, et oskan 800 euriga kuus ära elada kustusid. Projekt oli läbikukkunud. Sellest kõigest ei tule midagi välja ja punkt.

Kuidas ma vahepeal lambakasvatajaks hakkasin mõneks kuuks ja miks mul pardid, kanad ja haned mööda hoovi ringi jooksid jne ma ei räägi. Häbi on. Sellised unistused tuleb sügavale taskupõhja torgata ja sinna unustada nagu üks kena inimene ilusti väljendas.

Kevadel muutsin asja konkreetseks ja hakkasin täitma hakemusi erinevatele tööpakkumistele. Maeitea palju ma neid saatsin. Igatahes palju. Kõik mis tundus mulle sobivat ja oli 200 km raadiuses väljapool Helsinkit ja kindlasti mitte Helsinkis. Ausalt öelda olin omanud kogemusi ja omasin ettekujutust kuidas asjad võivad minna ning ei hellitanud erilisi lootusi, et kohe esimese korraga kõik paikka loksub. Sellist jubedust, aga ka ei osanud ette näha. Ühesõnaga käisin vestlusel. Jutt oli ilus, palk oli veel ilusam ja ma võtsin töö vastu.

Läks nädal, läks teine. Pilved hakkasid tasapisi sinist taevast varjutama ja suht ruttu sai selgeks kus ma olen ja kes ma siin olen. Asi on tragikoomiline. Endiste alkohoolikute – narkomaanide – psüühiliselt haigete inimeste hooldekodu, kus omanik on alkohoolik ja majapidamist juhib psühhopaat. Omanik on selline kõva mutt, kes oma pojaga kohut käis, kus kohus mõistis poja kasuks välja sadanelikümmend tuhat eurot kuna tööandjast ema oli teda petnud ja vähem maksnud. Sellest on artikkel Iltasanomates. Kuldketid mis kaelas ripuvad on nii jämedad ja rasked, et võtavad kaela kõveraks. Ripatsid supilusika suurused. Ilma liialduseta kuskil pool kilo kaelas. Samas ei tohi päevase koffi kõrvale küpsiseid anda, sest kolmapäeval – nädala sees küpsiseid ei sööda. See koht….. see koht on helvetti. Nagu üks töökaaslane, kes on võimeline selles asutuses ainult öösiti töötama, ennast tabavalt väljendas: “see maja on nagu ajukasvaja, mis oma kombitsatega sulle sisse tungib ja sind seespoolt hävitab”. Siin ei ole inimlikkust. Siin on kurjus. Seinad on kurjusest läbi vettinud. Kogu see maja. Igal õhtul pühin väikese harjakesega prügikühvlile kokku riismed iseendast ja üritan neist voolida isiksust, et homme jälle tööle minna ja vastu pidada.

Kuna see alkohoolik oli pikemat aega tsüklis ja lasi liugu, siis nüüd on enne Jõule rahalised raskused. Tuleb ju endale ja oma 20 a nooremale türklasest gigolole palka maksta, aga mille eest sa maksad kui tööl pole käinud. Ilmub päeval mingil suvalisel ajal välja ja hakkab kraaksuma. Sõna otseses mõttes kraaksuma, sest rääkimine see ei ole. Miks on Raimole leib pandud – Raimo ei söö lõunal leiba (sööb küll, aga ei anta) Miks on pandud väikesed leivataldrikud – need ei ole leivataldrikud. Miks on liiga palju kartuleid keedetud? Need on kõik väikesed detailid. Suuremad probleemid on seotud mõne patsiendiga ja sellega mida sa võid arsti juures rääkida ja mida sa ei või, sest selle tagajärjel võib äkitsi mõni klient kaotsi minna. Et siis ma peaksin valetama hakkama? Käin varvastel, sest muud ma hetkel teha ei saa kui varvastel käia. Ütlen jaja, ja teen nagu õigeks pean.

