Piirissaarel

Oli nädalakene puhkust ja käisin siis Piirissaarel ära. Esimest korda minna. Ütleme nii, et pikk reis – Säkyläst Helsinki 200 km, sadamast Vana-Olevi 70 km ja sealt saarele kuskil 250 km. Tagasi tuli ju ka tulla, niiet 1000 km spidomeetrile juurde. Alustame Vana-Olevist. Kurb on ta pärast.  Muru oli kõrgeks kasvanud ja võililli täis, lillepeenrad maltsas ja kõrval olevas metsas on lageraie tehtud. Ainult kass elab seal. Zorro sai kevadel toodud Soomest ära kuna hakkas peast lolliks minema. Teadagi – kevad. Nii nii nukraks läks meel seda kõika vaadates. Üks asi millel pole perenaise-peremehe kätt hakkab maha käima. Entroopia vist! Mis seals ikka, ega midagi ullu ju pole – lohutan ennast. Seinad on püsti ja kõik muidu korras, lihtsalt mahajäetuna näib……………Edasi – Laaksaarde jõudes oli peaaegu suvi saabunud, aga sellest järgnevad kaks päeva kõva tuul ja ainult +8 soojakraadi. Olin nii halvasti koti pakkinud, ei osanud arvestada sellise kliima jahenemise ja taas soojenemisega. Puudusid vastavad riided +8 tuulise ilma jaoks ja päikesekaitsevahendid kui soojaks keeras. Mõlemit oleks aga tarvis läinud. Sain nii külma kui ka päikesepõletuse :)

Praam Koidula on pisike alus kuhu mahub 4 autot ja 30 inimest. Paat tegi sinna sõites viimase reisi enne kahenädalast remonti ja selle tõttu pidi oma kotid käe otsas tassima. Asenduspraam, mis selleks ajaks liinile tuleb, olla veel väiksem ja mahutab ainult inimesi. Laaksaarest Piirissaarde on kuskil 10 km ja võtab aega tsirka kolmveerand tundi. 1,2 km sõidab praam kanalis. Kanal jagab saare pooleks. Kuni sadamani on see laevatatav, aga sealt edasi on madal. Kuulda on, et hakatakse sügisel põhja poolset osa süvendama ja sellega muudetakse kogu kanal taas “laevatatavaks”. Saar on pisike ja enamus sellest on võsastunud ja soine. Seal on kolm küla – Piiri, Tooni ja Saare, mis asuvad peaaegu üksteise kõrval. Ega teid vist rohkem pole kui kokku kolm kilomeetrit. Talvel on püsielanikke 30, aga suvel väidetavalt 200 tuuris koos suvitajate ja turistidega.  Vot ja nüüd on Toomas seal vahtimas – mis see saarevahi amet muud on kui vahid saart. Tore amet. 

Loodus on seal selline omamoodi. Mind üllatas päris mitu asja. Esiteks on seal tõeliselt palju linde. Kõigile tavapärastele sidistajatele kuulsin peoleod, pääsukesi oli koguni kahte sorti – piirpääsuke ja suitsupääsuke ja muidugi hüüp. Keegi viskas nalja, et tegelikult istub mingi parm roostikus ja puhub pudelisse. Tõesti tõesti, sellisena see kostus jah! Puhus nii kõvasti, et õhtul oli voodisse kuulda. Teiseks nastikute rohkus. Usside suhtes mul eelarvamusi pole ja foobiaid ka mitte. Neid ikka jagus igale poole. Konnalombi ääres oli neid eriti palju. Nägin kuidas kaks nastikut ühte konna tahtsid nahka pista. Rebisid teist edasi-tagasi vaese konna jalad tilberdasid suust välja. Ilus roheline paistis teine. 

Konnadest – neid on seal ka palju.  Jutud räägivad, et seal elab mitmeid konna liike ja mõni eriti haruldane. Sellepärast kaevatakse sinna lombikesi, et nad – need konnad – ennast eriti hästi tunneksid. Mis sorti ja kui palju ma praegu ei tea, aga küllap ühel päeval selgub. Aga see krooksumine on kõva ja kostab kaugele! Nagu hüüp, kes pudelisse puhub – sama ka siin – kostab magamistuppa voodisse ära.

Järgmine huvitav fakt. Huvitav aga ebameeldv, eriti kui armastad juurikaid kasvatada. Kohalikud sibulakasvatajad näitasid mulle jubedat elukat, kes on kole loom ja põllumajanduse kahjur. Teeb peenra peale ja sisse ja vahele käikusid ning sööb peaaegu kõike mida kasvatatakse ja ette jääb. Venekeeles nimetatakse teda medvedkaks ja eestikeelse vaste leidsin google abiga – tegemist on kaerasoriga (Gryllotalpa gryllotalpa ). Tädi peenramaal rääkis, et kunagi olla kalamehed selle sitika sisse toonud kalasööda eesmärgil. Nüüd teeb see elukas saarel palju pahandust. Lahti sellest saada on suhteliselt lootusetu. Elukas näeb ise välja selline. Elusuuruses 5-8 cm. Laulda e siristada oskab ta ka ning teeb seda öösiti. Kas kostub voodisse – ei oska öelda :) Kindlasti lähitulevikus proovib tema kalasöödaomadused ära.

Kalal: loomulikult käisime. Käisime mitu korda ja saime ka igasugust. Kanali ääres on nii mõnus istuda ja ussi leotada. Enne kuumalainet loopisin spinningut. Huvitav, et erinevates veekogudes maitsevad kalad isemoodi. Peab ütlema,et Peipsi haug on parema maitsega kui Pühajärve haug. Ilmselt sõltub see sellest mida kalad söövad. Vahet pole. Fileerisin ja küpsetasin tainas. Haug oli priske ja ei jaksanud ära süüa. Mingi kõhna noor jalgrattamatkaja sai ka osa. Põhja kanalit mööda käisime suure Peipsi ääres imetlemas liivarandu kohalikult papalt laenatud paadiga. Möödaminnes pöörleva ja lutiga noppisin ahvenaid. Toomas aerutas. Peaaegu paradiis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et puhkus oli tore. Eile saabusin tagasi soomekoju ja homme tööle. Terve päev täna müttasin siin eesaias ja tagaaias. Soojus on ka siia jõudnud ja rohu põlvini kasvatanud. Äärepealt oleks ujuma läinud, aga tuul oli õietolmu meie kaldasse toonud. Emotsioonid on seinast seina ja laidasta laidaan. Muretsen nagu iga tõsine eestlane. Peab lootma Jumala peale, ise ei tea ma midagi. Loomulikult annan endast parima. Kahe nädala pärast on jälle puhkus …… kohtumiseni Piirissare!

 

 

 

Muudatuste ootel

…tõesti, märkamatult peaaegu kolm aastat läinud. Vaadates peegli,  peab tõdema, et aastatele  lisaks on juurde tulnud kortse, kilosid, tselluliiti ja ehk veel midagi. Midagi ilusat ja head ehk. Silmavaade on endiselt selge ja unistusi nagu kahekümnesel. Mingi koduleht tiksub siin omaette pikemat aega kuhu keegi ei kirjuta midagi! Kustutada teda ei raatsi. Kunagi võib olla tore vaadata, siis kui vana.  Natuke fantaasiat rakendades võib silme ette manada pildi, kus tuleviku vanurid, kaasa arvatud mina nende hulgas,  juhtmevabalt võrku ühendatult tšativad – omaste, teineteise või teenindava personaliga. Olgu siis pealegi nii ja jätkame. On see omamoodi vaimne treening – see kirjutamine. Kuigi tundub, et kipun ennast kordama. Vabandan igatahes ette ja taha rohkete kirjavigade ja väära lauseehituse pärast. Emakeel oli koolis rahuldav ja ega see soome keeles kõnelemine/kirjutamine midagi head juurde pole andnud. 

Olen täna veel Säkyläs. Varsti vb enam mitte. Käin tööl ja vahel kalal. Kalal käin harvemini kui tööl. Ausalt öelda võtab töö nii palju energiat ära, et elu selle ümber viimasel ajal keerlebki. Töö on palvelutalos ja sisaldab kõike mis seotud vanade ja väetitega. Füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Tavaliselt kannan kaasas kõlarit millest vanadele Youtube kaudu lõunasaalis mussi lasen, no et väheke tunnelmat tekitada. Üks laul mis kõrva jäänud – ontuva eriksson – on irooniliselt kõnekas. Eriti õhtuti peale tööd tunnen end ise ontuva Erikssonina. Valutavad kannad, hüppeliigesed, põlved, puusad, õlad, käed jne. Nagu peksa saanud. Hommikused vahetused on jälle teistpidi rasked. Naiste kollektiiv ja hommikuti on meid palju rohkem. Plaplapla ja kui probleeme pole, siis tekitame. Sellises väikeses vallas (mitte Säkylä) kus 1800 inimhinge, on suhteliselt raske hingata. Sajandite jooksul välja kujunenud hierarhia, mis olemas ka töökollektiivis. Ei võeta lihtsalt omaks, kui pehmelt väljendada. Peale seda, kui teatasin, et hakkan varsti oma kohvreid pakkima ja koju minema, on õhkkond sõbralikumaks muutunud. Võta sa nüüd kinni, mida sellest arvata!

Natuken kahju on loobuda sellest, millele on palju energiat kulutatud. Kodu on meil ilusas kohas suure terassi ja aiaga rivitalo, kus isegi omad kurgid sai möödunud suvel kasvatatud. Remonditud teist hoole ja armastusega vastavalt võimalustele. Pühajärv kiviga visata. Laituri 200m ja esimene liivarand 500m, teine suurem 2 km. Eelmine suvi suure kuumusega läksime vahel pool paljalt, linad ümber laiturile ja supsti jahedasse vette. Üldse on Säkylä ja Rantatie  imeilus. Panen siia mõned pildid ka.

bty

bty

Pyhajärv on selge veega kalarikas järv, kus sügavaim koht on pea 30 m. Siin on rääbist ja kõike muud head ja paremat. Eelmine suvi oli imeilus. Kevadel kohe muretsesime paadi ja igal vabal hetkel sai järvel käidud. Spinning, ussiõng, dropshot – alati sai midagi, kusjuures ilma kajaloodita.

