Piirissaarel

Oli nädalakene puhkust ja käisin siis Piirissaarel ära. Esimest korda minna. Ütleme nii, et pikk reis – Säkyläst Helsinki 200 km, sadamast Vana-Olevi 70 km ja sealt saarele kuskil 250 km. Tagasi tuli ju ka tulla, niiet 1000 km spidomeetrile juurde. Alustame Vana-Olevist. Kurb on ta pärast.  Muru oli kõrgeks kasvanud ja võililli täis, lillepeenrad maltsas ja kõrval olevas metsas on lageraie tehtud. Ainult kass elab seal. Zorro sai kevadel toodud Soomest ära kuna hakkas peast lolliks minema. Teadagi – kevad. Nii nii nukraks läks meel seda kõika vaadates. Üks asi millel pole perenaise-peremehe kätt hakkab maha käima. Entroopia vist! Mis seals ikka, ega midagi ullu ju pole – lohutan ennast. Seinad on püsti ja kõik muidu korras, lihtsalt mahajäetuna näib……………Edasi – Laaksaarde jõudes oli peaaegu suvi saabunud, aga sellest järgnevad kaks päeva kõva tuul ja ainult +8 soojakraadi. Olin nii halvasti koti pakkinud, ei osanud arvestada sellise kliima jahenemise ja taas soojenemisega. Puudusid vastavad riided +8 tuulise ilma jaoks ja päikesekaitsevahendid kui soojaks keeras. Mõlemit oleks aga tarvis läinud. Sain nii külma kui ka päikesepõletuse :)

Praam Koidula on pisike alus kuhu mahub 4 autot ja 30 inimest. Paat tegi sinna sõites viimase reisi enne kahenädalast remonti ja selle tõttu pidi oma kotid käe otsas tassima. Asenduspraam, mis selleks ajaks liinile tuleb, olla veel väiksem ja mahutab ainult inimesi. Laaksaarest Piirissaarde on kuskil 10 km ja võtab aega tsirka kolmveerand tundi. 1,2 km sõidab praam kanalis. Kanal jagab saare pooleks. Kuni sadamani on see laevatatav, aga sealt edasi on madal. Kuulda on, et hakatakse sügisel põhja poolset osa süvendama ja sellega muudetakse kogu kanal taas “laevatatavaks”. Saar on pisike ja enamus sellest on võsastunud ja soine. Seal on kolm küla – Piiri, Tooni ja Saare, mis asuvad peaaegu üksteise kõrval. Ega teid vist rohkem pole kui kokku kolm kilomeetrit. Talvel on püsielanikke 30, aga suvel väidetavalt 200 tuuris koos suvitajate ja turistidega.  Vot ja nüüd on Toomas seal vahtimas – mis see saarevahi amet muud on kui vahid saart. Tore amet. 

Loodus on seal selline omamoodi. Mind üllatas päris mitu asja. Esiteks on seal tõeliselt palju linde. Kõigile tavapärastele sidistajatele kuulsin peoleod, pääsukesi oli koguni kahte sorti – piirpääsuke ja suitsupääsuke ja muidugi hüüp. Keegi viskas nalja, et tegelikult istub mingi parm roostikus ja puhub pudelisse. Tõesti tõesti, sellisena see kostus jah! Puhus nii kõvasti, et õhtul oli voodisse kuulda. Teiseks nastikute rohkus. Usside suhtes mul eelarvamusi pole ja foobiaid ka mitte. Neid ikka jagus igale poole. Konnalombi ääres oli neid eriti palju. Nägin kuidas kaks nastikut ühte konna tahtsid nahka pista. Rebisid teist edasi-tagasi vaese konna jalad tilberdasid suust välja. Ilus roheline paistis teine. 