Elu on kummaline. Ta toob ette igast olukordi. Vahest paneb mõtlema, et miks Jumal mulle sellise õppetunni on saatnud ja mida ma sellest ka õppima peaks. Kas ma pole piisavalt tänulik ja alandlik. Kas ma vajan oma temperamendile treeningut ja arendama endas vaoshoitust ja alandlikust.

Iga päev mitmeid kordi pannakse proovile nii eneseväärikus kui ametiväärikus. Ka kõrvalseisjana olla, kus näed pealt olukordi mis on alandavad ja solvavad, on raske. Nii mõnigi kord pean lappima inimesi kokku selle järele kui nad on söögisaalis avalikult pihuks ja põrmuks tehtud. Tavaline käitumine on kerge käe ja näpuvibutusega röögatus – välja! Kuna siiski on tegemist kliendi/patsiendi ja hooldaja suhtega, siis selline käitumine on lubamatu. Nii lihtsalt ei tohi teha. See on valus.

Tegelikuses on need inimesed enamus vanurid, kes on oma elu vb mitte kõige paremini ja õigemini elanud, a see pole minu asi. Täna on nad maaslamajad ja neid ei lööda. Tegelikuses on nad palju normaalsemad kui need kes seda majapidamist pööritavad. Neis on rohkem inimest kui neis teistes.

Selle nimel, et tööpäev enam-vähem normaalselt läbida, tuleb aeg ajalt nende inimestega samastuda. Nagu öeldakse – koos huntidega uluda. Vahel naerad kaasa, vahel viskad nalja. Koguaeg tuleb kontrollida oma olemist, et mitte reeta mida tõeliselt arvad või tunned. See on vastik. Elan üks päev korraga ja ainult selle nimel, et ühel päeval panen võtmed lauale ja ütlen – ma enam ei tule. Niikaua kui ma seda öelda ei saa, pean kaasa uluma. Üritan selles olukorras anda endast parima, säilitada väärikust ja mitte põhimõtetega vastuollu minna. Kodus üksi olles üsna tihti haletsen ennast ja siis on pisarad kerged tulema.

Ei ole see leib võõrsil kerge, aga usun ikkagi, et Soomes on palju toredaid inimesi ja kohti ning ühel heal päeval leian oma.

 

 

Tahan koju

11 veebruar sai kaks aastat sellest kui siia tulin. Millegipärast on täna selline koduigatsus, et vee võtab silmist. Põhimõtteliselt on ju hästi. Töö on meeldiv, ülemus on hea, töökaaslased toredad ja patsiendid omanäolised vanur-lapsed. Elamine on töökoha lähedal, selline vaikne ja rahulik ja mitte eriti kallis. Kõik on väga tore nagu, aga….. see siin ei ole kodu. Ja üksindus tapab. Vaba päevaga pole mittemidagi peale hakata kui hulluks minna……… Varsti tuleb kevad. Lõhna ja tihaste laulu järgi on aimata, et tuleb. Sellepärast siis võimendunud koduigatsus. Imelik, igasuguseid faase on selle kahe aasta jooksul üle elatud. Alguses oli nördimus ja viha, et “kurat küll ma ei tule enam kunagi tagasi”! Miks ma nii rumal olin ja varem ei tulnud. Siis tundsin vahepeal rõõmu, et nii hästi on läinud. Nurmijärvi kunta on mulle tööandjaks, mõnusad töötingimused ja hea palk. Nautisin seda, kuidas suhtutakse töötajasse jne. Kehityspäivät, koolitused ja tööl käimise suhtes saad soovi avaldada, mis ka iseenesest mõista arvesse võetakse. Teed on aukudeta, tänavad valgustatud ja puhtad jne. Igasugused pisiasjad. Mõtlesin sellele ja tundsin rõõmu, et millise tiigrihüppe ma siiski tegin. Laudast hüppasin valgesse kitlisse :) Kuus aastat olin ju eemal. Aga see pole selline elu mida ma tahan. Nagu ei olekski kodu. Pidevalt sõelu edasi-tagasi. Loksu selle paganama laevaga. Raba kolm nädalat jutti, et nädala vaba olla. Ületunde ka kui on võimalik. Ühtupoole ja siis hommikupoole, vahel pikki päev ja jälle hommiku. Viimane tööpäev algab hommiku 5.20 äratusega ja lõppeb ööse kuskil poole kahe aeg  koju jõuan –  poolsurnuna. Järgmisel päeval vedeled voodis ja jõllitad lage, sarikate puidumuster on juba peas ja mõtled, et mis on elumõte….Vaatasin õhel päeval kuldsest börsist müügis olevaid kitsesid. Ega neid eriti palju ei olnudki. Selline igatsus tuli peale. Lähed lauta ämbrikene näpu otsas, leivaviilud taskus. Mõnus sõbralik kits, pehmed tissid ja soe piim….Leidsin ühe vahva kodulehe kui googeldasin kitsekasvatajaid – http://www.andri-peedo.eu/. Seal on Thyringerid.  Nii igatsus tuli peale. Teeks oma hoovi korda, toksis natuke siit ja sealt. Kapsamaa võtaks uuesti kasutusele ja tunneks rõõmu, et oled perega koos jälle……..Täna tegin sellise triki, et helistasin Rapla haigla ja kui koju tulen lähen töökohta vaatama, südame rahustuseks – 5 euri tunnist. Talendid koju! Ha ha ha!