Ahh minu rahutu hing ei püsi paigal. Olen õnnelik ja peaaegu rahul. Tänulik igatahes. Olen olnud hoitud ja peopesal kantud. Elu lihtsalt toob ette igasuguseid väljakutseid, mis on nii ahvatlevad ja millele ei saa vastu panna…

…aasta alguses käis sotsiaalmeediast läbi huvitav tööpakkumine, mis Toomasel silma jälle särama lõi. Ei ole eriti pinget pakkuv kodus istuda, koeraga jalutamas käia ja remonti teha. Tema ju ka neitsi tähtkujus. Peale põhjaliku läbi arutamist kandideeris ta Piirissaare saarevahi kohale.  Tähendas see seda, et uuteks muudatusteks peab valmis olema. Aprillist on uus saarevaht ametis ja mina olen üksi siin ning ootan millal keegi me kodu ära ostab, et siis järgi minna. Ma ei ole kunagi seal käinud. Elu saarel ei ole lihtne, aga kindlasti on eriline ja huvitav. Õeke on nii traumeeritud sellest, et lubas mulle saarele külla mitte tulla. Üks osa minust on alati igatsenud kuhugi peitu pugeda ja ise majandada. Kogu Vana-Olevi idee oli sellele rajatud. Olla võimalikult vähe sõltuvuses ja kasvatada ise omale puhast toitu. Eks paistab mis elu toob. Igatahes siia enam kauaks ei taha jääda, sest üksiolemine on nõme. Naabrinaine vaatab ka imelikult, et mees maha jätnud tai miten ?!

Tänase päeva lõpetuseks – mina nüüd ka ei oska öelda, et miks viimased aastad nii sinna-tänna olnud. Sügav kummardus nende ees, kes kunagi oma juurika ühte kohta maha istutanud – eluks ajaks ja teadsid täpselt 18 aastaselt mida nad elult tahavad. Ma ei tea siiani :)

Kroonika

… aeg annab arutust – ütleb Puhja vanasõna. Arutust selle otseses tähenduses on olnud palju  ja tundub, et jätkuvalt tulemas. Rahu ja tasakaalu tahaks. Suurtest pingutustest hoolimata ei saa rööbastele ja üks pendeldamine sinna – tänna käib. Eile alles jooksin ummisjalu tagasi Nurmijärvist. Jätsin oma põgenevad vanurid ja vakituise töö kus seda ja teist. Käärisin käised üles ja käisin endist stsenaariumi korrates kõik uuesti läbi. Ilmselgelt on mul vaja endale ikka uuesti ja uuesti tõestada: ei kannata mängida põllumeest-talupidajat kui unistused on suuremad võimalustest ja aju kapatsiteet ei ole suuteline looma töötavat äriplaani, mis suudaks kanda kas või ainult jooksvaid väljaminekuid mis on seotud eluga metsas. Unusta ära Ülle! U-nu-sta…

Ühesõnaga, oli see siis suur koduigatsus või üle töötamine, aga mineva aasta mais leidsin end maakonna haiglas, mis oli hiljuti pealinna gigandi poolt alla neelatud ja sisuliselt suure haigla hinge vaakuv filiaal. Vanemõde saatis mind alla mingi “tädi” juurde kes jagas riideid ja garderoobikappe.  Tähtis tädi punase peaga teavitas koheselt peale koffitasside pesemist, olles ise veel seljaga  ja ilma  teretuseta, et: “Mul ei ole sulle midagi anda (riideid ta mõtles) ja ausalt öelda kappe ka pole”. Kohe sain aru, et olen Eestis tagasi. Nii kodune tunne.

Kapi sain ja väsinud haiglariided ka ning suure tänutundega südames punaste juustega tähtsa tädi vastu sukeldusin haigla ellu.  Kuna oli suvine aeg ja puhkused tulemas selgus, et tuleb arvestada vabatahtliku/sunniviisilise ületunnitööga, mida kohe kindlasti ei tasustata 1,5 kordselt nagu seadus ette näeb, sest raha ei ole. Saage aru – raha ei ole! Ja parem kui vabatahtlikult, sest sunniviisiliselt on nagunii. Tõmbasin ka suu kriipsuks pähe nagu teistel väsinud haiglariietega töötajatel. Torisesin ainult koffinurgas ja kirusin valitsust. Ja kes on selles hädas süüdi? Ise tegi, ise tegi! Omad valikud.

Nautisin suve ja kodu niipalju kui sai. Niitsin muru, panin labidaga kartuleid, sügasin koera ja remontisin elamist. Käisin mitmeid kilomeetreid koeraga, klapid peas ja kuulasin mussi. Peale 24h tööpäeva olin horisontaalselt ja vaatasin pingsalt lage.

Kui sügis hakkas tulema, tekkis hinge kahjatsus. Tegelikult tekkis ta juba varem, nii öelda peale esimese palgalipiku nägemist. See oli kurb hetk. Selles oli natuke äratundmisrõõmu. Arvuta niipidi või naapidi, täpselt 3 x vähem. Mõtled kulutustele ja vajadustele. Murutraktor annab kohe otsad, puulõhkumisemasinat oleks vaja. Igast asju on kogu aeg vaja. Tahaks veel puhata ja mängida ka. Tänapäeva maailm on selline, et ilma rahata puhata ja mängida ei saa. Kui siis ainult murumänge, aga kaua saa neid…

Kuna olin ettenägelik ja kokkuhoidlik (ma tean, et see on naerukoht, aga siiski) ja maksin tulumaksu vabatahtlikult rohkem, tuli aasta lõpus rõõmusõnum Soome maksuametist. See aitas talve üleelada. IRW. Kevadeks oli pangaarve peaaegu tühi. Lootused, et õpin nii kokkuhoidlikuks, et oskan 800 euriga kuus ära elada kustusid. Projekt oli läbikukkunud. Sellest kõigest ei tule midagi välja ja punkt.

Kuidas ma vahepeal lambakasvatajaks hakkasin mõneks kuuks ja miks mul pardid, kanad ja haned mööda hoovi ringi jooksid jne ma ei räägi. Häbi on. Sellised unistused tuleb sügavale taskupõhja torgata ja sinna unustada nagu üks kena inimene ilusti väljendas.

Kevadel muutsin asja konkreetseks ja hakkasin täitma hakemusi erinevatele tööpakkumistele. Maeitea palju ma neid saatsin. Igatahes palju. Kõik mis tundus mulle sobivat ja oli 200 km raadiuses väljapool Helsinkit ja kindlasti mitte Helsinkis. Ausalt öelda olin omanud kogemusi ja omasin ettekujutust kuidas asjad võivad minna ning ei hellitanud erilisi lootusi, et kohe esimese korraga kõik paikka loksub. Sellist jubedust, aga ka ei osanud ette näha. Ühesõnaga käisin vestlusel. Jutt oli ilus, palk oli veel ilusam ja ma võtsin töö vastu.

Läks nädal, läks teine. Pilved hakkasid tasapisi sinist taevast varjutama ja suht ruttu sai selgeks kus ma olen ja kes ma siin olen. Asi on tragikoomiline. Endiste alkohoolikute – narkomaanide – psüühiliselt haigete inimeste hooldekodu, kus omanik on alkohoolik ja majapidamist juhib psühhopaat. Omanik on selline kõva mutt, kes oma pojaga kohut käis, kus kohus mõistis poja kasuks välja sadanelikümmend tuhat eurot kuna tööandjast ema oli teda petnud ja vähem maksnud. Sellest on artikkel Iltasanomates. Kuldketid mis kaelas ripuvad on nii jämedad ja rasked, et võtavad kaela kõveraks. Ripatsid supilusika suurused. Ilma liialduseta kuskil pool kilo kaelas. Samas ei tohi päevase koffi kõrvale küpsiseid anda, sest kolmapäeval – nädala sees küpsiseid ei sööda. See koht….. see koht on helvetti. Nagu üks töökaaslane, kes on võimeline selles asutuses ainult öösiti töötama, ennast tabavalt väljendas: “see maja on nagu ajukasvaja, mis oma kombitsatega sulle sisse tungib ja sind seespoolt hävitab”. Siin ei ole inimlikkust. Siin on kurjus. Seinad on kurjusest läbi vettinud. Kogu see maja. Igal õhtul pühin väikese harjakesega prügikühvlile kokku riismed iseendast ja üritan neist voolida isiksust, et homme jälle tööle minna ja vastu pidada.

Kuna see alkohoolik oli pikemat aega tsüklis ja lasi liugu, siis nüüd on enne Jõule rahalised raskused. Tuleb ju endale ja oma 20 a nooremale türklasest gigolole palka maksta, aga mille eest sa maksad kui tööl pole käinud. Ilmub päeval mingil suvalisel ajal välja ja hakkab kraaksuma. Sõna otseses mõttes kraaksuma, sest rääkimine see ei ole. Miks on Raimole leib pandud – Raimo ei söö lõunal leiba (sööb küll, aga ei anta) Miks on pandud väikesed leivataldrikud – need ei ole leivataldrikud. Miks on liiga palju kartuleid keedetud? Need on kõik väikesed detailid. Suuremad probleemid on seotud mõne patsiendiga ja sellega mida sa võid arsti juures rääkida ja mida sa ei või, sest selle tagajärjel võib äkitsi mõni klient kaotsi minna. Et siis ma peaksin valetama hakkama? Käin varvastel, sest muud ma hetkel teha ei saa kui varvastel käia. Ütlen jaja, ja teen nagu õigeks pean.

Elu on kummaline. Ta toob ette igast olukordi. Vahest paneb mõtlema, et miks Jumal mulle sellise õppetunni on saatnud ja mida ma sellest ka õppima peaks. Kas ma pole piisavalt tänulik ja alandlik. Kas ma vajan oma temperamendile treeningut ja arendama endas vaoshoitust ja alandlikust.

Iga päev mitmeid kordi pannakse proovile nii eneseväärikus kui ametiväärikus. Ka kõrvalseisjana olla, kus näed pealt olukordi mis on alandavad ja solvavad, on raske. Nii mõnigi kord pean lappima inimesi kokku selle järele kui nad on söögisaalis avalikult pihuks ja põrmuks tehtud. Tavaline käitumine on kerge käe ja näpuvibutusega röögatus – välja! Kuna siiski on tegemist kliendi/patsiendi ja hooldaja suhtega, siis selline käitumine on lubamatu. Nii lihtsalt ei tohi teha. See on valus.

