… aeg annab arutust – ütleb Puhja vanasõna. Arutust selle otseses tähenduses on olnud palju ja tundub, et jätkuvalt tulemas. Rahu ja tasakaalu tahaks. Suurtest pingutustest hoolimata ei saa rööbastele ja üks pendeldamine sinna – tänna käib. Eile alles jooksin ummisjalu tagasi Nurmijärvist. Jätsin oma põgenevad vanurid ja vakituise töö kus seda ja teist. Käärisin käised üles ja käisin endist stsenaariumi korrates kõik uuesti läbi. Ilmselgelt on mul vaja endale ikka uuesti ja uuesti tõestada: ei kannata mängida põllumeest-talupidajat kui unistused on suuremad võimalustest ja aju kapatsiteet ei ole suuteline looma töötavat äriplaani, mis suudaks kanda kas või ainult jooksvaid väljaminekuid mis on seotud eluga metsas. Unusta ära Ülle! U-nu-sta…
Ühesõnaga, oli see siis suur koduigatsus või üle töötamine, aga mineva aasta mais leidsin end maakonna haiglas, mis oli hiljuti pealinna gigandi poolt alla neelatud ja sisuliselt suure haigla hinge vaakuv filiaal. Vanemõde saatis mind alla mingi “tädi” juurde kes jagas riideid ja garderoobikappe. Tähtis tädi punase peaga teavitas koheselt peale koffitasside pesemist, olles ise veel seljaga ja ilma teretuseta, et: “Mul ei ole sulle midagi anda (riideid ta mõtles) ja ausalt öelda kappe ka pole”. Kohe sain aru, et olen Eestis tagasi. Nii kodune tunne.
Kapi sain ja väsinud haiglariided ka ning suure tänutundega südames punaste juustega tähtsa tädi vastu sukeldusin haigla ellu. Kuna oli suvine aeg ja puhkused tulemas selgus, et tuleb arvestada vabatahtliku/sunniviisilise ületunnitööga, mida kohe kindlasti ei tasustata 1,5 kordselt nagu seadus ette näeb, sest raha ei ole. Saage aru – raha ei ole! Ja parem kui vabatahtlikult, sest sunniviisiliselt on nagunii. Tõmbasin ka suu kriipsuks pähe nagu teistel väsinud haiglariietega töötajatel. Torisesin ainult koffinurgas ja kirusin valitsust. Ja kes on selles hädas süüdi? Ise tegi, ise tegi! Omad valikud.
Nautisin suve ja kodu niipalju kui sai. Niitsin muru, panin labidaga kartuleid, sügasin koera ja remontisin elamist. Käisin mitmeid kilomeetreid koeraga, klapid peas ja kuulasin mussi. Peale 24h tööpäeva olin horisontaalselt ja vaatasin pingsalt lage.
Kui sügis hakkas tulema, tekkis hinge kahjatsus. Tegelikult tekkis ta juba varem, nii öelda peale esimese palgalipiku nägemist. See oli kurb hetk. Selles oli natuke äratundmisrõõmu. Arvuta niipidi või naapidi, täpselt 3 x vähem. Mõtled kulutustele ja vajadustele. Murutraktor annab kohe otsad, puulõhkumisemasinat oleks vaja. Igast asju on kogu aeg vaja. Tahaks veel puhata ja mängida ka. Tänapäeva maailm on selline, et ilma rahata puhata ja mängida ei saa. Kui siis ainult murumänge, aga kaua saa neid…
Kuna olin ettenägelik ja kokkuhoidlik (ma tean, et see on naerukoht, aga siiski) ja maksin tulumaksu vabatahtlikult rohkem, tuli aasta lõpus rõõmusõnum Soome maksuametist. See aitas talve üleelada. IRW. Kevadeks oli pangaarve peaaegu tühi. Lootused, et õpin nii kokkuhoidlikuks, et oskan 800 euriga kuus ära elada kustusid. Projekt oli läbikukkunud. Sellest kõigest ei tule midagi välja ja punkt.
Kuidas ma vahepeal lambakasvatajaks hakkasin mõneks kuuks ja miks mul pardid, kanad ja haned mööda hoovi ringi jooksid jne ma ei räägi. Häbi on. Sellised unistused tuleb sügavale taskupõhja torgata ja sinna unustada nagu üks kena inimene ilusti väljendas.
Kevadel muutsin asja konkreetseks ja hakkasin täitma hakemusi erinevatele tööpakkumistele. Maeitea palju ma neid saatsin. Igatahes palju. Kõik mis tundus mulle sobivat ja oli 200 km raadiuses väljapool Helsinkit ja kindlasti mitte Helsinkis. Ausalt öelda olin omanud kogemusi ja omasin ettekujutust kuidas asjad võivad minna ning ei hellitanud erilisi lootusi, et kohe esimese korraga kõik paikka loksub. Sellist jubedust, aga ka ei osanud ette näha. Ühesõnaga käisin vestlusel. Jutt oli ilus, palk oli veel ilusam ja ma võtsin töö vastu.
