Piirissaarel

Oli nädalakene puhkust ja käisin siis Piirissaarel ära. Esimest korda minna. Ütleme nii, et pikk reis – Säkyläst Helsinki 200 km, sadamast Vana-Olevi 70 km ja sealt saarele kuskil 250 km. Tagasi tuli ju ka tulla, niiet 1000 km spidomeetrile juurde. Alustame Vana-Olevist. Kurb on ta pärast.  Muru oli kõrgeks kasvanud ja võililli täis, lillepeenrad maltsas ja kõrval olevas metsas on lageraie tehtud. Ainult kass elab seal. Zorro sai kevadel toodud Soomest ära kuna hakkas peast lolliks minema. Teadagi – kevad. Nii nii nukraks läks meel seda kõika vaadates. Üks asi millel pole perenaise-peremehe kätt hakkab maha käima. Entroopia vist! Mis seals ikka, ega midagi ullu ju pole – lohutan ennast. Seinad on püsti ja kõik muidu korras, lihtsalt mahajäetuna näib……………Edasi – Laaksaarde jõudes oli peaaegu suvi saabunud, aga sellest järgnevad kaks päeva kõva tuul ja ainult +8 soojakraadi. Olin nii halvasti koti pakkinud, ei osanud arvestada sellise kliima jahenemise ja taas soojenemisega. Puudusid vastavad riided +8 tuulise ilma jaoks ja päikesekaitsevahendid kui soojaks keeras. Mõlemit oleks aga tarvis läinud. Sain nii külma kui ka päikesepõletuse :)

Praam Koidula on pisike alus kuhu mahub 4 autot ja 30 inimest. Paat tegi sinna sõites viimase reisi enne kahenädalast remonti ja selle tõttu pidi oma kotid käe otsas tassima. Asenduspraam, mis selleks ajaks liinile tuleb, olla veel väiksem ja mahutab ainult inimesi. Laaksaarest Piirissaarde on kuskil 10 km ja võtab aega tsirka kolmveerand tundi. 1,2 km sõidab praam kanalis. Kanal jagab saare pooleks. Kuni sadamani on see laevatatav, aga sealt edasi on madal. Kuulda on, et hakatakse sügisel põhja poolset osa süvendama ja sellega muudetakse kogu kanal taas “laevatatavaks”. Saar on pisike ja enamus sellest on võsastunud ja soine. Seal on kolm küla – Piiri, Tooni ja Saare, mis asuvad peaaegu üksteise kõrval. Ega teid vist rohkem pole kui kokku kolm kilomeetrit. Talvel on püsielanikke 30, aga suvel väidetavalt 200 tuuris koos suvitajate ja turistidega.  Vot ja nüüd on Toomas seal vahtimas – mis see saarevahi amet muud on kui vahid saart. Tore amet. 

Loodus on seal selline omamoodi. Mind üllatas päris mitu asja. Esiteks on seal tõeliselt palju linde. Kõigile tavapärastele sidistajatele kuulsin peoleod, pääsukesi oli koguni kahte sorti – piirpääsuke ja suitsupääsuke ja muidugi hüüp. Keegi viskas nalja, et tegelikult istub mingi parm roostikus ja puhub pudelisse. Tõesti tõesti, sellisena see kostus jah! Puhus nii kõvasti, et õhtul oli voodisse kuulda. Teiseks nastikute rohkus. Usside suhtes mul eelarvamusi pole ja foobiaid ka mitte. Neid ikka jagus igale poole. Konnalombi ääres oli neid eriti palju. Nägin kuidas kaks nastikut ühte konna tahtsid nahka pista. Rebisid teist edasi-tagasi vaese konna jalad tilberdasid suust välja. Ilus roheline paistis teine. 

Konnadest – neid on seal ka palju.  Jutud räägivad, et seal elab mitmeid konna liike ja mõni eriti haruldane. Sellepärast kaevatakse sinna lombikesi, et nad – need konnad – ennast eriti hästi tunneksid. Mis sorti ja kui palju ma praegu ei tea, aga küllap ühel päeval selgub. Aga see krooksumine on kõva ja kostab kaugele! Nagu hüüp, kes pudelisse puhub – sama ka siin – kostab magamistuppa voodisse ära.