Tegelikuses on need inimesed enamus vanurid, kes on oma elu vb mitte kõige paremini ja õigemini elanud, a see pole minu asi. Täna on nad maaslamajad ja neid ei lööda. Tegelikuses on nad palju normaalsemad kui need kes seda majapidamist pööritavad. Neis on rohkem inimest kui neis teistes.

Selle nimel, et tööpäev enam-vähem normaalselt läbida, tuleb aeg ajalt nende inimestega samastuda. Nagu öeldakse – koos huntidega uluda. Vahel naerad kaasa, vahel viskad nalja. Koguaeg tuleb kontrollida oma olemist, et mitte reeta mida tõeliselt arvad või tunned. See on vastik. Elan üks päev korraga ja ainult selle nimel, et ühel päeval panen võtmed lauale ja ütlen – ma enam ei tule. Niikaua kui ma seda öelda ei saa, pean kaasa uluma. Üritan selles olukorras anda endast parima, säilitada väärikust ja mitte põhimõtetega vastuollu minna. Kodus üksi olles üsna tihti haletsen ennast ja siis on pisarad kerged tulema.

Ei ole see leib võõrsil kerge, aga usun ikkagi, et Soomes on palju toredaid inimesi ja kohti ning ühel heal päeval leian oma.

 

 

Tahan koju

11 veebruar sai kaks aastat sellest kui siia tulin. Millegipärast on täna selline koduigatsus, et vee võtab silmist. Põhimõtteliselt on ju hästi. Töö on meeldiv, ülemus on hea, töökaaslased toredad ja patsiendid omanäolised vanur-lapsed. Elamine on töökoha lähedal, selline vaikne ja rahulik ja mitte eriti kallis. Kõik on väga tore nagu, aga….. see siin ei ole kodu. Ja üksindus tapab. Vaba päevaga pole mittemidagi peale hakata kui hulluks minna……… Varsti tuleb kevad. Lõhna ja tihaste laulu järgi on aimata, et tuleb. Sellepärast siis võimendunud koduigatsus. Imelik, igasuguseid faase on selle kahe aasta jooksul üle elatud. Alguses oli nördimus ja viha, et “kurat küll ma ei tule enam kunagi tagasi”! Miks ma nii rumal olin ja varem ei tulnud. Siis tundsin vahepeal rõõmu, et nii hästi on läinud. Nurmijärvi kunta on mulle tööandjaks, mõnusad töötingimused ja hea palk. Nautisin seda, kuidas suhtutakse töötajasse jne. Kehityspäivät, koolitused ja tööl käimise suhtes saad soovi avaldada, mis ka iseenesest mõista arvesse võetakse. Teed on aukudeta, tänavad valgustatud ja puhtad jne. Igasugused pisiasjad. Mõtlesin sellele ja tundsin rõõmu, et millise tiigrihüppe ma siiski tegin. Laudast hüppasin valgesse kitlisse :) Kuus aastat olin ju eemal. Aga see pole selline elu mida ma tahan. Nagu ei olekski kodu. Pidevalt sõelu edasi-tagasi. Loksu selle paganama laevaga. Raba kolm nädalat jutti, et nädala vaba olla. Ületunde ka kui on võimalik. Ühtupoole ja siis hommikupoole, vahel pikki päev ja jälle hommiku. Viimane tööpäev algab hommiku 5.20 äratusega ja lõppeb ööse kuskil poole kahe aeg  koju jõuan –  poolsurnuna. Järgmisel päeval vedeled voodis ja jõllitad lage, sarikate puidumuster on juba peas ja mõtled, et mis on elumõte….Vaatasin õhel päeval kuldsest börsist müügis olevaid kitsesid. Ega neid eriti palju ei olnudki. Selline igatsus tuli peale. Lähed lauta ämbrikene näpu otsas, leivaviilud taskus. Mõnus sõbralik kits, pehmed tissid ja soe piim….Leidsin ühe vahva kodulehe kui googeldasin kitsekasvatajaid – http://www.andri-peedo.eu/. Seal on Thyringerid.  Nii igatsus tuli peale. Teeks oma hoovi korda, toksis natuke siit ja sealt. Kapsamaa võtaks uuesti kasutusele ja tunneks rõõmu, et oled perega koos jälle……..Täna tegin sellise triki, et helistasin Rapla haigla ja kui koju tulen lähen töökohta vaatama, südame rahustuseks – 5 euri tunnist. Talendid koju! Ha ha ha!

Kuuseriisikad omas mahlas

Sügis on korilasehingele imeline aeg. Puhkan paar nädalat mõnuga  ja võtan vananaiste suvest mis võtta annab. Võtta on ;)  Metsad on seeni täis. Tänavu korjan valikuliselt noori ja ilusaid kuuseriisikaid – saab priisata (oma maja tagant, metsa pole veel saanud). Kollariisikaid ei ole ühtegi näinud ja lehterkukeseeni samuti. Puhastan seened noa ja pintsliga kuivalt. Panen laiapõhjalisse potti seened keema ja lisan natuke umbes poole liitri jagu vett, et põhja ei hakkaks. Kui seened keevad tekib neile piisavalt vedelikku. Koorin tekkinud vahu, lisan soola silma järgi (umbes 4 sl), natuke näpu otsaga suhkrut (umbes 1 tl) ja pipraterad (umbes 20 tera). Jätan seened peale keetmist ja vahu koorimist seisma ja alustan järgmisel päeval uuesti. Miks? Lasen soolal senntesse imbuda, siis saab täpsemini maitsestatud, sest liigne sool rikub seened ära. Panen järgmisel hommikul seened uuesti keema, lisan soola kui tarvidus on ja supilusika täis kanget äädikat. Pott milles keedan on mul vist 8 liitrine :) Kupatatud seeni, kui panna pott seeni täis, jääb järgi alla poole. Ma ise seeni ei söö, aga eelistan siiski, et seentel oleks rohkem oma naturaalne maitse. Äädikas läheb säilivuse parandamiseks. Nii nad jäävad mul natuke soolased ja äädikat ei tunne üldse. Neid saab kasutada kus iganes – loputad läbi või ei loputa – ükstapuha – ja saab kastet või pitsale või pirukasse, niisamuti söömiseks on ka head.

Kaunis maa!

Kaitstud: Teile mu kallid!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Jalutuskäik Porvoos

This slideshow requires JavaScript.