Kuuseriisikad omas mahlas

Sügis on korilasehingele imeline aeg. Puhkan paar nädalat mõnuga  ja võtan vananaiste suvest mis võtta annab. Võtta on ;)  Metsad on seeni täis. Tänavu korjan valikuliselt noori ja ilusaid kuuseriisikaid – saab priisata (oma maja tagant, metsa pole veel saanud). Kollariisikaid ei ole ühtegi näinud ja lehterkukeseeni samuti. Puhastan seened noa ja pintsliga kuivalt. Panen laiapõhjalisse potti seened keema ja lisan natuke umbes poole liitri jagu vett, et põhja ei hakkaks. Kui seened keevad tekib neile piisavalt vedelikku. Koorin tekkinud vahu, lisan soola silma järgi (umbes 4 sl), natuke näpu otsaga suhkrut (umbes 1 tl) ja pipraterad (umbes 20 tera). Jätan seened peale keetmist ja vahu koorimist seisma ja alustan järgmisel päeval uuesti. Miks? Lasen soolal senntesse imbuda, siis saab täpsemini maitsestatud, sest liigne sool rikub seened ära. Panen järgmisel hommikul seened uuesti keema, lisan soola kui tarvidus on ja supilusika täis kanget äädikat. Pott milles keedan on mul vist 8 liitrine :) Kupatatud seeni, kui panna pott seeni täis, jääb järgi alla poole. Ma ise seeni ei söö, aga eelistan siiski, et seentel oleks rohkem oma naturaalne maitse. Äädikas läheb säilivuse parandamiseks. Nii nad jäävad mul natuke soolased ja äädikat ei tunne üldse. Neid saab kasutada kus iganes – loputad läbi või ei loputa – ükstapuha – ja saab kastet või pitsale või pirukasse, niisamuti söömiseks on ka head.