Konnadest – neid on seal ka palju.  Jutud räägivad, et seal elab mitmeid konna liike ja mõni eriti haruldane. Sellepärast kaevatakse sinna lombikesi, et nad – need konnad – ennast eriti hästi tunneksid. Mis sorti ja kui palju ma praegu ei tea, aga küllap ühel päeval selgub. Aga see krooksumine on kõva ja kostab kaugele! Nagu hüüp, kes pudelisse puhub – sama ka siin – kostab magamistuppa voodisse ära.

Järgmine huvitav fakt. Huvitav aga ebameeldv, eriti kui armastad juurikaid kasvatada. Kohalikud sibulakasvatajad näitasid mulle jubedat elukat, kes on kole loom ja põllumajanduse kahjur. Teeb peenra peale ja sisse ja vahele käikusid ning sööb peaaegu kõike mida kasvatatakse ja ette jääb. Venekeeles nimetatakse teda medvedkaks ja eestikeelse vaste leidsin google abiga – tegemist on kaerasoriga (Gryllotalpa gryllotalpa ). Tädi peenramaal rääkis, et kunagi olla kalamehed selle sitika sisse toonud kalasööda eesmärgil. Nüüd teeb see elukas saarel palju pahandust. Lahti sellest saada on suhteliselt lootusetu. Elukas näeb ise välja selline. Elusuuruses 5-8 cm. Laulda e siristada oskab ta ka ning teeb seda öösiti. Kas kostub voodisse – ei oska öelda :) Kindlasti lähitulevikus proovib tema kalasöödaomadused ära.

Kalal: loomulikult käisime. Käisime mitu korda ja saime ka igasugust. Kanali ääres on nii mõnus istuda ja ussi leotada. Enne kuumalainet loopisin spinningut. Huvitav, et erinevates veekogudes maitsevad kalad isemoodi. Peab ütlema,et Peipsi haug on parema maitsega kui Pühajärve haug. Ilmselt sõltub see sellest mida kalad söövad. Vahet pole. Fileerisin ja küpsetasin tainas. Haug oli priske ja ei jaksanud ära süüa. Mingi kõhna noor jalgrattamatkaja sai ka osa. Põhja kanalit mööda käisime suure Peipsi ääres imetlemas liivarandu kohalikult papalt laenatud paadiga. Möödaminnes pöörleva ja lutiga noppisin ahvenaid. Toomas aerutas. Peaaegu paradiis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et puhkus oli tore. Eile saabusin tagasi soomekoju ja homme tööle. Terve päev täna müttasin siin eesaias ja tagaaias. Soojus on ka siia jõudnud ja rohu põlvini kasvatanud. Äärepealt oleks ujuma läinud, aga tuul oli õietolmu meie kaldasse toonud. Emotsioonid on seinast seina ja laidasta laidaan. Muretsen nagu iga tõsine eestlane. Peab lootma Jumala peale, ise ei tea ma midagi. Loomulikult annan endast parima. Kahe nädala pärast on jälle puhkus …… kohtumiseni Piirissare!

 

 

 

Advertisements

Muudatuste ootel

…tõesti, märkamatult peaaegu kolm aastat läinud. Vaadates peegli,  peab tõdema, et aastatele  lisaks on juurde tulnud kortse, kilosid, tselluliiti ja ehk veel midagi. Midagi ilusat ja head ehk. Silmavaade on endiselt selge ja unistusi nagu kahekümnesel. Mingi koduleht tiksub siin omaette pikemat aega kuhu keegi ei kirjuta midagi! Kustutada teda ei raatsi. Kunagi võib olla tore vaadata, siis kui vana.  Natuke fantaasiat rakendades võib silme ette manada pildi, kus tuleviku vanurid, kaasa arvatud mina nende hulgas,  juhtmevabalt võrku ühendatult tšativad – omaste, teineteise või teenindava personaliga. Olgu siis pealegi nii ja jätkame. On see omamoodi vaimne treening – see kirjutamine. Kuigi tundub, et kipun ennast kordama. Vabandan igatahes ette ja taha rohkete kirjavigade ja väära lauseehituse pärast. Emakeel oli koolis rahuldav ja ega see soome keeles kõnelemine/kirjutamine midagi head juurde pole andnud. 