Teine minemine…

……siin ma siis nüüd jälle – uuel üritusel. Istun oma ajutises pisikeses toas kummimadratsil, arvuti põlvedel ja veeretan vaba päeva õhtusse. Kolisin möödunud pühapäeval ja paljukest trääni ühte Fiat Puntosse mahub :) Peaks olema rõõmus, aga ei ole. Fb seinast jooksis alla pilt, mis tegi hingele valu. Kallid istuvad praegu ema sünnipäeval Kiideval, a mina olen siin. Vanem tütar tuli ka paariks nädalaks teiselt poolt maakera käima ja paraku me ei kohtu. Sitt tunne on…. Peaksin olema rõõmus, aga ei ole mitte. Suur samm sai ju edasi tehtud – mul on nüüd valged riided ja olen päris haiglas päris õede. Korralik munitsipaaltöökoht mitte mingi kakapott ja oü. On küll pikaraviosakond Altzheimerite ja Parkinsonidega, aga siiski haigla. Puhas, ilus, korralik – koos viimasepeal töötingimustega. Töö ise emotsionaalselt raske ja masendav. Esimeste tööpäevade järgselt võin öelda, et saan hakkama ja päris hästi. Osalt sellepärast, et mingi kogemus on olemas ja osalt selle pärast, et selles asutuses pühendatakse kohanemisele piisavalt tähelepanu ja osalt töö iseloomust tingituna. On see selline kolmanda järgu meditsiin, rohkem nagu hooldushaigla. Siis on see hea asi, et ei ela enam ülemuste armust kapi taga vaid pisike ajutine ühetoaline – oma köögi ja vannitoaga. Aga olen üksi ja kõik uus ja võõras ja koju pääseb pärast järgmist palgapäeva alles, ehk siis oktoobri lõpupoole. Pole ju enam 20-nene ka, et võtad kõike kergelt. Peab midagi välja mõtlema mis vabade päevadega pihta hakata, muidu võib ulluks minna. Vokk ei mahtunud peale, vaid vardad ja lõngakerad, aga tuju selleks ei ole. Stressi maandan koffi – suitsu ja võileibadega :(  Kui oskaks sõnu seada ja sisemust jagada, siis saaks ühe nutujutu. Keegi peab ju ees minema ja üksiolek on ajutine, aga nuuks…nuuks selle mineku päras ja nuuks selle kõige pärast mis mind Eestist ära ajas. Minul ei ole seal kohta, ma ei tule seal toime nagu tahaks ja mind ei ole seal kellelegi tarvis ka. Mida erilist siis mulle vaja on? Tahan ravida oma hambaid. Tahan seda, et mul oleks võimalus aidata ema ja isa kes seda täna vajavad – nemad aitasid kunagi mind. Tahan oma lastele sünnipäevaks kingitusi teha ja neid aidata. Tahaks, et peale maksude maksmist ja muid eluks vajalikke igapäeva kulutusi jääks midagigi alles mustadeks päevadeks. Iseennast ka unustada ei tahaks. Tahan turvatunnet, et kui minuga midagi juhtub ja ma enam füüsiliselt toime ei tule, siis riik ei jäta mind üksi. Aga paraku ei lähe sellele riigile tema kodanikud korda. Uppuja pääsemine on tema enda asi ja nii ma siis üle lahe ujusingi, et mitte uppuda. Vahel olen mõelnud, et oleks võinud seda juba ammu teha. Selleks oli võimalus olemas – 90-nendate alguses. Tööluba ja elamisluba oli piiramatu, aga siis oli usk ja lootus paremasse ja mäletamist mööda sai vaid kord või paar seal tuttavatel külas käidud. Ajasime siin Eesti asja kui nii võib öelda. Ka see taluvärk ja lambamajandus oli viimane pingutus ja lootus saada “maalt õnnistust” , aga maailmakorraldus ja  pilt on muutunud. Mis läind enam tagasi ei tule ja ellu jäämise nimel tuleb loobuda nii mõnestki kallist asjast. Mu nina ütleb, et veel ullemad ajad on ees. …. Nagu ma olen ennegi lausunud – mul ei ole aega ega ka tahtmist enam teist kahtekümmet aastat oodata ja loota. Ei jaksa enam rabada nagu enne ja kui mõelda pensioni peale – no teate, see on  lootusetu. Ära ei sure, aga elu see ka poleks.  F… – ma olen väga vaenulikult meelestatud praegu. Roniks kuhugi kõrgele ja röögiks ennast tühjaks. Ütleks kõik mis öelda ja sõnu ei valiks. Sellest tuleks üks ebatsensuurne kihutuskõne….Ja siis loed nagu masohhist neid Delfi artikleid ja kommentaariume minejate ja minekute kohta nagu otsiks kaaskannatajaid. Kuum teema ja neid artikleid tuleb söögi alla ja peale. Mõni sajatab seal minejaid – lollid ja reeturid jne. Kes maksab siin makse ja peab pensionäre üleval ja et sellepärast meil sitt ongi. Leffitatakse sinimustvalget verbaalselt.  Mõni süüdimatu majandusgeenius jälle arvab, et on võimalik küll 300 euroga ära elada! Jah, on võimalik – kui ema-isa aitavad ja üüri ei pea maksma ja külmkappi täitma või siis elad kaerahelvestest ja muust rehust või oled lihtsalt ullike ja silmanägemine keffa ja ei näe mis ümber toimub. Ökomees Anatoli Sügis sõi näiteks muru ja rämpsu tootis kõigest ühe kilukarbi täie aastas. Kõik on võimalik. Auschwitzist tuldi ka eluga välja. Hundinuia juured ja kalmus ja viidikad tulevad varsti moodi. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on juba juttu olnud sellest, et milline kogus proteiini leidub mikromaailmas. Ritsikad, sipelgad, vihmaussid….miks mitte mutid ja siilid. Jumala hea kui saaks talve üle elada näiteks rulli silo ja paari rulli heinaga. Eesti võiks pretendeerida viie esimese putuktoidulise riigi hulka maailmas ku valitsus kõvasti pingutab……. Mina olen oma kohustuse EW ees kolme korraliku kodaniku üles kasvatamise näol täitnud ja rohkem mul anda pole. Aga sellegi poolest on paha tunne minna ja olla siin. Tahaks nagu vabandada, et sorri või nii. Üks eestlane juures jälle. Eks seda viltu vaatamist on nähtud ka natuke. Mitte küll kollektiivis, aga töövestlustel küll. Ega nüüdki kõik imeline ole. Käid kõrvad lahti ja kuulad mis ümber toimub. Mingi hull hõõrumine olla enne minu saabumist old, mis lõppes kellegi minema saatmisega…..saab näha. Praegu tunnen, et tegin vale otsuse ja oleks pidanud valima Virrati, et see siin ei ole päris see. Oleks istunud praegu Toriseva rotkojärve kaldal ja naudisklenud vaadet…. Tea kas elu on mind hellitanud, milles ma kahtlen, aga praegu on taluvuspiir küll väga madal. Lõug väriseb paar korda päevas ja silm on vesine. Nagu veel vähe oleks, jäin haigeks ka. Nohu ja köha milleks ei olnud valmistunud ja apteek on siin hirmkallis. Esimene palgapäev on alles järgmise kuu keskel ja arvele pole suurt midagi jäänud. Oli siin vaja mõningaid asju mis kohalikust kirbukast sai muretsetud jne. Netileping koos pulgaga ilma milleta ei saaks kodustega suhelda ega ka arveid maksta ja bronne teha……..Olen jõudnud käia siin kohalikes marketites ja mulle tundub ostukorv sama või isegi kohati odavam olevat, sõltuvalt sellest mida sinna panna ja kus poes. Lidli pole veel jõudnud. Näiteks ei ole ma Eestis näinud kanakoibi hinnaga 1,95 kg ja koffi kolm poolekilost pakki hinnaga 5.00. Elame veel – halleluuuja! Peab kannatlikkust õppima. Kõike korraga ei saagi saama, aga siin on vähemalt usk ja lootus olemas paremasse homsesse. Siin hinnatakse minu haridust ja tööd – töö ja hariduse vääriliselt…lähen ja teen ühe võiku…..
Mõned mobla pildid, fotokas jäi Eestisse, Klaukkala ujumisrannas. Seal ründas üle järve parv laglesid, ehk lootsid nad minult midagi head saada. Ilus oli…

Väke eneseiroonia :)

Tuli meelde ja ajas naerma e koostöö “eesti moodi”

Tegin kopi-paste oma kirjast  kunagise minu jaoks kuuma ja väga valusa teema kohta ehk siis põhjused miks mind minu enda loodud MTÜ-st välja visati ja minu vastused nendele. Vastust ma sellele kirjale ei saanudki. Visati välja ühehäälselt, sest olin kahjulik element ja paha paha. Ausõna enam haiget ei tee – vana asi, aga vastik on  mõelda ja naljakas lugeda. Minu esimesd katsetused ettevõtluses (täitsa idioot).  Nii armas teema ju – lambad ja vill – selline pehme pehme, aga tegelikult….. Aasta oli siis 2010 ja veebruar ja MTÜ vaid pool aastat tegutsenud …. Miks  ma nüüd – aga lugesin just FB-st , et jälle keegi oli lihtsameelne ja sai karistada selle eest. Keegi küüniline ja keegi pahatahtlik jne – nagu ikka tublid ja tõsised eestlased.  Kes viitsib – loeb, kes ei viitsi – ärgu lugegu…. ja põhikirja koostasin ma ka ise …voi jumal olid ajad……….

Ilusat reedeõhtut teile kõigile!

Liis Luhamaa esitas juhatuse põhjendused Ülle Saare väljaarvamiseks HVSist:

Põhikirja punkti nr. 25 (“Ühingu majandamist ja eelarvet puudutavaid küsimusi otsustavad  juhatuse liikmed koos”) mittetäitmine: – Ülle Saar saatis MTÜ-le Maavillased 27.11.2009 HVSi nimel hinnapakkumise

 Olivia Till helistas mulle ja palus, et ma teeksin hinnapakkumise  millega oli väidetavalt väga kiire. Hinnapakkumine oli vaja esitada esmaspäeval koos projektitaotlusega lambateemalise kodulehe loomiseks. Helistas ta reedel. Projektitaotlus oli Olivia poolt koostatud ja hinnad olid tema poolt paika pandud. Mina parandasin natuke sõnastust, mis talle sobis. Tulin Maavillastele vastu  tegin seda heast tahtest ja soovist kaaskondlasi aidata.  Tegin hinnapakkumisest foto Olivia soovil ja saatsin meilitsi kuna oli kiire ning originaali panin posti. Kui projekt läbi peaks minema (millega ma praegu ei ole kursis) , oleks arve ja ka tasu tulnud seltsile. Muidugi olid summad vaid numbrid ja suusõnaliselt oli Oliviaga jutuks, et mingi kompensatsioon tuleb, kui nad üldse abi vajavad. Nad vajasid  hinnapakkumist projekti taotlemiseks.   Viitan põhikirja punktidelele 6.2. ……….. Lambakasvatajate ning villatöötlejate omavahelise  koostöö edendamine.  7.5. Koostöö ………. ühiskondlike organisatsioonide ning üksikisikutega. Kuna teil on olemas tõestusmaterialina hinnapakkumine, siis olete vast teadlikud ka ülaltoodust.

  Sellega võeti seltsile kohustusi, millest teised juhatuse liikmed polnud teadlikud, hinnapakkumise esitamiseks puudus juhatuse otsus.

 Põhikirja punkt 24 ütleb, et juhatuse liikmel on allkirjaõigus.  Ei tea , et oleks olemas selline seadus mis lubab  hinnapakkumisi esitada ainult juhatuse otsusel. Pole seda ka HVS-i põhikirjas sätestatud, ega suuliselt kokku lepitud. Sellisel juhul oli ka kurjast osaleda villanäitusel ja  kiuseminaril, sest mäletamistmööda ei olnud juhatuse otsust ka nende ürituste kohta ja seal esindasin ma omast arust HVS-i.  Kirjutasin ka arve Liisa Tomasbergile villakärajatel osalemise kohta kuna Riina ei leidnud selleks aega.  

 Samuti küsis Liis detsembris kirjavahetuses korduvalt- tsiteerin: millised on olnud tegevused, mida sina ei ole saanud seltsi jaoks teha, kuna sul oli vaja teiste juhatuse liikmete allkirjasid.

Kuidas sellest aru saada? Mis ajast alates ja millistel juhtudel on vaja allkirju?  Kes ja milla otsustas? Mina ei ole nendest asjadest teadlik. Kuni eelmise pühapäevani olen olnud ka juhatuse liige.

 Ülle Saar väljastas 10.12.2009 Herdis Elmendile arve HVSi nimel (lisa 6). Vastavalt põhikirja  punktile 25 olnuks vaja eelnevat juhatuse otsust HVSi poolt arve esitamiseks.

 Müüsin oma isiklikku villa Herdis Elmendile ja seltsile  teenisin sellega lisa 337 krooni.  Põhikirjas  8.1.4 on kirjas, et  HVS-i vara moodustub liikmete loomingu müügist.  Tsiteerin Liisi : millised on olnud tegevused, mida sina ei ole saanud seltsi jaoks teha, kuna sul oli vaja teiste juhatuse liikmete allkirjasid.

Samad küsimused. Kuidas sellest aru saada? Mis ajast alates ja millistel juhtudel on vaja allkirju?  Kes ja milla otsustas? Mina ei ole nendest asjadest teadlik.

 Ülle Saar uuris välja HVSi juhatuse liikme Julika Roosi poolt väljatöötatud villaparkimise teenuse  toimimise põhimõtte ning pakkus seejärel ise teistele lambakasvatajatele madalama hinnaga täpselt  sama teenust HVSi nimel.