Teine minemine…

……siin ma siis nüüd jälle – uuel üritusel. Istun oma ajutises pisikeses toas kummimadratsil, arvuti põlvedel ja veeretan vaba päeva õhtusse. Kolisin möödunud pühapäeval ja paljukest trääni ühte Fiat Puntosse mahub :) Peaks olema rõõmus, aga ei ole. Fb seinast jooksis alla pilt, mis tegi hingele valu. Kallid istuvad praegu ema sünnipäeval Kiideval, a mina olen siin. Vanem tütar tuli ka paariks nädalaks teiselt poolt maakera käima ja paraku me ei kohtu. Sitt tunne on…. Peaksin olema rõõmus, aga ei ole mitte. Suur samm sai ju edasi tehtud – mul on nüüd valged riided ja olen päris haiglas päris õede. Korralik munitsipaaltöökoht mitte mingi kakapott ja oü. On küll pikaraviosakond Altzheimerite ja Parkinsonidega, aga siiski haigla. Puhas, ilus, korralik – koos viimasepeal töötingimustega. Töö ise emotsionaalselt raske ja masendav. Esimeste tööpäevade järgselt võin öelda, et saan hakkama ja päris hästi. Osalt sellepärast, et mingi kogemus on olemas ja osalt selle pärast, et selles asutuses pühendatakse kohanemisele piisavalt tähelepanu ja osalt töö iseloomust tingituna. On see selline kolmanda järgu meditsiin, rohkem nagu hooldushaigla. Siis on see hea asi, et ei ela enam ülemuste armust kapi taga vaid pisike ajutine ühetoaline – oma köögi ja vannitoaga. Aga olen üksi ja kõik uus ja võõras ja koju pääseb pärast järgmist palgapäeva alles, ehk siis oktoobri lõpupoole. Pole ju enam 20-nene ka, et võtad kõike kergelt. Peab midagi välja mõtlema mis vabade päevadega pihta hakata, muidu võib ulluks minna. Vokk ei mahtunud peale, vaid vardad ja lõngakerad, aga tuju selleks ei ole. Stressi maandan koffi – suitsu ja võileibadega :(  Kui oskaks sõnu seada ja sisemust jagada, siis saaks ühe nutujutu. Keegi peab ju ees minema ja üksiolek on ajutine, aga nuuks…nuuks selle mineku päras ja nuuks selle kõige pärast mis mind Eestist ära ajas. Minul ei ole seal kohta, ma ei tule seal toime nagu tahaks ja mind ei ole seal kellelegi tarvis ka. Mida erilist siis mulle vaja on? Tahan ravida oma hambaid. Tahan seda, et mul oleks võimalus aidata ema ja isa kes seda täna vajavad – nemad aitasid kunagi mind. Tahan oma lastele sünnipäevaks kingitusi teha ja neid aidata. Tahaks, et peale maksude maksmist ja muid eluks vajalikke igapäeva kulutusi jääks midagigi alles mustadeks päevadeks. Iseennast ka unustada ei tahaks. Tahan turvatunnet, et kui minuga midagi juhtub ja ma enam füüsiliselt toime ei tule, siis riik ei jäta mind üksi. Aga paraku ei lähe sellele riigile tema kodanikud korda. Uppuja pääsemine on tema enda asi ja nii ma siis üle lahe ujusingi, et mitte uppuda. Vahel olen mõelnud, et oleks võinud seda juba ammu teha. Selleks oli võimalus olemas – 90-nendate alguses. Tööluba ja elamisluba oli piiramatu, aga siis oli usk ja lootus paremasse ja mäletamist mööda sai vaid kord või paar seal tuttavatel külas käidud. Ajasime siin Eesti asja kui nii võib öelda. Ka see taluvärk ja lambamajandus oli viimane pingutus ja lootus saada “maalt õnnistust” , aga maailmakorraldus ja  pilt on muutunud. Mis läind enam tagasi ei tule ja ellu jäämise nimel tuleb loobuda nii mõnestki kallist asjast. Mu nina ütleb, et veel ullemad ajad on ees. …. Nagu ma olen ennegi lausunud – mul ei ole aega ega ka tahtmist enam teist kahtekümmet aastat oodata ja loota. Ei jaksa enam rabada nagu enne ja kui mõelda pensioni peale – no teate, see on  lootusetu. Ära ei sure, aga elu see ka poleks.  