Järgmine huvitav fakt. Huvitav aga ebameeldv, eriti kui armastad juurikaid kasvatada. Kohalikud sibulakasvatajad näitasid mulle jubedat elukat, kes on kole loom ja põllumajanduse kahjur. Teeb peenra peale ja sisse ja vahele käikusid ning sööb peaaegu kõike mida kasvatatakse ja ette jääb. Venekeeles nimetatakse teda medvedkaks ja eestikeelse vaste leidsin google abiga – tegemist on kaerasoriga (Gryllotalpa gryllotalpa ). Tädi peenramaal rääkis, et kunagi olla kalamehed selle sitika sisse toonud kalasööda eesmärgil. Nüüd teeb see elukas saarel palju pahandust. Lahti sellest saada on suhteliselt lootusetu. Elukas näeb ise välja selline. Elusuuruses 5-8 cm. Laulda e siristada oskab ta ka ning teeb seda öösiti. Kas kostub voodisse – ei oska öelda :) Kindlasti lähitulevikus proovib tema kalasöödaomadused ära.

Kalal: loomulikult käisime. Käisime mitu korda ja saime ka igasugust. Kanali ääres on nii mõnus istuda ja ussi leotada. Enne kuumalainet loopisin spinningut. Huvitav, et erinevates veekogudes maitsevad kalad isemoodi. Peab ütlema,et Peipsi haug on parema maitsega kui Pühajärve haug. Ilmselt sõltub see sellest mida kalad söövad. Vahet pole. Fileerisin ja küpsetasin tainas. Haug oli priske ja ei jaksanud ära süüa. Mingi kõhna noor jalgrattamatkaja sai ka osa. Põhja kanalit mööda käisime suure Peipsi ääres imetlemas liivarandu kohalikult papalt laenatud paadiga. Möödaminnes pöörleva ja lutiga noppisin ahvenaid. Toomas aerutas. Peaaegu paradiis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et puhkus oli tore. Eile saabusin tagasi soomekoju ja homme tööle. Terve päev täna müttasin siin eesaias ja tagaaias. Soojus on ka siia jõudnud ja rohu põlvini kasvatanud. Äärepealt oleks ujuma läinud, aga tuul oli õietolmu meie kaldasse toonud. Emotsioonid on seinast seina ja laidasta laidaan. Muretsen nagu iga tõsine eestlane. Peab lootma Jumala peale, ise ei tea ma midagi. Loomulikult annan endast parima. Kahe nädala pärast on jälle puhkus …… kohtumiseni Piirissare!

 

 

 

Muudatuste ootel

…tõesti, märkamatult peaaegu kolm aastat läinud. Vaadates peegli,  peab tõdema, et aastatele  lisaks on juurde tulnud kortse, kilosid, tselluliiti ja ehk veel midagi. Midagi ilusat ja head ehk. Silmavaade on endiselt selge ja unistusi nagu kahekümnesel. Mingi koduleht tiksub siin omaette pikemat aega kuhu keegi ei kirjuta midagi! Kustutada teda ei raatsi. Kunagi võib olla tore vaadata, siis kui vana.  Natuke fantaasiat rakendades võib silme ette manada pildi, kus tuleviku vanurid, kaasa arvatud mina nende hulgas,  juhtmevabalt võrku ühendatult tšativad – omaste, teineteise või teenindava personaliga. Olgu siis pealegi nii ja jätkame. On see omamoodi vaimne treening – see kirjutamine. Kuigi tundub, et kipun ennast kordama. Vabandan igatahes ette ja taha rohkete kirjavigade ja väära lauseehituse pärast. Emakeel oli koolis rahuldav ja ega see soome keeles kõnelemine/kirjutamine midagi head juurde pole andnud. 