 Mida siin  uurida on? Ma uurisin juba siis, kui mul lambaid veel ei olnud. Teadsin juba siis – neli aastat tagasi –  kus asuvad Soomes parimad lambakasvatajad, villatööstused ja ka nahaparkimistööstused. Lambad jäid Soomest toomata põhjusel, et nende Scrapiese resistentsuse tase on väga madal ja aretuskarjades ei saa sellise tasemega jäärsaid kasutada. Villaparkimisest ma muidugi ei tea midagi ja sellist teenust ei ole kellelegi kunagi pakkunud. Mis asi on nahaparkimise teenuse toimimise põhimõte? Teadaolevalt on parkimistöökodasid igas riigis, kus on võimalik igal ühel saada nahaparkimise teenust. Mis puutub, aga nahaparkimise teenuse pakkumisse Julika Roosi poolt, siis sellega ei olnud mina  rahul, kuna ei saanud selle teenuse eest õigeaegselt  aksepteeritavat arvet ja arve saamise  nimel pidi meili teel sõnasõda pidama. Pean seda siiani tema poolt katseks mind tüssata. Samuti osutus hinnatase madalamaks ise nahad Soome parkimistöökotta viia kui kasutada Julika Roosi teenust.  Selle pärast pidasin paremaks ise oma nahkadega tegeleda ja pakkusin seda võimalust ka teistele, põhimõttel transpordikulud jagatakse võrdselt. Mina kui endine juhatuse liige pidasin väga oluliseks edendada põhimõtet mille pärast sai selts loodud –  läbi koostöö vähendada kulutusi ja avardada võimalusi kõigi jaoks.

 Ülle Saar saatis korduvalt teisi juhatuse liikmeid ründavaid e-kirju, kasutades solvavat  väljendusviisi ja esitades alusetuid süüdistusi.

 Lugesin uuesti detsembri  kirjavahetust ja ei leidnud  rünnakuid ega solvavaid väljendusi.  Probleemid püstitati ausalt ja avameelselt vaatega kaugemasse tulevikku ja sooviga alustada diskussiooni. Teha asju õigesti ja olla jätkusuutlik.

Üldse ei saa ma aru, et mille pärast te võitlete? Julikal on kodus oma isiklik MTÜ Vanad Oskused. Miks sa Julika ei panusta sellesse? Võimalused ju samad. Tee ja aja omi asju nagu soovid. Te võite kõik ühineda  MTÜ Vanade Oskustega.

Eve ja Riina – Sipa Naiste Käsitööseltsis. Sama jutt.  No palun väga – nähke vaeva  ja tegutseks edukalt. Milleks teile HVS?  Kas on üldse eetiline osaleda mitmes MTÜ juhatuses, mis tegelevad sama tegevusega? Leaderi projekti taotlemisel on välistatud isegi teises MTÜ-s lihtliikmena olemist.

Kelle ideel ja algatusel sai loodud HVS? Kes töötas  välja selle  toimimise põhimõtte mille järgi HVS põhimõtteliselt toimis kuni käesoleva ajani?  Kuni aastalõpuni oli kõik väga edukas.  Olite ju kõik väga rahul.  Villanäituseks ketrasin oma näpud villi, et mitte kuritarvitada meile pandud lootusi-ootusi. Pügasin oma talled 3-4 kuuselt , et oleks Hea villa näitusel head villa mida näidata. Kiuseminari minu sõnavõtu tagasiside oli rohkem kui positiivne. HVS-i logo on jäänud inimestele silma ja tagasiside samuti positiivne.  Läbi seltsi ongi avanenud meile võimalused.  Ma ei mäleta, et keegi teist oleks aitähh öelnud. Flaierid sai soodsama hinnaga jne. jne.

Tuletan veelkord meelde majandusaasta aruannet mida näitas Riina jaanuari alguses Esna mõisas – 17 500.- käive ja 5000.- arveldusarvel + 500.- sulas .  Mille pärast te võitlete? Teie poolt ei ole seltsile kuni aasta lõpuni olnud muud panust käibe tekitamisel, kui aastamaks+liitumismaks ja osalustasu Villakärajatel.  Ja kas te kullakesed teate millises ulatuses on olnud veel kulutusi mis ei kajastu käibes?  Kas te mäletate mille pärast sai üldse loodud HVS? Kas te mäletate mida ma rääkisin ja mille pärast te soovisite liituda? Kui ei siis lugege põhikirjast tegevusi ja eesmärke. Põhikiri oli  minu koostatud millele Liis tegi mõned lauseehituse parandused. Sisulise poolega olite rahul. Kuhu on kadunud see ilus mõttealge 2009a. kevadest – vähendame kulusid ja avardame võimalusi läbi ühistegevuse. Sama sõnumit olen püüdnud järgida. Minu tegevus on olnud seltsi huvisid ja kõigi seltsi liikmete huvisid esiplaanile sedes. Asjad tuleb läbi rääkida ja läbi vaielda ja vahest tuleb oma isiklikud huvid ja emotsioonid kõrvale jätta  mõistliku lahenduse leidmise nimel.  Järgmine aasta plaanite sõita nagu taidlejad mööda Eestit  ja kulutada rohkelt  raha kütusele. Laatadel saab ka ilma MTÜ-ta koos  käia. Selleks ei ole vaja ennast  siduda mingi seltsiga ja tekitada muresid ja probleeme juurde. Selleks pole vaja lugeda sedusandlusi ja määrida paberit protokollide tegemiseks ja pidada raamatupidamist ja esitada aastaaruandeid.  Või jumal temaga, tehke omale uus MTÜ. Registreerimine ju nii lihtne. Kui teile mittemidagi enam ei meeldi  mis algselt  selles oli. Nimesoovituseks pakun välja –  MTÜ Lahked Laadalised. No teil võiks piinlik olla. Minul igatahes teie pärast on. Ma ei loonud MTÜ HVS-i selleks, et oma vaba aega sisustada. Märksa suuremad eesmärgid olid.   Praegusel juhul on  tegemist   ärapanemisega.  Miks?  Sellele küsimusele peab iga üks teist ise vastuse leidma. Milleks teile HVS praegu vajalik oskan ma vastata küll – see oli paganama hea idee ja see toimis eelnenud poolel aastal.   Mul on siiralt kahju, et te ei oska täna näha, mis oleks edasi saanud kui teie kummaline töölisklaasi solidaarsus ja isiklikud  solvumised poleks asja ära rikkunud. Peab ikka küll väga vihane olema, et isegi  logo enam ei kõlba mille te ise olete heaks kiitnud.  Viskame põlled ja sildid põõsa! Jube lihtne on kulutada raha mille teenimisel ise osalenud ei ole. Võtame aga kuntsnikud ja luuletajad palgale ja teeme uued.

Olen õppinud sellest niipalju, et ei piisa ühistest huvidest ja heast tahtest. Selleks, et koostööd teha peab olema ühised arusaamad ja lähtepositsioonid.

 

Tervitades

Ülle

……….  ja väike Grinch minu sees  :)

Lõpetuseks.

Ma vist ei viitsi enam midagi kirjutada. See aeg sai läbi. Ei vaata enam televiisorit ka eriti ja netis surfamine tundub suht nüri tegevusena. Like like FB-s ……. parem on inimesele helistada ja öelda mis öelda on. Näiteks sõbrale  – “tore, et olemas oled just sellisena nagu oled” Või saada kokku…. Helistada emale ja isale ning küsid kuidas neil läheb. Või lähed külla hoopis, koogitükk näpus….. Dziises, ma vahel mõtlen, et kus ma need 7a elasin ja mispärast nii ja mille jaoks see hea oli? Mis kuradi ideed ja visioonid ja lambajura? Eks peab vahepeal kuskil “ära” käima, et midagi kohale jõuaks. Tagasi meditsiini integreerumine on aga paganama raske. Elukestev õpe ja mina olen 7 a lambaid süganud. Vaata peegli ja süüdista vaid iseennast – LOL. Miskipärast tunnen end sama kohtlase kujuna nagu selles unetute filmis, kui keegi mäletab, kus Ervin Abel ja Lia Laats kurameerisid puisniidul ja Abelil oli võilillepärg peas ning karjase kepp käes…..hiuliii hiulihooo…..Tulen siin nädalalõpus koju ja – no ei ole meeldivaid emotsioone. Kohustused karjuvad igalt poolt vastu. See talu omistab mind mitte mina teda. Mu kapsamaa vajab muruniidukit. Milleks need kartulid ja porgandid. Isa tõi eile tomatitaimed. 10 tk.  Ma ei tea mida ma nendega pihta hakkan. Ei taha, võib olla kunagi hiljem jälle. Tahaks panna varbad külma läbipaistvasse voolavasse vette …. Eile käisime Toomasega Märjamaal Maximas. Üks müüja sebis seal lettide vahel – nii umbes 35 a naisinimene – ja vaatas imelikult pikalt meid. Siis tuli ta meie juurde ja ütles umbes nii “Ma nägin kohe kui te poodi sisenesite. Selline meeldiv aura tuli koos teiega. Ruut ja ruut on igaviku sümbolid (meil mõlemil ruudulised) Nii armas on teid vaadata. Armastus kiirgab välja … Olge terved ja mingu teil hästi….Ma vist jäin kohtlase näoga vaatama ja pobisesin midagi säärast et – aitähh heade sõnade eest…. Süda läks soojaks….. Toomas naeris. Tema alati naerab…… Inimesed on tähtsad. Need kes su lähedal ja ümber on. Kiire kiire ja kiire. Milleks ja kuhu kiirustada? Minu pea 80 aastane isa räägib ka et tal on kiire :) Kuhu?….. Minul ei ole kiire. Ma vaatan elu suurisilmi. Mõtlen kaasa. Tunnen kaasa. Elan kaasa. Olen olemas ja päriselt. Olen õnnelik ja päriselt. Imetlen ja imestan. Elan, hingan, armastan. Lihtsalt olen olemas ……..