Olen täna veel Säkyläs. Varsti vb enam mitte. Käin tööl ja vahel kalal. Kalal käin harvemini kui tööl. Ausalt öelda võtab töö nii palju energiat ära, et elu selle ümber viimasel ajal keerlebki. Töö on palvelutalos ja sisaldab kõike mis seotud vanade ja väetitega. Füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Tavaliselt kannan kaasas kõlarit millest vanadele Youtube kaudu lõunasaalis mussi lasen, no et väheke tunnelmat tekitada. Üks laul mis kõrva jäänud – ontuva eriksson – on irooniliselt kõnekas. Eriti õhtuti peale tööd tunnen end ise ontuva Erikssonina. Valutavad kannad, hüppeliigesed, põlved, puusad, õlad, käed jne. Nagu peksa saanud. Hommikused vahetused on jälle teistpidi rasked. Naiste kollektiiv ja hommikuti on meid palju rohkem. Plaplapla ja kui probleeme pole, siis tekitame. Sellises väikeses vallas (mitte Säkylä) kus 1800 inimhinge, on suhteliselt raske hingata. Sajandite jooksul välja kujunenud hierarhia, mis olemas ka töökollektiivis. Ei võeta lihtsalt omaks, kui pehmelt väljendada. Peale seda, kui teatasin, et hakkan varsti oma kohvreid pakkima ja koju minema, on õhkkond sõbralikumaks muutunud. Võta sa nüüd kinni, mida sellest arvata!

Natuken kahju on loobuda sellest, millele on palju energiat kulutatud. Kodu on meil ilusas kohas suure terassi ja aiaga rivitalo, kus isegi omad kurgid sai möödunud suvel kasvatatud. Remonditud teist hoole ja armastusega vastavalt võimalustele. Pühajärv kiviga visata. Laituri 200m ja esimene liivarand 500m, teine suurem 2 km. Eelmine suvi suure kuumusega läksime vahel pool paljalt, linad ümber laiturile ja supsti jahedasse vette. Üldse on Säkylä ja Rantatie  imeilus. Panen siia mõned pildid ka.

bty

bty

Pyhajärv on selge veega kalarikas järv, kus sügavaim koht on pea 30 m. Siin on rääbist ja kõike muud head ja paremat. Eelmine suvi oli imeilus. Kevadel kohe muretsesime paadi ja igal vabal hetkel sai järvel käidud. Spinning, ussiõng, dropshot – alati sai midagi, kusjuures ilma kajaloodita.

Ahh minu rahutu hing ei püsi paigal. Olen õnnelik ja peaaegu rahul. Tänulik igatahes. Olen olnud hoitud ja peopesal kantud. Elu lihtsalt toob ette igasuguseid väljakutseid, mis on nii ahvatlevad ja millele ei saa vastu panna…

…aasta alguses käis sotsiaalmeediast läbi huvitav tööpakkumine, mis Toomasel silma jälle särama lõi. Ei ole eriti pinget pakkuv kodus istuda, koeraga jalutamas käia ja remonti teha. Tema ju ka neitsi tähtkujus. Peale põhjaliku läbi arutamist kandideeris ta Piirissaare saarevahi kohale.  Tähendas see seda, et uuteks muudatusteks peab valmis olema. Aprillist on uus saarevaht ametis ja mina olen üksi siin ning ootan millal keegi me kodu ära ostab, et siis järgi minna. Ma ei ole kunagi seal käinud. Elu saarel ei ole lihtne, aga kindlasti on eriline ja huvitav. Õeke on nii traumeeritud sellest, et lubas mulle saarele külla mitte tulla. Üks osa minust on alati igatsenud kuhugi peitu pugeda ja ise majandada. Kogu Vana-Olevi idee oli sellele rajatud. Olla võimalikult vähe sõltuvuses ja kasvatada ise omale puhast toitu. Eks paistab mis elu toob. Igatahes siia enam kauaks ei taha jääda, sest üksiolemine on nõme. Naabrinaine vaatab ka imelikult, et mees maha jätnud tai miten ?!