F… – ma olen väga vaenulikult meelestatud praegu. Roniks kuhugi kõrgele ja röögiks ennast tühjaks. Ütleks kõik mis öelda ja sõnu ei valiks. Sellest tuleks üks ebatsensuurne kihutuskõne….Ja siis loed nagu masohhist neid Delfi artikleid ja kommentaariume minejate ja minekute kohta nagu otsiks kaaskannatajaid. Kuum teema ja neid artikleid tuleb söögi alla ja peale. Mõni sajatab seal minejaid – lollid ja reeturid jne. Kes maksab siin makse ja peab pensionäre üleval ja et sellepärast meil sitt ongi. Leffitatakse sinimustvalget verbaalselt.  Mõni süüdimatu majandusgeenius jälle arvab, et on võimalik küll 300 euroga ära elada! Jah, on võimalik – kui ema-isa aitavad ja üüri ei pea maksma ja külmkappi täitma või siis elad kaerahelvestest ja muust rehust või oled lihtsalt ullike ja silmanägemine keffa ja ei näe mis ümber toimub. Ökomees Anatoli Sügis sõi näiteks muru ja rämpsu tootis kõigest ühe kilukarbi täie aastas. Kõik on võimalik. Auschwitzist tuldi ka eluga välja. Hundinuia juured ja kalmus ja viidikad tulevad varsti moodi. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on juba juttu olnud sellest, et milline kogus proteiini leidub mikromaailmas. Ritsikad, sipelgad, vihmaussid….miks mitte mutid ja siilid. Jumala hea kui saaks talve üle elada näiteks rulli silo ja paari rulli heinaga. Eesti võiks pretendeerida viie esimese putuktoidulise riigi hulka maailmas ku valitsus kõvasti pingutab……. Mina olen oma kohustuse EW ees kolme korraliku kodaniku üles kasvatamise näol täitnud ja rohkem mul anda pole. Aga sellegi poolest on paha tunne minna ja olla siin. Tahaks nagu vabandada, et sorri või nii. Üks eestlane juures jälle. Eks seda viltu vaatamist on nähtud ka natuke. Mitte küll kollektiivis, aga töövestlustel küll. Ega nüüdki kõik imeline ole. Käid kõrvad lahti ja kuulad mis ümber toimub. Mingi hull hõõrumine olla enne minu saabumist old, mis lõppes kellegi minema saatmisega…..saab näha. Praegu tunnen, et tegin vale otsuse ja oleks pidanud valima Virrati, et see siin ei ole päris see. Oleks istunud praegu Toriseva rotkojärve kaldal ja naudisklenud vaadet…. Tea kas elu on mind hellitanud, milles ma kahtlen, aga praegu on taluvuspiir küll väga madal. Lõug väriseb paar korda päevas ja silm on vesine. Nagu veel vähe oleks, jäin haigeks ka. Nohu ja köha milleks ei olnud valmistunud ja apteek on siin hirmkallis. Esimene palgapäev on alles järgmise kuu keskel ja arvele pole suurt midagi jäänud. Oli siin vaja mõningaid asju mis kohalikust kirbukast sai muretsetud jne. Netileping koos pulgaga ilma milleta ei saaks kodustega suhelda ega ka arveid maksta ja bronne teha……..Olen jõudnud käia siin kohalikes marketites ja mulle tundub ostukorv sama või isegi kohati odavam olevat, sõltuvalt sellest mida sinna panna ja kus poes. Lidli pole veel jõudnud. Näiteks ei ole ma Eestis näinud kanakoibi hinnaga 1,95 kg ja koffi kolm poolekilost pakki hinnaga 5.00. Elame veel – halleluuuja! Peab kannatlikkust õppima. Kõike korraga ei saagi saama, aga siin on vähemalt usk ja lootus olemas paremasse homsesse. Siin hinnatakse minu haridust ja tööd – töö ja hariduse vääriliselt…lähen ja teen ühe võiku…..
Mõned mobla pildid, fotokas jäi Eestisse, Klaukkala ujumisrannas. Seal ründas üle järve parv laglesid, ehk lootsid nad minult midagi head saada. Ilus oli…

WP_000116

WP_000114