Vaikseks jäänud…

…mitte seda, et mul midagi öelda ei oleks, a päeval kui tööl, siis ei pääse arvuti ja õhtul peale tööd on nii väsinud olemine, et ei jaksa. Kodus muudki teha. Muidu on kõik hästi. Rutiin on tekkind – meeldiv selline. Esmaspäevast neljapäevani üle lahe ja edasi “viikonloppu risteily takaisin Tallinnaan” – karaoke ja muu säärane bailaamine :) Väsitav on muidugi edasi-tagasi sõitmine. Vana-Olevist Nukari expressi ei käi. Öösel poole kahe paiku jõuan alles päris koju peale 7 h seiklemist. Iga hommik on äratus kell viis. Reede on suurest väsimusest pool päeva pohmelli tunne….Lugema olen hakanud. Jälle, sest vahepeal jäi õppimise ja lammaste tõttu ilukirjandus tahaplaanile. Nüüd nii laevas kui ka õhtul “kodus kapi taga” raamat ees ja prill ninal :) Eestikeelsed vahetasin soomekeelsete vastu. Praegu lõpetan keelekümblust Coelho Alkeemikuga…Siis hakkasin järjekordselt maadlema iseendaga, et suitsetamisest lahti saada. Suitsetamine on minule olnud selline meeldiv tegevus nagu kitsepiimakoff ja kevadpäike ja linnulaul ja väike sigarett sinna kõrvale või nii, aga siin – AGA SIIN – dziises – seistakse kõrval ja oodatakse millal mu koni lõpuni kimuda. Lootusetu midagi muuta, lihtsam on lõpetada hoopis….Lugemine on aga mõnus. Viib mõtted kuhugi eemale või paneb enda sisse vaatama. Leiab mõnele küsimusele vastuse või tekitab uusi juurde. Hallide ajurakkude seas toimub igatahes positiivne intensiivne liikumine…..ahjaa, ma siin mõtlesin, et miks ainult pooled eestlased on läinud ja teine pool ikka veel kodus vaevleb. Vastus – see on nii saatana kallis :) Ühel päeval teen lõpliku kalkulatsiooni mis see lõik kokku maksma on läinud :)

piip, piip ja piiiiip….

….õppisin soome keeles vanduma. Saatana ja perkele, et ühe telefoni ja lepingu saamine võib osutuda nii keeruliseks. Nu oli palgapäev, mis naeratuse näole tõi. Maksin kohe pangas oma 500 eurise tagatismaksu ja muud arved. Sõitsin peale tööd Hyvinkääle oma Sonera lepingu ja telefoni järele. Üllatus – üllatus, ei tulnud selgi korral asjast asja. Selgus et just täna olid töötajad hakanud streikima. Naeratus näol pakkus teenindav personal mulle mingeid pabereid lohutuseks kaasa. Juba teist korda. Mitä mä niillä teen? Hakkan Jaapani pabervoltimise kunzti harrastama? Tuleb veel kolmaski kord sinna sõita :) Mina juba lootsin, et laevas saab aega parajaks teha ja netis surfata ……. Auto suvekumme pole ka siiani näinud.  Täna vist juba 14-kümnes nädal jooksmas, aga asi pidi lahendatud olema 9-ndal nädalal. Ikka vahel helistan neile ja vastus küsimusele, et mikä ja missä, on stiilis – jaa jaa ja just just heti hommataan. Pika kirja kirjutasin paar nädalat tagasi sinna kuhugi kõrgemale mille tagajärjel  sain autopaberid korda ning vahetus minuga tegelev  isik. Stiil jäi küll endiselt samaks – ikka jaa jaa ja hommataan. Ilmselgelt arvavad nemad minust sama halvasti kui mina nendest. Teineteisele me sellest veel teada andnud pole………..Häid asju on ka. Siin on esmaspäev vaba ja kinni makstud vaba päev kuulukse. Puhkan südamest.

Nädal möödas…

….jälle nigu sipsniuhti. Kalender näitab kevadet, aga hommikuste temperatuuride järgi seda ei ütleks. Õudusega mõtlen kui oleks lambad ja need peaksid poegima praegu, sellise pakasega. Hea et enam elukaid pole. Ilus aeg oli. Ideed ja visioonid ja igasugu hullud mõtted. Tänaseks on härra Maslow vajaduste määratluste järgi olulised minu jaoks kaks alumist astet püramiidis :) Üritan seal korda luua. …….. Tervelt kuu aega juba uues kohas olnud. Olen rahul ja tegelikult peaks väga väga rahul olema, aga koduigatsus on see mis ilusa asja ära rikub. Koduigatsus on iseenesest tegelikult igatsus kalli küljeluu järele ja muud midagi. Mingi koht või paik või miski muu maine asine asi minus koduigatsuse tundeid praegu ei tekita. Mis möödas see möödas. Elus tuleb ette olukordi kus on mõistlikum loobuda. Keerata uus lehekülg ja minna edasi. Käed liiguvad, jalad kannavad ja ülemine korrus peaks ka nagu enam vähem normaalselt funktsioneerima. Ma ise arvan nii  ….. Minu hoolealused kellele ma olen nagu pooleldi ema on minuga harjunud ja mulle tundub, et on tekkimas mingi usalduse moodi asjandus. Mina ise olen ka kohanenud ja ausalt natuke meeldib ka. Kui pisut süveneda iga isiksuse tausta ja muresse ei saa olla mitte hoolimata. Eks see kumab välja ja on aluseks usalduse tekkimisse ja heasse läbisaamisesse. Paras pähkel läbi närimiseks, sest kõik nad on absoluudselt erinevad. Ma ühel õhtul mõtlesin enne uinumist, et kes ma siis praegu olen või nii? Nagu orkestri juht – kelle punt koosneb seitsmest pillimehest ja neist ükski ei oska mängida ning mina pean üritama neist välja pigistada vähemalt kassi- või koerapolka. Ja seda selle pärast, et näiteks kui nad kõik koos on ei tekiks mingit riidu või sõnelemist, mis muidu on väga kerge tulema. Hommikune tavaline intsident köögis on selline – üks 4 a lapse mõtlemisega täiskasvanud naine armastab peale hommikust võileiba ja kohvi pabersalfrätikusse nina nuusata. Samas rollatoriga liikuv tasakaaluhäiretega endisele töödejuhatajale-rallikuskile see ei meeldi. Ja kui siis hakkavad sealt laua otsast sajatused tulema – ei saatana niistä nenääää keitiössääää jne kõik muud sarvilised ja karvased sinna otsa. Samas väikenegi kõrvalekaldumine igapäevasest võib muutuda traagikaks ja olla paanika põhjuseks. Ära murdunud vannitoa nagi või muu säärane. Tööpäevad on pikad ja vaimselt väsitavad. Lisaks emaks olemisele olen pooleldi sotsiaaltöötaja ja ajan nende igapäeva asju. Mingi taksokaardi uuendamine on siiani aega võtnud neli nädalat ja millal selle probleemiga ühelepoole saab ei ole ette teada. Sealne süsteem on üles ehitatud väga töötajasõbralikult. Sotsiaaltöötaja võtab telefoni tööpäeviti mingist kellaajast teatava kellaajani ja väljaspool seda ei ole võimalik teda kätte saada. Nu ja kui helistasin  järgmine nädal, siis vastas automaatvastaja, et sorri olen puhkusel ja tulen sellel ja sellel nädalal. Kui ta siis lõpuks kätte sain peale puhkust, selgus, et see pole tema probleem ning andis mulle uued numbrid kuhu helistada ja jälle hakkas peale sama, et kõnetunnid vaid mingil ajahetkedel ja päevadel. Nii seal on. Olen ise ka hakanud rahulikumalt asjadesse suhtuma ja mitte rabistama. Ka homme on päev – küll jõuab :) …..

Uus üllatus

…..päeva lõpetuse teemaks võtsin telefoni ja kohaliku numbri muretsemise. Toksisin sisse Hyvinkää kaubakeskuse aadressi ja suundusin sinnapoole. Ma ei jaksa pikalt täna jahuda. Olen lihtsalt väsinud, roputl väsinud….. Ühesõnaga lugu selline. Firma Sonera – selleks et saada nendega lepingut ja osta telefon, võtavad tagatiseks 500 eurot mille poole aasta pärast lubavad tagasi maksta kui korralik arvetasuja oled. Ikka kõik selle pärast, et olen tulnukas. Ma ei hakka kirjeldama emotsioone, mis mind valdasid. Muidu on Sonera Sopiva selline minule sobiva ja hädavajalik kuna koju vaja ju helistada. Sopiva paketiga saab põhjamaades, seal hulgas ka Eestis helistada ühe ja sama hinnaga. 19.90 sisaldab 10 tundi kõneaega ja piiramatut neti kasutust. Arvele lisandub veel nutitelefoni järelmaks, mis on  hinnalt sama kui kohe välja ostes. 500 eurot tagatiseks on aga mumeelest palju. Sitaks palju. Telefon ei olnud kallis. Ja arved saadetakse jälle postiga. Muud varianti ei olnud. Minu arvete maksmine siin tähendab sõitu pangakontori ja teenustasu maksmist igalt arvelt kuulukse 5 või 7 euri. Telefon ja number ootavad poes kuniks 500 makstud. Seega tuleb veelkord Hyvinkääle sõita. Konstanteerime fakti – muud ei midagi….. Auto paberid pole tänase päevaga minuni jõudnud. Lükkasin bronni edasi. Õnneks oli ülekanne mille tegin eile pangakontoris mu Eesti arvele üle tulnud (see viimane pole mul ammu nii tühi olnud :)) ja ma sain uued piletid õhtusele praamile osta (viide –  Osuspankki ei lase mul netipanka kasutada c 3 kuud, kõik maksed ja ülekanded vaid kontoris). Seekord siis jälle kotiralli ilma autota. Kusjuures hinna vahe on suht väike. Võrdluseks – 90 euri autoga edasi-tagasi, rongide-trammide ja jalaga 77.20 (sel korral)……… Homme saab koju, hurraaaaa !