Tänase päeva lõpetuseks – mina nüüd ka ei oska öelda, et miks viimased aastad nii sinna-tänna olnud. Sügav kummardus nende ees, kes kunagi oma juurika ühte kohta maha istutanud – eluks ajaks ja teadsid täpselt 18 aastaselt mida nad elult tahavad. Ma ei tea siiani :)

Kroonika

… aeg annab arutust – ütleb Puhja vanasõna. Arutust selle otseses tähenduses on olnud palju  ja tundub, et jätkuvalt tulemas. Rahu ja tasakaalu tahaks. Suurtest pingutustest hoolimata ei saa rööbastele ja üks pendeldamine sinna – tänna käib. Eile alles jooksin ummisjalu tagasi Nurmijärvist. Jätsin oma põgenevad vanurid ja vakituise töö kus seda ja teist. Käärisin käised üles ja käisin endist stsenaariumi korrates kõik uuesti läbi. Ilmselgelt on mul vaja endale ikka uuesti ja uuesti tõestada: ei kannata mängida põllumeest-talupidajat kui unistused on suuremad võimalustest ja aju kapatsiteet ei ole suuteline looma töötavat äriplaani, mis suudaks kanda kas või ainult jooksvaid väljaminekuid mis on seotud eluga metsas. Unusta ära Ülle! U-nu-sta…

Ühesõnaga, oli see siis suur koduigatsus või üle töötamine, aga mineva aasta mais leidsin end maakonna haiglas, mis oli hiljuti pealinna gigandi poolt alla neelatud ja sisuliselt suure haigla hinge vaakuv filiaal. Vanemõde saatis mind alla mingi “tädi” juurde kes jagas riideid ja garderoobikappe.  Tähtis tädi punase peaga teavitas koheselt peale koffitasside pesemist, olles ise veel seljaga  ja ilma  teretuseta, et: “Mul ei ole sulle midagi anda (riideid ta mõtles) ja ausalt öelda kappe ka pole”. Kohe sain aru, et olen Eestis tagasi. Nii kodune tunne.

Kapi sain ja väsinud haiglariided ka ning suure tänutundega südames punaste juustega tähtsa tädi vastu sukeldusin haigla ellu.  Kuna oli suvine aeg ja puhkused tulemas selgus, et tuleb arvestada vabatahtliku/sunniviisilise ületunnitööga, mida kohe kindlasti ei tasustata 1,5 kordselt nagu seadus ette näeb, sest raha ei ole. Saage aru – raha ei ole! Ja parem kui vabatahtlikult, sest sunniviisiliselt on nagunii. Tõmbasin ka suu kriipsuks pähe nagu teistel väsinud haiglariietega töötajatel. Torisesin ainult koffinurgas ja kirusin valitsust. Ja kes on selles hädas süüdi? Ise tegi, ise tegi! Omad valikud.

Nautisin suve ja kodu niipalju kui sai. Niitsin muru, panin labidaga kartuleid, sügasin koera ja remontisin elamist. Käisin mitmeid kilomeetreid koeraga, klapid peas ja kuulasin mussi. Peale 24h tööpäeva olin horisontaalselt ja vaatasin pingsalt lage.