Olen täna veel Säkyläs. Varsti vb enam mitte. Käin tööl ja vahel kalal. Kalal käin harvemini kui tööl. Ausalt öelda võtab töö nii palju energiat ära, et elu selle ümber viimasel ajal keerlebki. Töö on palvelutalos ja sisaldab kõike mis seotud vanade ja väetitega. Füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Tavaliselt kannan kaasas kõlarit millest vanadele Youtube kaudu lõunasaalis mussi lasen, no et väheke tunnelmat tekitada. Üks laul mis kõrva jäänud – ontuva eriksson – on irooniliselt kõnekas. Eriti õhtuti peale tööd tunnen end ise ontuva Erikssonina. Valutavad kannad, hüppeliigesed, põlved, puusad, õlad, käed jne. Nagu peksa saanud. Hommikused vahetused on jälle teistpidi rasked. Naiste kollektiiv ja hommikuti on meid palju rohkem. Plaplapla ja kui probleeme pole, siis tekitame. Sellises väikeses vallas (mitte Säkylä) kus 1800 inimhinge, on suhteliselt raske hingata. Sajandite jooksul välja kujunenud hierarhia, mis olemas ka töökollektiivis. Ei võeta lihtsalt omaks, kui pehmelt väljendada. Peale seda, kui teatasin, et hakkan varsti oma kohvreid pakkima ja koju minema, on õhkkond sõbralikumaks muutunud. Võta sa nüüd kinni, mida sellest arvata!

Natuken kahju on loobuda sellest, millele on palju energiat kulutatud. Kodu on meil ilusas kohas suure terassi ja aiaga rivitalo, kus isegi omad kurgid sai möödunud suvel kasvatatud. Remonditud teist hoole ja armastusega vastavalt võimalustele. Pühajärv kiviga visata. Laituri 200m ja esimene liivarand 500m, teine suurem 2 km. Eelmine suvi suure kuumusega läksime vahel pool paljalt, linad ümber laiturile ja supsti jahedasse vette. Üldse on Säkylä ja Rantatie  imeilus. Panen siia mõned pildid ka.

bty

bty

Pyhajärv on selge veega kalarikas järv, kus sügavaim koht on pea 30 m. Siin on rääbist ja kõike muud head ja paremat. Eelmine suvi oli imeilus. Kevadel kohe muretsesime paadi ja igal vabal hetkel sai järvel käidud. Spinning, ussiõng, dropshot – alati sai midagi, kusjuures ilma kajaloodita.

Ahh minu rahutu hing ei püsi paigal. Olen õnnelik ja peaaegu rahul. Tänulik igatahes. Olen olnud hoitud ja peopesal kantud. Elu lihtsalt toob ette igasuguseid väljakutseid, mis on nii ahvatlevad ja millele ei saa vastu panna…

…aasta alguses käis sotsiaalmeediast läbi huvitav tööpakkumine, mis Toomasel silma jälle särama lõi. Ei ole eriti pinget pakkuv kodus istuda, koeraga jalutamas käia ja remonti teha. Tema ju ka neitsi tähtkujus. Peale põhjaliku läbi arutamist kandideeris ta Piirissaare saarevahi kohale.  Tähendas see seda, et uuteks muudatusteks peab valmis olema. Aprillist on uus saarevaht ametis ja mina olen üksi siin ning ootan millal keegi me kodu ära ostab, et siis järgi minna. Ma ei ole kunagi seal käinud. Elu saarel ei ole lihtne, aga kindlasti on eriline ja huvitav. Õeke on nii traumeeritud sellest, et lubas mulle saarele külla mitte tulla. Üks osa minust on alati igatsenud kuhugi peitu pugeda ja ise majandada. Kogu Vana-Olevi idee oli sellele rajatud. Olla võimalikult vähe sõltuvuses ja kasvatada ise omale puhast toitu. Eks paistab mis elu toob. Igatahes siia enam kauaks ei taha jääda, sest üksiolemine on nõme. Naabrinaine vaatab ka imelikult, et mees maha jätnud tai miten ?!

Tänase päeva lõpetuseks – mina nüüd ka ei oska öelda, et miks viimased aastad nii sinna-tänna olnud. Sügav kummardus nende ees, kes kunagi oma juurika ühte kohta maha istutanud – eluks ajaks ja teadsid täpselt 18 aastaselt mida nad elult tahavad. Ma ei tea siiani :)