Läks nädal, läks teine. Pilved hakkasid tasapisi sinist taevast varjutama ja suht ruttu sai selgeks kus ma olen ja kes ma siin olen. Asi on tragikoomiline. Endiste alkohoolikute – narkomaanide – psüühiliselt haigete inimeste hooldekodu, kus omanik on alkohoolik ja majapidamist juhib psühhopaat. Omanik on selline kõva mutt, kes oma pojaga kohut käis, kus kohus mõistis poja kasuks välja sadanelikümmend tuhat eurot kuna tööandjast ema oli teda petnud ja vähem maksnud. Sellest on artikkel Iltasanomates. Kuldketid mis kaelas ripuvad on nii jämedad ja rasked, et võtavad kaela kõveraks. Ripatsid supilusika suurused. Ilma liialduseta kuskil pool kilo kaelas. Samas ei tohi päevase koffi kõrvale küpsiseid anda, sest kolmapäeval – nädala sees küpsiseid ei sööda. See koht….. see koht on helvetti. Nagu üks töökaaslane, kes on võimeline selles asutuses ainult öösiti töötama, ennast tabavalt väljendas: “see maja on nagu ajukasvaja, mis oma kombitsatega sulle sisse tungib ja sind seespoolt hävitab”. Siin ei ole inimlikkust. Siin on kurjus. Seinad on kurjusest läbi vettinud. Kogu see maja. Igal õhtul pühin väikese harjakesega prügikühvlile kokku riismed iseendast ja üritan neist voolida isiksust, et homme jälle tööle minna ja vastu pidada.
Kuna see alkohoolik oli pikemat aega tsüklis ja lasi liugu, siis nüüd on enne Jõule rahalised raskused. Tuleb ju endale ja oma 20 a nooremale türklasest gigolole palka maksta, aga mille eest sa maksad kui tööl pole käinud. Ilmub päeval mingil suvalisel ajal välja ja hakkab kraaksuma. Sõna otseses mõttes kraaksuma, sest rääkimine see ei ole. Miks on Raimole leib pandud – Raimo ei söö lõunal leiba (sööb küll, aga ei anta) Miks on pandud väikesed leivataldrikud – need ei ole leivataldrikud. Miks on liiga palju kartuleid keedetud? Need on kõik väikesed detailid. Suuremad probleemid on seotud mõne patsiendiga ja sellega mida sa võid arsti juures rääkida ja mida sa ei või, sest selle tagajärjel võib äkitsi mõni klient kaotsi minna. Et siis ma peaksin valetama hakkama? Käin varvastel, sest muud ma hetkel teha ei saa kui varvastel käia. Ütlen jaja, ja teen nagu õigeks pean.
Elu on kummaline. Ta toob ette igast olukordi. Vahest paneb mõtlema, et miks Jumal mulle sellise õppetunni on saatnud ja mida ma sellest ka õppima peaks. Kas ma pole piisavalt tänulik ja alandlik. Kas ma vajan oma temperamendile treeningut ja arendama endas vaoshoitust ja alandlikust.
Iga päev mitmeid kordi pannakse proovile nii eneseväärikus kui ametiväärikus. Ka kõrvalseisjana olla, kus näed pealt olukordi mis on alandavad ja solvavad, on raske. Nii mõnigi kord pean lappima inimesi kokku selle järele kui nad on söögisaalis avalikult pihuks ja põrmuks tehtud. Tavaline käitumine on kerge käe ja näpuvibutusega röögatus – välja! Kuna siiski on tegemist kliendi/patsiendi ja hooldaja suhtega, siis selline käitumine on lubamatu. Nii lihtsalt ei tohi teha. See on valus.
Tegelikuses on need inimesed enamus vanurid, kes on oma elu vb mitte kõige paremini ja õigemini elanud, a see pole minu asi. Täna on nad maaslamajad ja neid ei lööda. Tegelikuses on nad palju normaalsemad kui need kes seda majapidamist pööritavad. Neis on rohkem inimest kui neis teistes.
Selle nimel, et tööpäev enam-vähem normaalselt läbida, tuleb aeg ajalt nende inimestega samastuda. Nagu öeldakse – koos huntidega uluda. Vahel naerad kaasa, vahel viskad nalja. Koguaeg tuleb kontrollida oma olemist, et mitte reeta mida tõeliselt arvad või tunned. See on vastik. Elan üks päev korraga ja ainult selle nimel, et ühel päeval panen võtmed lauale ja ütlen – ma enam ei tule. Niikaua kui ma seda öelda ei saa, pean kaasa uluma. Üritan selles olukorras anda endast parima, säilitada väärikust ja mitte põhimõtetega vastuollu minna. Kodus üksi olles üsna tihti haletsen ennast ja siis on pisarad kerged tulema.
Ei ole see leib võõrsil kerge, aga usun ikkagi, et Soomes on palju toredaid inimesi ja kohti ning ühel heal päeval leian oma.