Ps. Tea kas jaksan koduni või võtan laeval juba väiksed švipsid :)

Soome tööle 3

……selle asjaajamisega on raske harjuda. Tea kohe kust otsast alustada. Täna vihastasin nii, et läksin higiseks. Ma olen pikalt rahulik ja kannatlik, aga ka minul on oma murdepunkt. Täna keerati vint üle. Nagu juttu oli ostsin siit auto. Ostsin selle korralikust autovahetusega tegelevast firmast ja kõik asjaajamine pidi olema hinna sees ja nende poolt tehtud. Minu mureks oli vaid maksta arve. Üleelmine reede tegin kaubad ja kuna siin on kombeks, et kõik dokumendid tulevad postitse, siis jäin minagi ootama nii tehnilist passi kui ka kindlustust, mis pidi teisipäev-kolmapäev minu postkastis olema. Ootasin rahulikult järgmise reedeni ja kuna tahtmine bronnida laevapileteid helistasin ja küsisin, että mika ja kuka? Imestati, et pole veel pabereid saanud ning sain sekretäri numbri kellelt lähemalt aru pärida. Samas soovitati mitte stressata ja kindlasti kohe-kohe on paberid olemas. Helistasin sekretärile kes kahjuks toru ei võtnud. Ostsin siiski nädalavahetusel piletid, sest autoga edasi-tagasi tuleb need aegsalt muretseda. Saabus esmaspäev – kes telefonile ei vastanud – oli sekretär. Ma siis jälle müügimehele helistasin, että mikä ja kuka ja missä paperit? Vastus nagu enne, et kohe-kohe jne. Lisaks lubati asja uurida ja tagasi helistada. No seda telefonikõne võid ootama jäädagi, sest ka reede lubati tagasi helistada. Täna helistasin jälle ise, nii sekretärile, kes ei võtnud endiselt toru ja siis edasi müügimehest Juure Jussile kes õnneks toru võttis. Ma talle juba reede seletasin, et tahan autoga koju minna ja ka eile, et nüüd on laevapiletid olemas ja et ilma tehnilise passita ja kindlustuseta ma ei pääse kuhugi. Vastus miks asjad viibivad ei tulnud, ei mingit seletust, aint et sekretär teab jne. Lubati uurida ja tagasi helistada. Ootasin tundi kaks ja juba hakkas tööpäeva lõpp paistma. Ma vihastasin ikka põhjalikult – et mida kurat, kui lubatakse – siis lubatakse, et milles küsimus, et helistada ei saa. Kas ma lükkan oma broneeringu edasi või mida teen? Viimase vestluse käigus selgus veel see, et mingil põhjusel ei saa kindlustust teha. Ma ei saanud enam millestki aru. Kindlustus pidi nagu olemas olema ja nüüd äkki ei ole või? Kas ma olen siis pea kaks nädalat ilma sõitnud? Mul keeras nii sassi, et võtsin kätte ja helistasin ise uuesti ning edastasin ultimaatumi – kui poole tunni jooksul normaalset arusaadavat vastust ei tule, siis võtan käekoti autost ja nad võivad oma autole järele tulla – et peruun kaupat. Mina ilma kindlustuseta ja muude dokumentideta ei sõida. Samas helistasin oma tuttavale ning kurdsin muret – että mika huijaus tämä on? Mõne aja pärast helistas ta mulle tagasi ja selgitas asja nii: autol on kindlustus olemas ja selle tagab automüügifirma kuni olen saanud paberid kätte. Viivitus pidi olema minu henkilötunnuse pärast kuna see olevat “nii uus” ja jõudis hiljuti alles kindlustusfirmani. Seda viimast ma ei usu, sest ajades siin asju olen ma süsteemis sees juba üle kahe nädala ja henkilötunnus sai neile edastatud ostu-müügi lepingut tehes. Ühesõnaga minu arvamus on selline, et võeti iisisti ja venitati südamerahuga. Tänase seisuga pidid paberid ümbrikus olema ja posti pandud, et ehk homme või ülehomme siiski jõuavad minuni. Kas jõuavad? Hea küsimus – võtame järgmise….. Ja mina ei tea kas tühistada bronn või mitte. Nii tahan koju neljapäeval, aga kui ilma autota, siis ma neljapäevasele praamile ei jõua vaid pean jälle reedesega minema ja siis saan alles kella neljaks koju. Urrrrr. Vaid üks täispäev kodus ja üks päev läheb raisku…. See müügivend oleks võinud vähemalt tagasi helistada nagu ta neli korda on lubanud ja pole teinud. Oleks võinud öelda mulle kuidas asjad on, seletada kindlustusevärkki ja muud. Ma tundsin ennast nagu mingi imbetsiilina, et pole võimeline jutust aru saama või nii. Kahjuks sellise mehe sõna, kes lubab ja ei tee nii kuis lubab ja kes ütleb mulle, et asjad on kõik korras – mina ei usu ja minu silmis ei maksa sellise mehe sõna mitte kui midagi – ja aamen selle peale. Ja pole ta siiani helistanud. Vabanduse oleks võinud siiski edastada misiganes kujul. F… ja kui ma nüüd neljapäevaks pabereid ei saa, siis hävin 100 eurot bronni raha ja reede peaks ostma sadamast pileti täishinnaga 50 eurot üks ots  – eksole. Pikk jutt sai. Sitt jutt ka …….. Muidu on meil siin kõik ilusti-kenasti. Töökohaga harjume tasapisi. Minu asiakaat harjuvad minuga. Saame omavahel läbi ja hakkama. Ravimikapp ja muu paberimajandus hakkab selgeks ja korda saama. Tore, aint kevadet tahaks. Üks hommik oli 23 kraadi miinust. Täitsa jube. Sulaks see lumi juba rutem ja tuleks kevad…… Aijaaa. Pangaga olid asjad nii, et püsikorraldust teha ei õnnestunud. Ma ei tea miks. Ei hakanud küsima ega närve rikkuma. Olgu siis päälegi nii ja elame selle kolm kuud kuidagi tesisti üle. Täna sain oma pangakaardi kätte ja tegin esimese sisseostu sellega – käisin apteegis ja ostsin Postafeeni (südamepahaduse vastu mis laeval mul tekib :)) tegin ka pangas leti taga ülekande Eesti arvele – aega läks ei rohkem ega vähem kui pool tundi. Tehti jälle igaks juhuks koopia ID kaardist. Neid on seal juba mitu…….

Soome tööle – teine (2) part :)

….et kuidas mul pangas läks? Käisin eelmine nädal siis pangas kaarti tegemas. Aega selleks ei kulunud rohkem ega vähem kui tund ja 15 minutit. Pidi olema nii ID kui ka pass millest mõlemist tehti koopia, samuti maistraadi paberid ja tööleping. Pangatädi oli veits pikkade juhtmetega. Vähemaslt mulle tundus nii. Punetas ja roosatas kui küsimusi riburadamööda esitasin. Peab ju ometi teadma, et mis ja kuidas. Ma natuke kiusasin ka – pigem tegin nalja mis kohale ei jõudnud. Kui ta mulle tsirka 20 lk lepingut välja printis millele ma alla pidin kirjutama, siis ma ütlesin, et ma ei saa seda enne teha kui olen kõik läbi lugenud. Hihh! Pangas selgus ka üks kurb tõsiasi, et ma ei saa kolme kuu jooksul teha netipangas mingisuguseid liigutusi. Ei ülekandeid ega miskit. Esiti öeldi, et kuueks kuuks, kuid torisemise peale pandi kolme kuu pärast – ehk siis mai lõpuks –  uus aeg kinni.  Lootus on. Meeldetuletust meilile, et  oma aega sisse ei magaks, ei olnud võimalik saada. Vaid sms ja see tuli kohe :) Loodetavasti saan mai lõpus veel ühe sms-i. Miks on asjad nii, et ülekandeid ei saa teha, sellele tuli vastus Swedpangast kui muu asja pärast sinna helistasin. Olen siin tulnukas e. nn. resident ja eks ole meil Eestis sama lugu tulnukatega. Ehk õnnestub mingi püsikorraldus teha sel nädalal. Aga sellest kõigest oleks võinud pangatädi ometi rääkida….Maksuametiga läks asi lihtsamini kui arvasin. Halleluuja! Kuna läbi panga ei saa verokortit taodelda samadel põhjustel millest jutt oli, siis printisin lomakeen Verovirastoon kodulehelt välja. Nimelt 7 lk segast, millest mammugi aru ei saa. Helistasin siis maksuameti ja jumal tänatud – piisas oma Soome isikukoodi ja palganumbri ütlemisest ning verokortti pidi kahe-kolme päeva jooksul postkasti tulema. Ja ongi asjaajamine ühel pool. Ehk :) Muidugi on küsimuse all kuidas saada siin telefonileping. Samuti tahaks omas toas netti pääseda,  sinna kahjuks maja vifi ei ulatu jne jne palju pisiasju……….Auto mure lahenes samuti eelmise nädalaga. Otsustasin, et mõistlikum on vahetada oma Eesti numbritega  BMW diisli kohaliku pensukast Fiat Punto vastu. Kõige valutum protseduur. Tegelt läheb pemu tagasi Eestisse ja kahjuks sama raha eest saab siin  vaid just sellise auto, ei enamat. Eks ma olin selle BMW-ga siin hädas ka. Soola teedele ei panda, mul lamellid ja tagasillavedu. Esimene nädal sadas taevast jäidet ja mina lasin muudku liugu. Hea, et ellu jäin – päris tõsiselt. Auto ostmine kujunes iseenesest suht naljakaks. Tegin kaubad telefonitsii, ilma et oleks Puntot näinud või sõitnud. Ajapuudus oli ja niisama Helsingis ringi ei tuia ka kui gepsi pole. Eelistasin osta automüügifirmast ja siin on asjad nii, et kuueks kuuks on müüja garantii kui miskit peaks lagunema. Suuremad kulud tehakse pooleks, väiksemad makstakse kinni. Hooldusraamat tip-top korras, kõik hooldused tehtud korrapäraselt. 2000 km tagasi vahetatud mootoririhm. Läbisõit 108 tuhat. 2005 a mudel. Asjaajamine oli hinna sees müüja poolt (numbrimärgid, ümbervormistamine ja kindlustus), tutt-uued Nokia naelad ja tankki melkein täynnä.  On need viimased asjad väga olulised ja maksavad omajagu. Kaubapeale kaks karpi juhtmeid, sise ja välissoojenduse tarvis. Suvekummid ja ongi vist kõik. Eks ma püüan mõelda positiivselt :) Täna kukkus sõidu ajal päikesesirm alla. Oli teine haaknõelaga laes kinni :) Muidu peale mõnede täkete kapotil on igati vinks-vonks puhas ja korralik. Reede enne koju sõitu käisin Espoos kaupa vormistamas ja pühapäeval tagasi tulles võtsin oma Punto sealt ära. Tallinnast ostsin kaasa GPS-i ja nüüd on ringisõitmine muretu. Toksi aadress sisse ja mine.  Ma siiralt loodan, et rohkem enam miskit ära ei kuku ja olulisemad asjad on kinni kas kruvide või poltidega mitte aga haaknõelaga :))))…. Kas teate kui ilus loodus siin on. Vaid 45 km Helsinkist ja selline maakoht. Selle maja lähedal kus ma elan/ööbin läheb mööda jõgi mis pidi olema Soome paremuselt kolmas lõhejõgi. Ei jõua ära oodata kevadet. Kui juba praegu on siin nii ilus, mis siis veel kevadel-suvel. Tuleb ehk oma kalapüügivarustus ka üle käija ja kaasa võtta. Soome on ilus maa…..