Kui sügis hakkas tulema, tekkis hinge kahjatsus. Tegelikult tekkis ta juba varem, nii öelda peale esimese palgalipiku nägemist. See oli kurb hetk. Selles oli natuke äratundmisrõõmu. Arvuta niipidi või naapidi, täpselt 3 x vähem. Mõtled kulutustele ja vajadustele. Murutraktor annab kohe otsad, puulõhkumisemasinat oleks vaja. Igast asju on kogu aeg vaja. Tahaks veel puhata ja mängida ka. Tänapäeva maailm on selline, et ilma rahata puhata ja mängida ei saa. Kui siis ainult murumänge, aga kaua saa neid…

Kuna olin ettenägelik ja kokkuhoidlik (ma tean, et see on naerukoht, aga siiski) ja maksin tulumaksu vabatahtlikult rohkem, tuli aasta lõpus rõõmusõnum Soome maksuametist. See aitas talve üleelada. IRW. Kevadeks oli pangaarve peaaegu tühi. Lootused, et õpin nii kokkuhoidlikuks, et oskan 800 euriga kuus ära elada kustusid. Projekt oli läbikukkunud. Sellest kõigest ei tule midagi välja ja punkt.

Kuidas ma vahepeal lambakasvatajaks hakkasin mõneks kuuks ja miks mul pardid, kanad ja haned mööda hoovi ringi jooksid jne ma ei räägi. Häbi on. Sellised unistused tuleb sügavale taskupõhja torgata ja sinna unustada nagu üks kena inimene ilusti väljendas.

Kevadel muutsin asja konkreetseks ja hakkasin täitma hakemusi erinevatele tööpakkumistele. Maeitea palju ma neid saatsin. Igatahes palju. Kõik mis tundus mulle sobivat ja oli 200 km raadiuses väljapool Helsinkit ja kindlasti mitte Helsinkis. Ausalt öelda olin omanud kogemusi ja omasin ettekujutust kuidas asjad võivad minna ning ei hellitanud erilisi lootusi, et kohe esimese korraga kõik paikka loksub. Sellist jubedust, aga ka ei osanud ette näha. Ühesõnaga käisin vestlusel. Jutt oli ilus, palk oli veel ilusam ja ma võtsin töö vastu.

Läks nädal, läks teine. Pilved hakkasid tasapisi sinist taevast varjutama ja suht ruttu sai selgeks kus ma olen ja kes ma siin olen. Asi on tragikoomiline. Endiste alkohoolikute – narkomaanide – psüühiliselt haigete inimeste hooldekodu, kus omanik on alkohoolik ja majapidamist juhib psühhopaat. Omanik on selline kõva mutt, kes oma pojaga kohut käis, kus kohus mõistis poja kasuks välja sadanelikümmend tuhat eurot kuna tööandjast ema oli teda petnud ja vähem maksnud. Sellest on artikkel Iltasanomates. Kuldketid mis kaelas ripuvad on nii jämedad ja rasked, et võtavad kaela kõveraks. Ripatsid supilusika suurused. Ilma liialduseta kuskil pool kilo kaelas. Samas ei tohi päevase koffi kõrvale küpsiseid anda, sest kolmapäeval – nädala sees küpsiseid ei sööda. See koht….. see koht on helvetti. Nagu üks töökaaslane, kes on võimeline selles asutuses ainult öösiti töötama, ennast tabavalt väljendas: “see maja on nagu ajukasvaja, mis oma kombitsatega sulle sisse tungib ja sind seespoolt hävitab”. Siin ei ole inimlikkust. Siin on kurjus. Seinad on kurjusest läbi vettinud. Kogu see maja. Igal õhtul pühin väikese harjakesega prügikühvlile kokku riismed iseendast ja üritan neist voolida isiksust, et homme jälle tööle minna ja vastu pidada.

Kuna see alkohoolik oli pikemat aega tsüklis ja lasi liugu, siis nüüd on enne Jõule rahalised raskused. Tuleb ju endale ja oma 20 a nooremale türklasest gigolole palka maksta, aga mille eest sa maksad kui tööl pole käinud. Ilmub päeval mingil suvalisel ajal välja ja hakkab kraaksuma. Sõna otseses mõttes kraaksuma, sest rääkimine see ei ole. Miks on Raimole leib pandud – Raimo ei söö lõunal leiba (sööb küll, aga ei anta) Miks on pandud väikesed leivataldrikud – need ei ole leivataldrikud. Miks on liiga palju kartuleid keedetud? Need on kõik väikesed detailid. Suuremad probleemid on seotud mõne patsiendiga ja sellega mida sa võid arsti juures rääkida ja mida sa ei või, sest selle tagajärjel võib äkitsi mõni klient kaotsi minna. Et siis ma peaksin valetama hakkama? Käin varvastel, sest muud ma hetkel teha ei saa kui varvastel käia. Ütlen jaja, ja teen nagu õigeks pean.