Soome tööle part 1

Teine nädal hakkab ümber saama ja teen väikese kokkuvõtte, et kudamoodu siin asjad kulgevad. Ütleks nii, et väga rahulikult ja harjumatult aeglaselt. Kõik võtavad iisisti ja ei mitään stressiä :). Minu asjaajamine algas juba novembri keskel kui saatsin Soome Tervishoiuametile e. Valvirale portsu pabereid, et nad mu õdede registrisse lisaksid. Teisiti ma seal tööd poleks saanud. Ilma rahata see kahjuks ei õnnestu ja eelarve jäi kuskil 700-800 € vahel. Sellest umbes pool jäi Eestisse. Kui selgus veebruari alguses, et olen registris sees, hakkasin usinasti tööpakkumisi uurima (näiteks mol  portaalis) Juba nädalapärast läksin esimesele vestlusele ja siin ma nüüd olengi. Jagan järgnevalt oma isiklikult läbielatut-kogetut, ehk kellelegi on sellest kasu….. Esmalt tuleb hankida töökoht ja muidugi tööleping. Hea kui see tehakse pikema aja peale, sest nagu kuulukse võib lühemaajalisema lepingu puhul olla nn kohaliku haigekassa kindlustuse e. Kela korttit saamisega probleeme. Kui leping olemas tuleb minna Maistraati, täita avaldus ja taotleda henkilötunnusta e meie ID-le vastavat numbrit. Vastus saadetakse posti teel. Elukoht peab olemas olema. Järgmiseks tuleb teha pangakaart, millega on siin naljakad lood mumeelest. Selleks et sind pangas jutule võetaks arve avamiseks (tegemist Osuspankki pangaga) tuleb panna aeg kinni nagu meil arsti juurde minnes. Mina olengi siin kahe nädala jooksul jõudnud niikaugele, et homme lähen pidulikult pangakaarti tegema, sest tänaseks jõudis minuni postitsi dok Maistraatist. Olen nüüd nummerdatud! Pannka helistades ja numbrit kinni pannes paluti kaasa võtta pass, tööleping ja maistraadi dokument :) Maeitea, et kui ma oleksin tulnud diplomaatkohvriga milles miljon eurot või tugrikut – misiganes, mis siis oleks saanud? Pikalt saadetud kuna pole töölepingut? Kas tõesti ei saa arvet avada ilma? Pangakaarti tehakse paar nädalat, aga öeldi et ehk saab ka kiiremini. Kas ja kui palju see maksma läheb ja kui kiiresti on siin kiiresti, sellele saab vastuse vast homme. Järgmiseks tuleb ette võtta maksuametiga asjaajamine e. verokortti taotlemine. Väidetavalt kui kuu lõpuks palgapäevaks ei ole verokorttit saanud, on neil õigus võtta tulumaksu 60 % mis kindlasti hiljem tasaarveldusega heastatakse, aga esimesest palgast nii suurt numbrit ära anda oleks valus. Kuna siin aga kõik võtavad hirmus rahulikult, siis asjaajamine muudkui venib ja venib. Mina otan muudkui iisisti ja ei mikään stressiä. Maksuametiga saab õnneks neti teel infot vahetada ja verokortti tuleb postitsi. Ilma eelnevalt nummerdamata ja pangakaardita sinna asja ei ole.

Teine teema on auto. Siin on mitmeid makse autole ja lähemalt olen tuttavaks saanud mõnega neist. Asjad on nii, et kui tuled Soome tööle, siis oled sa automaatselt alates töölepingu sõlmimisest  “muutaja” ehk ütleme otse tõlgituna kolija. Mulle väga meeldib see sõna. Mina olen kolija – jess :) Nummerdatud kolija. Maistraadi planketil on pealkirjaks muutoilmoitus ja sinna läheb ka kirja töölepingu kuupäev, nii et sellega on kõik öeldud. Kui mina olen kolija staatuses, siis minul on õigus tolli seaduste järgi kaasa võtta üks auto per nuppi. Samas on seadustes konks sees. Sinu auto, mille sa kaasa võid võtta ja mis ei lähe tollimaksu alla peab olema sinu omistuses olnud 6 kuud enne muutaja e. kolija staatusesse astumist. Lähemalt võib lugeda tollli seadustest risti-rästi Soome tolli kodulehelt. Mina ausa Eesti kodanikuna lugesin juba enne natuke seadusi, kuid ütleme nii – ega eestikeelsena on Eesti seadusi lugedes kohati raske aru saada mida öelda tahetakse, mis siis veel soomekeelest rääkida…… Et siis sõites laevaga üle lahe suundusin otse tolli aru pärima. Soome tolli töötajad vastasid minule Länsisadamas nii – sõida edasi, sa pole seaduseid rikkunud ja edasise kohta tee järelpärimine tolli sellest osakonnast kes täpsemalt autodega tegeleb. Meie siin anname aint pabereid välja autodele kes muutavad Soome :) Ei ühtegi vastust ühelegi küsimusele. Nii ma siis helistasingi järgmine päev tolli auto asjatundjale. Minu esimene küsimus oli  – millal täpselt ma pean auto ümber registreerima? Vastus – no kun sä oot muutanut Suomeen. Mida ütleb seadus, et millal ma olen täpselt muutaja? Mis ajast alates? Vastus – no kun sa olet muutanut Suomeen. Ja niin edelleen :) Mul 4 kuud katseaega tööl, võib-olla ma saan suusad???? Kuna minu auto jäi nibin-nabin sellest 6 kuust välja ja asjad olid ebaselged, siis omas iga päev ja tund minule tähendust. Lootsin, et ehk venitab 6 kuud täis ja pääseb tollimaksust. No vastust sealt, mis oleks olnud arusaadav jäi tulemata kahjuks ja võib olla oligi see küsija viga. Mine sa võta kinni! Lugesin siis õhtuti tolli seadusi alt üles ja ülevalt alla ning üritasin selgust saada. Aru olen saanud järgmist. Alates töölepingu sõlmimisest 6 kuud ja enam tagasi ostetud auto võib võtta Soome kaasa tollimaksuvabalt. Need autod, mis on ostetud vähem kui 6 kuud tagasi, neid autosid peetakse kõiki uuteks autodeks ja need lähevad tollimaksu alla ja punkt. Millistele autodele kui suur tollimaks selga lajatab, saab samuti vaadata tolli kodulehelt eelmisel aastal Soome toodud sõidukite pealt. Minu diisli – johhaidiaidaa -tollimaks on 1300 – 1600 € orienteeruvalt. Loomulikult on mul mõistlikum oma autot mitte uuesti endale ostma hakata. Lisaks muule on siin diisli pidamine kulukas. Bensiini- ja diiselkütuse hinna vahe on suht olematu, aga diiselautodele on aastas 400 € diislimaksu. Kui läbisõit on väike on kasulikum sõita bensukaga. Lisaks on tavaline auto aastamaks. Mida väiksem auto seda väiksem on maks. Praegu ma rohkem ei tea ja selleks korraks ehk piisab ka. Muidu on meil siin tore. Olen nagu uues Vana-Olevis. Looduslikult kaunis koht. Ikka väga kohe. Mitte kaugel Helsinkist. Rongid ja bussid sõidavad. Töökoha ja elukoha vahe on 3 km. Palk on üle ootuste hea. Töökaaslased noored ja abivalmis. Minu patsiendid on omamoodi kummalised isiksused ja päev on sisustatud erinevate toimingutega alates põlvele peale puhumisest ja tablettide jagamisest lõpetades telefoni otsas rippumisega ja igasugu sotsiaaltöö tegemisega ning probleemide lahendamisega, retseptide uuendamised ja rohtude välja ostmised ja muud kodumajapidamisega seotud asjad. Vahel antakse suur MB buss kui vaja, millega sõidame kohalikku külakeskusesse, kus siis mu patsiendid  kribinal-krabinal laiali valguvad, et käia poes, apteegis ja nii edasi (mõni koperdab kiirelt oma rollaatoriga sinna poodi ka kuhu ei või minna :)  Ja nii need päevad mööduvad. Vahel saab nalja ja korra on saadetud ….piip piip… sinna ka :) Mõnikord võetakse pikemaid otsi ette kuhugi niisama reisule või bowlingu nagu olen kuulnud, a nende asjade orgunn sõltub juba tulevikus minust. Muidu saame ilusti-kenasti hakkama…..

Nipet-näpet näputööd

Olles ooterežiimil on soov normaalseks jääda ja seepärast lasen näppudel käia, et mitte langeda frustratsiooni. Ausalt öeldes hakkab vaikselt ootamisest ja mittemidagitehasaamisest villand saama. Olen muidugi kärsitu loomuga,tahaks kõike ja kohe, aga ei saa ju. Naaberriigi bürokraatiamasinad jahvatavad väga aeglaselt ja tuleb kannatlik olla…… Panin suve lõpus omale kõrvale igasugu villa, mille pesin ja enamuse ka kraasisin õues ära. No et talvel oleks hea võtta ja karvu vähem toas lendleks. Vot nüüd aga enam ei mäleta mis villaga tegu. Kotid on ilusti märgistatud millised segud ühesugused ja nii, aga enam täpselt ei mäleta mis on mis ja mida ma kokku segasin. Ühe kotitäie tegin lõngaks ja sellest sai selline. Sisaldab mingit beeži koerakarva mis kohati suht okkaline. Lõng tuli ühtlane peenike  ja ilus. Tokid  165g / 267m ja 160g / 289m. Kes mulle selle koerakarva tõi ja millise kutsuga tegu – ne pomnju.

Siis üks sünnipäevalaps vajas hädasti kingitust ja käiku panin ühe väga pehme lõnga mis sisaldab natuke Tiibeti mastifit ja angoora-meriino segu.  Viimasest need valged tupsud lõngas. Müts sai ise selline. 120 silma ja 2,5 varras. Loodame, et kingitus sobib ja meeldib.

Käsi veel soe viimasest mütsist, harasin natuke suuremad vardad ja tegin otsa veel ühe. Lõngaks kirju navajo kolmekordne 130g/136m, mütsil 100 silma. Sellisest lõngast selline tore müts. Navajo kirjuga on selline  lugu, et kunagi ei tea milline kudum välja näeb. Igast lõngast joonistub välja ainulaadne ja kordumatu muster. Müts on suur, soe ja pehme ning läheb müügipoolele üles.