Elu on kummaline. Ta toob ette igast olukordi. Vahest paneb mõtlema, et miks Jumal mulle sellise õppetunni on saatnud ja mida ma sellest ka õppima peaks. Kas ma pole piisavalt tänulik ja alandlik. Kas ma vajan oma temperamendile treeningut ja arendama endas vaoshoitust ja alandlikust.

Iga päev mitmeid kordi pannakse proovile nii eneseväärikus kui ametiväärikus. Ka kõrvalseisjana olla, kus näed pealt olukordi mis on alandavad ja solvavad, on raske. Nii mõnigi kord pean lappima inimesi kokku selle järele kui nad on söögisaalis avalikult pihuks ja põrmuks tehtud. Tavaline käitumine on kerge käe ja näpuvibutusega röögatus – välja! Kuna siiski on tegemist kliendi/patsiendi ja hooldaja suhtega, siis selline käitumine on lubamatu. Nii lihtsalt ei tohi teha. See on valus.

Tegelikuses on need inimesed enamus vanurid, kes on oma elu vb mitte kõige paremini ja õigemini elanud, a see pole minu asi. Täna on nad maaslamajad ja neid ei lööda. Tegelikuses on nad palju normaalsemad kui need kes seda majapidamist pööritavad. Neis on rohkem inimest kui neis teistes.

Selle nimel, et tööpäev enam-vähem normaalselt läbida, tuleb aeg ajalt nende inimestega samastuda. Nagu öeldakse – koos huntidega uluda. Vahel naerad kaasa, vahel viskad nalja. Koguaeg tuleb kontrollida oma olemist, et mitte reeta mida tõeliselt arvad või tunned. See on vastik. Elan üks päev korraga ja ainult selle nimel, et ühel päeval panen võtmed lauale ja ütlen – ma enam ei tule. Niikaua kui ma seda öelda ei saa, pean kaasa uluma. Üritan selles olukorras anda endast parima, säilitada väärikust ja mitte põhimõtetega vastuollu minna. Kodus üksi olles üsna tihti haletsen ennast ja siis on pisarad kerged tulema.

Ei ole see leib võõrsil kerge, aga usun ikkagi, et Soomes on palju toredaid inimesi ja kohti ning ühel heal päeval leian oma.

 

 

Tahan koju

11 veebruar sai kaks aastat sellest kui siia tulin. Millegipärast on täna selline koduigatsus, et vee võtab silmist. Põhimõtteliselt on ju hästi. Töö on meeldiv, ülemus on hea, töökaaslased toredad ja patsiendid omanäolised vanur-lapsed. Elamine on töökoha lähedal, selline vaikne ja rahulik ja mitte eriti kallis. Kõik on väga tore nagu, aga….. see siin ei ole kodu. Ja üksindus tapab. Vaba päevaga pole mittemidagi peale hakata kui hulluks minna……… Varsti tuleb kevad. Lõhna ja tihaste laulu järgi on aimata, et tuleb. Sellepärast siis võimendunud koduigatsus. Imelik, igasuguseid faase on selle kahe aasta jooksul üle elatud. Alguses oli nördimus ja viha, et “kurat küll ma ei tule enam kunagi tagasi”! Miks ma nii rumal olin ja varem ei tulnud. Siis tundsin vahepeal rõõmu, et nii hästi on läinud. Nurmijärvi kunta on mulle tööandjaks, mõnusad töötingimused ja hea palk. Nautisin seda, kuidas suhtutakse töötajasse jne. Kehityspäivät, koolitused ja tööl käimise suhtes saad soovi avaldada, mis ka iseenesest mõista arvesse võetakse. Teed on aukudeta, tänavad valgustatud ja puhtad jne. Igasugused pisiasjad. Mõtlesin sellele ja tundsin rõõmu, et millise tiigrihüppe ma siiski tegin. Laudast hüppasin valgesse kitlisse :) Kuus aastat olin ju eemal. Aga see pole selline elu mida ma tahan. Nagu ei olekski kodu. Pidevalt sõelu edasi-tagasi. Loksu selle paganama laevaga. Raba kolm nädalat jutti, et nädala vaba olla. Ületunde ka kui on võimalik. Ühtupoole ja siis hommikupoole, vahel pikki päev ja jälle hommiku. Viimane tööpäev algab hommiku 5.20 äratusega ja lõppeb ööse kuskil poole kahe aeg  koju jõuan –  poolsurnuna. Järgmisel päeval vedeled voodis ja jõllitad lage, sarikate puidumuster on juba peas ja mõtled, et mis on elumõte….Vaatasin õhel päeval kuldsest börsist müügis olevaid kitsesid. Ega neid eriti palju ei olnudki. Selline igatsus tuli peale. Lähed lauta ämbrikene näpu otsas, leivaviilud taskus. Mõnus sõbralik kits, pehmed tissid ja soe piim….Leidsin ühe vahva kodulehe kui googeldasin kitsekasvatajaid – http://www.andri-peedo.eu/. Seal on Thyringerid.  Nii igatsus tuli peale. Teeks oma hoovi korda, toksis natuke siit ja sealt. Kapsamaa võtaks uuesti kasutusele ja tunneks rõõmu, et oled perega koos jälle……..Täna tegin sellise triki, et helistasin Rapla haigla ja kui koju tulen lähen töökohta vaatama, südame rahustuseks – 5 euri tunnist. Talendid koju! Ha ha ha!

Kuuseriisikad omas mahlas

Sügis on korilasehingele imeline aeg. Puhkan paar nädalat mõnuga  ja võtan vananaiste suvest mis võtta annab. Võtta on ;)  Metsad on seeni täis. Tänavu korjan valikuliselt noori ja ilusaid kuuseriisikaid – saab priisata (oma maja tagant, metsa pole veel saanud). Kollariisikaid ei ole ühtegi näinud ja lehterkukeseeni samuti. Puhastan seened noa ja pintsliga kuivalt. Panen laiapõhjalisse potti seened keema ja lisan natuke umbes poole liitri jagu vett, et põhja ei hakkaks. Kui seened keevad tekib neile piisavalt vedelikku. Koorin tekkinud vahu, lisan soola silma järgi (umbes 4 sl), natuke näpu otsaga suhkrut (umbes 1 tl) ja pipraterad (umbes 20 tera). Jätan seened peale keetmist ja vahu koorimist seisma ja alustan järgmisel päeval uuesti. Miks? Lasen soolal senntesse imbuda, siis saab täpsemini maitsestatud, sest liigne sool rikub seened ära. Panen järgmisel hommikul seened uuesti keema, lisan soola kui tarvidus on ja supilusika täis kanget äädikat. Pott milles keedan on mul vist 8 liitrine :) Kupatatud seeni, kui panna pott seeni täis, jääb järgi alla poole. Ma ise seeni ei söö, aga eelistan siiski, et seentel oleks rohkem oma naturaalne maitse. Äädikas läheb säilivuse parandamiseks. Nii nad jäävad mul natuke soolased ja äädikat ei tunne üldse. Neid saab kasutada kus iganes – loputad läbi või ei loputa – ükstapuha – ja saab kastet või pitsale või pirukasse, niisamuti söömiseks on ka head.

Kaunis maa!

Kaitstud: Teile mu kallid!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: